← Eesti

1-23-1176/70

Obsah (5)§ 363§ 7§ 3051§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 274 lg 1 alusel R. Saksa suhtes kriminaalmenetluse. Tema tegevus võib vastata väärteo tunnustele.

  1. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kuna tõendite kohaselt liikus traktor kiiremini kui 20 km/h, siis tulenevalt asjatundja ütlustest ei saanud süüdistatav tõstekahvlit liigutada. See võis õõtsuda traktori kiiruse ja tee ebatasasuse tõttu. Tõstekahvli õõtsumine suurendas kannatanute hirmutunnet, kuid seda vaid põhjusel, et nende arvates liigutati seda sihipäraselt suurema kahju tekitamiseks. Puuduvad tõendid, et süüdistatav pidas sõitmise ajal võimalikuks ja möönis, et tõstekahvli kõikumine võib kannatanutele jätta mulje selle sättimisest ohtlikumasse asendisse. Seetõttu tuleb tõstekahvli liikumine ähvarduse veenvuse hindamisel kõrvale jätta.
  2. Ringkonnakohus leidis, et traktoriga, mille ees on tõstekahvel, inimesi täis oleva auto suunas sõites on põhimõtteliselt võimalik ähvardamise koosseis täita. KarS § 120 ei hõlma aga kõiki agressiivseid või ohtlikke käitumisviise. Ähvardamine peab olema veenev nii ähvarduse adressaadile kui ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kannatanud kartsid, et traktori tõstekahvel võib nende autot tabada ning nad võivad saada vigastusi või surma. Tõendatud ei ole, et objektiivse kõrvalseisja jaoks oli R. Saksa sõidustiil tajutav tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena, mitte lihtsalt ohtliku, ulja ja üleoleva liiklemisena. Tekkinud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks ei ole täidetud ka subjektiivne koosseis. Siiski võis süüdistatav toime panna mõne liiklusseaduses (LS) sätestatud väärteo (nt LS § 231 või § 242). KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  3. Prokuratuur palub kassatsioonis tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Apellatsioonikohus leidis vääralt, et R. Saksa tegu ei täitnud ähvardamise objektiivset koosseisu. Vastupidiselt kohtuotsustes tehtud järeldustele liigutas süüdistatav traktoriga sõitmise ajal tõstekahvlit ja see suurendas kannatanute hirmutunnet. 2

(5)1-23-1176 Samuti oli süüdistatava sõiduviis tajutav ähvardusena ka mõistlikule kõrvalseisjale. Sündmust pealt näinud politseiametnike ütluste kohaselt oleks traktori tõstekahvel võinud tabada autot. Üks politseiametnikest, kes istus kannatanute sõiduki taha pargitud politseiautos, tajus ohtu ka endale ja hüppas seetõttu autost välja.
  1. Kassatsioonivastuses palub kaitsja jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis on täitmata. R. Saks võis põhjustada liiklusohtliku olukorra ja tema liiklusmanöövrid olidki objektiivse kõrvalseisja jaoks tajutavad ohtliku, hooletu ja üleoleva liiklemisena, mitte aga tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena. Tõendeid ei ole ka selle kohta, et süüdistataval oleks olnud eesmärk või ta oleks möönnud, et ta paneb oma sõidustiiliga kellegi kartma oma elu või tervise pärast. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (nt RKKK 30.12.2022, 1-21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (nt RKKK 06.02.2020, 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24; 21.10.2011, 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (Viidatud 1-19-1849/43, p 24; RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p 19)
  3. Nii maa- kui ringkonnakohus asusid seisukohale, et kannatanud tundsid süüdistatava käitumise tõttu ohtu oma elule ja tervisele, tuvastades seejuures nõutaval viisil konkreetsed asjaolud, millel nende kartus põhines. Kohtuotsuste kohaselt sõitis R. Saks traktoriga suurel kiirusel ning kaldus üle tee keskjoone auto suunas, kus istusid kannatanud. Traktori ees olev tõstekahvel jäi sõiduauto esiklaasi kõrgusele. Enne autoni jõudmist keeras süüdistatav traktori tee suhtes põiki ja pidurdas järsult. Kohtute üksmeelse arvamuse järgi oli kannatanutel reaalne hirm, et tõstekahvel võib tungida läbi klaasi autosse.
  4. Tuvastamist ei leidnud aga süüdistusakti väide, et süüdistatav liigutas traktori ees olevat tõstekahvlit. Kassaator leiab jätkuvalt, et süüdistatav siiski tegi seda, et suurendada kannatanute hirmutunnet.

§ 363lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

Lisaks märgib kolleegium, et prokuratuur omistab tõstekahvli liikumisele (liigutamisele) põhjendamatult olulise tähenduse. Mõlemas kohtuotsuses on jälgitavalt ära näidatud, et kannatanud tundsid end ohustatuna massiivse ratastraktori kiirest lähenemisest nende sõiduauto suunas. Seega ei ole tõstekahvli liikumisel, olgu siis süüdistatava tegevuse tulemusel või õõtsumisest tee ebatasasuse ja traktori kiiruse tõttu, määravat tähtsust. 13. Praeguses kohtuasjas on kesksel kohal küsimus ähvarduse veenvusest objektiivse kõrvalseisja vaatepunktist. Kohtupraktikas on selgitatud, et kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda 3

(5)1-23-1176 tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (Nt viidatud 1-19-1849/43, p 24)
  1. Maakohus leidis, et süüdistatava poolt ähvardusena toime pandud tegu tundub reaalne keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohtu hinnangul kinnitab seda mh politseiametniku A. H. reaktsioon. Tunnistaja istus kannatanute auto taha pargitud politseiautos juhi kõrvalistmel ning nähes traktorit suurel kiirusel lähenemas ning võtmas suuna kannatanute sõiduki poole, tundis ta ohtu ka endale ja hüppas autost välja. Ringkonnakohus seevastu sedastas, et traktoriga kiiresti ja agressiivselt sõites lõi süüdistatav küll liiklusohtliku olukorra, kuid see ei tundu keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ähvardusena. Kolleegiumi hinnangul jõudis ringkonnakohus sellise järelduseni eksliku mõttekäigu tulemusel.
  2. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Liiklusohtlik olukord tekkis eelkõige heki varjus olnud politseiautole otsa sõitmise ohu tõttu. Kaldumise vastassuunavööndisse võis tingida traktori kiirus, kui süüdistatav soovis alustada 90-kraadist peatumismanöövrit. Kannatanud võisid anda sündmuse mõju kohta mõnevõrra liialdatud ütlusi, kuna nad ei paistnud olevat eriliselt häiritud ja endast väljas, aidates vahetult pärast sündmust lükata teepeenrale kinni jäänud politseiautot. Puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks pärast traktori seismajäämist teinud midagi, mis võinuks teo tervikpilti arvestades suurendada ähvarduse veenvust. Maakohus ei tuvastanud varasemat väidetavat konflikti süüdistatava ja PTA ametnike vahel ning seda ei taotletud ka apellatsioonis. Kahtlust ähvarduse veenvuses süvendab seegi, et olukorda pealt näinud politseiametnikud ei alustanud sündmuskohal kriminaalmenetlust, kuigi ähvardamine ei ole vähetuntud kuriteokoosseis. Ähvarduse veenvuse küsimus tõusetub eriti teravalt siis, kui tegu on välise teopildi järgi kahemõtteline. Kuna praegusel juhul ei ole tõendatud, et süüdistatava liiklusohtlik manööver oli objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tajutav tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena, tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks.

  1. Ülaltoodust nähtub, et ringkonnakohus pani kuriteo objektiivsete tunnuste täidetuse sõltuma sellest, kas mõistliku kõrvaltvaataja hinnangul võidi panna toime KarS § 120 lg 1 koosseisupärane tegu ehk tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine. Kolleegium selgitab, et objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Seega oleks ringkonnakohus pidanud piirduma kõnealuse kriteeriumi juures üksnes selle tuvastamisega, kas praegustel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (viidatud 1-19-1849/43, p 24). Seejuures on ringkonnakohtu arutluskäigus vastuolu. Nimelt tõdes apellatsioonikohus, et süüdistatava "sõiduviis võis põhjendatult tekitada PTA ametnikes hirmu, et neile sõidetakse otsa". [Lisatud Riigikohtu rõhutus.] Seega möönis kohus sisuliselt isegi, et kannatanute kartusel ähvarduse täideviimise ees oli alust ehk oht pidi olema veenev ka kõrvalseisja pilgule.
  2. Lisaks on ringkonnakohus objektiivse kõrvalseisja kriteeriumi sisustamisel tuginenud suuresti ebasobivatele põhjendustele. Sellest, et kannatanud käitusid pärast süüdistatavale etteheidetavat ähvardamistegu rahulikult ning politseiametnikud ei pidanud R. Saksa kohapeal kahtlustatavana kinni ega alustanud kriminaalmenetlust, ei saa järeldada, kas mõistliku kõrvalseisja vaatepunktist oli kannatanute õigushüvede kahjustamine tõenäoline. Ehkki töökohustusi täitnud kannatanud jäid pärast vahetu ohu möödumist rahulikuks, ei tähenda see, et nad ei tundnud hirmu. R. K. ja A. H. ütlused kinnitavad, et ka politseiametnikud tundsid ära süüdistatava tegevusega põhjustatud reaalse ohu. R. K. ütluste kohaselt ületas süüdistatava juhitud traktor tee keskjoone, liikus vastassuunavööndisse ja jäi mulje, et tõstekahvel võib kannatanute auto esiklaasist sisse minna. Kannatanute sõiduki taha pargitud 4

(5)1-23-1176 politseiautos istunud A. H. jaoks oli oht aga sedavõrd reaalne, et ta hüppas ka ise autost välja. Tõsiasjast, et sündmuskohal ei alustatud kohe kriminaalmenetlust, ei saa teha mingeid järeldusi ähvarduse objektiivse veenvuse kohta.
  1. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette selle tuvastamata jätmist, millised olid süüdistatava ja kannatanute varasemad suhted, kuid alahindas ise vaidlusalusele ähvardamisele eelnenud sündmuste käiku (vt ka eespool p 10). Apellatsioonikohus möönis küll, et süüdistatav võis olla ärritunud ja sõita seetõttu sündmuskohale kiiresti ning lubamatult agressiivse sõiduviisiga, kuid ei pidanud seda objektiivse kõrvalseisja kriteeriumile vastavaks ähvardamiseks. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et sündmuskohale saabunud süüdistatav oli teadlik nii PTA järelevalvetoimingutest kui ka sellest, et ametnike kinnisasjale sisenemist tema palvel takistanud kahe isiku suhtes kasutati käeraudu. Politsei (viis politseiametnikku) kaasati julgestama PTA järelevalvetoiminguid, tuginedes PTA ametnike varasemale suhtluskogemusele süüdistatavaga. Neil põhjustel pole suuremat kaalu ringkonnakohtu tõdemusel, et süüdistatava käitumine pärast traktori seismajäämist kannatanuid enam ei ohustanud.
  2. Nii on ringkonnakohus R. Saksale etteheidetava teo objektiivse külje välistamisel sisustanud ekslikult mõistliku kõrvalseisja kriteeriumit ja omistanud põhjendustes suure tähenduse kõrvalistele asjaoludele. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale seetõttu lõpuni jälgitav, mida tuleb pidada kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (

§ 3051

) rikkumiseks ulatuses, mis on kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 339 lg 2 mõttes oluline.

  1. Kuigi eeltoodust piisab, et ringkonnakohtu otsus tühistada, ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu otsuses ka subjektiivse külje käsitlusega. Süüdistatava tahtluse tuvastamiseks on vaja hinnata, kas ta vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tema käitumine loob kannatanutele mulje tema tahtest sõltuvast otsasõitmisest kannatanute autole ning nende elu ja tervise võimalikust ohustamisest. Otsuses nenditakse üldsõnaliselt, et isegi kui lugeda ähvardamise objektiivne koosseis täidetuks, ei võimalda tõendid süüdistatava tahtluse osas tõsikindlat järeldust teha. Selgusetuks jääb, miks pidas ringkonnakohus seejuures tähtsaks asjaolu, et süüdistatav teadis politsei kohalolust ja nägi PTA auto taha pargitud politseisõidukit.
  2. Kolleegium on ringkonnakohtuga aga ühel meelel selles, et maakohtu otsuse põhiosa on üles ehitatud lähtuvalt uuritud tõenditest, mitte tõendamiseseme asjaoludest, ning kohtu järelduste asemel on sageli piirdutud tõendite sisu kirjeldamisega. Selliselt ei moodusta põhjendused sidusat, loogiliselt jälgitavat ja deliktistruktuuri järgivat tervikut (RKKK 29.01.2024, 1-20-3487/398, p 34). Tõendite refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena (RKKK 26.05.2010, 3-1-1-22-10, p 8.2).
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 30.

aprilli

  1. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Vaidlustatud otsus jääb jõusse vaid osas, millega määrati kindlaks apellatsioonimenetluses kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suurus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  2. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium R. Saksa kaitsja taotluse ning määrab Advokaadibüroo Widen OÜ-le kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 124 eurot 44 senti (sh käibemaks).

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.