Obsah (11)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 403§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-122010 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 48% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (

1. juulil 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kolmekordne määr seega 48,9%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 3 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagiavalduse p-s 1.4 selgitanud, et esialgne võlausaldaja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja taotluses esitatud teavet ning kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet. Kostja igakuine sissetulek oli 751 eurot 41 senti ning väljaminekud 225 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (97 eurot 67 senti) tuludest maha ning saanud teada, et kostjale jääb reservi vähemalt 428 eurot 74 senti. Kostja konto väljavõttest (dtl 61 – 77) nähtub, et kostja läks tööle aprillis 2022, enne seda kostja õppis ja sissetulekuid tal ei olnud (eraisikute ja vanemate tehtud kanded ei ole käsitletavad sissetulekuna). Mais ja juunis 2022 on kostja töötasu olnud keskmiselt 1700 eurot. Kostja on oma kuludena märkinud korteri üüri 450 eurot ja majapidamiskuludena 30 eurot, kuid mingil põhjusel on esialgne võlausaldaja arvestanud väljaminekutena üksnes 225 eurot. Samas on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei ole siiski laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kostja konto väljavõttest ega muudest tõenditest ei nähtu, et kostjal oleks veel laene. Kostja sissetulekut arvestades oli tal võimalik tasuda laenumakset 97 eurot kuus.
3. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (

1. novembri 2023,
2. detsembri 2023 ja
3. jaanuari 2023 osamaksed). Esialgne võlausaldaja saatis
4. jaanuaril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 56), milles määras kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Esialgne võlausaldaja selgitas, et kui kostja ei tasu võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, ütleb esialgne võlausaldaja laenulepingu
5. jaanuaril 2023 üles. Kohus leiab, et praegusel juhul on

§ 416lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu 4 ülesütlemiseks täidetud.

Seega on lepingud kehtivalt üles öeldud. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on hagi p-s 2.1 toonud välja põhivõla arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 779 eurot 20 senti. 13.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu kohaselt on intressimääraks 29,37% aastas. Hageja on hagi p-des 2.2 toonud välja intressi arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intress 52 eurot 57 senti. 14.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Laenulepingu üldtingimuse p 7.1 kohaselt on esialgsel võlausaldajal õigus nõuda viivist võrdses määras intressimääraga. Seega on viivise määraks 29,37% aastas. Hageja on esitanud kohtule viivise arvestuse (dtl 90). Kohus peab põhjendatuks sellest arvestusest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga (6. september 2023) sissenõutavaks muutunud viivis 140 eurot 45 senti. Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 779 eurolt 20 sendilt alates 7. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 29,37% aastas. 15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja on saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja (

1. märtsil 2023,
2. aprillil 2023 ja
3. mail 2023). Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 87 – 89). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 30 eurot (20 + 5 + 5). Samas ei pea kohus põhjendatuks kummagi lepingu puhul mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega seotud kulud 10 eurot. Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate 5 kõnede kulud) ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja ülempiir on kõrgem (20 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega.
4. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjal hageja kasuks välja 1002 eurot 22 senti (s.o põhinõue 779 eurot 20 senti + intress 52 eurot 57 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 140 eurot 45 senti + sissenõudmiskulud 30 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kasuks viivise põhinõudelt (779 eurolt 20 sendilt) määras 29,37% aastas. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses (40 – 30).
5. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ca 99% ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
6. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 807 eurot (riigilõiv 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 527 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
7. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x 169 eur/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 h) ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (100 x 2 x 1,2).
8. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 420 eurot (280 + 20 + 120). Need kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (420 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6