KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Tartu Tsiviilasja number

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 205 eurot. Maakohus leidis, et kohtule esitatud tõendeid koostoimes hinnates ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et kostja ise ei sõlminud

1. juulil 2021 laenulepingut. Kostja poolt kohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (dtl 277–278) nähtub, et
2. juulil 2021 suhtles kostja telefoni teel tundmatu isikuga, kelle juhiste kohaselt pidi kostja kinnitama oma isiku. Kostja kinnitas selle Smart-ID vahendusel ning seejärel võeti Bondora 3 laenukontorist 500 eurot laenu, mis kanti koos kostja kontol olnud 100 euroga kolmanda isiku arvelduskontole. Kriminaalasja menetlus lõpetati, kuna kohtueelse menetluse käigus ei tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada selle kelmuse toimepanemises. Kohtule esitatud sõnumivahetus kostja ja tundmatu vahel ei ole ülevaatlik. Sõnumivahetusest ei ole tuvastatav, kas laenuvõtmise päeval
3. juulil 2021 oli kostja ja tundmatu vahel vestlusi ning mis oli nende kokkulepete sisu. Politsei teatise kohaselt suhtles kostja telefoni teel tundmatu isikuga
4. juulil 2021, mis lõppes Bondora laenukontorist laenu võtmisega. Seega võis kostja
5. juulil 2021 laenu ikkagi ise võtta. Maakohus leidis, et isegi kui kostja laenuvõtmiseks ise tahteavaldust ei esitanud, vastutab ta kergekäeliselt tema valdusest välja läinud isiku tuvastamist võimaldavate andmete kasutamise tagajärgede eest. Kostja, suheldes telefoni teel temale tundmatu isikuga, on ise vabatahtlikult end kuhugi registreerinud ja kuidagi identifitseerinud, andnud tundmatule isikule vabatahtlikult üle oma PIN koodid. Tema isikut tuvastada võimaldavad andmed ei ole seega läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Kuna Bondora portaali sisenedes on vaja enda isik tuvastada ning konto luua ja kostja nimel seda tehti, oli laenuandjal täielik õigus arvata, et ta sõlmib laenulepingu just kostjaga. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et laenuleping krediidiandja ja kostja vahel oli kehtiv ning selle täitmise eest vastutab kostja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on valesti kohaldatud tarbijakrediidilepingut reguleerivaid

sätteid. Internetilehel on vastustaja tingimused laenu saamiseks, nimelt antakse laenu alates 21. eluaastast püsiva sissetuleku olemasolul ja mängusõltuvuse puudumise korral. Apellant oli töötu ning mingit sissetulekut ei saanud. Laenu võtmise hetkel oli apellant 19-aastane. Seega ei saanud vastustaja apellandiga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Kui lugeda tarbijakrediidilepingu sõlmituks, siis laenu intressimääraks tuleks lugeda

§-s 94 sätestatud intressimäär. Tarbijakrediiti puudutavate õigusnormide vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu jõudis maakohus valele järeldusele, et tarbijakrediidileping kehtib ja apellant (kes ei ole esitanud tahteavaldust lepingu sõlmimiseks) vastutab lepingust tulenevate kohustuste eest.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või 405 sätestatud andmetest.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija tahteavaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Vastustaja ei saatnud viivitamata lepingudokumenti või selle koopiat püsival andmekandjal ja seega lähtudes

§ 408lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine.

Maakohus on valesti leidnud, et

§ 408

lg 3 alusel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Antud juhul

§ 408

lg 3 kohaldamisele ei tule, kuna tarbijakrediidileping on tühine vorminõude 4 järgimata jätmise tõttu (

§ 404

lg 1).

§ 408

lg 3 ei anna võimalust lugeda tarbijakrediidileping kehtivaks vaatamata vorminõude järgimata jätmisele. Oma lõplikus seisukohas viitas kostja Riigikohtu

1. juuni 2024 otsusele tsiviilasjas nr 2-2311584 kui lahendile, milles Riigikohus on selgitanud tõendamiskoormise jaotust, kui tuginetakse sellele, et lepingut ei sõlmitud tegelikult isiku poolt, kes digitaalse allkirja andis. Apellant jäi seisukoha juurde, et ta on langenud pettuse ohvriks, ta ei esitanud krediidiandjale taotlust laenu saamiseks, kuna teadis, et tal puudub töö ja ta ei saa laenu võtta.
2. Hageja ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uusi väiteid, mida kostja ei ole maakohtu menetluses esitanud. Bondora laenutaotluse protsessi saab algatada klient (käesoleval juhul kostja), kes on end autentinud ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse klient kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada Bondora kliendiportaalis. Kliendiportaalis oli kostjal võimalik tutvuda lepingueelse teabega, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega ja Lepingu projekti ja maksegraafikuga. Pärast seda kui klient on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga, otsustab ta pakkumusega nõustuda või mitte nõustuda. Apellant on esitanud
3. juulil 2021 laenutaotluse nr XXXXXXXX, mida tõendab hagiavaldusele lisatud Credit File. Laenutaotluse ID XXXXXXXX. Bondora kasutas tarbija tahteavalduse kinnitamiseks SMS-i vahendusel edastatud PIN-koodi, mille kostja sisestas Bondora süsteemis. Asjaolu, et kostja on Bondoraga sõlmitud lepingu allkirjastanud, on tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga, mis sisaldab endas nii kliendi nime, isikukoodi, kliendi poolt kinnitamiseks kasutatud seadme IP aadressi ning kinnituse aega. Euroopa Parlament ja nõukogu võttis
4. juunil 2014 vastu määruse nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). eIDAS on Eesti Vabariigile otsekohalduv ning selle eesmärk on lihtsustada internetipõhiste teenuste kasutamist. Kvalifitseeritud e-allkirja funktsioon on tagada reaalne tahteavalduse tegija ning kolmandate isikute teadmine reaalsest tahteavalduse tegijast. Kuivõrd Bondora kasutab topelt autentimist, sh isikusamasuse tuvastamist, siis vastab antud allkirjastamise võimalus kehtivatele seadustele ning selliseid lepinguid võib kinnitada ka muu elektroonilise allkirjaga (nt kontakttelefonile saadetav PIN-kood). Kinnitamise andmed on leitavad lepingu lõpust punktist 17.
5. Pärast lepingu kinnitamist poolte poolt, oli apellandil võimalik kliendiportaalis lepinguga tutvuda, välja printida jne. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7. Pooled vaidlevad selles, kas kostja avaldas tahet sõlmida sidevahendite abil
8. juulil 2021 laenuleping Bondoraga ja võtta 500 eurot laenu. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõendeid koostoimes hinnates ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et kostja ise laenulepingut ei sõlminud. Maakohus leidis ka seda, et kostja vastutab tema valdusest kergekäeliselt välja läinud isiku tuvastamist võimaldavate andmete kasutamise eest. 5 Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu.
9. Asjas ei ole vaidlust, et vaieldav leping sõlmiti sidevahendite abil, kusjuures Bondora kasutas tarbija tahteavalduse kinnitamiseks SMS-i vahendusel edastatud PIN-koodi, mille tarbija pidi sisestama Bondora süsteemis ja tarbija kasutas lepingu allkirjastamiseks elektroonilist allkirja. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu. Riigikohus on
10. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et kolleegiumi varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm
11. juuni 2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo
12. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas
13. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo
14. detsember 2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo
15. detsember 2019, 2-16124450, p-d 23 ja 24; RKTKm
16. juuni 2024, 2-23-11584, p 11). Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja SmartID koodid, mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi Bondora portaalis ning autentis kostja.
17. Hageja on lähtunud sellest, et leping on kostja poolt elektrooniliselt allkirjastatud, seega on tegemist kehtiva lepinguga. Maakohus leidis, et isegi kui laenulepingu sõlmimisel rikkus laenuandja vorminõudeid, muutus krediidileping kostja poolt laenu kättesaamisega siiski kehtivaks (

§ 408lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtule esitatud PPA

1. aprilli 2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et laenu on võtnud kostja nimel kolmas isik, kes kasutas selleks pettuse teel saadud Smart ID koode. Kuriteo kvalifikatsiooniks on määruses märgitud KarS § 209 lg
2. Kriminaalmenetlus algatati kostja avalduse alusel
3. septembril 2021 selles, et kostja suhtles
4. juulil 2021 tundmatu isikuga telefoni teel, kelle juhiste kohaselt pidi kostja kinnitama oma isiku Smart ID vahendusel ning seejärel võeti Bondora laenukontorist 500 eurot laenu, mis kanti koos kostja kontol olnud 100 euroga kolmanda isiku arveldusarvele. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada selle kelmuse toimepanemises (dl 278-279). Kostja on selgitanud maakohtu menetluses, et ta leidis internetist tööpakkumise ja suhtles töö saamise eesmärgil internetis sõnumitega tundmatu isikuga. Kostja esitas sõnumivahetuse perioodil
5. juuni –
6. juuli 2021 ka maakohtule. Maakohus on sõnumivahetust tõendina hinnanud otsuse p-s
7. Sõnumivahetusest nähtub, et tundmatu on palunud kostjal töö saamiseks registreerida enda avaldus aadressil https.//worline.space/work.html ja end platvormi kaudu identifitseerida. Kostja Swedbanki kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX nähtub, et
8. juulil 2021 on Bondora kandnud laenuna 500 eurot kostja arvele, misjärel samal päeval on kostja kontol olnud 600 eurot 100 euro suuruste maksetena kantud Kristina Jelissejeva pangakontole. Kostja on ülekannete tegemist 6 eitanud. Sõnumivahetusega on tõendatud, et kostja teavitas koheselt samal päeval tundmatut isikut raha liikumisest oma pangakontol ja küsis selle põhjuste kohta, samuti teatas internetipanga blokeeringust. Tundmatu isik sisuliselt kostjale ei vastanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, et kostja suhtes ei ole pettust toime pandud. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole kahtlustust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et kostjalt peteti Smart-ID koodid välja. PPA määrusest nähtub, et pikaaegse uurimise tulemusena ei ole küll isikut tuvastatud, kellele esitada kahtlustus, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine ei välista uurimisasutuse edasist tegevust informatsiooni kogumisel kriminaalasja lahendamiseks. Samas on määrusega tuvastatud, et kuritegu kostja suhtes on toime pandud, menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Lisaks nähtub asja materjalidest, et saadud raha on kohe edasi kantud kostja kontolt kolmanda isiku kontole.
9. Maakohus on tõendite hindamisel märkinud, et sõnumivahetus kostja ja tundmatu vahel ei ole ülevaatlik ning politsei andmetel suhtles kostja telefoni teel tundmatu isikuga
10. juulil 2021, kuid laen on võetud
11. juulil
12. Ringkonnakohus möönab, et see vasturääkivus tõendites jäi maakohtu menetluses kõrvaldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti vaidlusalune laenuleping
13. juulil 2023 ning samal päeval kanti laen ka kostja pangakontole, mis on tõendatud kostja pangakonto väljavõttega. Hagejal oli võimalik tõendada, et kostja võttis Bondoralt laenu mitmel korral, lisaks
14. juulile ka
15. juulil
16. Hageja ei ole selliseid tõendeid esitanud, maakohtu järeldus, et kostja võttis laenu kahel päeval, on oletuslik. Seega saab tõendite kogumist teha järelduse, et hageja avaldas politseile ekslikult laenuvõtmise kuupäevana
17. juuli 2021, mis leidis ebaõigesti kajastamist ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses. Nimetatud eksimus ei saa aga olla tõendite kogumi hindamisel määrav. Olukorras, kus politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt.
18. Kuna ringkonnakohus tuvastab kogutud tõendite alusel, et kostjalt saadi Smart-ID koodid pettuse teel, ei ole kostja andnud koode kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seega puudus kostjal tahe ka kolmanda isiku volitamiseks tema nimel Bondoralt laenu võtma. Seetõttu on maakohus asunud põhjendamatule järeldusele, et koodid on kostja valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning kostja pidi arvestama, et nende andmete saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma. Asjaolu, kas laenuandja pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei olnud volitanud, ei oma kostja tahte kindlakstegemisel tähtsust. Seega on kostja käesolevas asjas oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud, et temalt peteti koodid välja ja laenulepingu Bondoraga sõlmis keegi teine isik. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingut Bondoraga sõlminud, ei ole tal kohustust lepingut täita. Kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud laenusumma arvel. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
19. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse eeltoodud alusel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele, sh maakohtu poolt tarbijakrediidilepingut reguleerivate võlaõigusseaduse sätete kohaldamise osas. Maakohus jõudis laenulepingu kehtivuse osas ebaõigele seisukohale mitte võlaõigusseaduse ebaõige kohaldamise, vaid tõendite vale hindamise tulemusena. 7
20. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus on ebaõigesti määranud hagihinna ning teinud ka hagi rahuldamisel arvutusvea. Tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni (TsMS § 136 lg 4). Maakohus määras hagihinnaks 752,89 eurot, rahuldas hagi täielikult ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 719,01 eurot (sh põhivõlg 500 eurot ja viivis 88,33 eurot) ning viivise põhivõlalt alates
21. oktoobrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Liites põhivõla 500 eurot ning viivise 88,33 eurot on liidetavate summa 588,33 eurot, mitte aga 719,01 eurot nagu arvutas maakohus. Hagihind määratakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale (TsMS § 133). Hagihinna arvestamiseks tuleb seega liita põhinõue 500 eurot, viivis hagi esitamise (
22. oktoober 2023) seisuga 88,33 eurot ja põhinõudelt arvestatava viivise summa ühe aasta eest, mis on 60 eurot. Seega on käesolevas asjas hagihind 648,33 eurot nagu hageja on ka hagiavalduses põhjendatult märkinud.
23. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 205 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohus tegi hageja menetluskulude arvestamisel ka arvutusvea. Riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot teeb menetluskuluna kokku 195 eurot, mitte aga 205 eurot nagu maakohus kostjalt välja mõistis. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus õigusabikulu 400 eurot (4h hinnaga 100 eurot/h). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suuruseks 540 eurot, sh õigusabikulu 400 eurot (4h hinnaga 100 eurot/h) ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 140 eurot. Asja materjalide kohaselt on kostja tegelikult tasunud riigilõivu 175 eurot, mis ka vastab riigilõivumäärale hagihinnalt 501-750 eurot. Kostja palub mõista menetluskulude väljamõistmisel välja ka viivise tasumata menetluskulult. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb rahuldada. Kostja kulutused õigusabile on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Kulutused on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega. Maakohtu menetluses toimus ka kohtuistung kestvusega 37 minutit. Hagejalt tuleb välja mõista kostja menetluskuluna maakohtus 400 eurot ja ringkonnakohtus 575 eurot, millele lisandub viivis.
24. Ringkonnakohus peab vajalikuks käesolevast kohtuasjast informeerida Finantsinspektsiooni. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 10 lg 6 kohaselt Finantsinspektsioon annab ja tunnistab kehtetuks tegevusloa krediidiandjana tegutsemiseks. Finantsinspektsioon teostab ka järelevalvet krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle vastavalt KAVS-ile, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides sätestatud korras (KAVS § 79). Praeguses kohtuasjas tuvastatud asjaoludel oli hagejale kui tarbijale krediidiandjaks Bondora AS, kellele Finantsinspektsiooni kodulehel oleva info kohaselt on antud krediidiandja tegevusluba nr 4.1-1/41
25. märtsil
26. Krediidiandja loovutas oma nõude hagejale. 8 Hageja esitas
27. augustil 2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 747,61 euro saamiseks. Kostja esitas
28. septembril 2023 nõudele vastuväite, misjärel maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas
29. oktoobril 2023 hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 88 euro 33 sendi ja edasiulatuva viivise tasumata põhivõlalt. Hageja tunnistas hagiavalduses, et krediidiandja ei ole laenu väljastamisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu leping on kokkuleppelise intressi osas tühine ning intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne intressimäär. Järeldusele, et krediidiandja ei ole laenu väljastamisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu leping on kokkuleppelise intressi osas tühine, jõudis hageja aga alles siis, kui kostja oli esitanud maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ja menetlus jätkus maakohtus hagimenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab hageja selline tegevus, et ta esitas maksekäsu kiirmenetluses teadlikult vähemalt osaliselt alusetu nõude, lootes, et kohus rahuldab selle ilma seda sisuliselt hindamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on tarbijakrediidi andmisel krediidiandja oluline kohustus, mille rikkumine on mh alus tegevusloa kehtetuks tunnistamisele (KAVS § 18 lg 2 p 8). Seetõttu soovib ringkonnakohus juhtida Finantsinspektsiooni tähelepanu asjaolule, et Bondora AS on vähemalt selles asjas vaidluse esemeks olnud krediidilepingut sõlmides seda kohustust rikkunud. Lisaks juhib ringkonnakohus Finantsinspektsiooni tähelepanu asjaolule, et Bondora AS kasutab oma koostööpartnerina isikut (OÜ GS Core), kes käesolevas kohtuasjas tuvastatud asjaoludel on esitanud kohtule eelduslikult teadlikult osaliselt alusetu nõude. (allkirjastatud digitaalselt) 9