Obsah (14)

§ 447§ 457§ 230§ 164§ 657§ 442§ 363§ 652§ 232§ 432§ 162§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2024, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 447lg 2 alusel.

Taotletud sisuga lõpplahendi saamiseks oleks kostja pidanud esitama ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Kuna ringkonnakohtu lahend oli jõustunud, siis oli kostja vastava võimaluse minetanud. Maakohus leidis, et kompromissimääruse p-s 1.11 toodu on

§ 457

lg 1 kohaselt pooltele õiguslikult siduv, kuivõrd pooled ei ole viidatud määrust vaidlustanud ning seetõttu ei oma kostja vastuväited p-i 1.11 osas enam tähendust. Seega on hagejal kompromissimääruse p-st 1.11 tulenevalt võimalik taotleda ühisvarasse kuuluva 8500 euro jagamist.

1. detsembri 2022 kompromissilepingu p 7 sõnastus eraldiseisvalt ei kehti, kuivõrd tsiviilasja nr 2-17-16335 menetlus lõppes kohtumäärusega ja kompromissimäärus on täidetud. Järgmisena analüüsis maakohus, kas tsiviilasjas nr 2-17-16335 sõlmitud kokkulepe hõlmas käesoleva asja hagi eset ehk 8500 eurot ja elektritarbimisega seotud kulutusi. Kompromissi hüvitise moodustas: XXXXXXX kinnistu väärtus 37 000 eurot (jäi hagejale), Toila korteri väärtus 20 000 eurot (jäi kostjale). Kahe kinnisasja väärtuse vahe oli 17 000 eurot. Hageja pidi maksma kostjale 8500 eurot, mis vastas võrdsuse põhimõttele. Seega oli kompromissiettepaneku aluseks hageja tasutav 11 475 eurot (8500 eurot, s.o pool kinnisasjade väärtuse vahe + 2975 eurot, s.o majapidamistarbed), mis oli hageja jaoks
2. detsembri 2022 kirjast tulenevalt vaieldamatu. Hageja
3. detsembri 2022 kompromissiettepanekus kostja esindaja pakkumist (mis sisaldas ka rahasummat 8500 eurot ja elektritarbimise kulu) ei aktsepteerinud ja kompromissile jõuti hagejapoolse hüvitise – 13 000 eurot pakkumisega (I kd, tl 96 pöördel, 97). Kostja koostas kompromissikokkuleppe, mida hageja aktsepteeris ja mis esitati kohtule (I kd, tl 65-67). Hageja andis vande all ütlusi, et tsiviilasjas nr 2-17-16335 jagati ühisvarana kinnisvara ja vallasvara (sõidukid). Samuti märkis hageja, et nõustus kostjale tasutavat hüvitist suurendama 13 000 euroni, et lõpetada läbirääkimised. Hageja kinnitas, et keeldus kompromissi läbirääkimistel kostja esindaja ettepanekust jagada sularaha ja elektrikulud (II kd, tl 2-2 pöördel). 4 Maakohus tuvastas, et Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri 2022 otsusest tsiviilasjas nr 2-17-16335 ei nähtu, et asjas oleks arutatud ühisvarasse kuuluva sularaha 8500 euro ja elektritarbimisega seotud kulutuste jagamist. Otsuses ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et ühisvara jagamise tulemusel makstav hüvitis sisaldaks eelviidatud nõudeid. Samuti ei ole poolte
5. detsembri 2022 kompromissilepingust ja
6. detsembri 2022 kompromissimääruses tuvastatav poolte ühine tahe hõlmata kompromissiga vaidlusalust rahasummat ja elektrikulusid. Hageja
7. novembri 2022 Viberi sõnumis on märgitud, et elamu jätmisel hagejale ja korteri jätmisel kostjale maksaks hageja kostjale osade võrdseks lugemisel hüvitist 8500 eurot, millele lisandub sõiduki ja muu vallasvara eest hüvitis 2975 eurot. Hageja on
8. detsembri 2022 e-kirjas kinnitanud, et ta sularaha 8500 eurot ei tunnista.
9. detsembri 2022 e-kirjas nõustus hageja, et poolte igakuiste kommunaalkulude arvestamata jätmine on kompromissi osaks.
10. novembri 2023 istungil on hageja oma ütlustes jäänud oma seisukohtadele kindlaks. Maakohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et kostja ei ole VÕS § 29 ja

§ 230

lg 1 järgi tõendanud, et kompromissimäärus hõlmas käesoleva hagi esemeks olevat rahasummat 8500 eurot ja elektritarbimise kulusid. Järelikult on hagejal õigus nõuda ühisvarasse kuuluva raha jagamist. Maakohus leidis, et ei esine asjaolusid, mis viitaks nõude vastuolule hea usu põhimõttega. Maakohus märkis, et kostjalt 4250 euro väljamõistmine sõltub sellest, kas kostja tasaarvestusavaldus on põhjendatud. Kostja taotleb elektritarbimisekulude 7921 eurot ja kommunaalkulude 672,40 eurot tasaarvestamist hageja nõudega kattuvas ulatuses. Hageja on esitanud kohtule omapoolsed pangakonto väljavõtted tõendamaks, et ta on teinud elamu säilitamiseks ja parandamiseks vaidlusalusel perioodil kulutusi 8797 eurot (I kd, tl 162). Maakohus tuvastas, et hageja kontoväljavõtted kajastavad ehituskauplustest tehtud tehinguid ja kulutusi, kuid tehingute sisu ei ole võimalik kindlaks määrata. Maakohus jättis hageja kulutuste kohta esitatud pangakonto väljavõtted (I k, tl 164-172) asjas arvestamata, sest nendega ei ole tõendatud, et kulud oleks tehtud elamu parandamiseks/säilitamiseks. Kostja on esitanud enda tasaarvestuse aluseks olevate rahaliste nõuete osas pangakonto väljavõtted (I kd, tl 136-150). Kostja ei ole esitanud teenuseosutaja arveid. Pangakonto väljavõtetest ei ole võimalik tuvastada (sh eristada) ega kontrollida elamuga seotud tegelike kulutuste kandmist. Maksete selgitustest ei selgu üheselt, millise kinnisasja eest kulutusi kanti, arvete puudumise tõttu ei saa tuvastada, kui suur oli teenuse arve kogusuurus ja vastavalt sellel kostja/hageja proportsionaalne kulu osa. Hageja pangakonto väljavõtetes kajastuvad samuti tasutud kommunaalteenuste ja kindlustuse maksed, kuid maksete selgituste järgi ei ole osaliselt teada, millise kinnisasja osas kulud kanti. Mõlema poole kommunaalteenuste (sh kindlustuse) kulude tegelik suurus ja poolte kulude proportsiooni väljaarvestamine ei ole ilma arveteta kontrollitav. Kostja ei ole tõendanud ka seda, millisel ajal hageja elamus elas ning mistõttu kostja väidetavalt kantud kulutusi hageja kanda jätta ei saa. Seega jättis maakohus poolte kommunaalteenuste ja kindlustusmaksetega seotud pangakonto väljavõtted tõenditena arvestamata. Hageja taotles kostja tasaarvestatavate nõuete osas aegumise kohaldamist. Praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada pangakonto väljavõtete alusel kostja nõuete sissenõutavaks muutumist. Seega ei saa aegumise vastuväidet rahuldada. Kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata, sest tasaarvestuse aluseks olevad nõuded ei ole kontrollitavad, sissenõutavad ega tõendatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi täielikult PKS § 37 lg 3 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4250 eurot. 5 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja otsustas tsiviilasjas nr 2-17-16335 kokkulepet sõlmides lõpetada hagejaga kõik vaidlused ning vastastikused nõuded. Pooled on kostja valduses oleva 8500 eurot jaganud tsiviilasjas nr 2-17-16335 kompromissis kokku lepitud hüvitise osana. Võlasuhe on VÕS § 186 p 4 alusel poolte kokkuleppel lõppenud. Kompromissi tõlgendatakse sarnaselt muule lepingule. Kompromissileping ei võimalda teistsugust tõlgendust. Kompromiss võib sisaldada ka kohtumenetluses käsitlemata nõudeid või kokkuleppeid. Pooled sõlmisid kompromissi järeleandmiste teel ja loobusid vastastikustest nõuetest, sh nendest nõuetest, millised ei puuduta kohtuasja ja on läbiräägitud, sh on tegemist vastastikuste järeleandmistega. Kostja ei nõustu, et kompromissilepingu p 7 iseseisvalt ei kehti. Seadus sellist piirangut ei sea. Tingimus ei muutunud kohtumääruse, kui täitedokumendi osaks, kuid on arvestatav kokkuleppena ja nõude rahuldamist välistava tingimusena. Maakohus on jätnud kokkuleppe sisu ja poolte tahte hindamisel olulised tõendid tähelepanuta. Kostja
2. detsembri 2022 e-kirjas on arvesse võetud ka elektrimakseid ja sularaha 8500 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta, et
3. detsembri 2022 hageja esindaja e-kirjas kostja esindajale ei tunnistatud 4250 eurot seetõttu, et hagejal oli olemas otsus kriminaalasja algatamisest keeldumiseks. Pärast selle tühistamist ja kriminaalasja algatamist tagastas hageja kostjale 8500 eurot sularaha. Kostja arvestas sellega ja vähendas pakutud hüvitise määra 8500 euro võrra. Kostja ei omanud pretensioone 8500 euro osas seoses vastastikuse kokkuleppega loobuda pretensioonidest. Maakohus jättis tähelepanuta ka kompromissi läbirääkimisi läbi viinud tunnistaja M.K. olulisemad väited, mille kohaselt oli kostjal plaanis tsiviilasjas nr 2-17-16335 kohtuotsus kaevata edasi korteri avalikku enampakkumist puudutavas osas ning nõustuda XXXXXXX kinnistu jätmisega hagejale. Kogu initsiatiiv kokkuleppe sõlmimiseks tuli hagejalt. Kostja nõustus kinnisasjade jagamisega juhul, kui leitakse kostjat rahuldav hüvitis ja lõpetatakse kõik omavahelised vaidlused. Hageja esindajale rõhutati kogu aeg, et vaidluse peale lõpetama lõplikult ja mitte jätma muid võimalusi. Hageja oli nõus, et kompromiss hõlmab kostja kulutusi ja sularaha. tingimuseks oli ka pretensioonist loobumine kriminaalasjas. Maakohus ei arvestanud asja lahendamisel tõenditena Telia Eesti AS arve väljatrükki (I kd, tl 133) ja
4. detsembri 2022 M.K. e-kirja (I kd, tl 89). Need tõendavad, et tunnistaja M.K. on pidanud telefoni teel ca 45 minutit nii hagejaga kui ka tema esindajaga läbirääkimisi ning nende sisu on tunnistaja avaldanud ja neid tuleb kogumis arvestada, sh kokkuleppe sõlmimisel seotud tingimuse täitmine kostja poolt, s.o kriminaalmenetluse lõpetamise avalduse esitamine. Tõendid kogumis kinnitavad kostja väiteid läbirääkimiste sisust ja kompromissi vaidlusaluse tingimuse vastavusest osaliste tahtele. On üheselt selge, kuidas ja mis tähenduses mõistsid kostja ja tema esindaja kokkuleppe sisu ning tingimusi (VÕS § 29 lg 3). Kostja leiab, et hageja viivisenõue on alusetu. Haginõudeks on jagada ühisvara. Hüvitis muutub sissenõutavaks kohtulahendi jõustumisel, millega vara jagatakse. Seega ei saa viivist nõuda enne kohtulahendi jõustumist (s.o hagi esitamisest). Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tasaarvestatav nõue on olemas. Ühisvarana raha jagamine on käsitletav varalise õiguse jagamisena, st pooled ei jaga kindlaid kupüüre, vaid raha kui fiktsiooni. Kostja on selgitanud ja esitanud tõendid, et vaidlusaluse summa ulatuses on ta 6 kandnud ühiseid kohustusi. Hageja peab omakorda tõendama, et raha ei kulunud ühistes huvides ja seda on tehtud mingil muul eesmärgil kostja isiklikes huvides. Esitatud kuluarvestuste, nende reaalselt kandmise osas ja kulude vajalikkuse osas pooltel vaidlus puudus. Kostja ei saanud kommunaalkuludega seoses tõendeid esitada, sest lepingud olid sõlmitud hagejaga ja kostjale andmeid ei väljastatud. Maakohus ei ole kostjale ka selgitanud, et kulude arvestamiseks oleks tulnud esitada teenuste osutajate arved. Kuivõrd kogu teave on hageja valduses, siis oli tõendite kogumine võimalik kohtu kaasabil. Hea usu põhimõttest tulenevalt lasub arvete esitamise kohustus hagejal. Hageja enda väidetega tsiviilasjas nr 2-17-16335 on tõendatud, et ta kasutas kinnisasja alaliselt (
5. novembri 2022 otsuse p 2). Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kulud võivad olla seotud korteriomandiga. Hageja ei ole selliseid vastuväiteid esitanud. Muude kinnistutega seoses kostjal kohustused puuduvad. Isegi kui mingis osas on kulu ebaselge, ei muuda see kogu tasaarvestust kehtetuks. Eeltoodut arvestades on maakohus ebaõigesti leidnud, et tasaarvestatavad nõuded on tõendamata. Käesoleval juhul tuleks isegi hagi rahuldamisel jätta menetluskulud

§ 164lg-te 1 ja 2 alusel poolte endi kanda.

Õiglane ei oleks jätta menetluskulusid kostja kanda, sest hageja on asunud sõnamurdlikult esitama uusi nõudeid põhjustades kostjale olulisi menetluskulusid.

1. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja jääb oma varasema seisukoha juurde, et kompromissimäärus hõlmas üksnes tsiviilasjas nr 2-17-16335 vaidluse esemeks olnud ühisvara. Sularaha ega elektrienergia kulud selleks ei olnud. Kompromissimääruse p 1.11 on piisavalt konkreetne ega vaja tõlgendamist. Kostja ei vaidlustanud kompromissimäärust. Kostja viitab üksnes talle kasulikele tõenditele püüdes luua ebaõige ettekujutuse kokkuleppe sõlmimise asjaoludest. Kostja jätab tähelepanuta hageja vastuse kostja kirjale, kus on selgelt välistatud sularaha 4250 eurot. Kostja viidatud tunnistaja ütlused on ebaõiged ja ebausaldusväärsed. Kriminaalasjal ei olnud seost tsiviilasjaga nr 2-17-
2. Maakohus rahuldas õigesti viivise nõude alates hagi esitamisest. Hageja nõustub maakohtu järeldustega tasaarvestusavalduse kehtivuse osas ning leiab, et kostja nõuded on põhjendamatud. Hageja on oma põhjalikud vastuväited esitanud maakohtu menetluses ja jääb nende juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb ise ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (

§ 657lg 1 p 2).

Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsus ei vasta seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse nõuetele ka seetõttu, kohus ei ole otsuse kirjeldava ja põhjendava osa koostamisel järginud seadust.

§ 442

lg 7 järgi märgitakse otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuse kirjeldav osa hõlmab p-e 1-

1. Maakohus ei ole otsuse kirjeldavas osas hageja nõuet selgelt ja lühidalt esile toonud, vaid on refereerinud kõigi hageja menetlusdokumentide sisu nende esitamise järjekorras, kuigi hageja ei ole oma nõuet menetluses muutnud. Samamoodi ei ole otsuse kirjeldavas osas lühidalt ja 7 selgelt kirja pandud kostja vastuväiteid. Lisaks kirjeldavale osale on poolte seisukohti uuesti suures mahus refereeritud otsuse põhjendavas osas (näiteks otsuse p-d 17, 20). Tulemuseks on kohtulahendi kirjeldava ja põhjendava osa ebaselgus ja liigne maht. Tegemist ei ole küll sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks iseseisvalt kaasa otsuse tühistamise, kuid rikkumise tulemusena on kohtuotsuse tekstist keeruline aru saada mida ja mis asjaoludel hageja kostjalt nõuab, millised on kostja vastuväited ning miks kohus asja just sel viisil lahendas.
2. Asja materjalide kohaselt jagasid pooled endiste abikaasadena oma ühisvara tsiviilasjas nr 2-17-16335 sõlmitud kompromissi alusel, mis on kinnitatud Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri 2022 määrusega (I kd lk 15). Määruse resolutsiooni p 1.11 on sõnastatud järgmiselt: „I.N ja J.Z kinnitavad, et neil puuduvad käesoleva kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõuetega seoses muud vastastikused pretensioonid ja nõuded“. Poolte poolt
4. detsembril 2022 allkirjastatud ja kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissi tekstis olid pooled kokkuleppe p-s 7 sõnastanud järgmiselt: “Pooltel puuduvad muud vastastikused pretensioonid ja nõuded“ (I kd lk 59 pöördel). Vastuseks kostja taotlusele parandada kohtu viga ringkonnakohtu
5. detsembri 2022 määruse resolutsioonis, märkis ringkonnakohus
6. veebruari 2023 määruses, et ringkonnakohus ei ole viga teinud, sest viidatud resolutsiooni p 1.11 sätestab üheselt, et pooltel puuduvad ühisvara jagamise nõudega seoses vastastikused nõuded ja pretensioonid. Kohtu eksimus ei ole määrusest loetav ega ilmne. Taotleja soovis resolutsiooni p-i 1.11 muuta selliselt, et pooltel puuduvad muud (lisaks kompromissis kokku lepitule) vastastikused pretensioonid ja nõuded. Praegu seob p
7. vastastikuste nõuete puudumise vaidluse esemega ehk ühisvara jagamise nõudega (I kd lk 71-72). Neil põhjendustel jättis ringkonnakohus kostja taotluse vea parandamiseks rahuldamata. Hageja esitas pärast Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri 2022 määruse täitmist hagi kostja vastu ühisvara jagamiseks, milles palub jagada 8500 eurot sularaha, mis on kostja valduses. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selles, kas poolte poolt
9. detsembril 2922 sõlmitud kokkulepe ühisvara jagamiseks, mille ringkonnakohus kinnitas
10. detsembri 2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16335, hõlmab ka vaidlusalust rahasummat 8500 eurot.
11. Maakohus tuvastas otsuse põhjenduste p 15 teises lõikes õigesti, et
12. detsembri 2022 ringkonnakohtu määruse p-s 1.11 kajastus poolte ühine tahe selles, et pooltel puuduvad selles kohtuasjas kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõudega seoses muud vastastikused pretensioonid ja nõuded, kuid tegi seejärel ebaõige järelduse, et hageja saab käesolevas asjas ikkagi nõuda raha 8500 eurot jagamist ühisvarana. Abikaasade ühisvaraks on abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (PKS § 25). Hagi ese on hagiavalduses kohtule esitatud hageja selgelt väljendatud nõue (

§ 363lg 1 p 1).

Abikaasade ühisvara jagamise hagi esemeks on hageja nõue (protsessuaalne taotlus) jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist ühisvarana hageja taotleb. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kuivõrd maakohtu käsitlus abikaasade ühisvara jagamise hagi esemest ei ole kooskõlas

§ 363lg 1 p-ga 1 ega ka ringkonnakohtu 22.

veebruari 2023 määruses selgitatuga, jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et ringkonnakohtu

1. detsembri 2022 määruse resolutsiooni p-s 1.11 ei ole pooled kokku leppinud kogu ühisvara jagamisega seotud vaidluste lõpetamises.
2. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide kohaselt oli hageja kostja valduses olevast sularahast 8500 eurot teadlik juba kompromissiläbirääkimiste ajal. 8 Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu hinnangu tõenditele, mistõttu uurib ja hindab ringkonnakohus poolte läbirääkimiste käiku tõendavaid tõendeid uuesti (

§ 652lg 5).

Maakohus on tõendite hindamisel rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet, jättes vastuolud tõendite vahel arvestamata (

§ 232lg 1).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega tõendite hindamisel, et tsiviilasjas nr 2-1716335 sõlmitud kompromissis hageja poolt kostjale makstava hüvitise suuruse kokkuleppimisel ei arvestatud kostja valduses olnud 8500 euroga (maakohtu otsuse p 19). Pooled pidasid läbirääkimisi tsiviilasja nr 2-17-16335 menetluse lõpetamiseks kompromissiga

1. -
2. detsembrini
3. Eelnevalt oli kostja
4. oktoobril 2022 esitanud politseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks seoses sularaha 8500 eurot kadumisega. Kostja kahtlustas sularaha võtmises hagejat ja tema elukaaslast. Kuigi politsei jättis algselt kriminaalmenetluse alustamata, tühistas prokuratuur vastava teatise ja alustas
5. novembril 2022 raha kadumise osas kriminaalmenetlust (I kd lk 19). Kompromissi läbirääkimiste käigus edastas kosta esindaja advokaat M.K. hageja esindajale V. Jefimovile
6. detsembril 2022 kl 10.47 e-kirja kompromisspakkumisega, milles oli arvestatud ka sularaha 8500 eurot ja kostja väidetava võlaga elektri eest (I kd lk 84). Samal päeval kl 17.10 saadetud hageja esindaja V. Jefimovi e-kirjas on viidatud politsei otsusele kriminaalasja algatamisest hageja suhtes keelduda (mis tähendab, et V. Jefimov ei olnud veel teadlik prokuratuuri
7. novembri 2022 otsusest kriminaalmenetlusega jätkata) ja märgitud, et hageja sularahaga seotud nõudeid ei tunnista.
8. detsembri 2022 kl 12.06 kostjale saadetud e-kirjas märkis kostja esindaja M.K., et 8500 eurot on tagastatud ja arvestades seda asjaolu ning hageja pakkumist on tehtud uued arvestused hüvitise suuruse osas (I kd lk 86).
9. detsembril 2022 saadetud e-kirjas andis hageja esindaja V. Jefimov kostjale juhiseid, et kostja kirjas politseile tuleb kindlasti märkida, et raha on üles leitud ja läks kaduma kostja ettevaatamatusest ning kostja leidis raha ise üles, see on vajalik hageja hea nime taastamiseks. Samuti soovis hageja esindaja saada koopiat kostja politseile tehtud avaldusest (I kd lk 89). Kostja esitaski
10. detsembril 2022 politseile avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, märkides et on kadunud raha üles leidnud (I kd lk 21). Samal päeval allkirjastasid pooled kompromissi, mille p-s 7 leppisid kokku, et pooltel ei ole lisaks eelnevalt kokkulepitule muid vastastikuseid pretensioone ja nõudeid (I kd lk 59-60) ja esitasid selle kohtule kinnitamiseks. Seega leppisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-16335 kohtule esitatud kompromissis kokku, et neil puuduvad nõuded ühisvara jagamises (sh eesmärgil lõpetada ka kriminaalmenetlus 8500 euro kadumise asjas). Kostja esindaja M.K. andis tunnistajana käesolevas asjas maakohtu istungil usutavaid ütlusi, et ta selgitas kostjale, et kriminaalmenetlus 8500 euro kadumisega on ikkagi algatatud, misjärel ilmus raha välja ja seda raha arvestati ka hüvitise arvestuses (II kd lk 5). Seega on poolte esindajate vahelise e- kirjavahetuse ja tunnistaja M.K. ütlustega ümber lükatud hageja vande all antud ütlused, et läbirääkimiste ajal sularahast üldse juttu ei olnud (II kd lk 2p). Kostja ei ole vande all maakohtus ütlusi andes selgitanud, miks ta soovis kostja valduses oleva 8500 eurot (millise raha olemasolust ta oli teadlik) kokkuleppest välja jätta, kuigi mõlemad pooled rõhutasid läbirääkimiste käigus soovi lõpetada kõik vaidlused seoses ühisvara jagamisega. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd pooled lõpetasid ühisvara jagamise vaidluse kompromissiga, ei oma asja lahendamisel tähtsust, millise arvutustehte tulemusena moodustus hüvitise summa 13 000 eurot, mille hageja kostjale enamsaadud ühisvara eest kompromissi alusel pidi tasuma.
11. Koos kompromissi kinnitamisega lõpetas ringkonnakohus
12. detsembri 2022 määrusega menetluse tsiviilasjas nr 2-17-
13. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle 9 (

§ 432esimene lause).

Kuivõrd pooled on tsiviilasjas nr 2-17-16335 kinnitatud kompromissis ühisvara jagamises kokku leppinud, sh kinnitanud, et neil puuduvad seoses ühisvara jagamisega nõuded üksteise vastu, ei olnud hagejal õigust käesolevat hagi esitada ega maakohtul seda rahuldada (sh viiviste nõudes). Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, sh viiviste osas. Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse eeltoodud põhjendustel, ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel kõigile kostja apellatsioonkaebuse väidetele, sh kostja tasaarvestusavaldust puudutavas osas. 11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta

§ 162

lg 1 alusel hageja kanda ja kindlaks määrata kostja menetluskulude põhjendatud rahaline suurus (

§ 174lg 3).

Kostja on esitanud menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulu maakohtus õigusabikulud 23 h x 120 eurot = 2760 eurot ja ringkonnakohtus 1770 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja õigusabikulud 9 x 150 eurot = 1350 eurot. Menetluskulud on esitatud koos käibemaksuga. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga. Maakohtu menetluses peeti kaks kohtuistungit kogukestvusega 5h. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud 2760 euro on arvestades vaidluse olemust ning tähtsust kostjale, esindaja koostatud menetlusdokumente ning osalemist kohtuistungitel põhjendatud ning vajalikud (

§ 175lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et kostja 11. juuni 2024 menetlusdokumendis on kostja oma varasemaid seisukohti korranud, mistõttu ringkonnakohus vähendab nimetatud menetlusdokumendi (2 lk) koostamise ajakulu (koos täiendatud menetluskulu nimekirjaga) 2, 5 h-lt 1, 5 h-le. Põhjendatud ja vajalik õigusabikulu ringkonnakohtus on 1200 eurot, menetluskulu koos riigilõivuga 1620 eurot. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna maakohtus 2760 eurot ning ringkonnakohtus 1620 eurot. Kostja taotlusel tuleb tasumisele kuuluvatelt menetluskuludelt hagejalt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 10