MÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tanel Sa

§ 44

lg-s 3 sätestatud, s.o kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammääras, vastasel juhul on tegemist diskrimineerimisega. Taotleja palus jätta kohaldamata vangistusseaduse (

) § 75 alusel antud justiitsministri

1. jaanuari
2. a määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ (määrus nr 11) § 231 ja anda talle toetust vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu toimetulekupiiri, s.o 240 euro ulatuses.
3. Tartu Halduskohus jättis
4. juuli
5. a määrusega taotluse rahuldamata. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav HKMS § 249 lg 5 alusel, kuna taotleja esitas
6. juulil 2024 vanglale esialgse õiguskaitse taotlusega samasisulise vaide. Taotleja õiguste riive seisneb tema hinnangul selles, et vanglast vabanedes 22,37 euro suuruse toetuse saamine alandab taotleja inimväärikust, kuivõrd see takistab vabanemisel seaduskuulekalt hakkama saamist.

§ 75

lg 4 sätestab: „Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha. Kui kinnipeetava isikuarvelt väljamakstav summa on väiksem toetuse määrast, siis makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust kehtestatud määra ja isikuarvelt väljamakstava summa vahe ulatuses.“ Nimetatud toetuse määr on kehtestatud määrusega nr 11 (

§ 75

lg 4 2), mille § 231 kohaselt on

§ 75

lg 4 alusel kehtestatud toetuse määrad järgmised: 1) 12,79 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on samas linnas või vallas, kus asub vangla, kust kinnipeetav vabastatakse; 2) 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse; 3) 31,96 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on üle 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Rahvastikuregistri andmete järgi oli taotleja elukoht enne vangistust Rakvere linnas. Seega on talle ette nähtud

§ 75lg-s 4 nimetatud ja määruse nr 11 §-ga 231 kehtestatud toetus 22,37 eurot.

Esialgse õiguskaitse kohaldamist taotleja soovitud viisil ei õigusta vaide vähene perspektiiv. Kuivõrd

§ 75

lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 23 1 märgitud toetuse määr on seatud sõltuvusse vabaneva kinnipeetava elukohast, võib normi eesmärgiks pidada vabanenud kinnipeetavale koju (elukohta) jõudmise võimaluse tagamist. Kuna vanglal puudub seadusest tulenev kohustus taotlejale vabastamisel ühekordse toetuse määramiseks suuremas ulatuses kui

§ 75

lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 23 1 sätestatud määr ning taotleja soovitud abi andmise kaalumiseks on kohustatud isikuks kohaliku omavalitsuse üksus, siis ei oma taotleja poolt vanglale esitatud vaie suuri edulootusi. Kaebajale on tagatud vajamineva toetuse saamine kohaliku omavalitsuse kaudu ning seetõttu puudub alus pidada kinnipeetavale vabanemisel toetuste maksmist käsitlevat regulatsiooni, sh määruse nr 11 §-i 231, põhiseadusevastaseks.

1. X.X. esitas määruskaebuse, mille taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Taotleja leiab jätkuvalt, et määruse nr 11 § 231 on vastuolus põhiseadusega, sest vangistusest vabanemisel 22-eurose toetusega ei ole tagatud taotleja hakkamasaamine vabaduses ning ta võib toime panna varguse. Arusaamatuks jääb, miks peetakse kinni kinnipeetavale laekuvatest vahenditest kinni ja kantakse raha vabanemisfondi, kui toetuse eesmärk on ainult kojujõudmine. Kohalik omavalitsus saab kaaluda taotleja vajadusi edaspidi, mis ei taga vabanejale reaalajas hakkamasaamist, küll aga võib seaduse tõlgendamisel lugeda vangla objektiivseks kohustuseks vabastada kinnipeetav rahaliste vahenditega mis on ilmselgelt suurem kui 22 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et

§ 75

lg-ga 4 ei ole vanglale pandud kohustust maksta kinnipeetavale vabastamisel kinnipeetava enda vahenditele lisaks toetust tema elamiskulude katteks vabaduses. Määruse nr 11 §-s 231 sätestatud toetuse määradest suurema väljamaks teeb vangla juhul, kui kinnipeetava vabanemisfondi kogunenud 2 ja vanglasiseseks kasutamiseks vaba raha ületavad määrusega kehtestatud toetuse määra. Vangistusseadus reguleerib vangistuse täideviimise ja korra (

§ 1

) ega sisalda sätteid vangistuses vabaneva kinnipeetava sotsiaalsete tagatiste kohta vabaduses. Vabanemise järel on isikud samad õigused ja kohustused nagu ühiskonna ülejäänud liikmetel. Halduskohus märkis seetõttu põhjendatult abi isikule puuduse korral on korraldatud kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu.

§ 75

lg 4 alusel määruse nr 11 §-s 23 1 sätestatud määras makstav toetus tagab üksnes selle, et pärast vabanemist on kinnipeetaval võimalik jõuda oma elukohta. Seetõttu ei saa pidada kinnipeetava PS §-s 28 sätestatud õigust ülemääraselt riivavaks seda, et toetuse summa katab ühistranspordi kasutamise kulu, kuid ei ole isegi lühiajaliselt piisav elamiskulude katteks vabaduses. 6. Sõltumata eelnevast ei saaks praegusel ajal esialgse õiguskaitse taotlust enam rahuldada. Nimelt on kaebaja vangistusest vabanenud ning toetuse maksmine koheselt vabanemise ajal ei ole enam võimalik. Seega puudub kaebajal praegusel ajal esialgse õiguskaitse vajaduse ning HKMS § 249 lg 1 järgi ei ole alust esialgse õiguskaitse korras vanglale ettekirjutuse tegemiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 3