Obsah (6)

§ 657§ 23§ 652§ 658§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. juuni 2024 2-21-7610 Tsiviilasja numb

§ 657lg 1 p 2 1).

Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole maakohtus toonud esile asjaolusid, mis välistaksid kohtuniku erapooletuse (

§ 23, 24).

Ringkonnakohus leiab, et kostja väited, mis puudatavad asja uut menetlust 11 maakohtu poolt samas koosseisus, ei ole põhjendatud. Maakohus on andnud pooltele võimaluse oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning kuulanud pooled ära kohtuistungil.

1. Hageja esitas ringkonnakohtule tõenditena SEB Panga
2. veebruari 2024 vastuse hageja päringule laenukohustuse jäägi kohta seisuga
3. detsember 2020 ning oma pangakonto väljavõtte ajavahemikul
4. oktoober 2020 –
5. detsember
6. Ringkonnakohus jätab tõendid vastu võtmata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5).

Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

Ainuüksi asjaolu, et maakohtu menetluses vastaspool kõiki menetluses esile toodud asjaolusid eraldi ei vaidlusta, ei ole piisav põhjus tõendi esitamiseks ringkonnakohtule.

1. Pooled sõlmisid
2. detsembril 2020 notariaalse endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingud. Kostja tegi
3. aprilli 2021 notariaalse nende lepingute tühistamise avalduse põhjusel, et ta sõlmis lepingud vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul. Hageja palus hagis tuvastada kostja tühistamisavalduse kehtetuse ja
4. detsembri 2020 lepingu kehtivuse. Kostja oli menetluses ka seisukohal, et leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine, kuna see on tehtud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja esitas maakohtu menetluses vastuhagi ühisvara jagamiseks eeldusel, et
5. detsembri 2020 leping (sh ühisvara jagamise osas) on tühistatud.
6. Ringkonnakohus jääb
7. jaanuari
8. a lahendis väljendatud seisukoha juurde, et maakohus on TsÜS §-i 96 õigesti kohaldanud ning põhjendatult leidnud, et
9. detsembri 2020 leping ei ole tehtud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul (ringkonnakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus nõustub maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele (apellatsioonkaebuse p 1) kordab ringkonnakohus juba varasemas lahendis märgitut, et maakohus selgitas
10. oktoobri 2021 eelistungil pooltele tõendamiskoormist ning kostjale, keda esindas õigusteadmistega isik, olid teada TsÜS § 96 koosseisulised eeldused ja mida tuleb tal menetluses tõendada (s.o vägivalla ja ähvardamise esinemist, vägivalla ja ähvarduse esinemise korral ajalist ja kausaalset seost tehingu tegemisega ning vägivalla ja ähvarduse vahetust ja tõsidust).
11. Ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud (

§ 658lg 2).

Ringkonnakohus leidis

1. jaanuari
2. a lahendis, et kostja poolt esiletoodud asjaolud viitavad sellele, et
3. detsembri 2020 leping võib olla näilik ja seetõttu tühine. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus viitas otsuse põhjendustes selgelt, et tüüpilisemaks varjatava tehingu näiteks on tehingud, kus näidatakse tegelikust hinnast madalam hind, olgu siis 12 eesmärgil, et maksta vähem makse või notaritasu, või siis hoopis kõrgem hind, näiteks eesmärgiga vältida ostueesõigusega isiku poolt ostueesõiguse kasutamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab kostja seda, et maakohus ei tuvastanud asja uuel menetlusel
4. detsembri 2020 lepingu tühisust selle näilikkuse tõttu. Kostja viitab põhjendustes küll kinnistu ebaõiglasele väärtusele tema suhtes (apellatsioonkaebuse p 5) ja laste elatise kokkuleppe täitmata jätmisele hageja poolt. Kohus kohaldab õigust ise ning ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (

§ 652lg 8), ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Reeglina saab näilik olla vaid kohustusleping, sest kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad ei oleks üldse tahtnud ühisvara jagamise lepingut sõlmida, kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt tuvastatut, et pooled soovisid kinnisasja omaniku vahetust. Kui vaidlusaluse käsutustehingu (asjaõiguslepingu) pooled tegelikult soovisid kinnisasja omandi omaniku vahetust ning see ka toimus, siis ei saa pidada käsutustehingut näilikuks (vt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 13). Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et ühisvara jagamise lepingus näidati vara väärtused tegelikust väiksemana (hagi p 3,

1. oktoobri
2. a kohtistungi protokoll). Hageja leidis, et põhjuseks oli soov maksta vähem notaritasu. Maakohus leidis asja uuel menetlemisel vaatamata ringkonnakohtu poolt antud juhistele, et pooled ei ole varjanud tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde, et juhul, kui tehingus näidatakse lepingueseme tegelikust hinnast madalam hind, on eelduslikult tegemist näiliku tehinguga (praegusel juhul võlaõigusliku tehinguga). Sellisel juhul on varjatud tehinguks kokkulepe, milles on lepingueseme hind märgitud vastavalt poolte tegelikule tahtele. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Hageja väitel oli kinnisasja tegelik väärtus 130 000 eurot, kostja seisukoha kohaselt ei olnud tema „idee see väärtuste väiksema näitamine“ (apellatsioonkaebuse p 2) ning lepingu ettevalmistamisega tegeles vaid hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamise lepingut ei sõlmitud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul, kostja ja hageja pidasid enne lepingu sõlmimist kirjavahetust selle sisu üle. Seega saab asuda seisukohale, et poolte vahel oli tehingu tegemise hetkel ühine ettekujutus lepinguesemete tegelikust väärtusest. Vastasel juhul oleks ka sisutühjad kostja väited, mis puudutavad kokkulepitud väärtuse (130 000 eurot) vastuolust heade kommetega. Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 119 lg 1). Vaidlust ei ole selle üle, poolte vahel puudub notariaalne kokkulepe kinnisasja omandi üleandmiseks kohustamiseks, milles oleks märgitud hinnaks poolte vahel tegelikult kokku lepitud hind. AÕS § 119 lg 2 järgi muutub AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmetel on hageja kinnistu ainuomanikuna kantud kinnistusraamatusse
3. detsembril
4. Kostja ei tugine apellatsioonkaebuses tehingute kehtetusele osas, mille kohaselt läks
5. detsembri 2020 ühisvara jagamise lepingus märgitud vallasvara (kaks sõidukit) omandiõiguse üle ühisest omandist kummagi poole ainuomandisse. Õige on hageja väide, et maakohtu menetluses ei tuginenud kostja sellele, et ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks oli soov sõlmida hagejaga kokkulepe lastele elatise maksmiseks (apellatsioonkaebuse p 5). Ringkonnakohus jätab kostja vastavasisulised väited tähelepanuta. 13 Kostja ei ole menetluses tõendanud oma väiteid selle kohta, et hagejal ei olnud lepingut sõlmides kavatsust asuda elatist maksma. Ringkonnakohus leiab, et ühe poole jaoks väidetavalt lepingueseme õiglase väärtuse puudumine või kokkuleppe osa hilisem täitmata jätmine ei muuda kokkulepet näilikuks. Seega ei ole ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping tühised nende näilikkuse tõttu.
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et
7. detsembri 2020 ühisvara jagamise leping ei ole heade kommetega vastuolus. Heade kommetega on tehing vastuolus siis, kui see toob kaasa olukorra, mis ei ole õiguskorra poolt lubatud või on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi taunitav sõltumata sellest, kas tehingu teinud isik subjektiivselt soovis sellise olukorra tekkimist. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing on heade kommetega vastuolus mh, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud tehingu tegemist selliste erakorraliste asjaolude tõttu, mis viitaks selle vastuolule heade kommetega. Pooltevahelisest kirjavahetusest enne lepingu sõlmimist tuleneb, et kostja sai tehingu sisu mõjutada. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja ei osalenud lepingu tingimuste üle arutamises (pooltevaheline kirjavahetus, I kd, tl 162jj). Pooled pidasid läbirääkimisi hüvitise suuruse üle ja selgesõnalise nõustumise puudumine ei tähenda, et kostja ei oleks oma tahet avaldanud. Kirjavahetus on emotsionaalne, hageja palus, et kostja saadaks talle oma tingimused, mida ta edastab notarile. Kostja väitel lepitakse kokku notari juures (I kd, tl 166). Ainuüksi vastastikkuste soorituste väärtuste vahe (või muu ebasoodne tingimus) iseenesest ei ole heade kommetega vastuolus (vt nt RKTKm 3-2-1-49-11, p 9). Lisaks märgib ringkonnakohus, et kinnistu, mille väärtusele kostja eelkõige tuleneb, oli hageja hinnangul 130 000 eurot, kostja leiab menetluses, et väärtus oleks pidanud olema ligikaudselt 160 000 eurot (apellatsioonkaebuse p 3). Isegi kui lähtuda kostja hinnangust, ei ole tegemist ühe poole jaoks äärmiselt ebaproportsionaalse ja heade kommete vastaselt tasakaalust välja oleva tehinguga. Kostja ei vaidlusta seda, et hageja kanda jäi kokkuleppega kogu laenukohustuse jääk.
8. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et maakohus on põhjendamatult jätnud vastuhagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus jättis tähelepanuta vastuhagis esitatud nõude ühise kohustuse katteks PKS § 34 lg 2 alusel lahusvara arvelt septembrist 2020 kuni juunini 2021 tasutud 4299 euro 9 sendi hüvitamiseks, kostja väitel on ta tasunud poolte ühiseid kohustusi. Vaidlusaluse
9. detsembri 2020 ühisvara jagamise lepingu p 3.4 viimane lause kohaselt on hageja ja kostja avaldanud, et nad ei oma pärast käesoleva lepingu sõlmimist käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara jagamise osas teineteise suhtes mingeid pretensioone ega nõudmisi ning on kokku leppinud, et käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara arvel muid rahalisi hüvitisi peale käesolevas lepingus nimetatute ei maksta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda lepingupunkti tõlgendada nii, et poolte sooviks oli lepingute sõlmimisega kõikide ühisvaraga seotud vaidluste lõplik lahendamine. Seda, et kinnisasi jääb kostja ainukasutada, on pooled määranud kindlaks lepingu p-s 3.
10. Ringkonnakohtu hinnangul on pooled täpsustanud selles punktis just kinnistu kõrvalkuludega 14 seotud küsimusi. Lepingu p 3.
11. kohaselt leppisid pooled kokku, et lepingu sõlmimise tulemusena kostjale lahusvarana kuuluma hakkav kinnistu (kinnistusregistriosa numbriga XXXXXXXX) on kuni
12. maini 2021.a kostja otseses ainuvalduses ja kostjal on kuni eelnimetatud tähtpäevani õigus kasutada kinnistut elamiseks ja olla kinnistu aadressil sisse registreeritud. Kostja kohustus kandma kõik kinnistu kasutamise ja hooldamisega seotud kulud (kommunaalkulud) kuni
13. maini 2021 ja kõik kinnistut koormavate hüpoteekidega seotud kulud (elamu kindlustus, laen + intressid suuruses 435,00 eurot kuus) kuni
14. aprillini 2021.a. Seega on pooled kokku leppinud kinnisasja kõrvalkulude kandmises ja maakohus on põhjendatult jätnud vastuhagi rahuldamata. Ka
15. septembril 2021 esitatud vastuhagis selgitab kostja, et ta sai lepingu kohaselt ainuomandisse sõiduki Mitsubishi Outlander (väärtus ligikaudu 14 000 eurot), ühisomandis oleva osa kaotamise eest hüvitisena 11 000 eurot (millest N.S maksis välja 9500 eurot), väljamakse toimumisel järelmaksuga kuni mai 2021, õigusega elada majas kuni
16. maini 2021 ja kohustusega maksta kõik majaga ja laenuga seotud kulud (435,00 eurot kuus) lahusvara arvelt. Seega tasus ringkonnakohtu hinnangul kostja kinnisasjaga seotud kulude eest vastavalt poolte kokkuleppele.
17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulud 554 eurot. Ringkonnakohus märgib, et arvestades menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja ajakulu (kokku 4,5 tundi) ja tunnitasu suurust (122 eurot, käibemaksuga), on hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus kokku 549 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud 549 eurot põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 122 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg 4,5 tundi on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 549 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 15