Obsah (5)

§ 131§ 132§ 218§ 8§ 26

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 18.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-2824 Kohtuasi Q.J-i kaebus H

) § 217 lg 1, § 218 lg 1, § 131, § 132 ja § 8 lg 1 alusel. Menetluskulud jäid avaldaja kanda. Puudutatud isikutel menetluskulud puudusid.

§ 131lg 1 p 61 sätestab, et sissenõuet ei saa pöörata töövõimetoetusele.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib viidatud sissetulekule pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.

§ 132

lg 12 sätestab, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

§ 132

lg 13 sätestab, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud 20 protsenti võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Kohtutäituri otsusest nähtuvalt kohustas ta võlgnikku esitama hiljemalt 26.01.2024 kohtutäiturile viimase kuue kuu arvelduskonto väljavõte ning tõendid alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. 31.01.2024 informeeris kohtutäitur võlgnikku, et kuue kuu arvelduskonto väljavõte ega tõendid alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmise kohta kohtutäiturini ei jõudnud ning täitur palus lisaks eelpooltoodud dokumentidele esitada hiljemalt 02.02.2024 ka väljavõte kulutuste (kulutused eluasemele, toidule, ravimitele, transpordile jms) kohta. Avaldaja kohtutäiturile palutud dokumente ei esitanud. Võlgnik jättis oma kohustused kohtutäituri poolt nõutud teabe osas kohaselt täitmata. Avaldaja ei tõendanud ülalpidamise kohustuse täitmist oma lastele, seega polnud avaldajal alust tugineda asjaolule, et ta peab üleval oma lapsi. Seega ei pea ülalpeetavaid töövõimetoetuse mittearestitava sissetuleku arvutamisel arvestama (TsMS § 132 lg 13, lg 2). Sissetuleku arestimise aktist nähtus, et võlgnikule makstav töövõimetoetus kuulus arestimisele 2730,60 euro ulatuses. Võlgniku töövõimetoetusest igakuiselt kinnipidamisele kuuluv osa oli 10,00% töövõimetoetuse summast. Seega kohtutäitur ei arestinud võlgniku sissetulekut maksimaalses määras. Kohtutäituri poolt esitatud andmete kohaselt tasus Eesti Töötukassa võlgnikule jaanuaris 2024 töövõimetoetust summas 190,84 eurot ning veebruaris 2024 oli töövõimetoetuse suuruseks 328,66 eurot. Kaebuse otsuse koostamise hetkeks ei olnud Eesti Töötukassa poolt kinnipidamisi kohtutäituri ametialasele arvelduskontole toimunud, sest võlgniku töövõimetoetuse suurus ei ületanud arvestuslikku elatusmiinimumi summas 338,23 eurot. Kohtu hinnangul oli kohtutäitur toiminud kooskõlas

§ 132lg 1 2 sätestatuga.

Avaldaja seisukoht oli ekslik, et mittearestitav summa peab olema 656 eurot (820 eurot min palk – 20%). Vastavalt riikliku RPKS §-le 5 ei olnud töövõimetoetus riikliku pensioni liik, mistõttu ei kuulunud RPKS sätted käesolevas asjas kohaldamisele. Kohus leidis, et kohtutäitur oli asjaolusid arvestades otsuse tegemisel kaalunud piisavalt poolte huve. Kohtutäitur oli kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kuna avaldaja ei esitanud teavet oma 3 sissetulekute, väljaminekute ja ülalpeetavate kohta, ei olnud kohtutäituril võimalik hinnata tegelikke asjaolusid kogumis ega võtta neid arvesse arestimise määra kindlakstegemisel. Avaldaja määruskaebus

1. Avaldaja palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega avaldus rahuldada. Menetluskulud tuli jätta kohtutäituri kanda. Kohus kohaldas valesti seadust, mis tõi kaasa ilmselgelt vale lahendi. Kaebaja hinnangul, ignoreeris kohus kõrgema kohtu praktikat (RKTKm 15.03.2017 nr 3-2-1-166-16, p 15 ja 07.06.2007 nr 3-2-1-68-07, p 13). Võlgnikule tuli tagada tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Kaebaja sissetulek ei ületanud seaduses sätestatud miinimumi ning kohus ei võtnud arvesse avaldaja ülalpeetavate olemasolu. Ükski säte ei kohustanud avaldajat tõendama ülalpidamise andmist. Alaealiste lastel oli seadusest tulenev õigus ülalpidamise saamiseks ning ülalpidamine ei tähendanud ainuüksi elatise maksmist. Lapsega koos elava vanema ülalpidamist eeldatakse. Isegi siis kui lapsed elavad eraldi, saavad vanemad leppida kokku ülalpidamise andmise mitte elatise maksmise teel, aga nt toidu ja riietuse ostmine ja teiste kulude jagamine. Antud kulusid polnud võimalik tõendada dokumentaalselt, kuna nt toidu ostmine on igapäevane toiming ning isegi müügitšekist ei saa järeldada, et toit otsatakse just lapse jaoks. Kohus tõlgendas vääralt, et kaebaja peab tõendama laste ülalpidamist. Menetluse edasine käik
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks.
3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Sissenõudja oma seisukohta ei esitanud.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS § 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Esiteks märgib ringkonnakohus, et võlgnik viitab määruskaebuses jätkuvalt riikliku pensionikindlustuse seaduse sätetele ning vastavale kohtupraktikale, kuid kuna võlgniku sissetulekuks on töövõimetoetus ning töövõimetoetus ei ole riikliku pensioni liik, ei ole võlgniku tuginemine nendele sätetele asjakohane. Selles osas oli maakohtu järeldus õige.

§ 132

lg 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.

§ 132

lg 2 ja PKS § 100 lg 2 viitavad ülalpidamiskohustusele, mis peaksid reaalselt toimuma olevikus. Tegemist ei ole võlgniku abstraktse õigusega oma sissetuleku suurendamiseks täiendava arestivaba miinimumi näol - ülalpidamine või elatise maksmine peavad reaalselt aset leidma. Võlgnik on seisukohal, et ülalpidamine ei tähenda ainult elatise maksmist, vaid ülalpidamist on võimalik anda ka muul viisil. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei ole võlgnik varasemalt viidanud ega ka tõendanud, et tegelikkuses on vanemate vahel kokkulepe laste ülalpidamiseks selliselt, et isa annab 4 ülalpidamist muul viisil. Kuna tõendatud ei ole, et võlgnik täidaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust laste ees, ei pea ülalpeetavaid töövõimetoetuse mittearestitava sissetuleku arvutamisel arvestama. Kohtutäituril tuli

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja, õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus.

§ 131

lg 2 kohaldamisel oli tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsustusega, mis allus

§ 218alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile.

Töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades tuli kohaldada

§ 131

lg-t 2 koos

§ 132lg-ga 1 2.

Analüüsida tuli nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav

§ 131

lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata.

§ 8

lg 1 kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi.

§ 26

lg 1 järgi on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluses vajalikku suulist ja kirjalikku teavet. Kohtutäitur on kohustatud tegema kindlaks kõik võlgniku sissetulekud, et otsustada selle üle, töövõimetoetuse näol on tegemist tema ainukese sissetulekuga ning kas laekunud summale sissenõude pööramine ning kinnipidamiste tegemine võib kahjustada võlgniku toimetulekut.

§ 26

lg 1 alusel on kohtutäituril võimalik võlgnikult teavet nõuda ka ilma vara nimekirja nõude esitamiseta. Teabe nõudmiseks ei pea ilmtingimata eelnema vara nimekirja nõude esitamine ja/või selle kinnitamine kohtu poolt. Õige on järeldus, et kuna avaldaja jättis esitamata küsitud ja vajalikud tõendid enda ja laste kohta, siis ei olnudki kohtutäituril ega maakohtul võimalik neid sisuliselt hinnata. Kuna võlgnik ei esitanud mingeid kontrollitavaid andmeid ega tõendeid oma majandusliku olukorra kohta, siis polnud alust hinnata tema sissetuleku arestimist ebaõiglaseks. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur ei arestinud võlgniku sissetulekut maksimaalses määras. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, et kohtutäitur on asjaolusid arvestades otsuse tegemisel kaalunud piisavalt poolte huvisid ega rikkunud diskretsioonipiire. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et maakohtu lahend oli õiguspärane ja puuduvad maakohtupoolsed rikkumised, mis annaksid aluse määruskaebuse rahuldamiseks. 10. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus avaldaja kanda. Teistel menetlusosalistel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5