← Eesti

2-24-118102/8

Obsah (4)§ 113§ 4034§ 403§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-118102 Tsiviilasi B2 Tsiviilasja hi

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o

  1. veebruar 2024 kuni hagiavalduse täpsustuse esitamiseni, s.o
  2. oktoober
  3. KOHTU SEISUKOHT
  4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
  5. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.
  6. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 222-145432, p 23).
  7. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.
  8. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

  1. märtsi
  2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
  3. novembri
  4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, 3

(7)kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 403

3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 9. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et krediidiandja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi Maksu- ja Tolliameti väljavõtte ajaloo alusel. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 1100 eurot kuus, krediidiandja tuvastas kostja Maksu- ja Tolliameti analüüsi alusel kostja sissetulekuna krediidilepingu sõlmimisele eelnevalt 1451,32 eurot. Finantskohustuste suuruseks teavitas kostja 0 eurot. Krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel kostja kohustustena arvesse igakuiseid kohustusi minimaalses määras 234 eurot. Üldisteks majapidamiskuludeks teavitas kostja 400 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas, päringute vastused Maksehäireregistrist ja Taust.ee-st ei kuvanud krediidisaaja makshäireid või täitmata kohustusi. Hageja täiendava vastuse kohaselt moodustasid krediidi väljastamisel kostja kohustused suurusjärgus 29,81((198.67+234)/1451.32*100)%, mis on mõistlik osakaal. Peale kohustuste tasumist jäi kostjal igakuiselt kasutada vaba raha 1018,65 eurot. Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete 4

(7)finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi (Maksuja Tolliamet, maksehäire register, Taust.ee). Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud. 10.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus selgitas hagejale, et hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas

  1. oktoobril 2024 tagasimaksete arvestuse ning täpsustas alternatiivset nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla 2430,34 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise põhivõlalt 2430,34 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o
  2. veebruar 2024 kuni hagiavalduse täpsustuse esitamiseni, s.o kuni
  3. oktoober
  4. Kostja on kasutanud krediidilimiiti kokku summas 11 730 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid summas 9299,66 eurot. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 2430,34 eurot (11 730 - 9299,66). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2430,34 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 2,5%. Hageja on arvestanud nõude ümberarvestamisel intressimääraks 0%. Kohus lähtub hageja esiletoodust. Hageja nõude intressi 553,53 euro väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. 11. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (

§ 113lg 1 esimene lause).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega 5

(7)viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  1. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja on
  2. oktoobril 2024 esitanud

§ 4034lg 7 järgse tagasimaksete arvestuse.

Kostja on jäänud osaliselt või täielikult võlgnevusse vähemalt kolme järjestikuse osamaksega (oktoober 2023, november 2023, detsember 2023, jaanuar 2024). Kostjale on antud

  1. jaanuaril 2024 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ning kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu üles
  2. veebruaril
  3. Kohtu hinnangul kehtib käesoleval juhul lepingu ülesütlemine ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 2430,34 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (15.02.2024) kuni hagiavalduse täpsustuseni (29.10.2024)

§ 113lg 1 lause 1 kohaselt ehk summas 212,14 eurot.

12. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 1 alusel välja mõista meeldetuletuskirjade eest tasu 15 eurot.

Hageja ei ole nõude ümberarvestamisel/alternatiivse nõude esitamisel meeldetuletuskirjade eest tasu nõudnud. Kohus lähtub hageja esiletoodust. Hageja nõude meeldetuletuskirjade tasu 15 euro väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. 13. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude.

  1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2430,34 eurot, viivis 212,14 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
  2. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
  4. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 2677,48 eurot. Hagi rahuldati ligi 53,5% ulatuses.
  5. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 46,5% ulatuses hageja kanda ning 53,5% ulatuses kostja kanda.
  6. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
  7. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.
  8. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 595 eurot, millest kostja kanda jääb 53,5% ehk 318,33 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 276,67 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6

(7)22. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.