RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184lg 21 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

aprilli

1. a otsus Jevgenijs Birinsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri riigiprokurör Vahur Verte
2. november 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. mai
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a otsus osas, millega määrati

§ 68

lg 1 alusel kindlaks Jevgenijs Birinsi ärakantav karistus ning karistuse kandmise aja algus. 2.

§ 68lg 1 alusel arvata Jevgenijs Birinsile Harju Maakohtu 22.

mai

1. a otsusega mõistetud karistuse hulka loovutamisvahistuses ja eelvangistuses viibitud aeg ning lugeda 13 aasta pikkuse vangistuse kandmise alguseks
2. veebruar
4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
6. Mõista Eesti Vabariigilt Jevgenijs Birinsi kasuks välja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 2342 eurot 40 senti ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Varasem menetlus
8. juunil 2019 alustati kriminaalmenetlust, milles kahtlustati Läti Vabariigi kodanikku Jevgenijs Birinsit karistusseadustiku (

) § 184 lg 21 ja § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemises.

1. Harju Maakohus vahistas
2. detsembril 2020 tagaselja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibiva kahtlustatava kaheks kuuks alates tema Eestisse toimetamisest. Riigiprokuratuur koostas samal päeval Euroopa vahistamismääruse ja edastas selle Läti Vabariigile. 1-21-7128
3. Läti Vabariigi Riigiprokuratuur lükkas J. Birinsi Eestile loovutamise edasi seoses Lätis poolelioleva kriminaalmenetlusega, kuid vastavalt Eesti ja Läti vahel sõlmitud kokkuleppele loovutati kahtlustatav
4. septembrist
5. oktoobrini 2021 ajutiselt Eestile.
6. Harju Maakohtu
7. veebruari
8. a määrusega anti J. Birins kohtu alla süüdistatuna

§ 184lg 21 ja § 418 lg 2 p 3 järgi.

1. Läti Vabariigi Riigiprokuratuur tühistas
2. veebruaril 2022 otsuse, millega lükati süüdistatava Eestile loovutamine edasi. J. Birins peeti Lätis
3. veebruaril 2022 Eestist laekunud Euroopa vahistamismääruse alusel kinni. Süüdistatav anti Eestile üle
4. veebruaril 2022, mil ta võeti Eesti territooriumil vahi alla.
5. Maakohtusse saabus Soome Vabariigi Lõuna-Soome prokuratuuri
6. veebruaril 2022 koostatud Euroopa vahistamismäärus, milles taotleti J. Birinsi loovutamist Soomele sealse kriminaalmenetluse jätkamiseks. Eesti lükkas loovutamise edasi seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega, kuid
7. juunil 2022 Eesti ja Soome vahel sõlmitud ajutise loovutamise kokkuleppe järgi loovutati süüdistatav
8. juulist
9. augustini 2022 Soome Vabariigile. Maakohtu otsus
10. Harju Maakohus tunnistas
11. mai
12. a otsusega J. Birinsi süüdi

§ 184

lg 21 järgi ja karistas teda 13-aastase vangistusega.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeris kohus süüdistatavalt 0,6895559 bitcoin’i.

Sama otsusega mõisteti J. Birins õigeks

§ 418lg 2 p 3 järgi ja selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1. Kohus selgitas, et karistusaja hulka ei tule arvata ajavahemikku
2. septembrist
3. oktoobrini 2021, mil Läti Vabariik loovutas Euroopa vahistamismääruse alusel J. Birinsi ajutiselt Eestile. Ajutise loovutamise kokkuleppe kohaselt arvestatakse seda perioodi Lätis läbiviidavas kriminaalmenetluses.

§ 68lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata aga eelvangistuses viibitud aeg 22.

veebruarist 2022, mil Läti politsei andis J. Birinsi Eestile üle ning ta vahistati Eesti Vabariigi territooriumil, kuni

1. juulini 2022, mil Eesti loovutas süüdistatava ajutiselt Soome Vabariigile. Eesti ja Soome vahel sõlmitud loovutamislepingu kohaselt loetakse loovutamise periood võimaliku Soomes mõistetava karistuse hulka. Vangistuse kandmise alguseks luges kohus
2. augusti 2022, mil J. Birins anti uuesti üle Eesti Vabariigile. Apellatsioonid
3. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes raskema karistuse mõistmist ja konfiskeerimise asendamise korras kuriteoga saadud vara väljamõistmist.
4. Apellatsioonid esitasid ka süüdistatav ja tema kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Alfroff ning vandeadvokaat Jaanus Tehver, kes palusid J. Birinsi õigeks mõista. J. Tehver leidis kaebuses muu hulgas seda, et maakohus jättis põhjendamatult

§ 68lg 1 kohaselt karistusaja hulka arvestamata ajavahemiku 16.–22.

veebruar 2022, mil kaitsealune viibis Eesti esitatud Euroopa vahistamismääruse alusel loovutamisvahistuses Läti Vabariigis. Samuti tuli karistusaja hulka arvata aeg 5. juulist 11. augustini 2022, mil J. Birins oli ajutiselt loovutatud Soome Vabariigile. 2

§ 831lg 1 ja § 84 alusel J.

Birinsilt välja 86 590 eurot. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Karistuse arvestust selgitas kohus kokkuvõtlikult järgmiselt.

1. Maakohus jättis põhjendatult karistusaja hulka arvamata perioodi
2. septembrist
3. oktoobrini 2021, mil süüdistatav viibis Eestis ajutise loovutamise kokkuleppe alusel. J. Birins oli sel ajal vahistatud Läti Vabariigis menetletava kriminaalasja raames, mitte Eesti edastatud Euroopa vahistamismääruse alusel. Euroopa Nõukogu
4. juuni
5. a raamotsuse Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (2002/584/JSK) art 18 lg 2 alusel sõlmitud ajutise loovutamise kokkuleppe kohaselt loetakse Eestis ajutise üleandmise ajal kinnipidamise periood Lätis läbiviidava kriminaalmenetluse aja hulka.
6. Ebaõige on väide, mille kohaselt tuleks karistusaja hulka arvata ajavahemik
7. juulist kuni
8. augustini 2022, sest vastavalt Eesti ja Soome vahel sõlmitud ajutise loovutamise kokkuleppele arvatakse ajutise loovutamise periood võimaliku Soomes määratava karistusaja hulka. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsjad. Riigikohtu
10. septembri
11. a määrusega võeti menetlusse kaitsja J. Tehveri kassatsioon.
12. J. Birinsi kaitsja taotleb asja tagastamist ringkonnakohtule süüküsimuse ja konfiskeerimise asendamise osas. Kaitsja hinnangul pole kohtud karistuse mõistmisel nõuetekohaselt arvestanud kõiki eelvangistuses viibitud perioode. J. Birins viibis Lätis loovutamisvahistuses
13. veebruarist kuni
14. veebruarini 2022, mis tuleb

§ 68lg 1 alusel karistusaja hulka arvata.

Niisamuti tuleb karistusest maha arvata aeg

1. kuni
2. augustini 2022, mil kaitsealune oli ajutiselt loovutatud Soome Vabariigile, kuid tema vabadust piirati üksnes Eesti vahistamismääruse alusel. Soome kohus leidis
3. augustil
4. a, et J. Birinsi vahi all pidamine sealses menetluses ei ole enam vajalik. Ringkonnakohtu seisukohad ajutise loovutamise perioodide karistusaja hulka arvamisest on vastuolulised. Riigid ei saa ise kokku leppida, millise riigi vahistuses isik loovutamise korral viibib.
5. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu lahend seaduslik ja põhjendatud ning karistuse mõistmisel ei ole kohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Süüküsimuse ja konfiskeerimise asendamise osas on ringkonnakohtu otsus seaduslik ning selle tühistamiseks alust ei ole. Samuti vastas apellatsioonikohus erinevatele menetlusõigust puudutavatele kaitseväidetele ning kolleegium ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata. Kassaatoril on aga õigus selles, et kohtud kohaldasid karistuse mõistmisel materiaalõigust ebaõigesti, mille tõttu ei arvatud J. Birinsi karistusaja hulka kogu eelvangistuses viibitud aega. See eksimus toob kaasa maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalise tühistamise. 18.

§ 68

lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, mistõttu peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt nt RKKK 18.11.2016, 3-1-1-91-16, p 11). 19. Harju Maakohus kinnitas 2. märtsi 2022. a määruses, et J. Birins vahistati Läti Vabariigis 16. veebruaril 2022 Eestist saabunud Euroopa vahistamismääruse alusel ning süüdistatav viibis Lätis 3

§ 68lg 1 alusel see ajavahemik arvata karistusaja hulka.

Otsuse tegemisel jättis maakohus loovutamisvahistuse aga tähelepanuta ja luges eelvangistuses viibitud aega päevast, mil süüdistatav peeti kinni Eesti territooriumil. Ehkki apellatsioonis vaidlustas kaitsja muu hulgas karistusaja sellist arvestust, jättis ringkonnakohus sellele etteheitele vastamata ning vea parandamata. Eelnevast tulenevalt kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ja ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 tähenduses. Eelkirjeldatud vead saab kõrvaldada kassatsioonimenetluses süüdimõistetu olukorda raskendamata. Juhindudes

§ 68

lg-st 1, loeb kolleegium loovutamisvahistuses viibitud aja mõistetud vangistuse hulka.

1. Karistusaja hulka tuleb arvata ka kõik päevad, mil J. Birins viibis Soome Vabariigis ajutise loovutamise kokkuleppe alusel.
2. Isiku loovutamist Euroopa vahistamismääruse alusel teisele liikmesriigile reguleerib kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao 2 jaotis, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Nõukogu
5. juuni
6. a raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (2002/584/JSK). Süüdistatava ajutise loovutamise ajal kehtinud KrMS § 506 lg 1 kohaselt võis Justiitsministeerium lükata jõustunud loovutamismääruse täitmise edasi, kui isiku suhtes viiakse Eestis läbi kriminaalmenetlust või täidetakse tema kohta tehtud kohtuotsust. Viidatud paragrahvi teine lõige sätestas, et kirjalikul kokkuleppel taotleva riigiga võidakse isik, kelle loovutamine on edasi lükatud, loovutada taotlevale riigile ajutiselt. KrMS §-s 506 sätestatuga on üle võetud raamotsuse artiklis 24 ettenähtud võimalus lükata Euroopa vahistamismääruse täitmine edasi või edasilükkamise asemel loovutada isik riikidevahelise siduva kirjaliku kokkuleppe alusel Euroopa vahistamismääruse teinud riigile ajutiselt ja omavahel kokkulepitud tingimustel.
7. Kuigi raamotsuses, kriminaalmenetluse seadustikus ega ka kohtupraktikas pole selgitatud, millistes tingimustes võivad riigid omavahel kirjalikult kokku leppida, ei saa ammendava nimekirja puudumist tõlgendada selliselt, et ajutise loovutamise kokkulepet sõlmivate asutuste pädevus hõlmab endas õigust irduda seaduse selgesõnalisest regulatsioonist. KrMS § 506 lg 2 ja raamotsuse art 24 lg 2 eesmärk ei ole anda täitevvõimu esindajale võimalus minna mööda seaduses sätestatust. Täitevvõimu sõlmitud kokkuleppel ei ole Eesti seaduse ees prioriteeti (vrd PS § 123 lg 2). Vastupidine tõlgendus viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni.
8. Eeltoodust tulenevalt saavad pooled kokku leppida ajutise loovutamise tehnilisemat laadi küsimustes, mis jäävad väljapoole seaduse reguleerimisala, nagu loovutamise kuupäevad, kinnipeetava tagastamise tingimused jmt. Kokkuleppes ei saa aga seaduses sätestatust erinevalt kindlaks määrata, kumb riik arvab võimalikust mõistetavast karistusest maha ajutise loovutamise perioodi. Karistust mõistab kohus, lähtudes karistusseadustiku neljanda peatüki esimeses jaos sätestatust. Seadusandja pole andnud kohtule võimalust irduda karistuse mõistmisel seaduses paika pandud reeglitest. Seejuures on karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (nt

§ 68) järgimata jätmine käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena.

1. Süüdistatav võeti Eestis vahi alla
2. veebruaril
3. Päev hiljem koostas Soome Vabariigi Lõuna-Soome prokuratuur Euroopa vahistamismääruse, milles taotleti J. Birinsi loovutamist Soomele sealse kriminaalmenetluse jätkamiseks. Harju Maakohus nõustus
4. märtsi
5. a määruses süüdistatava loovutamisega ning määras, et isiku suhtes kohaldatakse loovutamisvahistust hetkest, mil Eestis kohaldatud vahistamine muudetakse või tühistatakse, isik kannab karistuse ära või ta vabastatakse enne tähtaega. Ükski neist tingimustest aga ei saabunud. Küll sõlmiti
6. juunil 2022 Eesti ja Soome vahel ajutise loovutamise kokkulepe, mille järgi loovutati süüdistatav
7. juulist 2022 kuni
8. augustini 2022, Soome kohustus terve loovutamise aja hoidma süüdistatavat vahi all ning kinnipidamise aja arvama maha võimalikust Soomes määratavast karistusest. Seega oli ka ajutise 4

§ 68lg 1 kohaselt tuleb eelvangistus arvata karistusaja hulka.

Kohtul ei ole selles küsimuses kaalutlusruumi. Jättes selle tegemata, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohus teeb selles osas isiku olukorda raskendamata uue otsuse ja arvab karistusaja hulka perioodi, mil J. Birins oli ajutiselt loovutatud Soome Vabariigile.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu
2. mai
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsuse osas, millega määrati

§ 68lg 1 alusel kindlaks J.

Birinsi ärakantav karistus ja karistuse kandmise aja algus. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega loeb karistuse hulka aja, mil süüdistatav viibis loovutamisvahistuses Läti Vabariigis ja oli ajutiselt loovutatud Soome Vabariigile. Arvestades, et isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni, loeb kolleegium 13 aasta pikkuse vangistuse kandmise algusajaks

1. veebruari 2022, mil J. Birins peeti Eesti koostatud Euroopa vahistamismääruse alusel kinni Läti Vabariigis. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
2. J. Birinsi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 6832 eurot (käibemaksuga). Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt oli kaitsja tunnihind 160 eurot, millele lisandub käibemaks, ja tal kulus kaitseülesande täitmiseks 35 tundi. Juhindudes KrMS § 186 lg-st 1, rahuldab kolleegium taotluse summas 2342 eurot 40 senti, mis vastab 12 töötunnile. Hinnates valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKK 21.09.2023, 1-23-1269/18, p 21). Praegusel juhul kordas kaitsja enamjaolt varasemas menetluses juba kõlanud kaitseväiteid, mis osutusid põhjendamatuks. Karistuse mõistmist puudutavad argumendid moodustasid väga väikese osa kaebusest. (allkirjastatud digitaalselt) 5