lg 1 p 5 alusel, kuna Y on nii vaide esitaja kui ka Puhdas Investeeringute OÜ juhatuste liige. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 18.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/602-2 vaide rahuldamata.
lg 1 p 5 (v.a vaides 16.12.2010 korralduse peale, kus
lg 1 konkreetsele punktile ei viidatud) alusel, kuna Y on nii vaide esitaja, X OÜ kui ka Puhdas Investeeringute OÜ juhatuste liige. Vaided jäeti MTA 25.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/601-3 ja 20.01.2011 vaideotsusega nr 61/7123 rahuldamata. 4. RLO Vahendus OÜ esitas 22.12.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 11.10.2010 korralduse nr 12.2-3/11043-16 ja 15.10.2010 korralduse nr 12.2-3/6904-5 tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-3342). RLO Vahendus OÜ esitas 21.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 16.12.2010 korralduse nr 12.2-3/8015-5 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-445). Tallinna Halduskohtu 23.02.2011 määrusega liideti RLO Vahendus OÜ kaebus PMTK 16.12.2010 korralduse nr 12.2-3/8015-5 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-445) ja RLO Vahendus OÜ kaebus PMTK 11.10.2010 korralduse nr 12.2-3/11043-16 ning 15.10.2010 korralduse nr 2
§-s 64 sätestatud õigusi, annab Riigikohus menetlusalusele isikule või tema seaduslikule esindajale.
lg 1 p-des 5 ja 6 kasutatakse formuleeringut „isiku õigusrikkumises süüditunnistamine“. Põhiseadusliku võimude lahususe põhimõtte kohaselt ei ole maksuhalduril pädevust otsustada maksukohustuslase süüküsimust ja kas viimase poolt andmete esitamise korral võib saabuda tema süüditunnistamine õigusrikkumises; 4)
lg 1 p 5 tõlgendus ei välista, et isik keeldub teabe andmisest siis, kui selline informatsioon võib viia õigusrikkumise tuvastamisele äriühingu suhtes, mille juhatuse liige või osanik ta ise on. Esineb olukordi, kus maksuhalduri poolt soovitav teave võib olla äriühingu suhtes inkrimineeriva iseloomuga, mistõttu peab juhatuse liikmel või osanikul, kellelt sellist teavet palutakse, olema ka võimalik keelduda teabe andmisest – lähtuvalt põhiseaduse § 22 kolmandas lauses sätestatud põhiõigusest. EIK praktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud (EIK 15.07.1982 otsus Eckle vs Saksamaa; 25.11.2010 otsus Faber Firm ja Jafarov vs Azerbaidžaan; 30.11.2010 otsus Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs Sloveenia). Seetõttu võib olla õige ka see, et Y, kes on mõlema äriühingu juhatuse liikmeks, keeldub teabe andmisest
lg 1 ning PS § 22 kolmanda lause alusel vaidlustatud korralduses seatud tähtaja jooksul; 5) EIK suurkoja 14.09.2010 otsuses Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland anti suunis, mille kohaselt isikule, kes soovib maksma panna oma põhiõiguse, peab olema kättesaadav menetluslik võimalus saavutada kohtu või sõltumatu ametniku hinnang sellele, kas kavandatav põhiõiguse riive on proportsionaalne ametivõimude poolt soovitava legitiimse eesmärgiga. Juhul, kui selline menetluskord puudub, on tegemist seadusel mittepõhineva vahelesegamisega isiku põhiõigustesse. Selline hinnang peab olema võimalik saavutada enne kavandatud põhiõiguste riivet. Maksuhaldur peaks oluliselt detailsemalt põhjendama, miks ta ei kohalda EIK Suurkoja seisukohta. Maksuhalduri väide, et Eestis vastav menetluskord puudub, on just see, milles Suurkoda tegi lepinguosalistele riikidele etteheiteid. Seetõttu peaks maksuhaldur enne vaidlustatud korralduse andmist kaaluma võimalust kas pöörduda kaebuse esitaja poole, et selgitada välja tema soov anda asjas teavet, või pöörduma koos temaga halduskohtusse vaikimisõiguse realiseerimise põhjendatuse kontrolliks; 6) Maksuhalduri seisukoht, et vaide esitamine ei ole kohane viis teatada
§-s 64 sätestatud põhiõiguse kasutamisest, on arusaamatu. Õigusnormi tekst sätestab teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse, kuid ei sätesta nõudeid sellest põhiõigusest teatamise viisile. Seega tuleb lähtuda õiguse, sh haldusõiguse üldpõhimõtetest nimetatud põhiõiguse kohase realiseerimisviisi hindamisel.
lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Selleks tuleb aga maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus ärakuulamisõiguse teostamiseks. Olukorras, kus maksuhaldur ei ole teavitanud maksukohustuslast korralduse andmisest dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks, on maksukohustuslasel ainus tõhus õiguskaitsevahend esitada vaie, milles ta teavitab maksuhaldurit selle põhiõiguse teostamisest. Maksukorralduse seadus ei sätesta erinormi, mis annaks maksukohustuslasele samasugused menetluslikud tagatised kui vaide esitamine, kus maksuhaldur peab sisuliselt maksukohustuslase esitatud argumente hindama ja neile ka vastama. Tuleb rõhutada, et maksuhaldur ei ole eelnevalt taganud maksukohustuslasele ärakuulamisõigust.
lg 1 ja § 62 lg 1) ja korraldused vastavad vorminõuetele (
), siis on maksuhalduri haldusakt õiguspärane; 2)
lg 1 annab isikule teatud juhtudel võimaluse
-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keelduda, mistõttu juhtis maksuhaldur tähelepanu isikuteringile, kellel ja mis olukorras on õigus vaikimisprivileegile toetuda. Vastustaja lisas, et vaikimisõiguse kasutamise tahtest tuleb maksuhaldurit kirjalikult või suuliselt korralduste täitmise tähtaja jooksul teavitada koos asjakohaste põhjendustega. Kaebaja maksumenetluses maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist ei teavitanud; 3) Korralduse peale vaide esitamist, mis toimub pärast haldusaktide täitmiseks antud tähtaja möödumist, ei saa vaadelda kui teabe andmisest ja dokumentide esitamisest õigustatud keeldumist
lg 1 tähenduses; 4) Kaebaja viidatud Riigikohtu 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 ei ole Riigikohus tõdenud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumine on isiku suvaotsus, mis ei nõua põhjendamist. Samuti ei lahendanud kohus selle määrusega põhiseaduslikkuse järelevalve asja sisuliselt, vaid jättis esitatud taotluse läbi vaatamata; 5) Vastupidiselt kaebaja tõlgendusele kinnitati EIK Suurkoja 14.09.2010 otsuses Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland, et ajakirjandusvabaduse ja allika kaitse õiguse tarbeks peavad olema loodud menetlusõiguslikud tagatised võimaliku sekkumise eest, mis kujutavad endast samaväärseid abinõusid kaalul oleva õiguse tähtsusega. EIK selgitas, et enne ajakirjandusliku allika avaldamise nõudmist avaliku võimu kandja poolt, peab selleks olema kohtu või täidesaatvast võimust sõltumatu organi heakskiit, kes kaalub ühelt poolt avalikku huvi allika kaitsele ja teiselt poolt materjali avaldamise tähtsust (proportsionaalsuse test), mis võib potentsiaalselt viia informatsiooni jagajani. Vastustaja nõustub, et Serves vs Prantsusmaa kaasuse faktilistest asjaoludest nähtub, et isikul oli oht kriminaalmenetluslike tagajärgede saabumiseks, sest aset leidnud kuriteoepisoodis algatati varasemalt kriminaalmenetlus avalduse esitaja vastu. Seetõttu oli otsene kokkupuutepunkt kohtus tunnistuste andmise ja võimaliku enese süüstamise vahel. Olenemata seisukohtade kokkulangevusest ei haaku viidatud EIK lahendi punkt 47 käesoleva haldusasjaga, sest vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente esitama. Viidatud vaidlus kätkes probleemi, kas isik peab kriminaalmenetluses tunnistajana kõikidele esitatud küsimustele, sh ennast süüstavatele, vastama, või on tal õigus vastamisest loobuda. Kaebaja omistab nii Riigikohtule kui ka EIK-le tegelikkusele mittevastavaid järeldusi. PMTK korraldustes ei leidu vastuolu Riigikohtu ega EIK praktikaga; 6) Kaebuse esitaja õigus
lg 1 mis tahes punkti alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda ei tooks kaasa vaidlusaluste korralduste õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist; 6
Kaebajale väljastatud korraldused on adresseeritud maksumenetluses kolmandale isikule, mitte maksukohustuslasele. Maksumenetluse läbiviimise üldise mõttega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmanda isiku poole pöördumist küsima selleks kolmanda isiku arvamust ja võimalikke vastuväiteid. Seaduslikku alust teabe andmisest või dokumentide esitamisest keelduda ei tule tutvustada enne haldusakti andmist. Isiku teavitamine võib toimuda kirjalikult haldusaktis endas, muul viisil kirjalikult või suuliselt enne haldusakti täitmist. Üksnes
lg 1 p-s 5 nimetatud isikut peab haldusorgan kohustuse täitmisest keeldumise õigusest teavitama (
9. Tallinna Halduskohus jättis 18.04.2011 otsusega kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Põhjendused: 1) Kaebajad leiavad esiteks, et enne, kui maksuhaldur kohustas neid andma kolmanda isikuna maksumenetluses teavet, oleks neil pidanud olema võimalus läbida sellise kohustuse kohtulik kontroll, sisuliselt leiavad kaebajad viitega EIK Suurkoja 14.09.2010 lahendile Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland, et haldusorgani poolt rakendatavale meetmele tuleks anda kohtulik eelhinnang. Nimetatud lahendile tuginedes kaebajad sellise menetluskorra rakendamist endi suhtes nõuda ei saa. Eesti õiguses kasutatakse kohtuliku eelkontrolli läbimist haldustoimingutele vaid erandjuhtudel ja eriti raskete põhiõiguse riivete korral (nt jälitustoimingute tegemine, eluruumi sisenemine ilma isiku loata, isiku väljasaatmiskeskusse paigutamine, ajateenijale distsiplinaararesti kohaldamine). Ka viidatud EIK lahendis käsitletakse ajakirjandusliku allika avaldamist, mis iseenesest tähendab pöördumatuid tagajärgi – kui see juba on avaldatud, siis pärast seda ajakirjandusväljaandel enda või oma allika õigusi enam kaitsta ei õnnestu. Samas on maksumenetluses nii maksukohustuslasel endal kui ka kolmandal isikul võimalik teabe andmisest keelduda ja kui haldusorgan seda ei aktsepteeri ning annab selle kohta vastava haldusakti, siis see haldusakt kohtus vaidlustada. Seega läbib haldusorgani nõue teabe avaldamiseks siiski kohtuliku kontrolli, kuid haldusorgan teeb oma pädevuse piires otsustuse ja kohtumenetlus järgneb isiku soovil alles pärast seda. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebuse esitaja õigused oleksid paremini kaitstud juhul, kui haldusakti või toimingu seaduslikkuse kontroll toimuks eelhinnangu vormis, kui kaebaja kaebeõigus ei ole kitsendatud ning lisaks on halduskohtus riigilõivud sümboolses summas. Seega ei too kaebajate väited kohtuliku eelkontrolli tagamata jätmisest kaasa vaidlustatud korralduste õigusvastasust; 2) Vaidlust ei ole selles, et ei Y ega tema juhitavate äriühingute suhtes ei ole toimumas maksupettuse alast kriminaalmenetlust. Kaebajad on märkinud, et Y suhtes on käimas väärteomenetlus, kuid ei ole toonud välja, milline on selle menetluse puutumus vaidlustatud korraldustes küsitava teabega. Kumbki kaebaja ei ole väitnud, et väärteomenetlus toimuks kas seoses RLO Vahendus OÜ-ga või X OÜ-ga või nimetatud äriühingute tehingupartneritega. Isik ei pea põhjendama, miks mingi info avaldamine teda süüstaks (milline teda süüstav asjaolu infost välja tuleks), kuid peab suutma põhjendada, kuidas tema suhtes toimuv süüteomenetlus ja temalt küsitav teave omavahel on seotud. Kaebuste esitajad seda teinud ei ole. Kuna teadaolevalt on Y väga paljude äriühingute juhatuse liige, ei ole hetkel mingit põhjust arvata, et algatatud väärteomenetlus kattuks teemalt nimelt kaebuste esitajatele suunatud teabekorraldustes märgitud teabega. Ka kaebajate viidatud EIK lahendis Weh vs Austria (p 56) on leitud, et vaikimisõigus ei ole absoluutne ja isikul võib olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele informatsiooni, mille kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline võimalus. Seetõttu leiab kohus, et tuginemine algatatud väärteomenetlusele ja sellega seoses teabe andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses; 7
lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või
Nimetatud õigusrikkumise all tuleb mõista vaid väärteo- ja kriminaalmenetlust, mitte aga maksumenetlust. Ka PS § 22 rakendusala piirdub süüteomenetlustega. Seega ei saa isik keelduda teabe andmisest põhjusel, et selle teabe andmine võiks tuua talle kaasa maksukohustuse suurenemise. Maksukohustus ei ole karistusõigusliku iseloomuga, eelkõige ei ole maksukohustuse tekkimine ja suurus seotud isiku varasema maksualase käitumisega; 4) Kaebajate viite kohta kohtuasjas Serves vs Prantsusmaa toodud EIK seisukohale, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, on tal õigus keelduda vastamast küsimustele, leiab kohus, et selline abstraktne kartus ei saa olla aluseks teabe andmisest keeldumisele. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda informatsiooni kasutatakse tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaal- ega väärteomenetlust, ei saa isik end vabandada
lg 1 p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (
) või algatada väärteomenetlus (
); 5) Haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse § 54) ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2009 otsus haldusasjas nr 309732). Maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide korralduse andmisel
Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi, seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud EIK lahendid, kus käsitletakse sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida. Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte ei reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda
lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist; 6) Vastustajal on õigus, et
13 lg 1 ei kohaldu kolmandale isikule, kellelt küsitakse teavet või dokumente. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. RLO Vahendus OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuses korratakse kaebuses esitatud seisukohti. Lisaks märgitakse järgmist: 8
lg-le 1 ja asjaolule, et kaebuse esitajal ja X OÜ-l on ühine juhatuse liige Y, kelle suhtes on algatatud väärteomenetlus.
lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on sama seaduse §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda „maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega“ (p 5) ja „isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist“ (p 6). 10
lg 1 p 5 alusel kaebuse esitajal õigust korralduse täitmisest keelduda ei ole, sest kaebuse esitaja ja X OÜ, kes oli maksukohustuslaseks, kelle kohta vaidlustatud korraldusega teavet nõuti, ei ole omavahel selle sätte mõttes seotud isikud. 17. Mis puudutab
lg 1 p 6 kohaldamist, siis kaebusest ei ole täpselt aru saada, kelle suhtes inkrimineerivaks peab kaebuse esitaja temalt küsitud teavet. Kaebuses väidab ta, et olukorras, kus maksuhalduri küsitav teave võib olla äriühingu suhtes inkrimineeriva iseloomuga, peab juhatuse liikmel olema võimalik keelduda selle teabe andmisest. Samas viitab ta kaebuses väärteomenetluse algatamisele Y suhtes, Y tuginemist PS § 22
19. Pole tuvastatud, et RLO Vahendus OÜ suhtes oleks algatatud ja käimas väärteo- või kriminaalmenetlus. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest
lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises.
t tehtud on esimene uurimisvõi menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda teavet kasutatakse tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames ning selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Selline olukord muudaks 3-10-3321 maksumenetluse efektiivse läbiviimise lõppastmes võimatuks ega võimaldaks mh panna maksukohustuslasele maksudeklaratsiooni esitamise kohustust. Asjas Shannon vs Ühendkuningriik (p 32) viitas EIK oma senise praktika ülevaatele lahendis Weh vs Austria (nr 38544/97), kus (p-d 44-45) märkis EIK viidetega lahenditele Saunders vs 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.