Obsah (10)

§ 173§ 1018§ 1024§ 1020§ 175§ 69§ 65§ 67§ 179§ 66

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 19. november 2024 Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-23-131739 Ei

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt mõisteti Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2215959 Marek Noodlalt ja kostjalt solidaarselt Home2Home OÜ kasuks välja võlgnevus 3493 eurot ja menetluskulu 420 eurot. Hageja täitis kostja eest Home2Home OÜ-le kostja osa kohtuotsusest tulenevast kohustusest, s.o 1956 eurot 50 senti. Hageja soovis, et kostja tasuks hagejale hageja poolt Home2Home OÜ-le kostja eest tasutud summa. Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostjal puuduvad kohustused hageja ees. Hageja on tasunud kostja eest võlgnevuse omavoliliselt, ilma eelneva kokkuleppe või kostja hilisema heakskiiduta. Kostja ei ole rikastunud. Kostjal on endiselt kohustus. Kostja ei soovinud hagejat endale uueks võlausaldajaks. Kostjal oli põhjendatud ootus, et tema võlausaldajaks on Home2Home OÜ või solidaarvõlgnik M. Noodla. Hagejal puudus vajadus kostja eest võlgnevuse tasumiseks. Hageja ei lähtunud mitte kostja huvidest, vaid tegutses oma kliendi M. Noodla huvides.
3. Maakohus jättis
4. septembri
5. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja märkis, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Maakohus leidis, et nõue ei saanud hagejale üle minna

§ 173

lg 3 alusel.

§ 173lg 3 alusel saanuks nõue minna üle kaasvõlgnikule M.

Noodlale, mitte aga hagejale, keda kohtulahend täitmiseks ei kohustanud. Maakohus selgitas, et M. Noodla oleks saanud hagejale oma nõude loovutada, kuid hageja ei ole toetunud väitele, et ta seda teinud oleks ning selle asjaolu kohta ei ole esitatud ka tõendeid. Maakohus leidis, et

§ 1018eeldused ei ole täidetud.

Hageja ei ole tõendanud, et asjaajamine oleks vastanud kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja on nimetatud asjaolule ka vastu vaielnud, leides, et nõude täitmine ei saanud kuidagi olla tema huvides, kuna sellega on tekitatud kostjale täiendavaid kulusid uue kohtumenetluse näol. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et asjaajamisele asumata jätmise korral oleks jäänud õigeaegselt täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oleks asjaajamisele asumine olnud muul põhjusel avalikes huvides oluline. 2 Hageja tehtud makse tõttu ei ole enam Home2Home OÜ-l kostja vastu nõuet. Seega on hageja täitnud kostja kohustuse Home2Home OÜ suhtes ja kostja on hageja tegevuse tulemusena rikastunud hageja tehtud kulutuste võrra, sest kostja on nende kulutuste ulatuses vabanenud oma kohustusest Home2Home OÜ vastu.

§ 1024

lg 4 ja § 1041 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et teise isiku kohustuse täitnu arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest). Maakohtu hinnangul ei olnud hageja käesoleval juhul tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma

§ 1018lg 1 nimetatud asjaolude puudumisest.

Hageja on äriühing kelle tegevusalaks on muuhulgas õigusnõustamine ja õigusbüroo tegevus, seega pole usutav, et hageja ei teadnud (ega pidanudki teadma), et ei esine ühtki

§ 1018lg 1 punktides 1–3 nimetatud asjaolu.

Maakohus leidis, et esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teinud mõistlikke jõupingutusi, et selgitada välja kostja huvi või tegelik tahe, ega hoiatanud, et kavatseb asuda võlgnevust mõlema kaasvõlgniku eest täitma. Õigusbüroo puhul on see aga asjaajamise ülevõtmisel maakohtu hinnangul vältimatu. Hagejal on iseenesest küll õigus, et hageja täitmise tõttu võis kostja vabaneda lisaks kohustusele ka täitemenetluse kuludest. Samas ei saa ainuüksi sellest lugeda veel välja kostja huvi ning tegelikku ja eelduslikku tahet. Kostja on selgitanud, et tal puudusid nõude täitmiseks rahalised vahendid, mistõttu lõppjärgus ei oleks täitemenetluse kulude säästmine kuidagi realistlik. Hageja ei saanud kohtu hinnangul ka mõistlikult kuidagi eeldada, et kostja objektiivsele huvile ja tahtele vastab võlausaldaja vahetumine ning sellega potentsiaalselt kaasnevad täiendava kohtumenetluse kulud. Ja seda lisaks täitemenetluse kuludele, mis kaasneks siis ikkagi järgneva kohtumenetlusega (kui hageja nõue kuuluks rahuldamisele). Samuti ei saa õigusteadmistega isik (õigusbüroona tegutsev äriühing) mõistlikult eeldada, et võlgnik ei oma huvi, et tema võlausaldajaks oleks konkreetne isik (näiteks saavad kostjal olla vastuväited kaasvõlgniku nõudele tulenevalt vastutuse jaotusest vms). Kostja ongi käesoleval juhul toetunud asjaolule, et tema huviks oli, et tema võlausaldajaks oleks kaasvõlgnik või esialgne võlausaldaja. Eeltoodud asjaoludel maakohus leidis, et hageja pidi antud juhul aru saama, et tema asjaajamine ei vasta kostja huvile ning tegelikule ja eeldatavale tahtele. Samuti pidi hageja aru saama, et ei täideta seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ning puudub avalik huvi. Riigikohtu praktika kohaselt, kui ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (

§ 1018

lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida

§ 1024

lg 4 järgi.

§ 1024

lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis

§ 1020

lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt RKTKm 07.06.2011, 3-2-1-44-11, p 33). 3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Hageja palub jätta kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda ja mõista hageja menetluskulud kostjalt välja. Maakohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ja menetlusõiguse norme ning on ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. 3 M. Noodla ei saanud loovutada hagejale nõuet, mida tal ei olnud. Maakohus ei olnud seotud poolte õigusliku hinnanguga. Maakohus ei hinnanud võimalust, et hageja võttis M. Noodla ja kostja kohustuse üle

§ 175, § 178 mõttes, kui täitis M.

Noodla ja kostja kohtuotsusest tulenevad kohustused. Võlausaldaja on kohtuotsusega väljamõistetud summad hagejalt kätte saanud, võlausaldaja ei ole sellele vastu vaielnud ega raha tagastanud. Seega on võlausaldaja kohustuse ülevõtmisega nõustunud (

§ 175lg 2).

Maakohus leidis ekslikult, et asjaajamine ei pruukinud vastata kostja tegelikule või eeldatavale tahtele. Maakohus hindas ebaõigesti hagi juurde lisatud tõendeid pooltevahelisest e-kirjavahetusest. Kostja on nendes avaldanud, et „Loomulikult soovin oma võlgnevuse tasuda, kuid meie vahel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt teie täidate minu kohustuse Home2home ees“. Hageja arvates saab ainuüksi sellest lausest järeldada kostja soovi ja huvi võlgnevus likvideerida. Seega ei saa asuda seisukohale, et võla tasumine ei vastanud kostja huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele (

§ 1018lg 1 p 2).

Kostja on oma e-kirjas tunnistanud huvi võlgnevus tasuda, kostja selgitust on võimalik tinglikult hinnata (lisaks juba väljamõistetud jõustunud kohtulahendile, mis täitmiseks kohustuslik) ka täiendava võla tunnistusena. Pooltevaheliste läbirääkimistega jõuti selleni, et hageja valmistas kostja jaoks ette kokkuleppe võlgnevuse ajatamise kohta. Kostja oli algselt nõus tasuma võlgnevust 50-70 eurot kuus, kuid soostus läbirääkimiste käigus tasuma hagejale võlgnevuse aasta jooksul ehk 163 eurot 4 senti kuus. Maakohus jättis hindamata tõendid, mis puudutavad kostja soovi võlgnevus tasuda ja ka muid läbirääkimise aspekte võlgnevuse ajatamise ja igakuiste osamaksete tegemise kohta hagejale. Pooltevaheline kirjavahetus tõendab, et kostja soovis tasuda kogu võlgnevuse ajatatuna justnimelt hagejale. See näitab, et kostja on hageja tegevuse heaks kiitnud (

§ 1018lg 1 p 1).

Pooltevahelist kirjavahetust saab pidada samuti kokkuleppe saavutamiseks poolte vahel täita kohustus hagejale. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei järginud

§ 1020lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust ehk oli kulutusi tehes pahauskne.

Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja

1. juunil 2023 saadetud e-kirja (hagi lisa 2), millega hageja küsis kostja seisukohta selle kohta, kas kostja plaanib maakohtu otsuse vaidlustada ja kui mitte, siis milline on kostja nägemus solidaarkohustuse täitmise osas. Kui hageja
2. juuni
3. a ekirja ei saa kohtu hinnangul lugeda kostja eelnevaks teavitamiseks (

§ 1020

lg 1), siis hageja tegi seda esimesel võimalusel pärast rahalise kohustuse täitmist (

§ 1020lg 2), mida tõendab hageja 4.

juuli

1. a e-kiri (hagi lisa 4). Maakohtu arvates oli kostja huviks, et tema võlausaldajaks oleks kaasvõlgnik või algne võlausaldaja, mitte hageja. Kostja ei saa valida, kes on võlausaldaja. Maakohtu lahend ei ole õige, sest sellega kostja vabaneb rahalise kohustuse täitmisest ja rikastub alusetult hageja arvel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja Tartu Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilasja hind maakohtus oli 2201 eurot 16 senti (sh põhinõue 1956 eurot 50 senti). Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi 4 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus 1 apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 2 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus luba otsuse edasikaebamiseks ei andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Asjaolu, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis hageja nõude põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kontrollis maakohus esmalt õigesti, kas hageja nõue tuleneb solidaarvõlgnike vahelisest suhtest

§ 69lg 2 alusel.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei oleks M. Noodla saanud hagejale nõuet loovutada, ei põhine kehtival õigusel. Kostja ja M. Noodla olid solidaarvõlgnikud, kellelt võis võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist ühiselt või igaühelt eraldi (

§ 65lg 1).

Hageja tasus väidetavalt kostja ja kolmanda isiku solidaarkohustuse võlausaldaja ees. Ringkonnakohus leiab, et asjaoludest tulenevalt ei ole teada, kas ja millal võlausaldaja oleks kohustuse täitmist kostjalt nõudnud, kas kostja oleks saanud esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid (

§ 67

) ning kui suur oleks kostja kohustuse osa kostja ja kolmanda isiku vahelises sisesuhtes. Vaid eelduslikult on nende osad võrdsed (

§ 69lg 1).

Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hageja ja võlausaldaja vahelist lepingut kostja ja M. Noodla kohustuse ülevõtmise kohta

§ 175alusel ei ole õiguslikult põhjendatud.

Hageja ei ole tuginenud maakohtus sellele, et hageja ja kostja oleksid sõlminud kokkuleppe, mille täitmiseks oleks võlaõigusliku kohustuse üleandmine kostjalt hagejale. Hageja ei ole ka tuginenud sellele, et võlausaldaja oleks hagejaga vastavasisulise lepingu sõlminud. Vastupidi, kostja väljendas hagejale selgelt, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe, mille kohaselt hageja täidaks kostja kohustuse võlausaldaja ees (dtl 25). Kokkulepe puudub ka kohustuse ülevõtmise osas

§ 179alusel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja nõude puhul ei ole täidetud käsundita asjaajamisest tuleneva nõude eeldused (maakohtu otsuse p-d 12 ja 13). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et käsundita asjaajamisega on

§ 1018

lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha (vt nt RKTKo 03.10.2012, 3-2-1-102-12, p 13). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul võib asja materjalide põhjal asuda seisukohale, et hageja tegutses oma kliendi, mitte kostja huvides. Hageja

1. juuni
2. a kirjast (dtl 22) tuleneb, et hageja klient ei soovinud täiendavaid kulutusi, mistõttu hageja täitis solidaarkohustuse võlausaldaja ees. Kuna solidaarkohustuse täitmist saab võlausaldaja nõuda mõlemalt võlgnikult kogu võlgnetava summa ulatuses, siis soovis hageja vältida oma kliendile kulutuste tekkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldused ei ole täidetud. 5 Praegusel juhul ei ole teine solidaarvõlgnik oma sisesuhtest tulenevat nõuet kostja vastu hagejale loovutanud. Seega on kostja vabanenud küll oma kohustusest võlausaldaja, aga mitte teise solidaarvõlgniku ees ning kostja rikastumist ei pruugigi esineda. Teine solidaarvõlgnik võib igal ajal esitada kostja vastu sisesuhtest tuleneva nõude ja kostja ei ole seega oma kohustusest vabanenud. Lisaks leiab ringkonnakohus, et esitatu põhjal ei saa kindlalt väita, et võlausaldaja oleks kostjalt täitmist nõudnud või kas ta oleks nõudnud seda kogu ulatuses. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus nõude suurus vastaks rikastumisele. Sellise nn pealesunnitud rikastamise olukorras ei olnud kostjal ka hüpoteetiliselt võimalik sõlmida võlausaldajaga

§ 66lg 1 järgset kokkulepet. 6. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus Ts

MS § 637 lg 2 1 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Apellatsioonkaebus tuleb lugeda TsMS § 638 lg 4 alusel tagastatuks ning TsMS § 638 lg 10 alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud. 7. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Hageja võib TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. (allkirjastatud digitaalselt) 6