KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Peeter Pällin ja Liis Arrak Määruse tegemise aeg ja koht 22.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-11930 Kohtuasi Eesti Vabariigi

) § 663 lg 5 alusel seadustiku läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Samuti edastas maakohus isa esitatud taotluse täitmise korra täiendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 23. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 ja § 659 alusel osaliselt tühistada (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 4.1) ja määrata uus kohtumääruse täitmise kord. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu määrust ei tühista, muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määruse põhjendusi

§ 659ja 657 lg 1 p 21 alusel.

Ema määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Isa taotlus kohtumääruse täitmise korra täiendamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 24. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud tõenditega seonduvad taotlused. Isa esitas ringkonnakohtule määruskaebusmenetluses täiendavaid tõendeid (dtl 1028–1030, 1096–1105, 1122, 1229–1323, 1331–1334). Ema esitas samuti uusi tõendeid (dtl 1083–1089, 1133–1135, 1212–1214). Ringkonnakohus leiab, et tõendid on asjakohased ja võtab need

§ 238

lg 1 ning § 662 lg 3 alusel vastu.

§ 662

lg 3 järgi on määruskaebuse põhjendamiseks lubatud esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Sama võimalus tuleb määruskaebemenetluses tagada ka vastaspoolele (

III komm

§ 423

lg 2 lg 1 kohaselt saab kohus kaaluda avalduse läbivaatamata jätmist, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Isa avaldust ei saa pidada õiguslikult võimatuks, lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemine eeldab asja sisulist läbivaatamist, mistõttu puudusid maakohtul alused avalduse läbivaatamata jätmiseks. 26. Ema taotleb 07.11.2024 vastuses isa taotlusele täitmise korra täiendamiseks (vastumääruskaebusele) selle läbivaatamata jätmist.

§ 631

lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Isa vastumääruskaebuses ei tee isa ema arvates etteheiteid maakohtu määrusele, vaid palub seda täiendada sunnivahendite võrra.

§ 445

lg 1 alusel saab menetlusosaline taotleda täitmise korra kindlaks määramist kuni määruse jõustumiseni. Isa on küll pealkirjastanud oma menetlusdokumendi vastumääruskaebusena, kuid selles on sisuliselt esitatud taotlus täitmise korra täiendamiseks, mis on menetluslikult lubatav. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ema taotlus isa vastumääruskaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. 10 2-24-11930

1. Konventsiooni vastuvõtmise eesmärk on kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. 27.
2. Konventsiooni artikkel 1 punkti a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni artikkel 12 lg 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 järgi ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist. 27.
3. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks laps esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning takistab ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 17). Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. 27.
4. Konventsiooni artikli 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega (punkt a), ja äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud (punkt b). 27.
5. Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud konventsiooni artiklis 3 sätestatud mõlemad eeldused (a ja b). Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist. 27.
6. 2019/1111 määruse artiklis 2 p 11 on välja toodud, millal on määruse mõttes tegu lapse ebaseadusliku äraviimisega või kinnihoidmisega ehk lapserööviga: - sellise äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist; - seda hooldusõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud.
7. Kuna lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitleda rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena, ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda tema vanema elukohaga. Küll aga nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et hariliku viibimiskoha mõiste kattub sisult Nõukogu määruse 2003/2201 (2003/2201 määrus) artikli 8 lg 1 sisuga (EKo, 17.10.2018, C-393/18, UD v XB, p 45). Lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) saab määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Harilik viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku 11 2-24-11930 keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keeleoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud riigis (RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Mõistet „harilik viibimiskoht“ tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt kogu liidus ja selline tõlgendus tuleb leida, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (EKo, 22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 45). 28.
8. Lapse harilikku viibimiskohta ei saa määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Riigikohus leidis, et ülalmärgitu järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Lapse harilik viibimiskoht vastab kohale, kus on faktiliselt tema elu kese (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR V KO, p 42; EKo 14.07.2022, C572/21, CC v VO, p 24). Lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis tuleb arvesse võtta ka muid tegureid, millest võib ilmneda, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi (EKo, 17.10.2018, C-393/18 PPU, UD v XB, p 50) ning et lapse viibimiskoht näitab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda (EKo 28.06.2018, C512/17, HR v KO, p 41; EKo 14.07.2022, C-572/21, CC v VO, p 24). Mõiste „harilik“ tähendab ühtlasi, et viibimine peab olema teataval määral stabiilne või korrapärane (EKo, 22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 44). Lisaks on hariliku viibimiskoha mõiste sisustamisel rõhutatud ka läheduskriteeriumit (EKo 09.10.2014, C-376/14 PPU, C v M, p 50; W,V, EKo 15.02.2017, C-499/15, W,V v X, p 60). 28.
9. Lapse sünnist kuni
10. aastani oma mõlema menetlusosalise väitel laps viibinud ajaliselt märgatavalt rohkem Saksamaal kui Eestis. Mõlema vanema väitel on laps selle aja jooksul külastanud Eestit. Ema väitel oli laps
11. aasta suvel üle kahe kuu Eestis ja samuti viibis laps Eestis oktoober 2020 ning mai 2021, külastades vahel Saksamaad. 28.
13. aasta kohta on ema 11.11.2024 menetlusdokumendis esile toonud, et
14. aastal oli laps Eestis 177 päeva, isaga Tuneesias 18 päeva ja Saksamaal 74 päeva. Seejuures arvestab ema üksnes aega alates 02.03.2022, jättes välja aasta esimesed kaks kuud. Pooled ei vaidle, et kuni 02.03.2022 viibis laps Saksamaal ja kohtu hinnangul tuleb arvestada hariliku viibimiskoha hindamisel ka lapse viibimist Saksamaal kuni 02.03.
15. Seega isegi, kui eeldada ema väidete õigust, tuleks sellele täiendavalt lisada 60 päeva viibimist Saksamaal. Lapsega reisimise päevasid ei ole ema arvestuses arvestatud kummagi viibimiskoha aja hulka. Kumbki menetlusosaline ei ole viibimiste kuupäevasid tõendanud, vaid esitanud omapoolsed väited, mistõttu ei saa kummagi poole väiteid lugeda üheselt tõendatuks. Küll aga märgib kolleegium, et kokkuvõtvalt on laps viibinud isaga Saksamaal ja Tuneesias ning emaga Eestis aega võrdväärse kestusega. 28.
16. 25.09.2024 ärakuulamisel maakohtus on isa esile toonud, et laps oli
17. aastal isaga 202 päeva ja emaga 163 päeva. Ema väidab oma 11.11.2024 menetlusdokumendis, et laps on olnud Eestis 176 päeva, Saksamaal 146 päeva ja isaga Tuneesias 18 päeva. Lapsega reisimise päevasid ei ole ema arvestuses arvestatud kummagi viibimiskoha aja hulka. Eeltoodust järelduvalt on laps viibinud Eestis emaga ja Saksamaal ning Tuneesias isaga aega võrdväärse kestusega. Ema ja isa arvestuse erinevus tuleb kolleegiumi hinnangul lapse reisimise päevade 12 2-24-11930 erinevast arvestusest ja sellest, et aega, mil isa viibis lapsega Tuneesias, ei arvesta ema Saksamaa viibimiskoha arvestuse hulka. 28.
19. aasta kohta on mõlemad pooled avaldanud, et 2024 jaanuaris toimunud õnnetuse tõttu on laps viibinud kuni 28.02.2024 Saksamaal. Saksamaal on laps ema väitel viibinud 97, Eestis 101, Tuneesias 10, Itaalias 5 ja Soomes 3 päeva, arvestades aega kuni 06.08.2024 tagastamise taotluse esitamiseni. Seega on laps viibinud Saksamaal ja Eestis võrdväärses mahus. 28.
20. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alates
21. aastast on lapsel võrdväärne side mõlema riigiga ja üht sidet ei saa pidada tugevamaks kui teist. Seega ei saa ka viibimise kestusele anda antud asjas keskset tähendust.
22. Lapse hariliku viibimiskoha tähenduses tuleb hinnata ka lapse sotsiaalset ja perekondlikku integreeritust. Kolleegiumi hinnangul on laps integreeritud mõlema vanema perekondlikku ja sotsiaalsesse ellu ning laps omab mõlemas riigis ka oma suhtlusringkonda. 29.
23. Sotsiaalsed ja perekondlikud asjaolud, mille alusel hinnatakse lapse alalist elukohta, on sõltuvalt lapse vanusest erinevad (EKo 22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 53). Imiku puhul on tema elukeskkond peamiselt perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik või -isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad. Seejuures arvestatakse esiteks seda, millise kestusega, regulaarsusega, tingimustel ja põhjustel viibib viiteisik vastuvõtva riigi territooriumil ning teiseks tema geograafilist ja perekondlikku päritolu ning perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis (EKo 22.12.2010, C497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 54-56). Kui väikelaps elab iga päev oma vanematega, tuleb eelkõige kindlaks teha koht, kus nad on stabiilselt paigal (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR v KO, p 45). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 6-aastast last samastada imikuga, kelle sotsiaalne integreeritus sõltub ainult teda hooldava vanema asukohast, kuid arvestada tuleb, et tegemist on väikelapsega, kes on oma vanematest siiski suuremal määral sõltuv kui kooliealine või teismeline laps. Seetõttu tuleb integreerituse hindamisel arvesse võtta nii seda, millisel määral on laps kaasatud vanema sotsiaalsesse ja perekondlikku ellu, aga ka seda, kas lapsel endal on tekkinud sotsiaalne sõpruskond, kellega laps meelsasti suhtleb. 29.
24. Lapsel on sissekirjutus nii Saksamaal kui Eestis. Laps käib Saksamaal XXX lasteaias alates 12.09.2022, leping kehtib kuni 01.06.
25. Lasteaia 24.07.2024 kinnituse kohaselt käib laps lasteaias umbes 50 protsenti kuust (dtl 445–453). Lapsel on diagnoositud F83 (segatüüpi spetsiifiline arenguhäire), F80.1 (ekspressiivne kõnehäire), F82.1 (motoorika spetsiifiline arenguhäire), F43.2 (kohanemishäire) ja lapsele on Saksamaal antud integratsioonitugi varajase arengu ja nõustamise keskuse kaudu ajavahemikus 01.02.2024 kuni 31.01.2025, esmane diagnostika selle teenuse jaoks on toimunud 31.07.2023 (dtl 454–459). Laps on kõneteraapias Saksamaal alates 28.07.2023, viimane seanss toimus 25.06.2024 ja terapeut soovitab tungivalt ravi jätkata, et tagada õigeaegne koolivalmidus (dtl 377–378). 20.09.2024 arstitõendi kohaselt oli lapsel jaanuaris 2024 III astme põletus, lapsele on tehtud mitmeid operatsioone, haava ja armi ravi Saksamaal on kestev ja vajalik (dtl 430–431). 29.
26. Mõlema vanema esitatud dokumentidest nähtub, et lisaks isale tegeleb lapsega ka isa elukaaslane Z. Interdistsiplinaarse varajase sekkumise keskuse Frühe Hilfe Leipzig 14.08.2024 aruande kohaselt on lapsega seonduvaid kohtumisi peetud nende mõlemaga, kusjuures neid tajuti tähelepanelike, armastavate ja lapse vajadustele reageerivatena; mõlemad on tundnud huvi lapse edasise toetamise kohta koduses keskkonnas ja esitasid oma ideid ja ettepanekuid selle rakendamiseks. Ka lapse ema on esitanud isa ja ema vahelise 13 2-24-11930 sõnumivahetuse, kus nähtub, et isa elukaaslane käib lapsega Saksamaal arsti juures (dtl 570– 609). Lisaks on isa esitanud tõendeid ja andmeid lapse ja tema enda sõpruskonnast Saksamaal, Zi perekonnaga suhtlemisest, naabrite N ja Mga aja veetmisest ja headest suhetest (dtl 1265, 1229–1257, 1272–1284). Maist detsembrini 2023 võttis laps osa Saksamaal tantsukursustest. Alates
27. aasta suvest võttis laps isa väitel osa karatetreeningust (dtl 1269), kuid see katkes, kuna ema ei tagastanud last Saksamaale. Seega näitavad isa esitatud andmed ja tõendid, et laps on kaasatud nii isa perekonda kui ka lapsel endal on tekkinud isikute ring, kellega laps meelsasti lävib. 29.
28. Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) 19.08.2024 seisukoha kohaselt on lapse elu ema poolt Eestis kenasti korraldatud. Ema on esitanud kirjalikud kinnitused oma vanematelt (kes kinnitavad lapse integreeritust Eesti perekonda, dtl 517–519), samuti tõendeid sünnipäevadest, pühade tähistamisest ja vaba aja veetmisest Eestis (dtl 520–522, 528–547)). Laps osales XXX 18.09.2023–31.01.2024 (dtl 524). Kolmel korral on laps ajavahemikus oktoober 2023 – juuni 2024 käinud Tallinna Õppenõustamiskeskuses muusika, tantsu- ja liikumisterapeudi vastuvõtul. Laps jätkab teenuse saamist (dtl 526). Laps käib alates 29.08.2022 Tallinna XXX Lasteaias (dtl 550–552). Laps on suunatud pisaraelundite haigusseisundi tõttu (H04.5) tõttu kontrolli
29. aasta kevadel (dtl 556) ning on käinud arsti vastuvõtul 19.02.2024 (dtl 557), 16.10.2023 (dtl 558) ja nendele eelnevalt operatsioonil 21.09.2023 (dtl 559). Alates 02.05.2022 kuni XXX lasteaeda üleminekuni käis laps OÜ X lasteaias (dtl 563–569). Järelikult on lapsel ka Eestis nii ema perekondlik ja sotsiaalne suhtlusringkond ning ka lapsel endal on tekkinud Eestis sõbrad. 29.
30. Asja materjalid näitavad lapse integreeritust võrdses määras mõlema vanema perekondlikku ja sotsiaalsesse ellu, meditsiinilise abi osutamist ja kättesaadavust, lasteaias käimist ning huviharidusega tegelemist nii Eestis kui Saksamaal.
31. Isa on koos elukaaslasega üürinud korteri Leipzigis, kus laps elab isaga olles. Ema on esile toonud, et viibib sageli oma vanemate maakohtades, kuid elab lapsega siiski Tallinnas, kus asja materjalidest nähtuvalt on lapsel ja emal püsiv elukoht. Laps on Eesti kodanik, kuid räägib nii eesti kui saksa keelt. Seejuures vajab laps veel mõlema keele omandamiseks logopeedilist abi. Samas ei saa hariliku viibimiskoha määramisel omistada lapse kultuurilistele sidemetele või kodakondsusele objektiivsete geograafiliste kaalutluste arvelt ülekaalukat tähtsust (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR v KO, p 60). Kolleegium leiab, et siinses asjas, kus muud kaalutlused on Eesti ja Saksamaa vahel kaaludes võrdsed, ei saa omistada määravat rolli lapse kodakondsusele. Harilik viibimiskoht on faktiline mõiste, mis sisustatakse vastavalt lapse tegelikule elukorraldusele ja sellega oleks vastuolus, kui kohus määraks hariliku viibimiskoha kindlaks üksnes kodakondsuse alusel.
32. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvesse võtta ka vanemate kavatsusi lapse hariliku viibimiskoha määramise osas. Vanemate kavatsus võib olla üheks kaudseks tõendiks hariliku viibimiskoha määramisel, kuid sellele kriteeriumile omistatav kaal sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest (EKo 22.12.2010, C-497-10, Mercredi v Chaffe, p 50, 51; EKo 08.06.2017, C-111/17 PPU, OL v PQ, p 46-49). Juhul, kui vanematel on ühine hooldusõigus, tuleks võtta arvesse mõlema vanema tahet hariliku viibimiskoha muutmiseks (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR v KO, p 63). Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebuse väitega sellest, et mineviku sündmusi ei saa hariliku viibimiskoha määramisel arvesse võtta. Lapse elu kese kujuneb erinevate minevikus toimunud asjaolude tulemusena. 31.
33. Vanematel on siinses asjas ühine hooldusõigus, mille pooled on kokku leppinud 07.05.2019 notariaalaktiga (dtl 421–429). Leipzigi Ringkonnakohus on teinud 01.02.2022 14 2-24-11930 määruse, millega jäeti rahuldamata ema avaldus anda talle ainuisikuliselt õigus määrata lapse elukoht (dtl 379–389). Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja elukoha muutmiseks emale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse huvidele, mis tähendab, et ema ei saa lapse peamist elukohta Eestisse viia. Kohus jättis ema avalduse rahuldamata, märkides, et see tähendab, et emal ei ole õigust last kolimise korral kaasa võtta ega registreerida last teises asukohas. Laps oli senini kasvanud üles mõlema vanemaga Leipzigis, kusjuures ema on saanud viia lapse pikemaks ajaks oma kodumaale isa nõusolekul. 31.
34. Ema ja isa sõlmisid 14.07.2022 kokkuleppe, mis on kohtulikult kinnitatud. Lepiti kokku, et vanematel on ühine hooldusõigus. Lapse alaline elukoht on võrdsetes osades ema kodus ja isa kodus. Lepiti kokku vahelduvas suhtluskorras, kusjuures kuupäevaliselt lapse Eestis ja Saksamaal viibimised kuni 03.12.2022 (dtl 1331-1334, tõlge 512-514). Edasi korraldasid vanemad lapse vahelduvat suhtluskorda kokkuleppel. Pooled on väitnud, et kokkuleppeline suhtluskord sisaldas lapse viibimist kahe nädala kaupa kummaski riigis. Kohtulikult kinnitatud suhtluskorra kokkuleppest tuleneb pärast
35. aasta osas kokkulepitut üksnes, et lapse elukoht on võrdses osas ema ja isa juures. Ema esitas 11.11.2024 ringkonnakohtule täiendavalt H kinnituskirja, mille kohaselt „Y ja Q on juba ammu sõlminud kokkuleppe, et naasevad Eestisse koos lapsega“ ja seda „veel enne seda, kui Q sai hooldusõiguse X üle“. Muud kokkulepet puudutavad tõendid asjas puuduvad ning isa vaidleb selle sõlmimisele vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda aga selline väidetav kokkulepe lapse kinnipidamist 21.07.2024 õiguspäraseks. Vanemad on 14.07.2022 kokku leppinud, et laps viibib ema ja isa kodus võrdselt, millisest kokkuleppest käesoleval ajal tuleb vanematel ka lähtuda. 31.
36. Isa tegi emale 18.06.2024 ettepaneku määrata lapse elukoht Saksamaale, kuivõrd järgmisest aastast peab laps minema kooli (dtl 433, 440). 18.07.2024 tegi ema Saksa advokaadi vahendusel isale ettepaneku määrata lapse alaline elukoht Eestisse (dtl 435, 441). 09.08.2024 on Leipzigi kohus teavitanud isa, et tema esitatud avaldust hakatakse emale kätte toimetama (dtl 436, 442). Samal kuupäeval on Leiptzigi ringkonnakohus määranud lapsele Saksamaal esindaja (dtl 437–438, 443–444). Ema esindaja Saksamaal tegi 18.07.2024 isa esindajale seejärel ettepaneku, et laps elaks ning läheks kooli Eestis. Ema on esitanud avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks Eesti kohtule (tsiviilasi nr 2-24-10349). Seega on vanemate vahel hooldusõiguslik vaidlus, kuid see ei mõjuta lapse tagastamise avalduse lahendamist. Küll aga nähtub olemasolevast vaidlusest, et mõlema vanema kavatsus on muuta lapse senist võrdsetel alustel vahelduvalt kummagi vanema elukohariigis viibimist. 31.
37. Vanemad ei vaidle selle üle, et lapse harilikuks viibimiskohaks oli kuni Saksamaal toimunud kohtuvaidluseni Saksamaa. Pärast seda leppisid vanemad 14.07.2022 kohtulikult kinnitatud kokkuleppes kokku (dtl 1331–1334, tõlge 512–514), et lapse elukoht on ema kodus ja isa kodus võrdsetes osades (kokkuleppe p 1, II lõik). Kolleegiumi hinnangul tuleb vanemate kavatsuste hindamisel arvestada ka nimetatud kokkuleppe sisu. Viidatud lõik on sõnastatud järgmiselt: „Das gemeinsame Kind X hat seinen gewönlichen Aufenthalt im Haushalt der Mutter und im Haushalt des Vaters zu gleichen Teilen.“. Termin „der gewönliche Aufenthalt“ on läbivalt kasutusel ka 2019/1111 määruses, sealhulgas artiklis 22, mille kohaselt tuleb tagastada laps riiki, kus ta enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist harilikult viibis: „in dem das Kind unmittelbar vor dem widerrechtlichen Verbringen oder Zurückhalten seinen gewöhnlichen Aufenthalt hatte“. Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda isa väitega sellest, et vanemate 14.07.2022 kokkulepe ei reguleerinud lapse harilikku viibimiskohta ning vanematel puudus kavatsus lapse väljakujunenud viibimiskohta Saksamaal muuta. Olgugi, et Leipzigi ringkonnakohtu 01.02.2022 lahendist tuleneb, et emal puudub õigus lapse elukoha määramiseks Eestisse, on vanemad pärast nimetatud lahendit 14.07.2022 kokku leppinud 15 2-24-11930 lapse harilikuks viibimiskohaks nii Eesti kui Saksamaa võrdses määras. Seetõttu on õige ka ema määruskaebuse seisukoht sellest, et maakohus on omistanud põhjendamatult suure tähelepanu 01.02.2022 kohtuotsusele, millega jäeti ema taotlus lapse elukoha määramiseks rahuldamata.
38. Kuivõrd „hariliku viibimiskoha“ mõiste on rahvusvahelise eraõiguse autonoomne mõiste, mida tuleks kohaldada kõigis konventsiooni liikmesriikides ühtmoodi, on ringkonnakohtu hinnangul võimalik arvestada ka teistes konventsiooni liikmesriikides mõistele antud sisu. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lapsel olla mitut harilikku viibimiskohta (RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21). Küll aga võib kolleegiumi hinnangul laps omada vahelduvat harilikku viibimiskohta, kui sellele vastab lapse faktiline elukorraldus. Piiriületajate elustiili puhul on seda jaatanud konventsiooni liikmesriikidest vähemalt Šveits. Nimelt on Šveitsi Ülemkohus 08.03.2018 otsuse 5A‒2021/2017 punkti 5.1.
39. märkinud, et lapsel ei või olla mitut harilikku viibimiskohta samaaegselt, kuid lapsel võib olla „kaks vahelduvat ja järjestikust harilikku viibimiskohta“, eriti vahelduva suhtluskorra korral. Nimetatud kohtuasjas olid ühist hooldusõigust omavad vanemad sõlminud vahelduva suhtluskorra kokkuleppe, kus laps elas kahe nädala kaupa Šveitsis ja Saksamaal. Samale seisukohale on jõudnud Šveitsi Ülemkohus ka 06.11.2018 otsuse nr 5A‒846/2018 punktis 4, mille järgi „kaks vahelduvat ja järjestikust harilikku viibimiskohta“ saab kujuneda välja siis, kui selline hooldusviis kestab piisavalt pika perioodi kestel, et regulaarselt toimuks tavalise elukoha muutumine. See tähendab, et lapsel on üks harilik viibimiskoht, mis aga vaheldub perioodiliselt. Ka siinses asjas on laps juba ligi kahe aasta vältel elanud elustiili, mille kohaselt tema harilik viibimiskoht muutub vastavalt kokku lepitud suhtluskorrale perioodiliselt, kusjuures lapsel on mõlemas riigis välja kujunenud tema elu faktiline kese võrdses määras. 32.
40. See tähendab ühtlasi, et konventsioon on rakendatav ka vahelduva viibimiskoha olukorras, kui vahelduva suhtluskorra puhul üks vanem jätab teisele vanemale suhtluskorra alusel lapse üle andmata ja ühist hooldusõigust ei ole lõpetatud. Samamoodi on konventsiooni kohaldanud Šveitsi Ülemkohus (08.03.2018 otsuse 5A‒2021/2017 punkt 5.1.2.). Euroopa Kohus on rõhutanud, et isegi juhul, kui lapse äraviimine oli ajutiselt õiguspärane, siis tuleb ajutise õiguspärase äraviimise alusel hinnata, kas lapsevanem sai äraviimise hetkel olla kindel, et viibimine vastuvõtvas liikmesriigis ei ole ajutine (EKo 09.10.2014, C-376/14, C v M, p 55). Kolleegiumi hinnangul on selline seisukoht kohaldatav ka lapse õigusvastase kinnipidamise olukorrale. Vanemad ei vaidle selle üle, et laps pidi 21.07.2024 naasma Saksamaale, sest algas isa suhtluskord. 32.
41. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus, et lapsel on perioodiliselt vahelduv harilik viibimiskoht ning tulenevalt lapse elu keskmest mõlemas riigis ning vanemate kokkuleppest on see periooditi vahelduv. Alates 21.07.2024 pidi laps naasma oma harilikku viibimiskohta Saksamaal, kuid pole seda saanud teha lapse õigusvastase kinnipidamise tõttu.
42. Lapse harilik viibimiskoht tuleb tuvastada tagastamise avalduse esitamise aja seisuga (RKTKm 28.09.2010, 3-2-1-66-10, p 19). Seega ei nõustu ringkonnakohus isa väitega sellest, et hariliku viibimiskoha tuvastamine saab toimuda üksnes õigusvastase kinnipidamise aja seisuga. Eelnevast tulenevalt ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul asjakohased pärast tagastamise avalduse esitamist ilmnenud asjaolud nagu lapse osalemine tasandusrühmas alates
43. aasta sügisest ega ema kavatsus registreerida laps hokitreeningule.
44. Määruse artikli 2 p 11 kohaselt on lapserööviga tegemist, kui sellise äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal 16 2-24-11930 saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist. Eelnevalt tuvastas kohus, et vanematel on ühine hooldusõigus ja lapse harilik viibimiskoht pidi alates 21.07.2024 olema Saksamaa. Seega on nimetatud eeldus täidetud. Ka eeldab konventsiooni alusel esitatud avalduse rahuldamine, et hooldusõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud. Ringkonnakohus ei nõustu ema väidetega sellest, et isa ei ole teostanud lapse hooldusõigust, selle teostamine on tuvastatud otsuse punktis 29.2, 29.3 ja 31.3 nimetatud tõendite alusel. Seega on lapse isale 21.07.2024 üle andmata jätmine õigusvastane.
45. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused lapse tagastamata jätmiseks Haagi konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b alusel, mille kohaselt jäetakse laps tagastamata, kui tagastamisele vastu vaidlev isik või asutus tõendab, et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. 35.
46. Määruskaebuses leiab ema, et laps tuleb jätta tagastamata, sest (a) lapse integreerumine Saksamaal on olnud keerulisem kui Eestis, (b) lapsel on parem ja turvalisem viibida Eestis, sest laps on Saksamaal teise põlvkonna immigrant ning Saksamaal on hetkel võõrvihalained poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil, (c) lapsel puudub Saksamaal stabiilsus, (d) lapsel võib Saksamaale naastes kaduda side Eestiga ja eesti keele oskus, (e) laps võib võõranduda emast, mis võib lapsele põhjustada arengu tagasilanguse ja suure trauma ohu. 35.
47. Konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b alusel võib jätta õigusvastaselt kinni hoitud lapse tagastamata vaid väga erandlikel asjaoludel ning seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema usutavalt esile toonud, et lapsele võiks olla Saksamaal viibimine ohtlik. 35.
48. Laps on alates
49. aastast elanud vahelduva suhtluskorra alusel nii Saksamaal kui Eestis ning see on tema harjumuspärane eluviis. Lapsele omase elustiili juurde naasmine ei kujuta lapsele kohtu hinnangul usutavalt ohtu. Ema esile toodud asjaolud (lapse elu stabiilsus, sujuv integreerumine Eestis, Saksamaale tagastamise korral seotuse kadumine Eesti ja eesti keelega ning väidetav emast võõrandumine) on vanemate vahelise hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimused. Kohus nõustub, et vanemad peavad korraldama lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra teostamise lapse parimaid huve silmas pidades, kuid käesolevas vaidluses ei saa lahendada hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimusi. Ema hinnangul tõendab lapse kahjustamist Saksamaale tagastamisel ka HR arvamus, mille kohaselt on autismispektrihäirega lapsel tavapärasest suurem rutiini ja turvatunde vajadus. Lapse rutiiniks oli aga enne tema õigusvastast kinnipidamist kujunenud just vahelduv suhtluskord. Lapse tagastamine Saksamaale konventsiooni alusel ei ole võrdsustav emast võõrandamisena ning põhjendamatu on selle toimumist eeldada, eriti olukorras, kus vanemad on kokku leppinud suhtluskorras ning isa on menetluse kestel läbivalt kinnitanud, et soovib ema ja lapse vahelise lähedussuhte kestmajäämist. Praeguses asjas ei ole vaidlus mitte lapse elukoha või hooldusõiguse üle, vaid lapse tagastamise üle, seetõttu ei tule selles menetluses käsitleda küsimust, kumba vanemat tuleks lapse kasvatamisel eelistada. Seejuures ei tule nimetatud konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki. 35.
50. Ema on 30.10.2024 esitanud taotluse läbi viia ekspertiis, et selgitada välja, millised on autismispektrihäirest tulenevad lapse erivajadused ja milliseid tagajärgi võib endaga kaasa 17 2-24-11930 tuua lapse võõrandamine emast. 11.11.2024 seisukohas palub ema määrata eksperdiks KT. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ekspertiisi määramine asjas põhjendatud. Õige on ema seisukoht, et lapsega seonduvates menetlustes tuleb esikohale seada lapse huvi. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, et lapse tagastamine Saksamaale ei ole võrdsustatav lapse võõrandamisega emast. Asjas on tõendatud, et lapsel on lähedussuhe mõlema vanemaga ning seda vaatamata asjaolule, et laps on viimased kaks aastat suhelnud vanematega vahelduva suhtluskorra alusel, viibides eri riikides. Seejuures on laps hästi talunud eri riikide vahel reisimist olenemata esinevast autismispektrihäirest. Kumbki vanem ei ole esile toonud asjaolusid, mis näitaksid vastupidist. Häirega seonduvat meditsiinilist abi saab laps mõlemas riigis. Kohus nõustub ka lapse esindaja 13.11.2024 seisukohas väljendatuga, et autismispektrihäirega lapse erivajaduste selgitamiseks ei ole vaja korraldada ekspertiisi. Ema on ka menetluses esile toonud ja HR arvamusega tõendanud, et laps vajab häire tõttu rutiini ning turvatunnet. Kohtu hinnangul on lapse vajadused tagatud ka lapse tagastamisel Saksamaale.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellile tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ühtlasi on konventsiooni alusel toimuva tagastamismenetluse oluliseks põhimõtteks selle kiirus ja 2019/1111 määruse artikli 24 alusel peaks kohus igas astmes tegema otsuse kuue nädala jooksul. Kohtul tuleb kasutada kiireimat võimalikku siseriiklikku menetlust. Ekspertiisi tegemine olukorras, kus ei esine erandlikke asjaolusid, mis seda õigustaksid, ei ole kooskõlas ka kiire ja tõhusa menetluse läbiviimisega. 36. Tulenevalt

§ 445

lg-st 1 koosmõjus

§ 477

lg-tega 5 ja 7, saab kohus kindlaks määrata kohtulahendi täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et lahend täidetakse viivitamata või et lahendi täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. 36.

1. Haagi konventsiooni kohaldamise Hea Tava juhise IV osa (Täitmine) kokkuvõtte punktide 4.1 – 4.
2. järgi peab tagastamise otsus olema nii detailne kui võimalik ja see peab sisaldama kõiki lapse tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid. 36.
3. Ema on oma 30.10.2024 seisukohas esitanud nägemuse kohtulahendi täitmise kohta (p 1.24). Ema toob vastuses esile, et lapsele tekkiva trauma vähendamiseks on vaja üleandmisesse kaasata psühholoog või lapse heaolu spetsialist, kes lapsele selgitaks üleandmisega seonduvalt 25 päeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest. Lisaks soovib ema, et spetsialistiga kohtuksid kuni kolmeks lepituskorraks vanemad vähemalt 20 päeva jooksul pärast kohtumääruse jõustumist, et kokku leppida lapsele edastatavas sõnumis tema Saksamaale mineku kohta, mille järel selgitavad vanemad lapsele ühiselt Saksamaale naasmist. Ka soovib ema, et selle järel kohtuks laps spetsialistiga tema ärakuulamiseks. Vanemad otsustavad ühiselt lapse Saksamaale sõidu aja ning kui kokkulepe ei ole õnnestunud hiljemalt 45 päeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest, tuleb emal naasta koos lapsega Saksamaale. 36.
4. Isa on esitanud taotluse täitmise korra määramiseks selliselt, et ema annab lapse isale üle Tallinna lennujaamas isa nõudes märgitud kuupäeval ja kellaajal. Kuni maakohtu määruse täitmiseni on isal õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes vastu isa tahtmist last enda juures hoiab, sealhulgas emalt. Ka palub isa lubada kohtutäituril kasutada ema suhtes vahetut jõudu, siseneda tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Ruumide ja maatüki läbiotsimist peavad taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on. Isa palub kuulutada määrus viivitamatult täidetavaks. 18 2-24-11930 36.
5. Maakohus tegi viivitamatult täidetava lahendi 07.10.2024, milles määras lapse üleandmise isale Tallinna lennujaamas. Nimetatud määrust ei ole senini täidetud. Isa esitatud tõendite kohaselt ei ole laps alates 07.10.2024 viibinud lasteaias ega huviringis, samuti on isale teadmata lapse asukoht. Poolte esitatud kirjavahetusest nähtub, et ema on keeldunud lapse üleandmisest isale maakohtu määruse alusel, leides, et kohtumäärus kohustas pooli lapse üleandmise aja osas läbirääkimisteks, mida pooled ei ole teinud. Samas ei ole ema teinud ka ühtki ettepanekut, millal ta kohtumääruse vabatahtlikult täidaks. Ema suhtes on alustatud täitemenetlust, 16.10.2024 toimingu protokolli kohaselt ei ilmunud ema lapse üleandmiseks Tallinna lennujaama (dtl 1030–1031) ning kohtutäitur on teinud kohtule ettepaneku ema trahvimiseks (tsiviilasi nr 2-24-15975). Oma 11.11.2024 vastuses nimetatud tsiviilasjas leiab ema, et maakohtu määruse p 4.1 ei ole selge ega täidetav, kuivõrd pooled ei ole asunud määruse punktis 4.1 nimetatud läbirääkimistele, mistõttu on täitemenetlus algatatud ebaõigesti. Isa on korduvalt pakkunud lapse üleandmiseks erinevaid kuupäevasid ja palunud emal väljapakutud aegade mittesobivuse korral pakkuda välja endale sobivad ajad (dtl 1040– 1042). Ringkonnakohtu hinnangul on isa usutavalt tõendanud sunnivahendite määramise vajadust kohtumääruses. 36.
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda ema esitatud täitmise ettepanek täitmise korda nii, et seda oleks võimalik kajastada kohtumääruse resolutsioonis selliselt, et oleks tagatud selle täitmine täitemenetluses. Ka ei ole ema taotlus kooskõlas tagasitoomise menetluse eesmärgiga taastada võimalikult kiiresti olukord, mis esines enne lapse ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist; ega ka sellega, et üks vanematest ei saaks tugevdada oma positsiooni isikuhooldusõiguse küsimuses, mis on ette nähtud selleks, et lahendada lapse suhtes vanemliku vastutuse küsimus. Olukorras, kus laps on kahe aasta vältel reisinud Eesti ja Saksamaa vahel, ei ole põhjendatud ka lapse üleandmise protsessi erialaspetsialisti kaasamise vajadus selliselt, et lapsele eelnevalt Saksamaale minekut eelnevalt selgitada. Alates lapse õigusvastasest kinnipidamisest on laps viibinud emaga (v.a 23.-25.09.2024, mil isa sai lapsega kohtuda esialgse õiguskaitse määruse alusel), mistõttu on lapse huvidest lähtuv informatsioon Saksamaale naasmise kohta võimalik edastada emal. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks, et täitetoimingu juures viibiks kohaliku omavalitsuse esindaja, kes vajadusel saab lapse emalt isale üle anda selliselt, et vanemad vahetult kokku ei puutu. TMS § 179 lg 1 näeb ette, et lapse üleandmise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. 36.
7. Ema esitatud täitmise kord pakub välja ka võimaluse, et ema naaseb Saksamaale lapsega ise. Konventsiooni alusel toimuv lapse tagastamise menetluse esemeks ei ole lapse üleandmine teisele vanemale, vaid lapse tagastamine tema harilikku viibimiskohta. Maakohus on õigesti märkinud, et ema ei avaldanud maakohtu menetluses soovi lapsega ise Saksamaale naasta. Küll aga on ema seda teinud pärast 07.10.2024 maakohtu määruse tegemist. Sellest tulenevalt täiendab ringkonnakohus maakohtu määrust selliselt, et emal on võimalik lapsega ise naasta Saksamaale. Vanemad on esile toonud, et nad on lennanud lapse üleandmiseks Berliini ja Tallinna vahel, vahemaandumistega Riias ja Helsingis (dtl 570–577, 579–609). Ühe vahemaandumisega reise Berliini ja Tallinna vahel on võimalik erineval viisil teha korduvalt igapäevaselt, mistõttu saab lennuühendust Tallinna ja Berliini vahel pidada heaks. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul lapse tagastamiseks mõistliku vabatahtlik täitmise aeg seitse kalendripäeva. 36.
8. Kohus määrab täitmise ka juhuks, kui ema vabatahtlikult last Saksamaale ei tagasta. Jõu kasutamine on äärmuslik meede ning seda rakendades tuleb kaaluda, kas see on proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane (RKTKm 29.10.2014, 3-2-1-95-14, p 23). 19 2-24-11930 Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemuseta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (TMS § 179 lg 4 II lause). Kuna juba algatatud täitemenetlus on jäänud asjas tulemuseta hoolimata sellest, et kohtutäitur on taotlenud ema trahvimist, on järgmise sammuna põhjendatud kohtumääruse täitmiseks kasutada vajadusel lapse ühekordseks üleandmiseks ema suhtes jõudu. 36.
9. Konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine tema harilikku viibimiskohta. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, seejuures on vanematel ühine hooldusõigus ja kokkulepitud suhtluskord. Seega on ema rikkunud nii lapse õigust isaga suhelda, kui ka ühist hooldusõigust ja suhtluskorda. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrust on vaja täiendada sunnivahendite lisamise võrra. 36.
10. Ringkonnakohus määrab, et juhul, kui ema käesolevat kohtumäärust seitsme kalendripäeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest vabatahtlikult ei täida, on ema kohustatud andma lapse tema tagastamiseks Saksamaale üle lapse isale. Kohtutäituril on õigus määrata lapsevanemale sunniraha täitemenetluse seadustiku §-s 261 sätestatud korras. Ringkonnakohus lubab kohtutäituril TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kasutada määruse sundtäitmisel vajadusel ema suhtes vahetut jõudu ning siseneda ema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. TMS § 28 lg 3 kohaselt peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaasvõi otseses valduses ruum või maatükk on. 36.
11. Isa taotlus määrata, et isal on õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, sh emalt ning kasutada jõudu määratlemata isikute ringi suhtes (igaühe, kelle käes on laps), ei ole põhjendatud. Nimetatud sunnivahendeid ei näe TMS § 179 lg 4 ette. Kohus nõustub lapse esindaja 03.10.2024 seisukohas väljendatuga, et sellise nõude aluseks saaks olla perekonnaseaduse (PKS) § 126, mille kohaselt hõlmab isikuhooldusõigus lapse väljaandmise nõuet igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab. Kohus ei ole siinses asjas vaadanud läbi isa nõuet nõuda lapse väljaandmist isikutelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab PKS § 126 tähenduses, samuti ei ole kohtumäärus täidetav, kui kohtumääruse resolutsioonis ei nimetata isikuid, kellele on kohtumäärus täitmiseks kohustuslik.
12. Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus määruse õigesti viivitamatult täidetavaks. Ema väited sellest, et

§ 550

lg-st 6 ei tulene kohtutele õigust tunnistada määrus viivitamatult täidetavaks, ei ole põhjendatud. Selline õigus tuleneb ühemõtteliselt konventsiooni artiklist 27 lg 6, mille alusel võib lapse tagastamise kohta tehtud lahendi tunnistada viivitamata täidetavaks, olenemata võimalikest edasikaebustest, kui lapse tagastamine enne edasikaebuse kohta otsuse tegemist on nõutav tulenevalt lapse parimatest huvidest (art 27 lg 6). 37.

1. Laps on alates 21.07.2024 õigusvastasest kinnipidamisest saanud isaga kohtuda ühel korral (23.09–25.09.2024). Lapse väljakujunenud rutiin sisaldas kohtumisi mõlema vanemaga iga kahe nädala tagant. Seega on lapse õigust kohtuda isaga rikutud juba pikaajaliselt. Lapse ja isa lähedussuhte hoidmiseks ning vajadusel taastamiseks on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tunnistada kohtulahend viivitamata täidetavaks. Maakohus on ka õigesti märkinud, et lapse tagastamine Saksamaale ei mõjuta vanemate suhtluskorra kokkulepet (mis käsitles võrdses ulatuses suhtlemise õigust) ning seega ei võta lapse tagastamine Saksamaale emalt ega lapselt õigust teineteisega kohtuda. 20 2-24-11930
2. Vastupidiselt ema väidetele ei ole maakohtu kohtunik olnud asja menetlemisel erapoolik. Ema sellekohased etteheited on ringkonnakohtu hinnangul kunstlikult otsitud. Esiteks ei ole õige väide, et isa ei ole (erinevalt emast) pidanud võõrkeelseid dokumente tõlkima – seda on teinud isa avalduse edastamisel keskasutused. Kuna isa avaldus edastatakse keskasutuse vahendusel, ei peagi kohus kohustama tõlkeid esitama isa isiklikult. Samuti ei tähenda kohtuniku erapoolikust kohaliku omavalitsuse või menetlusosaliste seisukohtadega mittenõustumine. Tõendeid hindab ja otsuse teeb kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades tõendeid ja menetluses esile toodud asjaolusid.
3. Ringkonnakohus kuulas lapse ära 20.11.2024 ilma kummagi vanema juuresolekuta. Laps oli ärakuulamisel avatud ja heatujuline. Ta rääkis vabalt, rõõmsalt ja positiivselt mõlemast vanemast. Lapse vabast käitumisest ja mõlemast vanemast vabalt rääkimisest võib pigem järeldada, et laps ei ole vanemate vahelisest konfliktist eriti häiritud ega ole seda endale teadvustanud. Kohus selgitas lapsele, et kohtu roll on aidata vanematel leida eriarvamustele lahendus ning küsis lapselt, kas ta sooviks midagi oma vanematele edasi öelda. Laps teatas ilma järelemõtlemiseta, et tal ei ole selliseid sõnumeid. Samuti vastas laps eitavalt küsimusele, kas tal on mõni mure ning täpsustas, et see on selle pärast, et ta ei karda loomi (ainult ämblikke). Muu hulgas rääkis laps, et tal on sõbrad nii Eestis ja Saksamaal ning et ta oskab eesti, saksa, inglise ja tuneesia keelt. Laps tutvustas kohtule ka saksakeelseid sõnu. Laps teatas uhkusega, et tal on vanaisad nii Eestis kui Tuneesias ning kirjeldas ka Eesti vanaisaga koos tehtud tegevusi. Eesti ja Saksamaa meeldivad talle mõlemad ja tegelikult talle meeldivad kõik riigid. Samuti avaldas laps, et tahaks minna Saksamaale, ta pole seal enam ammu olnud. Kohtu küsimusele, millises riigis laps koolis eelistaks käia, leidis laps pikema mõttepausi järel, et Eestis. Laps rõhutas ka, et ta on juba suur ega käi enam lasteaias, vaid käib tööl ning seda nii Eestis kui Saksamaal. Praegu on tal töölt vabad päevad. Ka lapse ärakuulamisest saab järeldada, et laps ei ole senini kahe riigi vahel reisimisest häiritud, tal on side mõlema riigiga ning lapse tulevane elukorraldus tuleb vanematel lahendada hooldus- ja suhtluskorra üle toimuvas menetluses.
4. Ema esitas määruskaebuses vastuväite maakohtu tegevusele seoses sellega, et maakohus jättis 25.09.2024 kohtuistungil rahuldamata ema taotluse üle kuulata tunnistajana Ä. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole tunnistaja üle kuulamata jätmisega rikkunud ka menetlusõiguse norme. Ema taotles tunnistaja ülekuulamist selleks, et tõendada lapse kohanemist Eestis, s.o tema harilikku viibimiskohta. Maakohus jättis taotluse rahuldamata 25.09.2024 ärakuulamisel, põhjendusega, et tunnistus ei sisaldaks midagi sellist, mida pole kirjalikult juba esitatud ja puudub ka vaidlus, et lapsel on oma sotsiaalne võrgustik Eestis, kui suhtluskorra järgi laps oli siin.

§ 238

lg 1 p 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Ema oli juba esitanud piisavalt tõendeid (sh vanavanemate kirjalikud seletused), mille alusel oli kohtul võimalik järeldada sotsiaalse võrgustiku olemasolu Eestis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud lapse esindaja menetluskulud kulud õigesti Eesti Vabariigi kanda ning isa ja ema kulud õigesti ema kanda, kuid nimetatud osas tuleb täienda maakohtu otsuse põhjendusi. 21 2-24-11930
2. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni artikli 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jaotanud menetluskulud

§ 172

lg 1 kohaselt, jättes menetluskulud ema kanda.

§ 172

lg 1 annab kohtu laia kaalutlusõiguse jaotada mitme menetlusosalisega hagita menetluses menetluskulud üldreeglist erinevalt, lähtudes õigluse põhimõttest, arvestades mh kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, nt kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust (RKTKm 15.03.2017, 3-21-1-17, p 21 ja RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901/280, p 17). 43.

1. Maakohus on õigesti kasutanud kaalutlusõigust, kui märkis, et vajaduse lapse tagastamiseks Saksamaale on põhjustanud lapse õigusvastane kinnipidamine Eestis. Seejuures oli kinnipidamine vastuolus nii poolte kokku lepitud suhtluskorraga, lapse õigusega suhelda teise vanemaga ning ühist hooldusõigust rikkuv. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi alust, millest tulenevalt oleks võinud ema eeldada, et kokkulepitud suhtluskorda ei peaks täitma ja lapse isa nõusolekuta Eestisse jätmine võiks olla õiguspärane. Toodud põhjustel oli maakohtus menetluskulude ema kanda jätmine õiglane.
2. Menetluskulud määruskaebusmenetluses jätab ringkonnakohus ema kanda

§ 171lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus on üksnes osaliselt rahuldanud ema taotluse täitmise korra kindlaksmääramiseks – seda osas, mis puudutas lapse viimist Saksamaale ema poolt ning kohaliku omavalitsuse esindaja kaasamist täitetoimingu läbiviimisele, milline nõue ühtlasi tuleneb ka täitemenetluse seadustikust. 45. Lapse esindamisega seotud kulud tuleb jätta konventsiooni artikli 26 lg 3 reservatsiooni ja

§ 172lg 3 II lause kohaselt Eesti Vabariigi kanda.

46. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud määruses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Parandatud 29.11.2024 määrusega RESOLUTSIOON Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 määruses (kohtute infosüsteemis dokument nr 120) tsiviilasjas nr 2-24-11930 esinenud ilmne ebatäpsus ja täiendada määruse sissejuhatavat osa avaldaja esindajate osas ja lugeda avaldaja lepingulisteks esindajateks advokaadid Andra Olm ja Liis Kikas. 22