KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-125956 T

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 30.12.2018 laenulepingu nr KK3361791, mille alusel võttis kostja laenu 300 eurot laenu kasutamise perioodiga 2 aastat. 10.01.2019 sõlmisid krediidikonto lepingu, mille kohaselt oli krediidilimiit 1600 eurot. Enne laenutaotluse esitamist täitis kostja laenutaotluse ning oli seejärel kohustatud põhjalikult tutvuma laenulepingu tingimustega. Krediidilepingu puhul oli tegemist tähtajatu lepinguga, mille maksegraafik muutub igal korduval laenuvõtmisel. Lepingu nr KK3361791 alusel võttis kostja 08.07.2020 viimase väljamakse tehinguna 50 eurot. Laen tuli tagastada 24 osamaksega, aastane intressimäär oli 40,02% ja krediidi kulukuse määr 49%. Laenatud põhiosa oli 1546,41 eurot. Tasumisele kuuluv summa oli perioodi lõpus kokku 2279,17 eurot. Pooltevahelise laenulepingu tingimused lepiti kokku arvutivõrgu abil selliselt, et kostja esitas laenutaotluse internetikeskkonnas. Kostja tuvastati isikut tõendava dokumendi alusel. 13.12.2020 väljastati kostjale maksekaart nr KK3361791-

1. Kostja kasutas krediidilimiiti ja teostas väljamakseid kuni 11.03.
2. Krediidikonto väljavõttest nähtub, et seisuga 17.06.2021 kasutati lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 euro ulatuses. Edaspidi kostja kogu saadud laenu ei tagastanud ja laenuandja edastas kostjale võlateatised 11.03.2021, 19.03.2021, 11.04.2021, 20.04.2021, 26.04.2021, 11.05.2021, 19.05.2021 ja 26.05.
3. 19.03.2021 ja 19.05.2021 esitatud teatistega kaasnesid võla sissenõudmise kulud kokku 10 eurot. 30.03.2021 esitas kostja Politsei-ja Piirivalveametile süüteoteate laenuandja vastu kostja ja laenuandja vaheliste laenulepingute sõlmimise osas. Kostja avaldus jäi rahuldamata ja kriminaalasja ei alustatud. Arvestades eeltoodut saatis laenuandja 10.06.2021 kostjale teate laenulepingu nr KK3361791 ülesütlemise kohta ja 21.07.2021 teate nõude loovutamise kohta hagejale, millest tulenevalt oli hageja nõude omandajana õigustatud kostjalt võlga sisse nõudma. 10.06.2021 ülesütlemise avalduse edastamise seisuga oli kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (10.03.2021, 10.04.2021 ja 10.05.2021 osamaksed). Kogu laenatud summa lepingu nr KK3361791 alusel muutus sissenõutavaks 25.06.
4. Seisuga 21.07.2021 oli kostja võlg hageja ees laenulepingu nr KK3361791 alusel 1512,87 eurot (põhiosa 1335,67 eurot ja intress 177,20 eurot). Hagiavalduse seisuga oli sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis 20,20 eurot. Hageja tõi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seoses välja, et kostja esitas 30.12.2018 laenutaotluse laenuandja portaalis smsmoney.ee, märkis enda sissetulekuks 958,77 eurot ja kuludeks 327,43 eurot. Eeltoodut arvesse võttes arvestas laenuandja kostja laenuvõimega ning rahuldas laenutaotluse igakuise osamaksega 14,72 eurot. Samuti esitas kostja 10.01.2019 laenutaotluse laenuandja portaali vahendusel, märkis enda sissetulekuks 958,77 eurot ja kuludeks 327,43 eurot. Eeltoodut arvesse võttes arvestas laenuandja kostja laenuvõimega ning rahuldas laenutaotluse igakuise osamaksega 99,62 eurot. Kostja esitas enne laenutaotluse rahuldamist laenuandjale kontoväljavõtted perioodi 01.03.20182 19.09.2018 ja perioodi 01.06.2018-29.12.2018 kohta. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtus laenuandja nii kostja kontoväljavõtetest, kui ka kostja varasemast maksekäitumisest. Samuti teostas laenuandja kontrolli avalike andmebaaside kaudu (maksehäireregister, kinnisvararegister). Eelviidatut arvestades jõudis laenuandja seisukohale, et taotletud laen ei ületa kostja maksevõimet ja taotletud tingimustel laenu tagasimaksmine vastas kostja krediidivõimele. Laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hindas kostja maksevõimelisust piisavas ulatuses. Samuti oli laenusaajal kohustus esitama enda finantsolukorra kohta õiget teavet. Hageja oli laenuandja püsiklient alates 15.08.
5. Alates sellest ajast esitas kostja laenulepingu taotlusi 22 korral, millest 10 jäeti rahuldamata. Kostja oli enne vaidlusalust lepingut sõlminud laenuandjaga kokku 8 lepingut, mille alusel saadud laenud kostja tagastas. Kostja vastuväited
6. Kostja nõustus hagi osalise rahuldamisega ja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd juba laenu võtmisel oli kostja makseraskustes, s.t tasus ühte laenu teise laenuga. Maakohtu otsus
7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 68,81 eurot. Menetluskulud jäid 95,8% ulatuses hageja ja 4,2% ulatuses kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 14,45 eurot. Kostja 01.03.2018 – 29.12.2018 pangakonto väljavõttest nähtus, et
8. aastal tasus kostja laenufirmadele laene ja sai laene vastavalt järgmiselt: märtsis 195,14 eurot ja 410 eurot, aprillis 336,82 eurot 470 eurot, mais 317,73 eurot ja 150 eurot, juunis 323,23 eurot ja 150 eurot, juulis 276,51 eurot ja 503 eurot, augustis 413,57 eurot ja 825,50 eurot, septembris 415,87 eurot ja 550 eurot, oktoobris 437,05 eurot ja 484 eurot, novembris 428,61 eurot ja 759,50 eurot ning detsembris 447,70 eurot ja 180 eurot. Kostja tagasimaksed laenuandjatele suurenesid iga kuuga. Kostja võttis igal kuul uusi laene juurde, sh 4 kuud enne vaidlusaluste laenude võtmist. Pangakonto väljavõtte kohaselt olid laenude tagasimaksed peaaegu igapäevased, sh mitu korda päevas. Kostja sai laene ja teostas laenu tagasimakseid mh Omaraha OÜ-le, PLACET GROUP OÜ-le, IPF Digital AS-le, Bigbank AS-le, isePankur OÜle, Monefit Estonia OÜ-le, Creditstar Estonia AS-le ja I-makse OÜ-le. Kostja kulutused olid suuremad kui tema püsisissetulek (s.o töötasu ja peretoetus). Pangakonto väljavõttest nähtuvalt ületasid elamiskulud oluliselt laenutaotluses märgitud 300 eurot kuus. 01.06.201829.12.2018 olid sissetulekud kokku 10 599,88 eurot (koos saadud laenudega) ja väljaminekud 10 558,16 eurot (koos laenu tagasimaksetega) ning konto lõppsaldo 116,56 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli ta sattunud laenuorjusesse, elas laenude arvel ja võttis järjest uusi laene, et maksta tagasi eelnevaid laene. Seega rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja jättis laenusaaja pangakonto väljavõtte laenu andmisel nõuetekohaselt hindamata. Kuna kostja esitas laenuandjale koos laenutaotlusega oma pangakonto väljavõtte
9. aasta kohta, siis oli laenuandjal võimalik kostja kui tarbija krediidivõimelisust igakülgselt hinnata ja tarbija ei varjanud teavet ega jätnud seda esitamata. Antud juhul tuli rakendada

§ 4034

lg-t 7 ja lugeda intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgnenud. Hageja ei esitanud arvestust seadusjärgse intressimäära kohta ja seega ei olnud intressinõue põhjendatud. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 tuli arvestada kõik teostatud laenumaksed põhivõla katteks.

Seisuga 17.06.2021 oli kasutatud lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 eurot ja kokku tegi laenuandja kostjale ülekandeid 2587,02 euro ulatuses. Kostja tagastas laenuandjale 2518,21 eurot, millest sissenõudmiskulud moodustasid 10 eurot, viivised 1,82 eurot, intressid 1249,04 3 eurot ja põhivõlg 1257,35 eurot. Kohus luges tõendatuks, et kostja sai vaidlusaluste lepingute järgi laenu 2587,02 eurot ja maksis tagasi 2518,21 eurot. Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 68,81 eurot. Poolte seisukohad 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme. Hageja ei nõustunud kohtu järeldustega kostja pangakonto väljavõtte põhjal. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt tagastas kostja laenu laenuandjale, vähendades sellega enda igakuist laenukoormust. Kohtu seisukoht, et laenuandjalt taotleti laenu eesmärgiga täita varasemaid kohustusi, oli eksitav. Hilisemate laenude võtmist ei saanud siduda laenuandjale laenude ennetähtaegse tagastamisega, kuivõrd jooksvaid laenukohustusi täitis kostja saadud töötasu arvelt ja selle laekumise järgselt.

§ 4034

lg-st 6 ei tulene kohustust konkreetse perioodi pangakonto väljavõtte analüüsimiseks. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtus laenuandja nii pangakonto väljavõttest kui ka tema varasemast maksekäitumisest (8 varasemat korrektselt tagastatud tarbimislaenu). Samuti teostas laenuandja kontrolli avalikest andmebaasidest, sh maksehäireregister ja kinnisvararegister. Eelviidatu pinnalt asus laenuandja seisukohale, et taotletud laen ei ületa kostja maksevõimet ja ta on laenutaotluses märgitud tingimustel võimeline laenu tagastama. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et krediidivõimelisuse hindamisel on keskse tähtsusega konkreetse laenutaotluse seisuga esitatud pangakonto väljavõte. Krediidivõimelisuse hindamisel tuli hinnata andmeid kogumis, sh nii isiku regulaarseid sissetulekuid, väljaminekuid kui ka varasemat maksekäitumist. Vastutustundliku laenamise põhimõte hõlmas ka laenusaaja kohustusi, mh oli laenusaaja kohustatud esitama enda huvi, vajaduse ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Nimetatud osas eksitavate andmete esitamine välistas intressimäära vähendamise

§ 4034 lg 7 alusel.

Arvestades, et käesoleval juhul ei kuulunud lepingujärgsed intressid vähendamisele, oli ebaõige kogu kohtu arvestus teostatud maksete kohta.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 68,81 eurot. Menetluskulud jättis kohus 95,8% ulatuses hageja kanda, 4,2% ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 14,45 eurot. Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et hageja soovib maakohtu otsust vaidlustada osas, milles hagi jäi rahuldamata (sh menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine). Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust üksnes eeltoodud osas. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 68,81 eurot. 4
4. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on hageja jätkuvalt seisukohal, et laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 5 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral

§ 4034lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et laenuandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõte järgmiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Asja materjalidest nähtuvalt tegi kostja laenuandjale laenutaotlused 30.12.2018 ja 10.01.
2. Kostja 01.01.2018-02.11.2018 (dtl 337-365) pangakonto väljavõtetest nähtuvalt varieerus kostja töötasu 619,87 eurost 1084,08 euroni. Kostja sai eelviidatud perioodil laene mh PLACET GROUP OÜ-lt, Coop Finants AS-lt, Omaraha OÜ-lt, AS-lt Inbank, IPF Digital ASlt, Monefit Estonia OÜ-lt, Creditstar Estonia AS-lt ja tagastas laene mh PLACET GROUP OÜ-le, Creditstar Estonia AS-le, isePankur OÜ-le, IPF Digital AS-le, I-Makse OÜ-le, Bigbank AS-le ja Omaraha OÜ-lt. Maakohus tuvastas õigesti, et sisuliselt oli kostja sattunud laenuorjusesse, s.o elas laenude arvel ning võttis järjest uusi laene, et maksta tagasi eelnevalt võetud laene. Vastav asjaolu oli kostja pangakonto väljavõtetest selgelt tuvastav. Üksnes kostja sissetulekute ja väljaminekute võrdlemine ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasema finantskohustuste täitmise kohta, ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna laenuandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks laenuandja

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Asjaolu, et kostja oli eelnevalt sõlmitud laenuandjaga kaheksa lepingut, mille alusel saadud laenud kostja tagastas, ei anna alust asuda kostja krediidivõimelisuse osas teistsugusele seisukohale. Kostja võetud laenude hulk kogumis üksnes toetab järeldust, et kostja oli sattunud olukorda, kus ta oli sunnitud võtma järjepidevalt uusi laene, et tasuda eelnevalt võetud laene. 12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks 6 krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud hagejale mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt teavet ei küsitud (sh teavet varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta), ei saanud kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolu järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et laenuandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks laenuandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui laenuandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks laenuandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtted andsid laenuandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldasid kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeldada, et kui laenuandja oleks kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, oleks laenuandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud. 13. Seega tuleb

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks lugeda

§-s 94 sätestatud intressimäär. Enne lepingu sõlmimist (30.12.2018) oli viimane, s.o 01.07.2018 avaldatud intressimäär 0%. Kuni lepingu ülesütlemiseni 10.06.2021, püsis vastav intressimäär vastavalt 01.01.2021 avaldatule 0% juures. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel intressi määraga 0%, s.o 0 eurot. 14. Maakohus märkis õigesti, et vastavalt

§ 4034

lg-le 7, tuli kõik kostja poolt teostatud tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Hageja selgitas, et seisuga 17.06.2021 kasutati lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 euro ulatuses ja kokku tegi laenuandja kostjale ülekandeid 2587,02 euro ulatuses (dtl 323). Kostja tagastas laenuandjale kokku 2518,21 eurot, millest 10 eurost moodustasid sissenõudmiskulud, 1,82 eurot viivis, 1249,04 eurot intressid ja 1257,35 eurot põhivõlg (dtl 322). Ringkonnakohtu hinnangul saab asja materjalidest nähtuvalt lugeda tõendatuks, et kostja sai laenu vaidlusaluste lepingute järgi 2587,02 eurot ja maksis tagasi 2518,21 eurot. Seega oli laenu tagastamata põhiosa 68,81 eurot (= 2587,02-2518,21), mille maakohus mõistis põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja. Kostja maakohtu otsust selles osas ka ei vaidlustanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe ringkonnakohus põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad, mistõttu ringkonnakohus neid kindlaks ei määra ja välja ei mõista. 7 (allkirjastatud digitaalselt) 8