Obsah (8)

§ 113 § 134 § 1060 § 1056 § 1043 § 130 § 1045 § 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Ta

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.

septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise rahuldamiseni.

Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks varalise kahju hüvitiselt (1837,08 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis 270,21 eurot alates tsiviilhagi esitamisest
juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni
septembril 2024 ning viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.

septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise rahuldamiseni.

Mõista Monika Antonilt S.S. a kasuks menetluskuluna 1200 eurot tsiviilhagi esitamisega seonduva kulu katteks.
Muuta maakohtu otsuse põhiosa KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 76– 80 ja 81–84 märgitud põhjendustega.
Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus 2
Monika Antonit süüdistatakse KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi selles, et ta tekitas tegevusetusega ettevaatamatusest teisele inimesele raske tervisekahjustuse. M. Anton, olles segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu koera omanik ehk loomapidaja loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 1 tähenduses ja suurema ohu allika valdaja, jättis XXX talu territooriumi piiramata selliselt, et koerad kinnistult välja ei pääseks. Seetõttu pääsesid M. Antonile kuuluvad segavereline ja tiibeti mastifi tõugu koerad XXX kinnistult naaberkinnistu X territooriumile, kus koerad ründasid
novembril 2022 kella 16.22 ajal kannatanu S.S. a, rebides peast kannatanu vasaku kõrva kõhreosa ja osaliselt peanaha, hammustades ja rebides tema vasakut kätt ja jalga, alalõuga ning kaela, millega tekitasid kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasaku kõrva kõhreosa hulgivigastused ja osalise amputatsiooni, peanaha ja vasaku kõrva hulgalised hammustus-rebimishaavad koos naha osalise kaotusega, hulgalised hammustus-rebimishaavad alalõual ja vasakul kaelal ning vasakul ülajäsemel ja alajäsemetel. S.S. al esinenud kehavigastused ning nende tagajärjel tekkinud verekaotusšokk ja äge neerupuudulikkus põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli kuud.
M. Anton jättis tegevusetusega kergemeelsusest täitmata hoolsuskohustuse, mis tulenes esiteks sellest, et ta oli loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja. Lisaks sätestas sel ajal kehtinud Põltsamaa Vallavalitsuse koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirja § 3 lg 1 I lause, et looma on lubatud pidada piiratud territooriumil. Sama eeskirja § 3 lg 1 II lause nägi ette, et territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omavoliliselt välja ei pääseks, ning § 3 lg 1 III lause järgi tuleb loomapidajal välistada looma ära jooksmise ja inimestele kallale tungimise võimalus. Kõnealuse eeskirja § 3 lg 10 kohaselt peab loomaomanik välistama looma poolt kaaskodanike häirimise või ohustamise või neile kahju tekitamise. Eeskirja § 5 lg 1 p 5 sätestas, et loomapidaja on kohustatud võtma tarvitusele meetmed, välistamaks looma ära jooksmist ja inimestele kallale tungimise võimalust. M. Anton pidas võimalikuks, et kinnistult välja pääsevad koerad tekitavad inimesele raske tervisekahjustuse, kuid lootis selle realiseerumist vältida. Sellega pani M. Anton toime KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest.
Kannatanu S.S. esitas tsiviilhagi, taotledes M. Antonilt S.S. a kasuks varalise kahju 1837,08 euro, tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 euro ning mittevaralise kahju 100 000 euro väljamõistmist koos viivisega hagi esitamisest kuni nõuete rahuldamiseni. Maakohtu otsus
Tartu Maakohus tunnistas M. Antoni
jaanuari
a otsusega KarS § 199 lg 1 – § 13 lg 1 järgi süüdi ja mõistis karistuseks 10 kuud vangistust, millest 2 kuud tuleb reaalselt ära kanda. KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata 8 kuud vangistust täitmisele, kui M. Anton ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja § 75 lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Kohus rahuldas S.S. a tsiviilhagi osaliselt ja mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks välja varalise kahju 1837,08 eurot, tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 eurot ning mittevaralise kahju 100 000 eurot. Viivise nõude jättis maakohus rahuldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 2 alusel võimaldas kohus M. Antonil tasuda menetluskulu 1314 eurot, mille hulka kuulus 84 eurot ekspertiisikulu ja 1230 eurot sundraha, 12 kuu jooksul ositi.
Maakohus tuvastas, et süüdistatav M. Anton ja kannatanu S.S. elasid
novembril 2022 naaberkinnistutel – M. Anton XXX kinnistul ja S.S. X kinnistul. Kinnistute vahel oli ühine piir, mille äärde jäi osaliselt XXX kinnistu elanike paigaldatud kolme traadiga elektrikarjus. XXX kinnistul elasid
novembril 2022 kaks suurt koera, kellest üks oli segavereline ja teine tiibeti mastifi tõugu ning kes kuulusid M. Antonile. 3
Tõenditest nähtub, et M. Anton ja tema elukaaslane V.T. pidasid XXX kinnistul kariloomi kuni
juulini
Pärast seda jäi kariloomadele mõeldud elektrikarjus XXX kinnistul elava kahe suure koera jaoks. Vool tuli elektrikarjusesse aku pealt, mis asus sissesõiduteest vasakut kätt. Elektrikarjusel oli kolm traati. Tunnistaja K-T.A. i ütlustega on tõendatud, et koerad olid kutsikast peale karjusega harjunud. Samuti nähtub K-T.A. i ütlustest, et koerad harjusid XXX kinnistult väljas käima ja pidasid X kinnistut enda omaks, sest kariloomade pidamiseks renditi X kinnistu põllumaad.
Tunnistajate K-T.A. i ja V.T. a ning M. Antoni sõnul ei saanud koerad voolu all olevast karjusest läbi ega käinud kinnistult väljas. M. Antoni väitel oli elektrikarjuse madalaim traat maast 15–20 cm kõrgusel, teine traat põlve kõrgusel ja ülemine umbes ühe meetri kõrgusel. M. Anton oli veendunud, et koerad välja ei pääse ja jälgis, et elektrikarjus oleks kogu aeg töös. Samas nähtub V.T. a ütlustest, et segavereline koer lipsas aiast aeg-ajalt välja ja ise tagasi ei tulnud, mistõttu pidid elanikud karjusest voolu välja võtma, et koer aeda naaseks. Ka
märtsi 2023 asitõendi vaatlusprotokolli järgi pääsesid koerad elektrikarjuse alumise traadi alt hõlpsasti läbi, sest see asus kõrgel, mitte madalamal kui põlvekõrgusel. Politseisõiduki
novembri
a pardakaamera videosalvestiselt on näha XXX kinnistu õues suurt tumedat koera, kes jookseb elektrikarjuse alt X kinnistule. Salvestiselt selgub, et suur koer ei pidanud elektrikarjuse alumise traadi alt läbi lipsamiseks isegi roomama ega end muul moel madalamaks tegema.
Kannatanu S.S. a sõnul ehitati
aasta septembris X kinnistu poolsesse külge täiendav lehmakarjuse moodi piire, kuid jäi mulje, et seda kasutati pigem võlanõudjate ja kohtutäiturite eemale hoidmiseks, mitte koerte jaoks. Samasisulisi ütlusi andis ka tunnistaja A.S. , kelle väitel ei pidanud
aasta sügisel paigaldatud elektrikarjus koeri kinni. Asjaolu, et kariloomadele mõeldud elektrikarjus ei pidanud M. Antonile kuuluvat kaht suurt koera XXX kinnistul ja koerad said elektrikarjuse alumise traadi alt välja naabruses asuvale X kinnistule, on tõendatud kannatanu S.S. a, tunnistajate T.P. i, C.L. , R.S. i, K.R. sa, A.S. a, G.S. a, J.K. u, T.S. a, I.S. ja K.K. ütlustega.
S.S. a sõnul oli XXX kinnistu elanike ehitatud elektrikarjuse alumine traat umbes põlve kõrgusel ja selle alt said koerad välja. Ümber kogu XXX kinnistu elektrikarjust polnud, vaid see oli ainult X kinnistu poolses osas. Seda kinnitavad ka R.S. i sõnad. G.S. a sõnul ei takistanud lehmakarjus koerte liikumist XXX kinnistult X kinnistule, see oli rohkem inimeste eemale hoidmiseks ning traatide vahed olid väga suured ja karjus oli rohtu kasvanud. R.S. i ja T.S. a väitel olid koerad sageli X. kinnistul, millest tehti mitmeid pilte ja videoid. Ka J.K. nägi tihtipeale, kuidas XXX koerad ringi hulkusid ja käisid X. territooriumil ning XXX kinnistu ümber olev piire koeri kinni ei hoidnud, see oli rohkem inimeste tõrjumiseks.
S.S. on teinud
märtsil 2022 ja
aprillil 2022 videod, millest on näha, et X. kinnistul jooksevad kaks suurt koera, üks tiibeti mastif ja teine segavereline koer. T.S. tegi
veebruaril 2022 foto, millelt nähtub X. kinnistu läheduses tiibeti mastifi tõugu koer ning
mail 2022 video, millega salvestati samuti tiibeti mastifi viibimine X. kinnistul.
G.S. a sõnul teadsid M. Anton ja V.T. , et XXX koerad käisid X. kinnistul. Abi saamiseks pöördus A.S. neli korda kirjavahetuse teel valla poole ja rääkis nii ametniku kui ka politseiga. Selle tulemusena saadeti vastus, et naabritega on räägitud ja neid tutvustatud koerte ja kasside pidamise eeskirjaga. Kui ametnikud käisid XXX l, olid koerad territooriumil kinni, kuigi tegelikult käisid pidevalt X. kinnistul. Valla poole on pöördunud abi saamiseks ka S.S. . Kannatanu ütlustega on tõendatud, et naabrid XXX kinnistult ei tunnistanud seda, et nende koerad käivad X. kinnistul, kuigi koerad seda tegid ja M. Anton oli sellest teadlik. R.S. i sõnul 4 olid mõni aasta tagasi X. hoovis kassipojad, kui naabrite mastif jooksis sinna ja tahtis kassipoegi taga ajada, mistõttu ajas tunnistaja mastifi minema.
Kannatanu S.S. a sõnul ründasid
aasta oktoobris kaks suurt XXX kinnistu koera kannatanu õe T.S. a väikest koera Sofit ning hüppasid õele käppadega peale. Seda kinnitavad ka T.S. a, A.S. a ja R.S. i ütlused. A.S. a sõnul prooviti naabritega suhelda, aga see ei õnnestunud, sest nemad ütlesid, et nende koerad ei ole kunagi väljas käinud. Samuti ründasid XXX kinnistu koerad Sofit
märtsil 2022, hammustades teda keha tagaosast ja tekitades talle haavad. T.S. a sõnade järgi kutsus esimese rünnaku ajal V.T. koerad tagasi, M. Anton oli ka õues. Neile karjuti, et palun pange oma koerad kinni, nad ründasid meie koera. Nemad karjusid vastu, ropendasid ja sõimasid. Ka pärast teist koerarünnakut pöörduti naabrite poole, aga nad karjusid samamoodi. Seejärel võeti ühendust piirkonnapolitseinikuga, kes tuli kohale ja rääkis M. Antoni ja V.T. aga. Seda kinnitavad piirkonnapolitseiniku I.S. ja Põltsamaa valla järelevalveametniku K.K. ütlused. S.S. rääkis XXX koerte rünnakust ka M. Antoni pojale K-T.A. ile ja palus, et nad hoiaksid koeri kinni.
Politseiandmebaasist MIS tehtud andmete väljatrükist ja
aprilli
a määrusest nähtub, et XXX kinnistu segavereline koer ründas
märtsil 2022 X. kinnistul väikest koera, kellel olid hammustusjäljed. Sellega on kooskõlas X. kinnistu elumaja turvakaamera
märtsi
a videosalvestis, millest on näha, et T.S. a väike koer oli X. kinnistul õues hoonete läheduses, kui teda hakkas taga ajama XXX kinnistu poolt lähenenud suur segavereline koer. S.S. a tehtud videos on väikese koera karvastikul näha veretaolist määrdumist ja koer väriseb.
oktoobril 2021 pöördus S.S. e-kirjaga politsei poole, mis edastati Põltsamaa Vallavalitsusele.
oktoobril 2021 saatis Põltsamaa Vallavalitsus M. Antonile märgukirja, viidates vallas kehtivale loomapidamiseeskirjale.
oktoobril 2021 teavitas Põltsamaa Vallavalitsus S.S. a, et XXX kinnistu omanikule selgitati tema kohustusi.
märtsil 2022 pöördus A.S. e-kirjaga vallavalitsuse poole, lisades foto, millelt on näha, kuidas X. kinnistul on kaks suurt koera. A.S. saatis ka
märtsil e-kirja, sest XXX koer ründas jälle nende koera, kes sai vigastada. Põltsamaa Vallavalitsuse
märtsi
a kirja järgi tegeleb juhtunuga Politsei- ja Piirivalveamet.
mail 2022 pöördus A.S. taas valla poole, sest koerad olid jälle nende territooriumil. Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas
aprilli
a määrusega väärteomenetluse selle kohta, et XXX kinnistu koer ründas X. kinnistul X. talu koera, kuna sellega ei põhjustatud inimesele tervisekahjustust ega tekitatud varalist kahju.
Tunnistaja piirkonnapolitseiniku I.S. ütluste järgi küsisid A. ja G.S. temalt
aasta maikuus, mida peaks tegema, kui naabri koerad käivad nende kinnistul. Samuti teatati omavalitsusele, kui XXX koer ründas X väiksemat koera. Seejärel käisid I.S. ja K.K. XXX kinnistul ja rääkisid nii M. Antoni kui V.T. aga. V.T. väitis, et koerad pidid kartma piirdeaiaga karjust, mis on kariloomadele mõeldud. Tunnistaja I.S. pole XXX piirdeaedu kontrollinud ega tea, kas need olid voolu all. Silma järgi tundus, et segavereline koer mahub elektrikarjuse alt läbi.
Tunnistaja K.K. sõnul tekkisid esimesed probleemid XXX koertega
aasta oktoobris, mil ta oli Põltsamaa valla järelevalvespetsialisT.S. ade peretütred olid oma väikese koeraga X. kinnistul ja XXX koerad olid väikest koera rünnanud. K.K. suhtles nii S.S. a kui M. Antoniga. K.K. ei kontrollinud elektripiirde olemasolu, kuid selgitas M. Antonile koerapidamise eeskirju. Pärast seda tuli A.S. alt kaks pöördumist. Seejärel saatis K.K. M. Antonile kirja, kus selgitas, et peab järgima Põltsamaa vallas kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirja.
aasta märtsis tuli teave, et XXX koerad olid X väikest koera 5 hammustanud.
aasta maikuus vestles K.K. M. Antoniga, kui tuli uus kiri, et koerad jooksevad jätkuvalt naabri kinnistul. M. Anton nentis, et mingil hetkel olid koerad välja pääsenud. M. Anton sai aru, et see on tema vastutus. Vald M. Antonile ettekirjutust ei teinud, sest kui vald kontrollimas käis, oli koerte omanik oma kohustuse täitnud ja koerad olid kinnistul.
märtsi
a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et S.S. filmis
novembril 2022 kolm videolõiku kell 10.38, 15.56 ja 16.
Videotelt on näha, et M. Antonile kuuluvad kaks suurt koera viibisid
novembril 2022 X. kinnistul vähemalt kolmel erineval korral. Kannatanu S.S. a sõnul oli ta
novembril 2022 X. talus kahekesi elukaaslase R.S. iga. S.S. liikus päeval väljas ja märkas koeri ning filmis neid. Kui läks Sofiga jalutama, hakkas naabrite segavereline koer haukuma. Tol hetkel vestles ta telefoni teel praeguse elukaaslase K.R. saga, kellele mainis, et naabrite koer on jälle X. kinnistul. Seda kinnitavad K.R. sa ütlused. Pärast seda läks S.S. majja tagasi. Kui ta hakkas hiljem sauna minema, märkas taas, et koer on X. kinnistu põllul ning filmis teda. Seejärel märkas S.S. , et teine koer jookseb tema poole, mistõttu keeras koertele selja ja hakkas jooksma. Koerad hüppasid talle peale, lõid ta pikali ja hakkasid üle keha rebima. S.S. röökis R.S. e nime. Ühe korra sai ta jalgele, kuid koerad tõmbasid ta uuesti pikali. Seejärel tundis, et enam ei ole pead alles, nagu oleks see otsast hammustatud. Kannatanu nägi, et ühe koera hammaste vahel rippusid juuksed peanahaga. Ta suutis kapuutsi pähe tõmmata ning pead ja nägu kaitsta. Mingil hetkel tundis, et ei pea enam vastu ja jõud oli otsas. Siis tuli R.S. ja viis ta õue trepi peale, lohistas esikusse ja kutsus kiirabi.
Tunnistaja R.S. i sõnul oli ta
novembril 2022 toas, kui kuulis väljast karjatusi. Seejärel läks ta terrassi peale ja vaatas, et naabri koerad hüppavad X. maa peal ringi. Koertele lähenedes nägi, et nad lohistavad midagi mööda maad. R.S. sai aru, et see on S.S. . Mastif sikutas teda peast ja teine koer jalgadest. R.S. jooksis sinna, lõi mastifile jalaga näkku, mille peale koer hüppas eemale. Tunnistaja karjus nii kõvasti kui suutis, koerad hoidsid eemale, aga ära ei läinud. S.S. ütles sel hetkel, et tema enam ei suuda. R.S. haaras S.S. a sülle ja hakkas toa poole jooksma, mille peale hakkasid koerad neid jälitama ning mastif hüppas talle käppadega selga. R.S. keeras end ümber ja hakkas vehkima. Ukse juurde jõudes pani ta S.S. a trepile, tegi ukse lahti ja lohistas kannatanu tuppa ning kutsus abi.
jaanuari
a ekspertiisiaktist nr 22E-LÕI0078 nähtub, et S.S. al tuvastati vasaku kõrva kõhreosa hulgivigastused ja osaline amputatsioon; peanaha ja vasaku kõrva hulgalised hammustus-rebimishaavad koos naha osalise kaotusega; hulgalised hammustusrebimishaavad alalõual ja vasakul pool kaelal, vasakul ülajäsemel ning alajäsemetel. S.S. al esinenud kehavigastused ning nende tagajärjel tekkinud verekaotusšokk ja äge neerupuudulikkus põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, kestusega vähemalt neli kuud. S.S. al esinevad kehavigastused võivad olla tekkinud
novembril 2022 koeraründe ja hammustamise tagajärjel.
Tunnistaja patrullpolitseiniku T.P. i sõnul sai politsei
aasta novembris väljakutse seoses koerte rünnakuga XXX ja X. talu piirimaile, kus kiirabi ei pääsenud kannatanuni, sest koerad takistasid. Kohale jõudes oli kiirabi kannatanuni pääsenud. Politseiauto tuled suunati XXX kinnistu poole ja tunnistaja nägi, et koer jooksis kinnistu piiri lähedal sinna, kuhu tahtis. XXX kinnistul oli küll karjusetraat, kuid koer liikus seal vabalt, läks edasi-tagasi XXX hoovist põllu peale ja tagasi. X. kinnistul olles nägi tunnistaja, kuidas koer jooksis mitmest kohast traadi alt läbi, nii sissesõidutee pealt, hoovi ja põllu ristumise kohalt kui ka teega risti oleva traadi alt. Alumine traat oli üle inimese põlve. Teine, mastifilaadne koer, oli heina vahel. Seejärel ilmus meesterahvas, kes tutvustas ennast kannatanu vanaisana. Mees võttis 6 rohukõrre ja näitas, et karjuses ei ole voolu sees ning veendus selles ka palja käega katsudes. Tunnistaja T.P. võttis ka ise traadist kinni ja karjuses elektrit ei olnud. Eelnevat kinnitavad patrullpolitseinik C.L. ütlused.
Kahe suure koera omanikuna jättis XXX kinnistul elav M. Anton kohusetundetusest tarvitusele võtmata küllaldased meetmed XXX kinnistu piiramiseks, et koerad sealt välja ei pääseks ja ümbruskonda ei ohustaks. M. Antoni kaks suurt koera olid enne
novembrit 2022 palju kordi pääsenud XXX kinnistult naabruses asuvale X. kinnistule ning ohustanud seal elavaid inimesi ja loomi, st ajanud taga kassipoegi ja rünnanud kahel korral väikest koera Sofit. M. Antonit informeerisid sellest nii X. kinnistu elanikud kui ka Põltsamaa Vallavalitsus ja politsei. Seega oli M. Antonile teada, et XXX kinnistult välja pääsevad koerad kujutavad ümbruskonnale suurt ohtu ning halvimal juhul võivad rünnata nii teisi loomi kui ka inimesi. M. Anton jättis tegevusetusega kergemeelsusest täitmata hoolsuskohustuse, mis tulenes loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja staatusest võlaõigusseaduse (

) §-dest 1056 ja 1060 ning Põltsamaa vallas kehtivast koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirja § 3 lg-test 1 ja 10 ning § 5 lg 1 p-st

Kuna M. Anton jättis koeraomanikuna tegevusetusega kergemeelsusest hoolsuskohustuse täitmata, päädis see
novembril 2022 S.S. ale raske tervisekahjustuse põhjustamisega.
M. Antoni käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. XXX kinnistule X. kinnistu poolsele osale paigaldatud loomakarjus ei välista M. Antoni käitumise õigusvastasust, sest see oli mõeldud kariloomadele ja oli ebapiisav koerte XXX kinnistul hoidmiseks. Karjuse alumise traadi alt pääsesid koerad vabalt XXX kinnistult X. kinnistule. Kuigi
aasta sügisel paigaldati XXX kinnistule täiendav loomakarjus, mis takistas inimeste XXX õuele pääsemise, said koerad ka selle karjuse alumise traadi alt vabalt välja. M. Antoni, V.T. a ja K-T.A. i sõnul oli elektrikarjuses vool sees, kuid sellel ei ole suuremat tähtsust, sest koerad said traadi alt vabalt naaberkinnistul käia.
Karistust mõistes leidis kohus, et süüdistatava süü on suur, sest vaatamata sellele, et nii vald kui politsei sekkusid, ei võtnud ta suurte koerte omanikuna midagi ette, et välistada koerte naaberkinnistule pääsemine. Seetõttu on M. Antoni kui koeraomaniku hoolimatus ümbritseva suhtes eriti suur. Kohtulikul uurimisel leidis kinnitust, et kannatanu oleks rünnaku tagajärjel suure tõenäosusega surnud, kui R.S. poleks teda koerte käest päästnud. Kannatanu tegeleb senini enda tervise ja väljanägemise parendamisega, kuid talle jäävad kogu eluks nii psüühilised kahjustused, st hirm koerte ees, kui ka haavad ja armid. Lisaks on kannatanul ees mitmeid operatsioone. Seetõttu ei ole põhjendatud M. Antonile rahalise karistuse kohaldamine. Samuti on rahalise karistuse mõistmine välistatud seepärast, et M. Antonil puuduvad rahalised vahendid. Ta on võlgnik neljas erinevas täiteasjas. Rahalise karistuse kohaldamine ei ole proportsionaalne ega õiglane olukorras, kus süüdistataval tuleb kannatanule tasuda tsiviilhaginõuded, mistõttu tuleb kannatanu huvid esile tõsta. Kuna M. Antoni süü on suur, tuleb kohaldada vangistust maksimummäära lähedal.
Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav avaldas pärast prokuröri avakõnet, et tal on kahju, et selline sündmus juhtus, kuid endal ta selles süüd ei näe. Viimases sõnas jäi M. Anton seisukohale, et oli taganud koertele piisavad piirded, kus oli vool sees ja sealt väljas nad ei käinud. Kohtu hinnangul pole nende avalduste näol tegemist M. Antoni puhtsüdamliku kahetsusega. Süüdistatav pole kordagi kannatanu ja X. kinnistu elanike ees vabandanud. Seetõttu karistab kohus M. Antonit 10 kuu pikkuse vangistusega, millest tuleb reaalselt ära kanda kaks kuud vangistust. See on tühine aeg, võrreldes sellega, kui palju on kannatanu pidanud enda elu ja tervise eest võitlema, taluma valu, läbima erinevaid raviprotseduure ning kui palju jääb talle haavu ja arme. Kaheaastane katseaeg ja 7 kriminaalhooldus ning sotsiaalprogrammis osalemine peaksid aitama suunata M. Antonit õiguskuulekale eluviisile, kasvatama temas ümbritseva suhtes empaatiavõimet ning aitama majanduslikult paremale järjele, et likvideerida võlgnevused.
Kohtul ei ole kannatanu esindaja koostatud tsiviilhagile midagi lisada. Tsiviilhaginõuded on põhjendatud ja puudub alus nende vähendamiseks. Kohus jätab viivise osas haginõude rahuldamata, sest M. Antonil on 100% töövõimetus ja võlgnevused. ERGO Insurance SE
detsembri 2022 kirjaga on tõendatud, et S.S. ale maksti
detsembril 2022 10 000 eurot püsiva puude hüvitist ja
detsembril 2022 5000 eurot valuraha. Kohtu hinnangul ei välista kindlustusandja hüvitis tsiviilhagi rahuldamist.
Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks 1837,08 eurot varalise kahju hüvitamiseks ja 1200 eurot tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju hüvitamiseks. Kahju tekkis S.S. ale riietuse, ravimite, paruka ja arstide juures käimise näol. Alguses ostis kannatanu paruka, kui hiljem kinkis saade „Südamesoov“ teise paruka, mille maksumus oli umbes 2000 eurot.
Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 100 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. S.S. al olid seoses koerte rünnakuga suured üleelamised nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. S.S. al oli koerte lähenedes suur hirm kaotada elu ning ta kannatas valu nii rünnaku ajal kui ka hiljem, kui teda kokku lapiti, samuti tervenedes ja haavu hooldades. S.S. oli jõuetu, kannatas peavalude all ning kaotas välimuse. Seetõttu on elukorraldus veel pikaks ajaks häiritud. Iga päev peab ta arvestama, kellega koos ühes seltskonnas olla ning kus saab nautida suveriietuses päikesepaistelist ilma. Samuti on S.S. al suur hirm koerte ees ning teda ootavad ees korduvad operatsioonid. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Apellatsioon
Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Antoni kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski, kes palub maakohtu otsuse tühistada, M. Antoni õigeks mõista ja tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt palub kaitsja mõista M. Antonile tingimisi rahalise karistuse või alammääras vangistuse koos katseajaga. Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks palub kaitsja jätta rahuldamata, kuid ei vaidlusta varalise kahju suurust.
KarS § 119 objektiivse koosseisu tunnusena tuleb formuleerida hoolsuskohustus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas oleks M. Antoni asemel käitunud kohusetundlik inimene. M. Anton ehitas oma kohustuse täitmiseks kolmetraadilise elektrikarjuse. Koerad oli õpetatud ja kartsid elektrikarjust. Kohalik omavalitsus ega muu järelevalveorgan ei ole karjuse sobimatuse osas esitanud M. Antonile ühtki etteheidet. Süüdistuses ega maakohtu otsuses pole näidatud, milline tegevus oleks tagajärje ära hoidnud.
Lisaks ei ole maakohus selgitanud, millisel kõrgusel oleks pidanud elektrikarjuse alumine traat olema, et hoolsuskohustus oleks täidetud. Elektrikarjuse põhimõte on looma psühholoogiline, mitte füüsiline takistamine. Maakohus tugines traadi kõrguse hindamisel S. a pereliikmete ütlustele, kes suhtusid M. Antonisse halvasti ega arvestanud sellega usaldusväärsuse hindamisel. Lisaks tugines maakohus vaatlusprotokollile, mis põhineb koerte rünnakust tunde hiljem tehtud videosalvestisel. Seda ei saa aga omistada faktilisele olukorrale 8 enne rünnakut. Ei ole välistatud, et inimesed puutusid traate või traat nihkus ülespoole, kui koerad selle alt läbi pugesid.
M. Anton täitis kolmetraadilise elektrikarjuse paigaldamisega loomapidaja hoolsuskohustuse. Kuna
aasta suvel kariloomade pidamine lõpetati, oli elektrikarjuse eesmärk koerte territooriumil hoidmine.
aasta sügisel lisas M. Anton elektrikarjusele lisatraadid, et muuta see töökindlamaks. Pärast seda koerte välja pääsemisega enam probleeme ei olnud. Meelevaldne on kohtu järeldus, et elektrikarjus oli mõeldud inimeste eemale hoidmiseks, mitte koerte territooriumi piiramiseks. Elektrikarjus, mis on piisav inimese territooriumilt eemale hoidmiseks, on piisav ka koerte piiramiseks. K.K. sõnul oli M. Anton alati oma kohustuse täitnud. Kui isegi järelevalveametnik ei leidnud M. Antoni rakendatud meetmetes probleeme, võis süüdistatav sellele tuginedes arvata, et kolmetraadiline elektrikarjus on piisav.
Lisaks täitis M. Anton loomapidaja kohustust sellega, et õpetas koeri, mille tulemusel olid koerad kuulekad. Maakohus jättis koerte õpetamisega seotud tõendid tähelepanuta, rikkudes tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust. Tunnistaja K-T.A. i ja süüdistatava M. Antoni ütluste järgi õpetas M. Anton koeri. Tunnistaja G.S. a sõnul kuuletusid koerad V.T. ale.
Maakohus ei ole analüüsinud süüteokoosseisu subjektiivset külge. Kaitsja hinnangul ei olnud M. Anton võimeline ette nägema, et tema koerad võivad elektrikarjusest välja pääseda ja S.S. a rünnata. M. Anton tegi endast oleneva, et koerad püsiksid elektrikarjuse piirides – õpetas koeri, lisas kariloomadele mõeldud traadile täiendavalt kaks alumist traati ja ehitas X. kinnistu poole täiendava piirde. Arvestades, et koerad ei olnud inimeste peale kurjad, ei saanud M. Anton sellist rünnakut ette näha. K.K. sõnul käis ta võõrana XXX kinnistul ja koerad ei teinud temast väljagi. Samuti lisas M. Anton
aasta sügisel elektrikarjusele traadi ja täiustas piiret.
Koerad olid
novembri
a seisuga püsinud mitmeid kuid probleemideta oma territooriumil. Kuivõrd M. Anton oli kodune, siis oli tal ülevaade piirde toimimisest ja koerte käitumisest. Kui ta läks
novembril 2022 tütre pulma, ei olnud tal alust eeldada, et koerad just sel päeval teadmata asjaoludel aiast välja jooksevad. Samuti käis kohaliku omavalitsuse järelevalvespetsialist mõni nädal enne rünnakut,
oktoobril 2022, kontrollimas loomapidamisnõuete täitmist XXX kinnistul, leidmata seal ühtki rikkumist. Kuna kohalik omavalitsus kontrollis loomapidamiseeskirja täitmist ja elektrikarjust peeti piisavaks, võis M. Anton asuda seisukohale, et olemasolev elektrikarjus on sobiv ja vastab nõuetele. Maakohus jättis need asjaolud subjektiivse külje puhul käsitlemata.
Maakohus käsitles tõendeid ühekülgselt ja jättis analüüsimata tunnistajate usaldusväärsuse. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et S. ad ja nende lähikondlased olid aastaid enne koerte juhtumit M. Antoniga äärmiselt halbades suhetes ja pöördumatult tülis. On ilmne, et tunnistajad, kes on M. Antoni suunal negatiivselt meelestatud, soovivad näidata teda võimalikult halvas valguses, andes kallutatud ütlusi. Kohus ei arvestanud M. Antoni, V.T. a ja K-T.A. i ütlustega, põhjendades seda üldise väitega, et nende ütlused satuvad vastuollu ülejäänud omavahel kooskõlas olevate tõenditega.
Mõistetud karistus ei vasta M. Antoni süüle ja on ebaproportsionaalne. M. Antoni jaoks põhjustas koerte surmamine suuri üleelamisi, mistõttu kandis see karistuslikku eesmärki. M. Anton on varem karistamata, mistõttu puudub alus arvata, et ta võiks panna toime uusi 9 süütegusid. Maakohus ei põhjendanud, millist õiguskorra huvi kaitstakse reaalse vangistusega.
Süü suuruse juures ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et elektrikarjus oli mõeldud üksnes kariloomade, mitte koerte vaba liikumise takistamiseks ning et elektrikarjus oli paigaldatud võlanõudjate eemale hoidmiseks. Arutledes M. Antoni võlgnevuste üle, tugines kohus süüdistatava isikule, mitte teo asjaoludele.
Kohus leidis, et asjaolul, kas elektrikarjustel oli elekter sees, polnud tähtsust, sest koerad said selle alt vabalt liikuda. Traadi kõrgus ei ole aga igal pool ühesugune ning videosalvestiselt on näha, et kui koer traadi alt läbi läheb, puudutab see tema selga, mistõttu sai koer sealt liikuda vaid siis, kui selles elektrit ei olnud. Tähtsust ei oma ka vaatamata kaitsja vastuväidetele tunnistajate ja kannatanu käest küsitud arvamus, kas karjus looma pidas. Seega käsitleb kohus süü suuruse hindamisel seisukohti ja väiteid, mis ei põhine tegelikkusel ja on vaid arvamused.
Kohus jättis arvestamata M. Antoni puhtsüdamliku kahetsuse kui kergendava asjaolu. Seda, et M. Anton on mõistnud juhtumi tõsidust, kinnitab tõik, et ta lasi oma lemmikud pärast juhtumit surmata. Samuti on M. Anton selgelt väljendanud, et tal on toimunu pärast kahju. M. Anton on seisukohal, et tema ei ole süüdi koerte kinnistult väljapääsemises, kuna karjuses sellel hetkel voolu ei olnud. Süüdistataval on õigus oma seisukohale ja see ei ole temale etteheidetav. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
aprilli 2021 lahendi nr 1-20-3535 p 20 järgi ei eelda puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus. M. Antoni kahetsust kinnitavad ka tunnistaja I.S. ütlused.
Kui asuda seisukohale, et M. Anton on süüdi, saab tema süüd pidada keskmisest väiksemaks, sest tegemist on kuriteoga, mis pandi toime tegevusetusega. Sellist lähenemist toetab ka KarS § 13 lg 2, mis võimaldab mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära. Kuritegu, mida M. Antonile ette heidetakse, on nii tema varasemat elukäiku kui ka teo tehiolusid arvestades juhuslik ning paljuski ka mitmete juhuslike asjaolude (sh loomade ettearvamatu käitumine) kokkulangemise tulem. M. Antoni mõjutamine on võimalik minimaalse karistusega. Kõiki asjaolusid arvestades peaks M. Antonile mõistma rahalise karistuse, mis jäetakse tingimisi kohaldamata, või ilma kriminaalhoolduseta alammäära lähedase vangistuse. Karistuse üldpreventiivne eesmärk saaks täidetud ainuüksi sõnumiga, et karistus on sellistel juhtudel vältimatu.
Mittevaralise kahju väljamõistmisel jättis kohus arvestamata, et tegemist ei ole tahtliku teoga. Kohtu põhjendused tuginevad üksnes kannatanu ja tema elukaaslase emotsionaalsetele ütlustele. Kohus põhjendas mittevaralise kahju suurust sellega, et kannatanut ootavad ees operatsioonid, et välimust inimväärsemaks taastada. Eitamata kannatanu vigastusi, ei ole siiski tõendatud, kuidas kannatanu on praeguseks paranenud ja kas ta vajab edasisi operatsioone. Kohtusaalis ja avalikelt sotsiaalmeedia kontodelt on näha, et visuaalselt on kannatanu kena ja terve neiu, kelle puhul ei paista silma midagi eriskummalist. Mittevaralise kahju analüüsimisel ei saa jätta tähelepanuta, et visuaalselt on kannatanu vigastustest paranenud.
Kohus mõistis välja mittevaralise kahju hüvitise summas, mis ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ega sobitu kohtupraktikaga. Lisaks jättis kohus arvesse võtmata S.S. a kindlustushüvitise ja annetused. Samuti tuleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestada 10 sellega, et kannatanul oleks võimalik ka midagi kätte saada. Mõistes välja ebamõistliku suurusega hüvitise, loob kohus olukorra, kus süüdlasel on lihtsam füüsilise isiku pankrot korraldada, selle asemel et mõistliku suurusega mittevaralist kahju aja jooksul tasuda. Kannatanu esindaja vastus apellatsioonile
Kaitsja apellatsioonile esitas vastuse kannatanu S.S. a esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kes palub jätta apellatsiooni täies ulatuses rahuldamata.
Koerte rünnaku tõttu on S.S. a välimus terveks eluks rikutud ja see mõjutab tema elukvaliteeti. Sotsiaalmeediafotodel kannab kannatanu parukat, kasutab meiki ja haavad on kaetud riietega. Viimased operatsioonid toimusid
veebruaril ja
aprillil
M. Anton ei ole kunagi kannatanu ees vabandanud. Kahetsus ei saa väljenduda selles, et süüdistatav pani koerad magama.

§ 134

lg 5 järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada muu hulgas kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. M. Anton on olnud S.S. a suhtes ülbe, üleolev ja mõnitav ega tunnista enda vastutust. Lisaks ei ole ta asunud tekitatud kahju hüvitama.

Mittevaralise kahju määramisel peab arvestama ka elukalliduse tõusuga. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks aastal 2023 võrreldes aastaga 2017 43,7%. Samuti vastab mittevaralise kahju suurus kohtupraktikale. Suurimad kohustusliku liikluskindlustuse mittevaralise kahju hüvitised
aasta seisuga olid Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel 123 000 ja 100 000 eurot. Saksamaa kohtupraktikast nähtub, et mittevaralise kahju eest makstav hüvitise määr on aasta-aastalt märgatavalt suurenenud. Kui
aastal oli suurim hüvitis 153 338 eurot (halvatus),
aastal 230 081 eurot (halvatus),
aastal 700 000 eurot (parempoolne halvatus, krambid, teadvushäired jne), siis
ja
aastal juba 800 000 eurot (esimesel juhul raske ajukahjustus, teisel juhul mõlema jala amputatsioon). Kuna Eesti ühiskonna heaolu on olnud kasvutrendis, peaksid suurenema ka kohtus väljamõistetud hüvitised.
Ravimiseaduse § 9919 lg 1 järgi on vaktsiinikindlustuse kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ning seoses hüvitiste indekseerimisega on maksimumhüvitis 130 390 eurot. Seega, kui isikule on põhjustatud vaktsineerimisega mittevaraline kahju, on raske tervisekahjustuse korral hüvitis rohkem kui 100 000 eurot. Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saaks kaht sarnases olukorras olevat isikut kohelda ebavõrdselt.
Politseile esitatud teavitustest ja tunnistajate ütlustest selgub, et M. Antoni koerad on mitu korda kannatanu perekonna maal olnud. Hoolsuskohustuse täitmata jätmisest on tekitatud kannatanule raskeid tervisekahjustusi, vigastusi kannatanu perekonna koerale ning ohustatud ümbruses elavaid inimesi. M. Antoni maa ümber puudub aed, mistõttu said tema koerad vabalt ringi liikuda ja naabrite maal käia.
M. Antoni kaks koera on suurema ohu allikad ja realiseerus loomale iseloomulik kõrgendatud oht – koerad ründasid kannatanut ja tekitasid talle raske tervisekahjustuse. Seega on rünnak põhjuslikus seoses raske tervisekahjustusega. M. Anton on LoKS § 3 lg 1 mõistes loomapidaja. Kannatanu asus rünnaku hetkel enda kodu territooriumil, ei provotseerinud mingil viisil koeri ennast ründama ega seadnud ennast mingil viisil tahtlikult ohtu. Seega ei olnud kannatanul enesekahjustamise tahtlust, mis välistaks loomapidaja riskivastutuse. Seetõttu vastutab M. Anton

§ 1060alusel.

Kuna kannatanule tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga. 11

Elektrikarjus ei ole ette nähtud koerte territooriumil pidamiseks ning politsei videosalvestiselt on näha, kuidas koerad liiguvad karjuse alt vabalt läbi. Tunnistajad kirjeldasid, et aed oli vaid XXX kinnistu ühes küljes, mistõttu said koerad liikuda ka muudest kinnistu külgedest. M. Antoni koerad kujutasid endast ohtu juba aastaid, mistõttu on politsei ja kohalik omavalitsus sellega pikalt tegelenud.
Kannatanu hinnangul on M. Antonit karistatud liiga leebelt, sest ta oli aastaid probleemist teadlik, kuid ei võtnud midagi ette. M. Anton ei ole kahetsenud kannatanuga juhtunut ja pole tema ees vabandanud. Lisaks on M. Anton end tahtlikult varatuks muutnud. Seega ei tohi mõistetud karistust muuta. Prokuröri vastus apellatsioonile
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks esitas kaitsja apellatsiooni osas seisukoha, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Apellant asus ekslikult seisukohale, et kohus lähtus XXX kinnistu piirete piisavuse üle otsustamisel üksnes kannatanu perekonnaliikmete ütlustest. Sündmuskohale kutsutud patrullpolitseinikud T.P. ja C.L. avaldasid, et XXX kinnistu ümber sissesõidutee juures olnud traataed koeri kinni ei hoidnud ja nad nägid, kuidas segavereline koer jooksis mitmetest erinevatest kohtadest aia alt läbi. T.P. i sõnul oli madalaim traat tema põlvest kõrgemal. Politsei pardakaamera salvestiselt on näha, kuidas XXX suur segavereline koer jookseb elektrikarjuse alt vaevata püstises asendis läbi. Seejuures ei nähtu koera käitumises vähimatki kartust ega ettevaatlikkust piirde suhtes. Eelnev viitab sellele, et piirdes puudub kas alati või enamasti elektrivool. Samas nähtub salvestiselt selgelt ka see, et isegi juhtumil, kui aias oleks sees elektrivool, pääseksid koerad traatide alt raskusteta läbi, sest madalaim traat asub selleks piisavalt kõrgel. Ainuüksi koertel piirde suhtes hirmu puudumine näitab seda, et vool ei olnud karjusest juhuslikult sellel päeval välja võetud, vaid seda seal tavapäraselt sees ei olnudki. Lisaks jõudsid mõlemad koerad pärast rünnakut tagasi oma kinnistule. Kui koerte väljapääsemine oleks erakordne ja tavapäratu sündmus ning piire muidu alaliselt voolu all, ei oleks koerad sedavõrd lihtsalt tagasi oma kinnistule läinud, vaid piiret vältinud. Seega on ilmne, et kinnistu ümber osaliselt paigaldatud elektrikarjus ei toiminud ka psühholoogilise tõkkena.
Apellatsioonis esitatud väide, nagu puuduks süüdistuses tegu, mille tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse, ei vasta tõele. Süüdistuses on märgitud, et M. Anton, olles segaverelise koera ning tiibeti mastif tõugu koera omanik, seega loomapidaja LoKS § 3 lg 1 tähenduses ning suurema ohu allika valdaja, jättis XXX talu territooriumi piiramata selliselt, et koerad XXX kinnistult välja ei pääseks. M. Anton jättis täitmata hoolsuskohustuse, mis tulenes loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja staatusest ning kehtiva Põltsamaa Vallavalitsuse koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirjast.
Prokurör nõustub maakohtuga, et M. Antoni kui kahe suure koera omaniku hoolimatus ümbritseva suhtes oli eriti suur. M. Antonile osaliselt reaalse vangistuse kohaldamine vastab tema süü suurusele. Süüdistatav oli pika aja vältel teadlik asjaolust, et tema suured koerad kujutavad endast kõrvalkinnistu elanikele reaalset ohtu, samas ei võtnud ta vaatamata naabrite korduvatele palvetele ja vallavalitsuse hoiatustele mitte midagi ette selleks, et taoline olukord kõrvaldada. Vastupidi kasutas ta koerte võõral kinnistul liikumist ja hirmu tekitamist naabrite kiusamise ühe viisina.
Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ka tsiviilhagi rahuldamise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Kuriteosündmuse toimumise asjaolud on erakordselt rasked 12 ning kannatanu jaoks jõhker ja piinav kogemus. Lisaks sellele on ründe tagajärjel tekkinud kahju kannatanu kehalisele ja vaimsele tervisele üüratu, mistõttu on mittevaralise kahju nõude suurus igati proportsionaalne ja õiglane. Kaitsja vastus apellatsioonivastustele
Kaitsja A. Veski esitas täiendava seisukoha vastuseks kannatanu esindaja apellatsioonivastusele. M. Antoni käitumise juures on KarS § 119 lg 1 objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu elemendid täitmata, mistõttu tuleb teha õigeksmõistev otsus.
M. Antonile kui loomapidajale esitatud etteheited ei vääri kriminaalkaristust. Kriminaalmenetluses leidis tõendamist, et
aasta sügisel paigaldas M. Anton koertele lisaaia, et nende väljapääsemist veelgi takistada. Kohalik omavalitsus käis korduvalt kontrollimas loomapidamisnõuete täitmist, viimati kaks nädalat enne juhtumit, leidmata ühtki rikkumist. M. Anton on koeri õpetanud ja mitu tunnistajat kinnitasid, et koerad olid sõnakuulelikud. Samuti olid koerad sõbralikud ja polnud kunagi inimest rünnanud. Kuivõrd koerad ei olnud varem mitte kunagi inimest rünnanud ja rünnak toimus koerte enda territooriumist väljaspool, siis pidi toimuma koeri selgelt provotseeriv tegevus, et nad niivõrd eriskummaliselt otsustasid rünnata. Ei ole välistatud, et koerad tundsid end ohustatuna, kui kannatanu võttis välja telefoni ja hakkas koeri filmima.
Kohtuasja lahendamisel ja karistuse mõistmisel ei tohiks lähtuda emotsioonidest. Kannatanu esindaja koostas kohtule ülimalt emotsionaalse menetlusdokumendi, milles tuginetakse kannatanu ühepoolsetele väidetele, kuid kohtul tuleb objektiivselt hinnata, kas M. Antonit on põhjendatud KarS § 119 lg 1 alusel süüdi tunnistada. Alusetud on kannatanu väited, et M. Anton ja tema esindaja mõnitavad kannatanut ja on tema suhtes üleolevad. Süüdistatav on väljendanud kahetsust juhtunu pärast ja astunud konkreetseid samme, et kahetsust ka oma tegudega väljendada. Politseiametnik I.S. kinnitas, et M. Anton andis vabatahtlikult nõusoleku enda koerte surmamiseks, sest oli väga mures S.S. a tervise pärast. M. Antoni jaoks oli koerte kaotus raske, mida kinnitab tõik, et ta ei suutnud oma lemmikute viimaste eluhetkede juures viibidagi. Juba koerte hukkamine kannab M. Antoni jaoks karistuslikku eesmärki. Need asjaolud jättis maakohtus käsitlemata.
Karistuse mõistmise juures tuleb arvestada veel asjaoluga, et M. Anton on õiguskuulekas inimene, kellel puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada reaalset vangistust. Lisaks on juhtumist möödunud pikk aeg, mille jooksul ei ole M. Anton pannud toime ühtki õigusvastast tegu.
M. Anton ei ole kannatanut isiklikult rünnanud. Koerte puhul jääb alati võimalus, et nad käituvad ettearvamatult ja inimene ei saa lõpuni neid kontrollida. Eluliselt ei ole koerte ärajooksmise täielik välistamine võimalik. Kohtus leidis tuvastamist, et süüdistatav oli juhtunu päeval oma tütre pulmas ja enne seda kontrollis ta, et elektrikarjus on pingestatud. Et koerad pääsesid välja ja ründasid inimest, pidi olema väga halbade juhuste kokkulangemine, mida süüdistatav ei osanud ette näha. Seega on M. Antoni süü keskmisest väiksem, mistõttu tuleb teda karistada rahalise karistusega sanktsiooni keskmisest väiksemas määras.
Arvestades viimase aja kohtupraktikat ja asjaolu, et annetuste ja kindlustushüvitistega on kannatanule osaliselt tekkinud kahju hüvitatud, ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud suurema kui 20 000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmine. Kannatanu esindaja viited Saksamaa 13 kohtute praktikale ei ole kohaldatavad, sest kahjuhüvitise suurused peaksid vastama ennekõike siseriiklikule kohtupraktikale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani toime tegevusetusega ja ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi. Samas ei ole maakohus nõuetekohaselt lahendanud objektiivse koosseisu täidetuse küsimust ning eksis subjektiivse koosseisu tuvastamisel, mistõttu muudab kolleegium osaliselt esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Lisaks tegi maakohus karistuse mõistmisel olulisi kaalutlusvigu ning eksis tsiviilhagi ja menetluskulude väljamõistmisel, mis tingib otsuse osalise tühistamise. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt M. Antoni süüküsimuse (b), käsitleb seejärel maakohtu eksimusi karistuse mõistmisel (c), tsiviilhagi lahendamisel (d) ja menetluskulude väljamõistmisel (e) ning võtab viimaks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (f). (b) Süüküsimus Objektiivne koosseis
Analüüsides isiku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. (RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 10) Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud tagajärje ettenähtavus (samas, p 13). Näidanud ära [---] hoolsusetu käitumise ja sellega seotud tagajärje objektiivse ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (samas, p 14). Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti korral tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud (samas, p 15). Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt omistatav. Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust. Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega (samas, p 18). 14
Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Anton oli segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu koera omanik ehk ohuallika valdaja ning seetõttu valvegarant ehk kohustatud hoolitsema selle eest, et koerad ümberkaudset ei ohustaks (vt RKKK 29.01.2024, 1-20-3487/398, p 41).
Apellant on seisukohal, et süüdistuses ega kohtuotsuses pole välja toodud hoolsuskohustust, mida süüdistatav pidanuks järgima. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Süüdistuses on kirjeldatud, et M. Anton, olles segaverelise koera ja tiibeti mastifi tõugu koera omanik ehk loomapidaja LoKS § 3 lg 1 tähenduses ja suurema ohu allika valdaja

§ 1056

mõistes, jättis XXX talu territooriumi piiramata selliselt, et koerad kinnistult välja ei pääseks. Maakohus leidis, et kahe suure koera omanikuna oli M. Antonil kohustus tegutseda, sest loomapidajana tuli tal täita Põltsamaa vallas kehtivat koerte, kasside ja teiste lemmikloomade pidamise eeskirja, mille § 3 lg 1 I lause järgi on looma lubatud pidada piiratud territooriumil, mis peab § 3 lg 1 II lause kohaselt olema piiratud nii, et loom sealt omavoliliselt välja ei pääseks, ning § 3 lg 1 III lause järgi tuleb loomapidajal välistada looma ärajooksmise ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Eeskirja § 3 lg 10 sätestab, et loomaomanik peab välistama looma poolt kaaskodanike või teiste loomade häirimise või ohustamise või neile kahju tekitamise ning § 5 lg 1 p 5 järgi on loomapidaja kohustatud võtma tarvitusele meetmed, välistamaks looma ärajooksmist ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalust.

Seega seisnes M. Antoni hoolsuskohustus loomaomanikuna koerte ärajooksmise välistamises, eeskätt territooriumi piiramises selliselt, et koerad kinnistult ise välja ei pääseks.
Kaitsja hinnangul täitis süüdistatav hoolsuskohustuse koertele sõnakuulelikkuse õpetamisega ning kolmetraadilise elektrikarjuse paigaldamisega, mida ta
aasta sügisel täiustas.
Maakohus tuvastas, et M. Anton ja V.T. pidasid XXX kinnistul kuni
juulini 2022 kariloomi, kelle jaoks oli ehitatud elektrikarjus. Pärast seda jäi elektrikarjus piirama M. Antoni kahe koera territooriumi. Seejuures ei ümbritsenud elektrikarjus kogu XXX kinnistut, vaid oli paigaldatud X. kinnistu poolsesse külge. Elektrikarjus aga koeri XXX territooriumil kinni ei pidanud, vaid nad käisid sageli X. kinnistul (vt käesoleva otsuse p-d 8–10).
aasta oktoobris jooksid M. Antoni koerad X. kinnistule ning ründasid T.S. a väikest koera Sofit ja hüppasid ka T.S. ale käppadega peale. Samuti ründasid M. Antoni koerad Sofit
märtsil 2022, hammustades teda keha tagaosast ja tekitades haavad (vt käesoleva otsuse p 12). Ka S. ja T.S. a tehtud videosalvestistelt on näha, et M. Antoni koerad viibisid X. kinnistul
veebruaril,
märtsil,
aprillil ja
mail
Lisaks filmis S.S.
novembril 2022 kolm erinevat videolõiku kell 10.38, 15.56 ja 16.22 M. Antoni koertest X. kinnistul. Patrullsõiduki
novembri
a pardakaamera salvestisest on näha, et M. Antoni segavereline koer tuleb XXX kinnistult elektrikarjuse alumise traadi alt läbi X. kinnistule. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elektrikarjuse alumine traat asub kõrgemal kui koera keha ning koer ei pidanud pingutama traadi alt läbi jooksmiseks (II kd tl 11-18). Tunnistajate ütluste järgi ei olnud
novembril 2022 elektrikarjuses voolu.
Kaitsja hinnangul jättis maakohus analüüsimata tunnistajate usaldusväärsuse ega arvestanud asjaoluga, et S. ad olid M. Antoniga pöördumatult tülis, mistõttu andsid nad kallutatud ütlusi. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud ammendavalt, millest tingituna ei ole M. Antoni ja K-T.A. i ütlused usaldusväärsed osas, milles süüdistatav ja tunnistaja väitsid, et koerad elektrikarjusest välja ei pääsenud. See asjaolu on tõendatud lisaks S.S. a, T.S. a, A.S. a, G.S. a, R.S. i ja K.R. sa ütlustele ka V.T. a, patrullpolitseinike T.P. i ja C.L. , piirkonnapolitseiniku I.S. ning valla järelevalvespetsialisti K.K. ütlustega ning
15 märtsi
a asitõendi vaatlusprotokolliga patrullsõiduki pardakaamera videosalvestise kohta (maakohtu otsuse lk 35–36). Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et M. Antoni ja K-T.A. i ütlused on ebausaldusväärsed, sest nad satuvad vastuollu ülejäänud omavahel kooskõlas olevate tõenditega. Kuna kannatanu ja tema pereliikmete ütlused langevad kokku kriminaalasjas kogutud muude tõenditega, nõustub kolleegium maakohtuga nende usaldusväärsuses.
Lisaks ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohus poleks tohtinud tugineda patrullsõiduki pardakaamera videosalvestisele, sest see on tehtud koerte rünnakust tunde hiljem. Tunnistajate C.L. ja T.P. i ütluste järgi läksid nad patrullsõidukiga XXX kinnistule pärast seda, kui kannatanu kiirabiga ära viidi. Seega salvestas sõiduki pardakaamera koerte liikumist X ja XXX kinnistute vahel pärast rünnakut, mistõttu on tegemist asjakohase ja lubatava tõendiga.
Apellandi hinnangul ei saanud koerad XXX territooriumilt välja pärast seda, kui M. Anton täiustas
aasta sügisel elektrikarjust. Samas sõnasid nii kannatanu S.S. kui ka tunnistaja A.S. , et ka
aasta sügisel paigaldatud piire koeri kinni ei hoidnud ja nad käisid siiski pidevalt X. kinnistul. Kolleegiumil puudub põhjus arvata, et kannatanu ja tunnistaja S.S. a ütlused oleksid ebausaldusväärsed.
Kuigi M. Antoni, V.T. a ja K-T.A. i sõnul oli koeri õpetatud, ei tähenda see hoolsuskohustuse täitmist. Kahtlemata on oluline koeri koolitada ja treenida neid sõna kuulama, kuid olukorras, kus loomad liiguvad territooriumil takistusteta, ilma et omanik neid pidevalt valvaks, ning neil on võimalus piiratud alalt välja minna, ei ole sõnakuulelikkusest suuremat kasu. Tunnistaja J.K. u väitel viibis M. Anton suurema osa ajast siseruumides ning koerad veetsid oma aja õues. Samuti nähtub A.S. a, G.S. a ja T.S. a ütlustest, et kui M. Anton ja V.T. õues olid, käisid koerad siiski X. territooriumil ning nad kutsuti tagasi alles naabrite palumise peale. Kuna ainuüksi koertele sõnakuulelikkuse õpetamine neid territooriumil kinni ei hoia, ei saa jaatada ka hoolsuskohustuse täitmist.
Ringkonnakohtu hinnangul on eelneva põhjal tuvastatud, et M. Anton ei võtnud vajalikke meetmeid, piiramaks XXX kinnistut selliselt, et koerad sealt välja ei pääseks ega välistanud seega inimestele või loomadele kallaletungimise võimalust. Sellega rikkus M. Anton loomaomanikul lasuvat objektiivset hoolsuskohustust.
Maakohus tõi otsuses välja küll hoolsuskohustuse ja tuvastas selle rikkumise, kuid ei jätkanud KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse koosseisu eelduste kontrolli. Seega on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium saab selle puuduse kõrvaldada, tuvastades tagajärje ettenähtavuse, sõnastades nõutava teo ning leides hüpoteetilise põhjusliku seose ja õigusvastasusseose.
On selge, et lahti pääsenud suured koerad võivad kujutada ümbritsevatele inimestele suurt ohtu. Seejuures pole oluline, kui sõbralikud või õpetatud loomad on, sest nende käitumine võib olla ettearvamatu. Olukorras, kus koerad on pikka aega oma territooriumilt välja pääsenud, inimesi hirmutanud ja teisi loomi rünnanud, on koertest tulenev oht eriti tõsine. Seega, kaht suurt koera pidades ja nende territooriumi selliselt piiramata jättes, et koerad sealt välja ei pääseks, on ilmne, et juba varem korduvalt territooriumilt lahkunud ja agressiivselt käitunud koerad võivad territooriumilt lahkuda ning rünnata inimest, mille tagajärjel võib kannatanu saada ka raske tervisekahjustuse või isegi surra. See ei kujuta endast pelgalt abstraktset ja hüpoteetilist võimalust. Seega oli hoolsuskohustuse rikkumisena saabuv koosseisupärane tagajärg objektiivselt ettenähtav. 16
Valvegarandina peab loomaomanik kindlustama, et tema koerad püsivad kinnisel territooriumil, ei pääse sealt välja ega ohusta näiteks inimesi ja teisi loomi. See tähendab, et pidades koeri lahtiselt, tulnuks M. Antonil ehitada kinnistu ümber selline piire, et ta saanuks veenduda koerte XXX kinnistul püsimises. Alternatiivselt pidanuks koerte vaba liikumist piirama muul kindlal viisil, näiteks neid maaga ühendatud ja piisavalt kõrges aedikus, ketis või siseruumides pidades. Kuigi M. Anton väitis, et ta tagas koertele piisavad piirded, kust koerad väljas ei käinud, ning oli
novembril 2022 kodust lahkudes täiesti kindel, et elektrikarjuses oli vool sees, jättis ringkonnakohtu hinnangul M. Anton siiski nõutava teo tegemata. Kohtumenetluses on tuvastatud, et elektrikarjus koeri kinni ei pidanud, vaid nad käisid tihti X. kinnistul, vaatamata sellele, et karjuses võis vool sees olla (vt käesoleva otsuse p-d 7–10). Seega ei kindlustanud M. Anton oma koerte kinnisel territooriumil püsimist.
Kannatanu sai
novembril 2022 koerte rünnaku tõttu raske tervisekahjustuse, st saabus KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 koosseisupärane tagajärg, mis on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud (RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 15). Kolleegium on seisukohal, et kui M. Anton oleks teinud temalt nõutava hoolsuspärase teo ehk kindlustanud koerte XXX territooriumil püsimise, paigaldades kas küllaldase piirde või pidades loomi kinnistes tingimustes, ei oleks koerad X. kinnistule jooksnud ja kannatanut rünnanud. Seega oleks koerte XXX territooriumil hoidmise korral sündmuste käik oluliselt muutunud ja kindlusega külgneva tõenäosusega jäänud raske tervisekahjustus kannatanule põhjustamata.
Tagajärje objektiivse omistamise puhuks tuleb tuvastada õigusvastasusseos, mis esineb juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 18). Koerte territooriumi ümber töökindla piirde ehitamine või koerte kinnistes tingimustes pidamine oleks taganud selle, et koerad ei jookse XXX kinnistult X. kinnistule ega ründa kannatanut. Seega oleks nõutava ja hoolsuskohustust järgiva teo toimepanemine vähendanud oluliselt tõenäosust, et M. Antoni koerad põhjustavad kannatanule tema koduhoovis raske tervisekahjustuse, mistõttu saab rääkida õigusvastasusseose olemasolust.
Kuna M. Antonile etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg on põhjuslikus seoses ning talle objektiivselt omistatav, vastavad tuvastatud asjaolud tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivsele koosseisule. Subjektiivne koosseis
Kaitsja arvates ei analüüsinud maakohus üldse süüteokoosseisu subjektiivset külge. Maakohus leidis, et M. Anton pani teo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 järgi, sest ta oli teadlik, et koerad olid mitmel korral XXX kinnistult välja pääsenud ning inimesi ja loomi ohustanud ning võivad halvimal juhul nii loomi kui ka inimesi rünnata, kuid jättis kohusetundetusest tarvitusele võtmata meetmed XXX kinnistu piiramiseks selliselt, et koerad välja ei pääseks (maakohtu otsuse lk 34–35). Kolleegium ei loe tõendatuks M. Antoni kergemeelsust, küll aga käitus ta hooletult (KarS § 18 lg 3).
Kolleegiumi hinnangul pole menetletava juhtumi asjaoludel võimalik kõneleda sellest, et M. Anton suhtus kannatanu raskete tagajärgede saabumisse kergemeelsusega KarS § 18 lg 2 tähenduses. Kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on – nii nagu kaudse tahtlusegi 17 puhul (KarS § 16 lg 4) – koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis tagajärje ettenägemine (vt nt RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p 15). KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Ringkonnakohtul ei teki asjas tuvastatu põhjal KrMS § 60 lg 2 kohaldamiseks tarvilikku veendumust (vt ka RKKK 12.02.2021, 1-201301/35, p 12), et M. Anton nägi suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust ette kannatanule põhjustatud raskete tervisekahjustustega koerte rünnakut. Selles osas on esile kerkinud selge tõendamisraskus ja rääkida saab in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) s.o kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb tõlgendada M. Antoni kasuks (vt ka nt RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p 18).
Ainuüksi asjaolud, et M. Antoni koerad on varem pääsenud tema kinnistult välja ja on ära jooksnud ning hammustanud teist koera ja ajanud kassipoegi taga (vt käesoleva otsuse p-d 11–13), ei võimalda tõsikindlalt öelda, et M. Anton nägi ette, kuidas koerad võivad erinevalt varasematest kordadest rünnata seekord (ehk
novembril 2022) kõrvalkinnistul ühtäkki teist inimest ja teha seda suisa nii, et koerte rünnaku tagajärjeks on kannatanule rasketena käsitatavad tervisekahjustused (kehavigastused, verekaotusšokk ning äge neerupuudulikkus põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli kuud, II kd tl 62–69). Tunnistaja I.S. sõnul käis ta
aasta suvel XXX kinnistul, segavereline koer tuli talle vastu ega olnud kuri ning M. Anton juhatas koera tuppa (III kd tl 78). Ka tunnistaja K.K. on XXX talus mitu korda käinud, ühel korral olid koerad ketis ja teisel korral tuli väiksem koer tema juurde, misjärel viidi koer tuppa (III kd tl 84). Teisedki asjas uuritud tõendid ei luba piisava kindlusega väita, et M. Anton pidas võimalikuks talle kuuluvate koerte sedavõrd raskete tagajärgedega rünnakut kõrvalkinnistul toimetava inimese suhtes. M. Anton viibis rünnaku ajal eemal, tema enda arvates oli ta teinud piisavalt, et koerad ära joosta ei saaks, ning varem polnud tema koerad teinud midagi ligilähedaseltki nii ohtlikku, mis osutanuks M. Antoni jaoks võimalusele, et koerad võivad nüüd tekitada inimesele lausa rasked tervisekahjustused. Seetõttu esineb M. Antoni väidetavat kergemeelsuse intellektuaalset elementi puudutavas osas kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 alusel.
Samas saab M. Antoni puhul rääkida hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses. Hooletuse korral ei näe toimepanija KarS § 18 lg 3 järgi tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. M. Antoni koerad olid varem korduvalt ära jooksnud ja nende käitumine oli teiste suhtes olnud ettearvamatu ja kohati ka agressiivne, kui nad ründasid teisi loomi. Kaitsja väitel ei pidanud M. Anton ette nägema, et koerad võivad elektrikarjusest välja pääseda ja kannatanut rünnata, sest ta õpetas koeri, lisas elektrikarjusele traadi ning kohaliku omavalitsuse järelevalvespetsialist ei tuvastanud loomapidamisnõuete rikkumist. Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. M. Anton teadis sellest, et koerad lahkuvad tihti tema kinnistult ja jooksid sealt ära isegi pärast elektrikarjusele traadi lisamist. Samuti teadis M. Anton sellest, et tema koerad ründasid X. kinnistul väikseid loomi. K.K. ja I.S. sõnade järgi olid koerad nende külaskäigu ajal küll XXX territooriumil, ent sellest ei saa järeldada, et elektrikarjus oli koerte pidamiseks sobiv, arvestades sellega, et koerad käisid elektrikarjusele vaatamata kinnistult väljas. Seega olid M. Antoni ettevõetud abinõud ilmselgelt ebapiisavad ja koerad said ikka tema kinnistult ära joosta. Kuna koerad olid kohati ettearvamatud ja võisid agressiivselt käituda ning olid varem just naaberkinnistul teisi loomi rünnanud, võib öelda, et M. Anton pidanuks tähelepanelikult ja kohusetundlikult käitudes ette nägema, et tema abinõudest ei piisa koerte kinnipidamiseks ning et koerad võivad ohustada ka naaberkinnistul olevaid inimesi ja neid koerte jaoks parajal võimalusel rünnata mistahes tagajärgedega. 18 Õigusvastasus ja süü
Ringkonnakohus on seisukohal, et M. Antoni teos ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. (c) Karistus
Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. (RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 koos viidetega ja 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28)
Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus süüdistatavale karistust mõistes kaalutlusvea, mis tõi kaasa M. Antoni teole ja isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.
Vastates esmalt apellatsioonis esitatud argumendile, märgib kolleegium Riigikohtu praktikale tuginedes, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda tõepoolest seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid ning isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus (RKKK 23.04.2021, 1-20-3535/52, p 20 koos viitega). Seevastu on M. Anton olnud läbivalt seisukohal, et tal on sellise sündmuse toimumise pärast kahju, kuid endal ta selles süüd ei näe ja tema tagas koertele piisavad piirded. Seega leiab süüdistatav, et hoolsuskohustust ta rikkunud ei ole, mistõttu teo kahetsemisest rääkida ei saa. Ainuüksi kahjutunne kannatanule saabunud tagajärje suhtes ei tähenda puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Seda ei näita ka koerte hukkamise lubamine, nagu leitakse apellatsioonis. Seetõttu nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine.
Lisaks leiab kaitsja, et M. Antonile mõistetud karistus ei vasta tema süüle, sest ta on varem karistamata ja puudub alus arvata, et süüdistatav võiks panna toime uusi kuritegusid.
Maakohus leidis, et M. Antoni süü on suur, mis välistab rahalise karistuse kohaldamise. Seejärel mainib kohus, et süü suuruse hindamiseks on „põhjendatud peatuda põgusalt taustal“ ning kirjeldab pikalt kohtumenetluses kõlanud asjaolusid, millest enamik on süü suuruse hindamisel asjakohatud: M. Anton elas XXX kinnistul ja kannatanu naaberkinnistul, M. Anton pidas kaht koera, ühes kinnistu küljes oli elektrikarjus, karjus oli mõeldud võlanõudjate eemale hoidmiseks, M. Anton ja V.T. pidasid kariloomi ning M. Antoni vastu on alustatud mitu täitemenetlust (maakohtu otsuse lk 37–38).
Siiski on esimese astme kohus võtnud seejärel asjakohaselt arvesse M. Antoni käitumist enne teo toimepanemist ning teo ja tagajärje raskust. Nii leidis maakohus, et vaatamata valla ja politsei sekkumisele koertega seotud intsidendid jätkusid ning kuriteosündmus polnud esmakordne juhtum, mil XXX koerad olid X. kinnistul. Seetõttu oli M. Antoni hoolimatus ümbritseva suhtes eriti suur – ta ei võtnud midagi toimivat ette selleks, et välistada enda kahe 19 juba varem korduvalt ära jooksnud ning teist koera rünnanud ja inimesele peale hüpanud agressiivse koera naaberkinnistule pääsemise võimalus. Ringkonnakohus leiab, et sellistele asjaoludele tuginemine süü suuruse hindamisel on põhjendatud. Lisaks leidis maakohus, et koerad ründasid kannatanut tema enda koduõuel väga jõhkral moel, puredes üle keha ja rebides peanahast tükke, mis põhjustas kannatanule suurt valu ja eluohtliku tervisekahjustuse. Samuti oleks kannatanu suure tõenäosusega surnud, kui R.S. teda päästnud ei oleks ning kannatanu tegeleb pikalt enda tervise ja väljanägemise parandamisega, kuid talle jäävad kogu eluks nii psüühilised kui füüsilised kahjustused.
Samas piirdubki maakohtu otsuses süü suuruse hindamine eeltoodud kaalutlustega. Lisaks vigadele süü suuruse kindlakstegemisel jättis kohus tähelepanuta ka järgneva. KarS § 56 lg 1 II lause järgi tuleb karistuse mõistmisel arvestada muu hulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuigi M. Anton siiani oma tegu ei tunnista, ei ole teda varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu on tema karistustundlikkus eeldatavasti suurem. Seetõttu leiab kolleegium, et M. Antonile maksimummäära lähedase karistuse mõistmisega ja selle osalise täitmisele pööramisega eksis maakohus kaalutlusõiguse kasutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise – s. o mõnekuulise vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud (RKKK 20.02.2007, 3-1-1-99-06, p-d 12 ja 21). Maakohus põhjendas aga M. Antonile kahe kuu pikkuse šokivangistuse mõistmist kannatanule põhjustatud raskete tagajärgedega, leides, et see on „väga väike ja tühine aeg, võrreldes sellega, kui palju on S.S. pidanud enda elu ja tervise eest võitlema, taluma valu ja läbi tegema raviprotseduure“. Eripreventiivselt seisukohalt aga M. Antonile lühiajalise vangistuse mõistmine põhjendatud pole.
Kokkuvõtlikult lähtus maakohus süü suuruse hindamisel osalt sobimatutest kaalutlustest ning jättis arvestamata oluliste asjaoludega, mille tõttu mõistis kohus kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule ilmselgelt mittevastava karistuse. Seepärast tuleb kohtuotsus KrMS § 338 p-de 2 ja 4 alusel materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus kõrvaldab need vead ja mõistab KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi M. Antonile uue karistuse.
Kuigi kolleegium nõustub maakohtuga selles, et M. Antoni süü suuruse tõttu ei ole põhjendatud karistuse kergendamine KarS § 60 ja § 13 lg 2 järgi, tuleb siiski arvestada asjaoluga, et raske tervisekahjustuse tekitas süüdistatav kannatanule sellega, et ta suhtus ettevaatamatult võimalusse, et koerad saavad kinnistu territooriumilt uuesti (ajal, mil teda ennast kohal pole) ära joosta ja minna naaberkinnistule ning ründavad seal inimest lausa nii, et sellega kaasneb raske tervisekahjustus. Kolleegium möönab, et koerad tekitasid kannatanule väga rasked vigastused, mis on osalt püsivad ja mille tõttu peab teda jätkuvalt ravima, kuid karistuse mõistmisel on tarvis arvestada kogumis kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid, mitte ainult teoga saabunud tagajärge, samuti ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKK 03.04.2020, 1-18-2232/179, p 71). Olgugi et süüdistatav ei piiranud koerte liikumist piisavalt isegi pärast seda, kui koerte ärajooksmine oli pikka aega kestnud probleem ja M. Antonit teavitasid sellest nii S.S. a pereliikmed, piirkonnapolitseinik kui ka vallaametnik, on karistuse mõistmisel oluline pidada silmas seda, millisel viisil süüdistatav kuriteo toime pani – ettevaatamatult ja tegevusetuks jäädes selliselt, 20 et koertel oli võimalik joosta naaberkinnistule ja süüdistatava teadmata rünnata seal inimest, kuid mida M. Anton võimalikuks ei pidanud. M. Anton näitas tegevusetusega küll äärmiselt hoolimatut suhtumist õigushüvedesse, ent jäi tegevusetuks hooletusest, nägemata ette võimalust, et koerad võivad kannatanule raske tervisekahjustuse tekitada. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et M. Antoni süü suurust ja tema suhtes alustatud täitemenetlusi silmas pidades on välistatud rahalise karistuse kohaldamine. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, sh hoolsuskohustuse rikkumise tõttu hooletusest kannatanule raskete tervisekahjustuste tekitamist, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning asjaolu, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, vastab kolleegiumi hinnangul M. Antoni süü suurusele ja võimalusele mõjutada teda edaspidi süütegudest hoiduma karistus sanktsiooni keskmises määras ehk 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata ning määrab katseaja pikkuseks ühe aasta, kuivõrd eeldatavasti on M. Antoni kui varem karistamata isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest võimalik ilma reaalse karistuse kohaldamiseta. M. Anton on kohustatud järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja osalema KarS § 75 lg 2 p 8 alusel sotsiaalprogrammis. Sellega on M. Anton riigi pideva jälgimise all ning kui ta ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, on KarS § 74 lg 4 järgi kriminaalhooldusametnikul võimalik teda kirjalikult hoiatada või kohtul määrata täiendavaid kohustusi, pikendada katseaega või pöörata mõistetud karistus täitmisele. (d) Tsiviilhagi
Maakohus mõistis M. Antonilt kannatanu kasuks välja varalise kahju 1837,08 eurot, tsiviilhagi esitamisega seonduva varalise kahju 1200 eurot ja mittevaralise kahju 100 000 eurot. Apellant ei vaidlusta varalise kahju hüvitist, kuid leiab, et mittevaralise kahju hüvitis on ebamõistliku suurusega.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul materiaalõiguslik alus nõuda süüdistatavalt põhjustatud kahju hüvitamist. Maakohus ei erista seejuures aga nõude aluseid ja tugineb tsiviilhagi rahuldamisel korraga

§-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 2 ja 8, §-le 1056 ning §-le 1060. Kannatanu nõue süüdistatava kui kahju põhjustaja vastu võib tugineda alternatiivselt kas deliktilisel üldvastutusel (

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 2) või loomapidaja riskivastutusel (

§ 1056

lg 1 ja § 1060).

§ 1056

lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel (vt RKKK 23.09.2021, 1-202438/33, p 29 koos viitega). Praegu tuvastatud asjaoludel on täidetud mõlemad vastutuse alused. Kuna nii deliktilise üldvastutuse kui ka loomapidaja riskivastutuse puhul kohaldatakse kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel võlaõigusseaduse 7. peatüki sätteid, on põhjendatud lähtuda

§ 130

lg-st 1 ja § 134 lg-st 2, sest süüdistatav tekitas kannatanule kahju tervise kahjustamisega. 97. Muu hulgas on maakohus ekslikult märkinud nõude alusnormiks

§ 1045lg 2 p 8, mis eeldab kahju põhjustaja tahtlikku heade kommete vastast käitumist.

Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, kuid piisab ka sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (vt RKTK 12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 16). Praegusel juhul ei möönnud M. Anton kahju tekkimist (vt käesoleva otsuse p-d 81–84). 98.

§ 130

lg 1 sätestab, et kehavigastuse tekitamise korral tuleb hüvitada isikule kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning 21 täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse

§ 127lg 6 ja § 134 lg 5 ning Kr

MS § 38 1 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega. (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 29 koos viidetega) 99.

§ 134

lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p-d 30-31 koos viidetega).

Tsiviilhagi põhjendatust hinnates tõstis maakohus kannatanu esindaja koostatud tsiviilhagi teksti otsusesse muutmata kujul ning märkis, et sellele kohtul midagi lisada pole (vt maakohtu otsuse lk 39–49). Selliselt toimimist ei saa pidada tsiviilhagi sisuliseks lahendamiseks. Küll aga lisas maakohus põhjendused 100 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise kohta. Kohus võttis arvesse kannatanu üleelamisi, hirmu koerte ees, suurt füüsilist valu nii rünnaku ajal kui ka paranedes ning elukorralduse ja -kvaliteedi muutust. Seejärel toob aga maakohus jällegi välja kannatanu ja tunnistaja R.S. i ütlused sündmuse kohta ise seisukohta võtmata.
Kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Mittevaralise kahju hüvitis saab olla võrreldav üksnes selliste varasemate hüvitistega, mis on välja mõistetud sarnastel asjaoludel. (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p-d 32–33 koos viidetega)
Näiteks mõistis Pärnu Maakohus
detsembri
a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-2865 koerarünnakust tekitatud tervisekahjustuse ja püsivate elukorralduse muudatuste tõttu süüdistatavalt kannatanu kasuks 7000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, mida Tallinna Ringkonnakohus vähendas
jaanuari
a otsusega 2500 euroni, tuginedes varasemate aastate kohtupraktikale. Kuivõrd mainitud kriminaalasjas ei tekitatud kannatanule võrreldava raskusastmega tervisekahjustusi ning tegemist on üle kuue aasta vanuse üksikjuhtumiga, mille puhul arvestati mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel veel 22 vanemat kohtupraktikat, ei ole põhjendatud praeguses asjas seda arvesse võtta. Samas luges Riigikohus
aprilli
a otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835 põhjendatuks tsiviilhagis taotletud 30 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise liiklusõnnetusse sattumise tagajärjel põhjustatud raske tervisekahjustuse eest. Kannatanu taastus tervisekahjustusest pikka aega ning kaks aastat pärast õnnetust oli tal jätkuvalt liikumispuue ja igapäevased valud. Samuti olid takistatud tavapärased toimingud, kannatanu vajab kõrvalist abi ning kahjustada sai ka tema vaimne tervis. Kuigi liiklusõnnetuse asjaolud erinevad suuresti koerarünnakust, saab ringkonnakohtu hinnangul võtta mõningal määral arvesse mittevaralise kahju hüvitise summa suurust, et arvestada muutustega ühiskonna väärtushinnangutes ja väljamõistetavate hüvitiste suurustes.
Kuivõrd maakohus tegi

§ 134

lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates kaalutlusvea, tuleb esimese astme kohtus kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada. Nii mõistis maakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 100 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise, arvestades küll kannatanu kehavigastuste raskuse ja nendega kaasnevate tagajärgedega, kuid jättis arvestamata rikkumise laadi ja raskusega, rikkuja süüga ning kindlustuselt saadud valurahaga. Praegusel juhul on oluline panna tähele, et süüdistatav ei tekitanud kannatanule tervisekahjustust tegevuse, vaid hoolsuskohustuse täitmata jätmise ehk tegevusetusega. Samuti pani ta rikkumise toime ettevaatamatusest ning selle vähemintensiivsema vormi – hooletusega. Kahjuhüvitis peab olema proportsioonis süüksarvatava teoga. Tervisekahjustuse või kehavigastuse tahtlikult tekitamine on suurema ebaõigussisuga kui sama tagajärje saabumine ettevaatamatuse tõttu hoolsuskohustuse täitmata jätmisel. Kuivõrd kohus peab mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama ka asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 30), leiab ringkonnakohus, et ettevaatamatusest tegevusetuks jäämise tõttu toime pandud teo eest mõistetav mittevaralise kahju hüvitis peab olema väiksem kui sama tagajärje tahtlikult põhjustamise puhul. Saati jäi M. Anton tegevusetuks hooletusest, pidamata võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. 104. Seega parandab ringkonnakohus maakohtu eksimuse, mis tõi kaasa liiga suures summas mittevaralise kahju väljamõistmise. Kolleegium leiab, et kahtlemata on kannatanule põhjustatud väga rasked üleelamised ning lisaks füüsilisele valule ja tervisekahjustusele ka mittevaralist kahju. Kannatanu talus kahe suure koera puremist ja rebimist, mille käigus tundis, et tal hammustati kõrv ja pool pead otsast ära ning nägi koera hammaste vahel oma juukseid koos peanahaga rippumas. Pärast seda läbis kannatanu mitu operatsiooni ja teda ootab ees veel operatsioone. Ka taastumine ja kodune ravi on olnud keeruline – ta pidi tundma valu mitte ainult sündmuse ajal, vaid ka pikalt pärast seda. Tema välimus on pöördumatult muutunud – peas on peopesasuurune juusteta ala, kõrv on amputeeritud ning kätel, reitel ja säärtel on koerahammustustest armid. Seetõttu ei saa kannatanu end vabalt tunda, vaid peab läbi mõtlema, kuidas arme katta ja parukat pähe panna ning millised rõivad valida. Kannatanu sõnul on ta kaotanud füüsilise võimekuse ja tal on raskusi igapäevatoimetustega, rääkimata meelistegevustest nagu ratsutamine. Lisaks on tal sündmusest kasvanud välja suur hirm, mis takistab tal ennast turvaliselt tundmast ja üksinda ringi käimast. Seega on kannatanule põhjustatud väga raske tervisekahjustus ja ulatuslikud tagajärjed, mis mõjutavad teda terve elu. Arvestades süüdistatava suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, tuleb tõdeda, et M. Anton siiani oma süüd juhtunus ei näe ja vabandanud ei ole. Võrreldes tekitatud tervisekahjustuste raskust ja kannatanu valu suurust eelviidatud kriminaalasjas nr 1-22-5835, peab ringkonnakohtu hinnangul olema S.S. a kasuks väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis oluliselt suurem kui 30 000 eurot. Võttes lisaks kannatanu tervisekahjustuse raskusele ja sellest tulenevatele tagajärgedele arvesse ka asjaolu, et kannatanule tekitati tervisekahjustus 23 ettevaatamatusest hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel, st süüdistatav jäi tegevusetuks, nägemata ette raske tagajärje saabumist, ning arvestades

§ 127

lg 5 kohaselt ka kindlustuselt makstud valurahaga (II kd tl 117–119) ja

§ 134

lg-s 2 sätestatud nõudega hüvitada kahjustatud isikule mõistlik rahasumma, on ringkonnakohtu hinnangul proportsioonis süüksarvatava teo ja selle tõttu saabunud tagajärgedega 50 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Statistikaameti andmetel oli

aasta II kvartali keskmine brutokuupalk 2007 eurot.1 Kannatanu nõuab tsiviilhagis 100 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist, mis on 49,8 kuu keskmine palk. Samas vastab 50 000 eurole 24,9 kuu keskmine brutopalk. Arvestades seejuures asjaoluga, et Riigikohus pidas eelviidatud otsuses nr 1-22-5835 mõistlikuks 16,4 kuu keskmisele palgale vastavat mittevaralise kahju hüvitist, vastab ringkonnakohtu hinnangul 50 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis ühiskonna üldise heaolu tasemele.
Kannatanu esindaja taotles tsiviilhagis süüdistatavalt kannatanu kasuks

§ 113

lg 1 teise lause alusel viivise väljamõistmist nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, sest M. Anton on töövõimetu, tema ainsaks sissetulekuks on riiklikud toetused ja tal on võlgnevused täitemenetlusasjades. Sellist alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks seadusest aga ei tulene. Asjaolud, millest tulenevalt jättis maakohus viivise välja mõistmata, võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Seetõttu oleks maakohtul tulnud

§ 113lg 1 alusel mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja ka viivis.

Viivist on küll võimalik vähendada ka nullini –

§ 113

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Siiski saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel ja kohus seda omal algatusel ei tee (vt RKTK 27.05.2015, 3-2-1-47-15, p 14 ja 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 18). Apellant on vaielnud vastu tsiviilhagi rahuldamisele, kuid ei ole kohtumenetluse käigus esitanud nõuet vähendada viivist juhul, kui kohus tsiviilhagi rahuldab ja süüdistatavalt ka viivise välja mõistab. Seetõttu ei olnud kohtul alust tsiviilhagis nõutud viivist vähendada. Kuna viivise vähendamise taotlust ei esitatud ka apellatsioonis, ei saa ka ringkonnakohus seda teha.

Kuna maakohus kohaldas viivisenõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti materiaalõigust, tuleb ringkonnakohtul see viga parandada ja mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis varalise kahju hüvitiselt alates tsiviilhagi esitamisest koos süüdistusaktiga
juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni
septembril 2024 270,21 eurot ning mittevaralise kahju hüvitiselt alates tsiviilhagi esitamisest
juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni
septembril 2024 7354,23 eurot. Lisaks sellele mõistab ringkonnakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras varalise kahju hüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt alates

septembrist 2024 kuni kahjuhüvitiste rahuldamiseni. (e) Menetluskulud
Maakohus mõistis KrMS § 180 lg 1 alusel M. Antonilt menetluskuluna välja 84 eurot ekspertiisikulu ja 1230 eurot sundraha ning võimaldas menetluskulu KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda 12 kuu jooksul ositi. Seejuures mõistis kohus kannatanu esindaja taotletud tsiviilhagi koostamise kulu 1200 eurot süüdistatavalt välja varalise kahjuna. Tsiviilhagi koostamise kulu on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi menetluskulu, mis tuleb süüdimõistva otsuse korral mõista süüdistatavalt välja KrMS § 182 järgi, mitte varalise kahjuna

§ 1043või § 1056 alusel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena Kr

MS § 339 lg 2 järgi, mistõttu 1 Keskmine brutokuupalk. Statistikaamet. – https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-jatoojoukulu/keskmine-brutokuupalk (28.08.2024). 24 tuleb maakohtu otsust selles osas muuta. KrMS § 182 lg 3 järgi jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Arvestades süüdistatava tegu, tema suhtumist kannatanusse pärast teo toimepanemist ja kannatanule tekitatud tagajärge on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta tsiviilhagi koostamise kulu süüdistatava kanda. Seega mõistab ringkonnakohus M. Antonilt kannatanu kasuks menetluskuluna välja 1200 eurot tsiviilhagi koostamise eest. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsustus menetluskulude kohta muutmata. (f) Kokkuvõte

Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 7, § 338 p-dest 2, 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-dest 4 ja 5, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
jaanuari
a otsuse osas, millega M. Antonit karistati KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega, millest kuulus reaalselt ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus mõistab M. Antonile karistuseks 6 kuud vangistust, mis jääb KarS § 74 lg 1 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui M. Anton ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Lisaks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega mõisteti M. Antonilt S.S. a kasuks tsiviilhagi esitamisega seonduv varaline kahju 1200 eurot ja mõistab selle summa välja menetluskuluna M. Antonilt S.S. a kasuks. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ning mõistis M. Antonilt S.S. a kasuks mittevaralise kahju hüvitise 100 000 eurot ja jättis rahuldamata viivisenõude. Ringkonnakohus mõistab M. Antonilt S.S. a kasuks 50 000 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks ning viivise varalise kahju hüvitiselt 270,21 eurot alates tsiviilhagi esitamisest
juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni
septembril 2024 ning viivise mittevaralise kahju hüvitiselt 7354,23 eurot alates tsiviilhagi esitamisest
juulil 2023 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni
septembril
Lisaks sellele mõistab ringkonnakohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras varalise kahju hüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt alates 12. septembrist 2024 kuni kahjuhüvitiste rahuldamiseni. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhiosa osaliselt KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 76–80 ja 81–84 märgitud põhjendustega. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 25

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-23-4097/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Ta

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.

§ 134

§ 1060alusel.

§ 1056

§ 1043

§ 1056

§ 1056

§ 130

§ 1045lg 2 p 8, mis eeldab kahju põhjustaja tahtlikku heade kommete vastast käitumist.

§ 130

§ 134

§ 127lg 6 ja § 134 lg 5 ning Kr

§ 134

§ 134

§ 127

§ 134

§ 113

§ 113lg 1 alusel mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja ka viivis.

§ 113

§ 113

§ 1043või § 1056 alusel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena Kr

§ 113