← Eesti

3-22-2224/15

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-2224 Haldusasi Advokaadibüroo Simson Straus OÜ kaebu

) §-s 64 sätestatud alustel korralduse täitmisest keelduda, ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga justkui viiks dokumentide esitamine kutsesaladuse rikkumiseni. Kaebajal oli õigus esitada dokumendid osaliselt kaetuna. Kaebaja seda võimalust seletuste andmisel 26.05.2022 ei kasutanud. Kogu kirjavahetus kaebajaga, MTA korraldus, vaideotsus ja vestlus kaebajaga olid suunatud ostuarvete saamisele. Seega väide ostuarvete küsimise tagaplaanil oleku kohta ei ole korrektne. Pigem viitab kaebajat õigustav avaldus tema teadlikule soovile ostuarveid maksumenetluses MTA-le mitte esitada. 7.5 Kaebaja ostuarvetel ei saa tavapäraselt olla kaebajalt õigusabi ostva kliendi andmeid. Kaebaja on oma ostuarvetel üldjuhul ise kliendiks. Seega jätab kaebaja tähelepanuta

§ 102lg 1 p-s 2 sätestatu.

Kaebajale on kirjavahetuses MTA-ga, vaideotsuses ja korralduses ühemõtteliselt selgitatud ostuarvete esitamise vajaduse küsimust, ei saa kaebaja väita, et ta ei olnud asjaolust teadlik. Dokumentide MTA-le mitteesitamine oli kaebaja tahtlik tegevus. Seega ei saa kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arveid kaebaja maksukohustust vähendavatena arvestada. 3

(8)7.6 Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arved ei olnud ka osaliselt kaetud. Seega puudus arvetes kajastatul ka maksumenetluses kliendisaladus. Seega teadis kaebaja oma kaasaaitamiskohustuse rikkumisest juba maksumenetluses. Viide AdvS § 45 lg-le 1 on vaid ettekääne MTA-le täpsemat teavet mitte anda. Isiklikuks otstarbeks kasutatud eluruumi kulude kandmisega seoses ei esita kaebaja ühtegi vastuväidet. 7.7 Kohtupraktikas on leitud, et maksuotsusega ei peagi tuvastama maksupettust. MTA kogutud tõendid põhjendavad MTA seisukohta ja seavad kahtluse alla kaebaja esitatud argumentide õigsuse. Seega ei nõustu vastustaja kokkuvõtvalt kaebuses avaldatud õigustusega, et kaebajal ei olnud ostuarvete osas n.ö tavapärast kaasaaitamiskohustust. Teenuste ostmisel ei saa kaebaja nende kuluarvete esitamisega kuidagi rikkuda kliendisaladust. Seega on kaebaja positsioon väär. Selle tulemusena palub vastustaja jätta kaebuse lisana 3 esitatud uued tõendid maksukohustust vähendava asjaoluna arvesse võtmata. 7.8 Ka kohtupraktikas (TlnRGK otsus nr 3-20-2215 p 17) on leitud, et isegi vaidemenetluses esitatud uued selgitused või tõendid ei mõjuta maksuotsuse õiguspärasust, kui need on maksumenetluses jäetud tahtlikult esitamata (

§ 102lg 1 p 2).

Ka käesolevas asjas ei ole kaebaja tõendite esitamisega hilinemist millegagi põhjendanud. Kohtupraktikas on ka leitud, et mõningate tõendite esitamise vajadus võib maksukohustuslasele selguda alles maksuotsusest (RK lahendud nr 3-20-928 p 17 ja 3-3-156-16 p-d 21-22). Vastustaja hinnangul praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja on maksumenetluse kestel tõendeid valikuluselt esitanud. Tegu on kaebaja teadliku ja tahtliku valikuga, mistõttu ei saa nende hilisemat esitamist maksuotsuse üle peetavas kohtuvaidluses maksukohustust vähendavana arvestada. 7.9 AdvS § 45 lg 1 ja § 40 lg 1 ning

§ 64

lg 1 p 1 tõlgenduse kohaselt ei osutanud kaebaja MTA-le esitamata jäetud ostuarvete alusel oma klientidele õigusabi teenust ega saanud selles osas tugineda advokaadi konfidentsiaalsuskohustusele. Kaebajal puudus objektiivne alus ostuarvete mitteesitamiseks MTA-le. Kaebaja kliendisuhteid need ei kajastanud. Kaebaja oli ise nende arvete järgi kliendiks. KOHTU PÕHJENDUSED Vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks tühistatud maksuotsuse osas

  1. Vastustaja on koos oma kirjaliku vastusega kaebusele esitanud kohtule 21.12.2022 otsuse nr 12.2-3/058082-8 (MTA vastuse lisa 27), millega on osaliselt tühistatud 14.09.2022 maksuotsus nr 12.2-3/058082-7 25.01.2022 esitatud ostuarvete nr 21-01017 ja 21-01023 kajastatud teenuste soetamise ulatuses, vähendades maksuotsusega määratud maksusummat 1756,00 euro võrra. Muus osas jäi maksuotsus kehtima.
  2. Vastustaja on oma 27.12.2022 vastuse punktis 1 (I) välja toonud, et osaliselt tühistatud maksuotsuse (23651,05-1756=21895,05) ning vaideotsuse osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud ning vastustaja taotleb nimetatud osas menetluse lõpetamist. Kohus palus kaebajal oma 11.01.2023 kohtumääruses täpsustada, kas ta soovib nõuet seonduvalt MTA poolt avaldatuga täpsustada (nt taotleda 14.09.2022 maksuotsuse tühistamist osas, milles seda ei tühistatud 21.12.2022 otsusega). Kaebaja kohtule ei vastanud.
  3. Kuivõrd MTA on oma 21.12.2022 otsusega tühistanud 14.09.2022 maksuotsuse 25.01.2022 esitatud ostuarvete nr 21-01017 ja 21-01023 kajastatud teenuste soetamise ulatuses, vähendades maksuotsusega määratud maksusummat 1756,00 euro võrra, siis ei saa kohus maksuotsust ja 21.10.2022 vaideotsust nimetatud osas veelkordselt tühistada. Kaebaja ei ole taotlenud maksuotsuse õigusvastasuse tuvastamist tühistatud osas ning õigusvastasuse tuvastamine ei ole 4

(8)kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik, kuivõrd kohus kontrollib maksuotsuse ja ka vaideotsuse õiguspärasust osas, milles seda ei tühistatud 21.12.2022 otsusega otsuse põhjendavas osas. Kaebust lahendades annab kohus ühtlasi hinnangu maksuhalduri tegevusele tervikuna ning võtab sisukoha kaebaja poolt väidetu osas.
  1. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus käesoleva haldusasja menetluse osas, milles 14.09.2022 maksuotsus nr 12.2-3/058082-7 on tühistatud 21.22.2022 otsusega nr 12.2-3/058082-8 ja 21.10.2022 nr 6-1/5232-3 vaideotsuse puhul osas, milles vaidemenetluse esemeks olnud 14.09.2022 maksuotsus nr 12.2-3/058082-7 on tühistatud 21.22.2022 otsusega nr 12.2-3/
  2. Ülejäänud osas lahendab kohus kaebuse sisuliselt. Kaebuse lahendamine
  3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  4. 14.09.2022 maksuotsusega nr 12.2-3/058082-2 kohustati kaebajat tasuma maksusumma 23 651,05 eurot, sh sisendkäibemaks summas 9743,15 eurot ja tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 13 907,90 eurot. 21.12.2022 otsusega tühistati osaliselt 14.09.2022 maksuotsus, vähendades maksuotsusega määratud maksukohustust 1756,00 euro võrra. Kohus märgib, et nõustub kontrollaktis, maksuotsuses ja 21.10.2022 vaideotsuses toodud põhjendustega ega korda neid siinjuures üle (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
  5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile maksu- ja vaidemenetluses ostuarveid, mille alusel on määratud vaidlusalune maksukohustus. Vastavad arved esitas kaebaja alles kohtumenetluses koos kaebusega. Vaidlus on selles, kas kaebaja oli tulenevalt AdvS § 45 lg-st 1 koosmõjus

§ 64

lg 1 p-ga 1 õigustatud keelduma maksuhaldurile ostuarvete esitamisest maksu- ja vaidemenetluses. Nimetatuga on seotud küsimus, kas maksu- ja vaidemenetluses esitamata ostuarvete esmakordne esitamine kohtumenetluses on

§ 102lg 1 p 2 kohaselt lubatav.

15. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maksuhaldur ei ole ostuarvete esitamist maksumenetluses kaebajalt nõudnud. Nagu nähtub MTA 18.03.2022 korraldusest (MTA vastuse lisa 3) on maksuhaldur palunud kaebajal seoses kontrolliesemega esitada nii ostu- kui ka müügiarved. Kuivõrd kontrolli objektiks oli mh tulu- ja käibemaksu tasumise õigsuse kontroll, ei saanud kaebajale jääda korralduse põhjal muljet, et MTA ei tunne huvi kaebaja ostuarvete vastu. Sisendkäibemaks ja ettevõtlusega seotud kulud sisaldavad seda osa ettevõtte rahaliste vahendite liikumisest, mis ei ole seotud õigusabi osutamisega, vaid selle käigus tekkinud kuludega (bürookulud, kommunaalteenused jms). Kaebajale selgitati dokumentide esitamisega seonduvat täiendavalt 02.05.2022 (MTA vastuse lisa 6) vaideotsuses, milles märgiti täiendavalt, et dokumentude esitamisest keeldumine seoses kutsesaladuse hoidmise kohustusega ei ole põhjendatud. Seega ei saanud kaebajale jääda menetluses muljet, et maksuhaldur ei tunne huvi ostuarvete vastu. Ka nähtuvalt kaebaja 14.06.2022 e- kirjast MTAle (MTA vastuse lisa 9) ja MTA 10.08.2022 e- kirjast kaebaja raamatupidajale (MTA vastuse lisa 10) on üheselt tuvastatav, et maksuhaldur soovis saada kaebajalt ostuarveid ning nende esitamise kohustus pidi kaebajale olema üheselt arusaadav. Nähtuvalt 2.05.2022 vaideotsuse punktis 7 toodud selgitusest anti kaebajale täiendavalt teada, et kui kaebajal ongi

§-s 64 sätestatud alusel õigus korralduse täitmisest keelduda, ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga justkui viiks kutsekonfidentsiaalsus dokumentide esitamisel seaduserikkumiseni. Kaebajale anti võimalus esitada dokumendid, mis sisaldavad kaebaja hinnangul kutsesaladust osaliselt kaetult. Kaebaja dokumente ei esitanud. Ka kaebaja ja maksuhalduri vahel peetud kirjavahetus 5

(8)(MTA vastuse lisa 23) kinnitab seda, et kaebaja oli teadlik ostuarvete esitamise kohustusest, kuid jättis need teadlikult esitamata, kuivõrd leidis, et ta ei saa dokumente esitada, kuna see toovat kaasa konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise. Maksuhaldur on kaebajale nii kirjavahetuses kui ka 02.05.2022 vaideotsuses selgitanud, et ostuarvetega seonduv ei ole hõlmatud kutsesaladusega. Samuti on maksuhaldur selgitanud (MTA vastuse lisa 23 lk 1), et kaebajalt ei küsita

§ 64

lg 1 p-ga 1 hõlmatud andmeid, vaid käibedeklaratsioonidel deklareeritud sisendkäibemaksu andmeid kontrollimaks, millest koosneb äriühingu käibemaks, st kas sisendis kajastatud kulud on tehtud ettevõtluse ja maksustatava käibe tarbeks.

  1. Eelpool toodu põhjal ei ole õiged kaebaja etteheited, mille kohaselt oli maksuhalduri huvi suunatud kaebaja klientide kohta andmete saamisele. Dokumentidest ja suhtlusest kaebajaga on üheselt välja loetav, et maksuhaldur soovis saada kaebajalt dokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja kulude seotust kaebaja ettevõtlusega, st ostuarveid. Isegi kui maksuhaldur tundis täiendavalt huvi ka müügiarvete vastu, ei tee see olematuks maksuhalduri nõuet esitada ostuarved. Ka kontrollakti punktis 1.1.2 on välja toodud maksuhalduri suhtlus kaebajaga ning maksuhalduri positsioon, mille kohaselt puudub kaebajal õigus sisendkäibemaksu maha arvata, kuivõrd puuduvad sisendkäibemaksu mahaarvamist tõendavad dokumendid. Kaebaja ei ole ka kontrollaktile eriarvamust esitanud, kuid on kinnitanud kaebuses selle kätte saamist 13.09.
  2. Maksuotsusele esitatud vaides piirdus kaebaja samuti paljasõnalise põhjendusega, et väljamaksed on ettevõtlusega seotud. Dokumente kaebaja ka vaidemenetluses ei esitanud. Eelnevast nähtub, et maksuhaldur ei ole kaebajat dokumentide nõudmisel eksitanud. Maksuhalduri nõue on olnud selgelt suunatud ostuarvete saamisele, st selliste dokumentide saamisele, milles kaebaja osales tavapärase ostjana, mitte õigusteenuse müüjana. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, mille kohaselt ei olnud ostuarvete esitamise nõue talle arusaadav.
  3. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on maksumenetluses rikkunud kaasaaitamiskohustust. AdvS § 40 lg 1 kohaselt on õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. AdvS § 45 paneb advokaadile kohustuse hoida saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust.

§ 64

lg 1 p 1 alusel on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda advokaadil asjaolude kohta, mis said temale teatavaks seoses õigusabi andmisega. Sätetest tulenevalt ei ole kliendi ja advokaadi usaldussuhte kaitse absoluutne ega laiene advokaadi kõigile teenustele. Riigikohus on oma 18.06.2007 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-07 (p 21) selgitanud, et õigusteenuse mõiste on AdvS § 40 lg-s 1 määratletud avaralt, kuid see ei tähenda, et kogu advokaadi tegevus on automaatselt käsitatav õigusteenuse osutamisena. Nimetatud sätte kohaselt tähendab õigusteenuse osutamine advokaadi poolt kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja muu õigustoimingu tegemist. Muu õigusdokumendina tuleb AdvS § 40 lg 1 tähenduses mõista isiku huvides sellise toimingu tegemist, mille raskuspunkt langeb advokaadi poolt õiguslike teadmiste kasutamisele. Tallinna Ringkonnakohus on oma 22.12.2009 otsuse nr 3-06-1545 punktis 9 selgitanud, et usalduse kaitse hõlmab eeskätt selliseid õigusteenuseid, millel on seos isiku kaitsmisega kriminaal- ja väärteomenetluses, esindamisega haldus- ja tsiviilkohtumenetluses ning õigusnõustamisele, mille eesmärgiks on kliendi õigusliku olukorra kindlakstegemine, et aidata tal oma tegevust korraldada kooskõlas seadusega. 18. Eelpool toodust nähtub, et kogu advokaadi tegevus ei ole automaatselt käsitletav õigusteenuse osutamisena. Oma majandustegevuseks vajalike kaupade ja teenuste ostmisel ei osuta advokaadibüroo oma klientidele õigusabi teenust ega saa selles osas tekkinud ostuarvete esitamata jätmisel tugineda advokaadi konfidentsiaalsuskohustusele. Õigusabi osutamiseks 6

(8)vajalike kaupade ja teenuste soetamine ei ole õigusteenus, mis võimaldaks advokaadil keelduda ostuarvete kohta informatsiooni andmist. Nagu märgitud, siis ei ole kliendi ja advokaadi usaldussuhe absoluutne ega laiene advokaadibüroo majandustegevusele tervikuna. Usalduse kaitse hõlmab eeskätt selliseid õigusteenuseid, millel on seos isiku kaitsmisega kriminaal- ja väärteomenetluses, esindamisega haldus- ja tsiviilkohtumenetluses, ning õigusnõustamisele, mille eesmärgiks on kliendi õigusliku olukorra kindlakstegemine, et aidata tal oma tegevust korraldada kooskõlas seadusega. Advokaadibüroo majandustegevusel kaupade ja teenuste ostmisel eelkirjeldatud õigusteenuse tunnused puuduvad. Kaupade ja teenuste ostmisel on kliendiks kaebaja ise, mitte tema kliendid. Ainuke klient, kes arvetel kajastub, on kaebaja ise. Ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arvetelt ei nähtu, et tegemist oleks arvetega, mis oleksid puutumuses õigusteenuse osutamisega. Tegemist on ettevõtte tavapärasel majandustegevusel tekkinud kuludega. Nimetatud asjaolu pidi kaebajale olema teada nii tulenevalt oma igapäevasest kutsetegevusest kui ka maksuhalduri selgitustest. Järelikult pidi kaebaja täitma maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja esitama maksuhaldurile maksumenetluses maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks ostuarved ning andma selgitusi arvete kohta. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu on ta oluliselt rikkunud kaasaaitamiskohustust. Kohus nõustub vastustajaga, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine kaebaja poolt oli tahtlik, kuivõrd kaebaja puhul on tegemist kogenud õigusteenuse osutajaga, kellele ei saanud olla teadmata AdvS § 45 lg 1 sisu ning sätte kohaldamisel kujunenud kohtupraktika. Samuti esitas kaebaja maksumenetluses 2 tõlketeenuse arvet, mida maksuhaldur maksu määramisel ka arvestas. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine on toonud kaasa maksuotsuse tegemise, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ja kulutuste seotus ettevõtlusega ei leidnud maksumenetluses tuvastamist. 19. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja poolt kohtumenetluses esitaud arvetega seonduvat. 20.

§ 102

lg 1 p 2 kohaselt ei saa maksuotsust muuta uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui asjaolu või tõendist teatavakssaamine on põhjustatud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest. 21. Koos viidetega lahenditele asjades nr 3-3-1-47-07 ja 3-3-1-56-16 selgitas Riigikohus otsuses nr 3-20-928/36, et kaasaaitamiskohustuse rikkumise (

§ 102

lg 1 p 2) korral saab kohtumenetluses uute tõendite vastuvõtmisest keelduda vaid piiratud juhtudel (vt p-d 17 ja 20). Kolleegium selgitas täiendavalt, et maksumaksja kaasaaitamiskohustus puudutab eelkõige selliste maksuarvestuse dokumentide esitamist, mille olemasolu on maksukohustust vähendava asjaolu materiaalõiguslik eeldus ning mis peab olema maksukohustuslase valduses juba maksukohustuse deklareerimise ajal (näiteks KMS § 37 nõuetele vastav arve sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldusena). Maksukohustuslasel ei ole kohustust koguda ja säilitada tõendeid maksuhalduri võimalike etteheidete kohta näiteks tehingute näilikkuse osas, kuigi talle võib põhjendatud kahtluse korral üle minna tõendamiskoormus. Sellise vaidluse korral võib alles vaidluse käigus selguda, kas ja mis liiki tõendeid maksukohustuslane saab oma seisukohtade põhjendamiseks kasutada. 22. Praegusel juhul esitas kaebaja koos kaebusega tõendid, mis tal olid olemas juba kontrollimenetluse ajal ja milliste esitamise kohustus pidi talle tulenevalt käesoleva otsuse eelmistes alapunktides toodust olema teada. Maksuhaldur on kaebajalt üheselt nõudnud ostuarvete esitamist, kuid kaebaja jättis need teadlikult esitamata. Tõendite esitamata jätmisel ei saanud kaebaja tugineda AdvS § 45 lg-s 1 sätestatud piirangule. Seega pole praeguses asjas tegemist olukorraga, kus tõendite esitamise vajadus selgus kaebajale alles maksuotsusest. Tegemist on olnud kaebaja teadliku ja tahtliku tegevusega. Sellises olukorras ei saa kaebuse lisana 3 esitatud 7

(8)tõendeid (ostuarved) maksuotsuse üle peetavas kohtuvaidluses maksukohustust vähendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kaebajal oli tõendid olemas, kuid ta ei esitanud neid teadlikult juba maksumenetluses. Kohtumenetlus ei ole maksumenetluse laiendus. Asjakohane ei ole ka kaebaja argument, et vaidemenetlus oli liialt kiire selleks, et kaebaja oleks saanud kaebuse lisas 3 toodud tõendid maksuhaldurile esitada. Kaebajal olid tõendid olemas juba maksumenetluse ajal, mistõttu on etteheited vaidemenetluse väidetava kiiruse osas otsitud. Kaebusest ei nähtu objektiivseid takistusi, mis oleks takistanud kaebajal tõendite esitamist maksumenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja kohtumenetluses tugineda tõenditele, mille kaebaja esitas kohtule kaebuse lisana
  1. Seega jääb kaebus 14.09.2022 maksuotsusele osas, milles seda ei muudetud 21.12.2022 otsusega rahuldamata.
  2. Kohus leiab, et vaidemenetluses ei ole rikutud kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata, mistõttu jääb rahuldamata ka kaebus vaideotsusele osas, milles kohus käesoleva haldusasja menetlust vaideotsust puudutavas osas ei lõpetanud. MENETLUSKULUD
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
  4. 21.12.2022 otsusega tühistati kaebaja poolt vaidlustatud 14.09.2022 maksuotsus 1756 euro ulatuses. Tegemist oli maksuhalduri eksimusega. Kaebaja menetluskuluks on kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv summas 729,
  5. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 4 sätestab, et kaebuse esitamisel maksuhalduri tegevuse peale maksusumma määramisel või selle sissenõudmisel või tagamisel, tasutakse riigilõivu kolm protsenti vaidlustatavast summast, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. Vaidlustatavaks maksusummaks peale 21.12.2022 otsuse tegemist jääb 21 895,05 eurot, millelt tasumisele kuuluv riigilõiv koos esialgse õiguskaitse taotlusega on 676,85 eurot, st kaebaja poolt on tasutud 52,68 eurot rohkem.
  6. HKMS § 104 lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kohus lõpetas asja menetluse osaliselt HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, mistõttu tuleb kaebajale tagastada riigilõiv summas 52,68 eurot. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ülejäänud osas poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.