← Eesti

3-11-495/51

Obsah (4)§ 64§ 60§ 33§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-4

) § 64 lg 1 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise kohta ning taotlus korralduse täitmise tähtaja edasilükkamiseks. MTA jättis 01.02.2011 vaideotsusega vaide rahuldamata.

  1. PMTK pikendas 07.02.2011 otsusega nr 12.2-3/96-3 dokumentide esitamise tähtaega kuni 11.02.
  3. X OÜ esitas PMTK 07.02.2011 otsuse peale vaide, mille MTA 01.03.2011 vaideotsusega rahuldamata jättis.
  4. PMTK kohustas 14.02.2011 korraldusega nr 12.2-3/96-5 X OÜ-d tasuma 11.01.2011 korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 450 € hiljemalt 02.03.
  5. Dokumentide esitamise uueks tähtajaks määrati 21.02.2011 ning kohustuse täitmata jätmise eest hoiatati sunnirahaga 1 000 €.
  6. X OÜ esitas PMTK 14.02.2011 korralduse peale vaide, mille MTA 09.03.2011 vaideotsusega rahuldamata jättis.
  7. X OÜ esitas 28.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 11.01.2011 korralduse nr 12.2-3/96-1 tühistamiseks, 16.03.2011 täiendas kaebust alternatiivse taotlusega keelata korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine (haldusasi nr 3-11-495) ning 08.04.2011 kaebuse PMTK 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5 tühistamiseks (haldusasi nr 311-907). Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse, liidetud haldusasjade numbriks jäi 3-
  8. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Kaebaja ei pea

§ 64

lg 1 alusel võimalikuks PMTK 11.01.2011 korraldust täita, sest kaebaja juhatuse liikme W või temaga seotud teise äriühingu C OÜ suhtes toimub väärteomenetlus. Kuigi käesolevas maksuasjas väärteomenetlust ei toimu, on selle algatamise oht lähedane ja reaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud (EIK 15.07.1982 otsus Eckle vs Saksamaa; 25.11.2010 otsus Faber Firm ja Jafarov vs Azerbaidžaan; 30.11.2010 otsus Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs Sloveenia). Kuivõrd maksuhaldur ei kinnita, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem isiku vastu väärteo- või kriminaalmenetluses, peavad teabe valdaja suhtes kehtima analoogilised garantiid nimetatud menetlustes kehtivate garantiidega. EIK praktika kohaselt ei ole kaebaja põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaal- või väärteomenetluses kasutati või mitte (EIK kohtuasi nr 34620/97 Heaney ja McGuinness vs Iirimaa), ega see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (EIK 25.02.1993 otsus Funke vs Prantsusmaa). EIK on leidnud, et ainuüksi finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes 2

(9)3-11-495 kriminaalmenetluse algatamist, toob kaasa põhiõiguste riive (EIK 17.12.1996 otsus Saunders vs Ühendkuningriik). Riigikohus on 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 muutnud otsustes nr 3-1-125-02 ja 3-3-1-47-07 toodud seisukohta, et isiku keeldumine küsimustele vastamisest ja teabe esitamisest peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav ning seda tuleb teostada iga konkreetse küsimuse ja teabeelemendi osas, ning loobunud nõudest, et teabe edastamisest keeldumine eeldab objektiivset põhjendamist. 2) Maksuhaldur ei ole taganud kaebajale võimalust olla ära kuulatud ega küsinud, kas kaebaja soovib tugineda

§ 64lg-s 1 sätestatud tagatistele.

Riigikohus on selgitanud 10.12.2010 otsuses nr 3-3-1-72-10 teabe andmise kohustust isiku põhiõiguste kaitse kontekstis. Riigikohus on varasemas praktikas osutanud ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust (C142/87, C255/90, T-167/94, T-231/97, C-269/90). 3) EIK on järjekindlalt seisukohal, et maksuasjad on Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 kaitsealas (nt EIK 05.01.2010 otsus Impar Ltd. vs Leedu). EIK on 03.05.2001 otsuses J. B. vs Šveits asunud seisukohale, et maksukohustuslase suhtes sellise trahvi kohaldamine, mis on määratud seoses tema poolt dokumentide mitteesitamisega, rikub maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele. Seisukohta, et ka ühe rahatrahvi määramine toob isikule kaasa konventsiooni kaitseala, on EIK järjekindlalt rõhutanud ka hilisemates lahendites (EIK 23.11.2006 otsus Jussila vs Soome). EIK kohtulahendi õiguskäsitlus on Eesti õigussüsteemis otsekohaldatav. 9. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 1) PMTK 11.01.2011 korraldus on põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja jääb MTA 01.02.2011 vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kuna maksuhalduril oli vajadus kontrollida kaebaja 2010. a. novembrikuu käibedeklaratsioonis kajastatud tagastusnõuet, väljastas ta kaebajale

§ 60lg 1 ja § 62 lg 1 alusel nõude teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks.

Vastustaja ei ole korralduse andmisel ületanud enda pädevust ega rikkunud kaebaja õigusi. Alusetu on kaebaja väide, nagu ei oleks talle tagatud võimalust olla ära kuulatud. Olukorras, kus maksukohustuslane keeldub andmast teavet ja dokumente kontrollimisel oleva tagastusnõude õigsuse kohta, ei ole see käsitletav ärakuulamisõiguse rikkumise, vaid maksukohustuslase poolt kaasaaitamiskohustuse eiramisena. Tagastusnõude põhjendatuse kontrollimisel on tõendamiskoormus asetatud pigem maksumaksjale. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et maksuhaldur ei ole küsinud, kas kaebaja soovib tugineda

§ 64lg-s 1 sätestatule.

Vaidlustatud korralduses on viide

§-le 64. 2) Asjaolu, et maksuhaldur on alustanud teise isiku suhtes väärteomenetlust, ei oma puutumust 11.01.2011 korraldusega. Kaebaja suhtes ei ole väärteomenetlust alustatud. Käesoleval juhul ei keeldunud kaebaja üksnes tema süüditunnistamist võimaldava teabe andmisest, vaid ka tema kasuks rääkivate andmete esitamisest. Kaebaja kasuks rääkivate andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. Maksu määramise ja maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole põhiseaduse § 22 kaitsealas (Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsus nr 3-1-1-120-3, Tallinna Ringkonnakohtu lahendid nr 308-1596 ja 3-06-898, Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-334). Vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud kaebaja süü tõendamine toimuvas süüteomenetluses, vaid äriühingu tagastusnõude põhjendatuse kontrollimine. Riigikohus ei muutnud 10.06.2010 määruses nr 3-41-3-10 oma senist praktikat enese mittesüüstamise küsimuses, vaid jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata ega hinnanud tema esitatud väiteid sisuliselt. 3

(9)3-11-495 3) PMTK 11.01.2011 korralduses hoiatati kaebajat, et selle mittetäitmise korral tuleb tal tasuda sunniraha. Samuti sisaldusid korralduses muud

§-s 136 sätestatud sunniraha hoiatusele kohustuslikud formaalsed nõudmised. Puudub vaidlus selle üle, et 11.01.2011 korraldus on kaebaja poolt täitmata. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud ühtegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mille tõttu tuleks lugeda 14.02.2011 korraldus õigusvastaseks. Meelevaldne on kaebaja poolt sunniraha olemuse tõlgendus. Võrreldavad kategooriad ei ole rahaline karistus süüteomenetluses ning sunniraha kohaldamine maksumenetluses. 10. Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2011 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 1) Maksuhaldur tugines 11.01.2011 korralduse andmisel

§-le 46, § 60 lg-le 1 ja § 62 lg-le 1. Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile korralduses nõutud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui tal on

§ 64alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

Kaebaja keeldus korralduse täitmisest

§ 64lg 1 p 6 alusel põhjusel, et toimub väärteomenetlus kas C OÜ või W suhtes.

Kaebaja suhtes väärteomenetlust alustatud ei ole. W suhtes alustati väärteomenetlust kahtlustuses, et ta on C OÜ

  1. a augustikuu käibemaksudeklaratsioonis esitanud valeandmeid, mille tulemusel on tagastamisele kuuluv summa suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Kaebusest võib järeldada, et samal põhjusel on kaebaja pidanud korraldust teabe andmiseks enda õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks. Kaebaja põhjendas kohtuistungil korraldusega enda õiguste rikkumist veel väidetega, et äriühing ei ole maksuhaldurile tagastusnõuet esitanud ja et korraldusega küsitakse kassadokumentide ja kõikide pangakontode väljavõtteid ka maksustamisperioodide (
  2. a detsember ja
  3. a jaanuar) kohta, mis ei seondu otseselt
  4. a novembrikuu tagastusnõude kontrollimisega. 2) Kuivõrd

§ 33

lg 5 järgi tuleb maksuhaldurit teavitada tagastusnõudest maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus vormis esitatud taotluses ning

§ 33

lg-st 1 1 tulenevalt on maksuhalduril õigus kontrollida tagastusnõude tekkimist ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta ja vaidlustatud korralduses on sellele alusele ka viidatud, oli maksuhalduril õigus kontrollida kaebaja 2010. a novembrikuu tagastusnõude põhjendatust. Korralduses mitme kuu arvete küsimine on põhjendatud sellega, et reaalne laekumine ei pruugi toimuda samas kuus arve esitamisega. 3)

§ 64

lg 1 p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse korralduse õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole maksuhalduril õigust korralduses märgitud sunnivahendit rakendada. Maksukohustuslase käest teabe nõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt välja selgitama, kas isikul on õigus andmete ja tõendite esitamisest

§ 64alusel keelduda.

Tagastusnõude õigsuse kontrollimiseks teabe küsimine ei ole sõltuvuses kaebaja õigusest teabe andmisest keelduda, mistõttu ei saa kaebaja põhistada teabe küsimise õigusvastasust enda õigusega soovitud teabe andmisest keelduda. Seetõttu jääb kaebus PMTK 11.01.2011 korralduse tühistamiseks rahuldamata. 4) Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb põhiseaduse §-s 22 sätestatud printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (enese mittesüüstamise privileeg). Tegemist on ka üldiselt tunnustatud rahvusvahelise printsiibiga (EIÕK art 6). Muuhulgas on selle eesmärgiks kaitsta süüdistatavat võimude mittekohase sunni eest. Mittesüüstamise privileeg lähtub eeldusest, et süüdistaja peab oma 4

(9)3-11-495 väiteid süüdistatava vastu tõendama, kasutamata selleks süüdistatavalt tahte vastaselt väljapressitud tõendeid. Seetõttu austab mittesüüstamise privileeg süüdistatava õigust vaikida (Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 31-1-57-07). Tulenevalt Riigikohtu 10.06.2010 määrusest nr 34-1-3-10 on ka MTA kohustatud arvestama põhiseaduse § 22 lg-st 3 tuleneva piiranguga.

§ 64

lg 1 p 6 annab isikule võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest ka küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud õigus laieneb ka juriidilisele isikule (Riigikohtu 14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07 ja 20.10.2008 otsus nr 3-1-1-52-08). Seega on kaebajal sellel alusel õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks tema õigusrikkumises süüditunnistamist. Küll aga puudub kaebajal kui äriühingul vaikimisõigus seoses

§ 64lg 1 p-s 5 märgitud isikute võimaliku süüditunnistamisega.

Vaidlus puudub küsimuses, et maksumenetlust viiakse läbi X OÜ ja mitte selle esindusõigusliku isiku suhtes. Asjaolu, et W kuulus teabe nõudmise ajal äriühingu juhatusse ning tema suhtes oli käimas väärteomenetlus kahtlustuses, et ta on C OÜ eest 2010. a augustikuu käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud, ei andnud Wle õigust käsitleda end käesolevas kontrollimenetluses

§ 64lg 1 p 5 tähenduses maksukohustuslasena.

Kaebaja suhtes maksuhaldur väärteomenetlust alustanud ei ole ning kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi selle kohta, millised asjaolud võiksid taolist kartust põhjendada. 5) Riigikohus on 17.02.2003 otsuses nr 3-1-1-120-03 märkinud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Seda kinnitavad ka Riigikohtu 16.01.2003 määrus nr 3-3-1-2-03 ja 06.11.2001 otsus nr 3-3-1-54-01 ning Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2005 otsus nr 2-3/315/05 ja 13.11.2008 otsus nr 3-06-898. Samas leidis Riigikohus 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10, et teabevahetuse käigus saadud informatsiooni ei saa kasutada kriminaalmenetluses isiku vastu. Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (Riigikohtu 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses

§ 64lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vaikimisõigusele ei tuginenud.

Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Riigikohtu 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05 ja 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07). 6) EIK ei ole isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi kindlakstegemisel pidanud oluliseks asjaolu, kas isiku käest saadud informatsiooni tema vastu kriminaalmenetluses ka reaalselt kasutati või mitte (Shannon vs Ühendkuningriik). Samas tuleneb EIK kohtuotsusest asjas Weh vs Austria, et on olemas selgelt kahte tüüpi kohtuasju, mille puhul EIK on tuvastanud isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi. Esiteks kohtuasjad, mis seonduvad sunni rakendamisega informatsiooni saamiseks, mida võib käimasolevas või oodatavas kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada seoses talle mingis õigusrikkumises juba esitatud süüdistusega (Funke; Heaney & McGuinness; J. B.). Teiseks kohtuasjad, mis seonduvad väljaspool kriminaalmenetlust isikult sunni korras saadud süüstava informatsiooni kasutamisega järgnevas kriminaalsüüdistuses (Saunders; I. J. L. jt vs Ühendkuningriik, nr 29522/95). Eeltoodud lahendeid analüüsides leidis EIK, et enese mittesüüstamise privileeg ei keela 5

(9)3-11-495 iseenesest sunnivahendite kasutamist isikult informatsiooni saamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Kohtuasjas Weh vs Austria tehtud eeltoodud järeldusi pidas EIK vajalikuks tsiteerida ka kaebaja viidatud kohtuasjas Shannon vs Ühendkuningriik. Seega peab isikul vaikimisõiguse ning enese mittesüüstamise privileegi kasutamiseks esinema piisav alus karta informatsiooni kasutamist kriminaalmenetluses. Kaebaja viidatud kohtuasjas Shannon vs Ühendkuningriik leidis EIK, et kohtusse pöördujat ei ähvardanud pelgalt süüdistus kuritegudes, vaid talle oli ka faktiliselt maksuhaldurite poolt süüdistus esitatud. Seetõttu ei pidanud EIK isiku poolt sama juhtumiga seoses, milles isikule oli süüdistus esitatud, küsimustele vastamise kohustust enese mittesüüstamise privileegiga kooskõlas olevaks. Sarnaselt leidis Tallinna Ringkonnakohus lahendis nr 3-06-2016, et kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. 7) Vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud kaebajalt informatsiooni saamine selle kasutamiseks W suhtes juba alustatud väärteomenetluses. Võttes arvesse, et vaidlustatud korraldusest nähtuvalt piirdus kontrolli ese vaid ühe kuuga, ei saanud see tekitada kaebajas kahtlust äriühingu või ka tema juhatuse liikme suhtes väärteomenetluse alustamiseks muidu, kui 2010. a augustis ja novembris toimunud tehingute asjaolude ning/või tehingupartnerite kattumisel, mida kaebaja ei ole aga väitnud. Tagastusnõude põhjendatuse kontroll võib äärmisel juhul lõppeda küll tagastusnõude täitmata jätmisega ning äriühingule maksuotsuse tegemisega, kuid ei mõjuta iseenesest äriühingu juhatuse liikme õigusi ja kohustusi. Tagastusnõude põhjendatuse kontrolli alustamist tuleb pidada maksuhalduri praktikas tavapäraseks tegevuseks, mille eesmärgiks ei saa kindlasti pidada ajendi leidmist äriühingu või selle juhatuse liikme vastu väärteo- või kriminaalmenetluse alustamiseks. Seetõttu ei saa kaebaja poolt korralduse täitmisest keeldumist seoses vaikimisõigusele ja enese mittesüüstamise privileegile tuginemisega pidada õiguspäraseks. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, nagu oleks Riigikohus 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumist tuleb objektiivselt põhjendada. See ei nähtu ka Riigikohtu 03.03.2011 määrusest nr 3-4-1-15-10, milles Riigikohus pidas võimalikuks, et isik palub kohtul tuvastada, kas tal on konkreetses vaidluses kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kui isikul oleks õigus maksumenetluses vaikida seda põhjendamata, puuduks kohtul igasugune võimalus vaikimisõiguse ja kaasaaitamiskohustuse omavaheliseks piiritlemiseks ning ühe või teise õiguse tuvastamiseks. EIK leidis asjas John Murray vs Ühendkuningriik, et isiku vaikimine võib olukorras, kus isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selgituse andmist, viia järeldusele, et isikul ei olegi midagi selgitada ja ta on süüdi. 8) Kuna kaebajal puudus

§ 64

lg 1 p 6 alusel õigus teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, on ka PMTK 14.02.2011 korraldus sunniraha rakendamise kohta õiguspärane. Seetõttu puudub alus keelata maksuhalduril preventiivselt 11.01.2011 korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 11. X OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus PMTK 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5 tühistamiseks, ning uue otsusega kaebuse selles nõudes rahuldada. Halduskohus möönis otsuses, et isiku jaoks on võimalik süüteomenetlus mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne. Halduskohtu otsuse eksimus seisneb selles, et halduskohus ei kohaldanud EIK kohtulahendit J. B. vs Šveits. 6

(9)3-11-495 Ka selles asjas ei toimunud isiku suhtes kriminaalmenetlust ning seda ei saanud ka eeldada, v.a siis kui isiku edastatav informatsioon oleks sisaldanud maksuõigusrikkumise tunnuseid. Nii võib ka käesolevas asjas kaebajalt soovitav informatsioon olla selline, mis viib õigusrikkumise menetluseni. Seetõttu tuleb EIK kohtupraktikast lähtudes vaidlustatud korraldus tühistada.
  1. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja ei ole vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles halduskohus tunnistas PMTK 11.01.2011 korralduse õiguspäraseks ja jättis selle peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata. Samuti ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud alternatiivselt esitatud kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud halduskohtu otsust vaid 14.02.2011 korralduse peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmise osas. Eeltoodust nähtuvalt ei ole enam vaidluse all asjaolu, et maksuhalduril oli õigus nõuda kaebajalt 11.01.2011 korraldusega teavet ja dokumente kaebaja esitatud
  3. a novembrikuu käibedeklaratsioonis kajastatud andmete ja selles esitatud tagastusnõude põhjendatuse kontrollimiseks. Vaidluse all on veel asjaolu, kas vastustaja oli õigustatud kohaldama kaebaja suhtes sunniraha 11.01.2011 korralduse täitmata jätmise eest olukorras, kus kaebaja teatas 14.01.2011 esitatud vaides, et kasutab

§ 64lg-st 1 tulenevat vaikimisõigust/enese mittesüüstamise privileegi.

  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea neid vajalikuks siinkohal korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja põhiväide selles, et kuna tema jaoks on võimalik süüteomenetlus lähedane ja reaalne, mitte hüpoteetiline ja kauge (mida näitab ka kaebaja endise juhatuse liikme W suhtes algatatud väärteomenetlus teise äriühinguga seoses), siis on kaebajal EIK 03.05.2001 otsuse J. B. vs Šveits järgi õigus kasutada

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud ja EIÕK art-st 6 tulenevat vaikimisprivileegi ning kaebajale 14.02.2011 korraldusega sunniraha määramine vaikimisprivileegi kasutamisele vaatamata on õigusvastane. 16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud juhul oli PMTK 11.01.2011 korralduse täitmata jätmine vaikimisõigusele tuginedes põhjendamatu, mistõttu oli vastustajal õigus nõuda

§ 67lg 2 alusel kaebajalt sunniraha tasumist.

Erinevalt kaebaja tõlgendusest ei ole halduskohus leidnud vaidlustatud otsuses, et 11.01.2011 korralduse alusel teabe esitamine muudab kaebaja jaoks võimaliku süüteomenetluse lähedaseks ja reaalseks. Halduskohus leidis vastupidiselt, et kaebaja ei ole piisavalt põhistanud süüteomenetluse algatamise ohtu tema suhtes, seega ei olnud andmete esitamisest keeldumine põhjendatud. Seda, kas kaebaja tuginemine 11.01.2011 korralduse mittetäitmisel

§ 64

lg 1 p-dele 5 ja 6 on põhjendatud, on kontrollinud enne sunniraha korralduse tegemist ka MTA 01.02.2011 vaideotsuses ning jõudnud halduskohtuga sarnasele tulemusele. 17. Seda, et põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust, on selgitanud ka Tartu Ringkonnakohus 26.05.2009 otsuses nr 3-08-1090, 10.11.2009 otsuses nr 3-09-334 ja 7

(9)3-11-495 07.05.2010 otsuses nr 3-091248. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et EIK 10.02.1983 otsusest Albert ja Le Compte vs Belgia ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. Õigust keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest

§ 64

lg 1 p 6 järgi ei ole igaühel, kes väidab, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises.

§ 64

lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Ehkki Riigikohus on 01.06.2005 otsuses nr 3-1-1-39-05 asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, tuleb silmas pidada ka EIK 08.04.2004 otsuses Weh vs Austria võetud seisukohta, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Ringkonnakohtu viidatud seisukohad on asjakohased ka käesoleval juhul.

  1. Kuna kaebaja ei ole antud juhul põhistanud süüteomenetluse algatamise ohtu tema suhtes, oli teabe andmisest keeldumine põhjendamatu. Üksnes kaebaja väide, et tema arvates ei saa antud juhul välistada olukorda, et maksuhalduri poolt nõutud informatsiooni avaldamisel võiks see viia kaebaja või tema juhatuse liikme süüditunnistamiseni õigusrikkumises, ei tähenda veel, et eksisteerikski reaalne oht kaebaja või tema seadusliku esindaja süüditunnistamiseks. Seejuures selgitas Tartu Ringkonnakohus 10.11.2009 otsuses nr 3-09334, et lähtuvalt kohtupraktikast (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-57-07) ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. See, et maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt vähendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole veel EIÕK art 6 ega põhiseaduse § 22 lg-te 2 või 3 rikkumine.
  2. Seda, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele, mitte maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, kinnitab ka EIK praktika. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. Käesoleval juhul, nagu ka EIK lahendis Elomaa vs Soome, on tegemist tavapärase seaduses reguleeritud menetlustoiminguga, millele maksukohustuslane peab alluma. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray vs Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut 8

(9)3-11-495 esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina.
  1. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja viide EIK 03.05.2001 otsusele J. B. vs Šveits, sest selle vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest. Viidatud kohtulahendist nähtuvalt ei eristatud Šveitsis otstarbekuse kaalutlusel haldusõiguslikku maksumenetlust kriminaalõiguslikust süüteomenetlusest (maksudest kõrvalehoidumise osas), vaid neid viidi läbi ühe menetlusena. Sellises menetluses isikult teda süüstava teabe nõudmine ja teabe esitamata jätmisel trahvi määramine oli EIK arvates vastuolus EIÕK art-ga
  2. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine – Eestis on väärteomenetlus ning maksumenetlus lahutatud ning maksumenetluses kogutud teabe kasutamine süüteomenetluses samuti piiratud, nagu käesoleva otsuse punktis 18 selgitatud.
  3. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  4. Kuna vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.