Obsah (6)

§ 210§ 211§ 37§ 35§ 27§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg 1. november 2024 Tsiviilasja number 2-22-10048 Tsiviilasja hind Hagi hind 3500 eurot; vastuhagi hind 3500

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

Vaidlus puudub selles, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse varasuhe. 6.

§ 37

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Sama sätte lg 11 kohaselt määratakse kindlaks ühisvara koosseis varasuhte 3 2-22-10048 lõppemise seisuga.

§ 35p 3 näeb ette, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

Kuna hagi ühisvara jagamiseks nõue on esitatud peale 1.07.2010, siis tuleb vara jagada kehtiva

§ 37

lg 3 järgi, mille kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 7. Poolte abielu on sõlmitud xxxx (tl 3 pöördel). Vaidlus puudub, et poolte abielu on lahutatud xxxx. Vaidlusalused kinnisasjad ja sõiduk on registriandmete kohaselt omandatud abielu ajal. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes

§ 37

lg 11 ja

§ 35p 3 alusel abielu lahutamisega xxxx.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Xxxx korter, Xxxx tn xxxx kinnisasi ning sõiduauto Opel Insignia Sports Tourier, reg. nr. xxxx kuuluvad poolte ühisvara hulka. Selles osas ei ole õige hageja 16.09.2024 seisukohas toodud väide, justkui kuuluks korter 97,08% ulatuses kostja ainuomandisse ja 2,92% ulatuses poolte ühisomandisse. Kuna Xxxx kinnisasi omandati abielu ajal 14.10.2010 (tl 75), tuleb eeldada seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (

§ 27lg 6 esimene lause).

14.10.2010 notariaalses lepingus on ka märge, et kinnistusraamatusse kantakse abikaasad ühisomanikena.

1. Hageja on taotlenud võõrandada kinnisasjad ja sõiduk avalikul enampakkumisel. Kostja on taotlenud jätta kinnisasjad kostja ainuomandisse. Mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise taotletud viisid vastavad AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile. Kinnisasjade kostja omandisse jätmine ei riiva kostja ega hageja huve (eeldusel, et hagejale makstakse kohane hüvitis). Kinnisasjade avalik enampakkumine võiks olla kooskõlas vaid hageja huvidega ning riivaks omandi kaotuse läbi olulisel määral kostja huve. Eluliselt usutav ei ole, et enampakkumise korral oleks vara müügihind suurem vara turuväärtusest, pigem oleks see turuväärtusest väiksem. Seega võiks vara avalik müük olla ka hagejale oluliselt kahjulikum kui vara kostja omandisse jätmine. Seega on põhjendatud rahuldada vastuhagi nõue jätta varaesemed kostja ainuomandisse kohase hüvitise vastu. Hageja hagi tuleb jätta seega rahuldamata.
2. Poolte vahel on vaidlus ühisvara hulka kuuluvate varaesemete väärtuse osas, samuti hagejale makstava hüvitise suuruse osas. Alljärgnevalt tuvastab kohus varaesemete turuväärtuse.
3. Xxxx korteri turuväärtus on hageja väidete kohaselt 160 000 eurot ning kostja väidete kohaselt 140 000 eurot. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja on esitanud oma väidete tõendamiseks Xxxx asuva korteri müügipakkumise, mille kohaselt on kolmetoalise 64,9m2 pindalaga korteri soovitud müügihind 144 900 eurot ehk 2232,67m 2 (tl 45-46). Samuti on kostja esitanud Xxxx asuva korteri müügipakkumise, mille kohaselt on kolmetoalise 64,7m2 pindalaga korteri soovitud müügihind 129 900 eurot ehk 2007,73m2 (tl 47-48). Kinnisasja ostu-müügilepingust (tl 25-29) nähtub, et Xxxx korteri üldpind on 64,60m
4. Kohtul puudub alus arvata, et müügipakkumistes toodud korterid ei ole vaidlusaluse varaga võrreldes sarnaste omadustega. Arvestades, et alates tõendite esitamisest (18.10.2022) on toimunud kinnisvarahindades tõus, peab kohus põhjendatuks lähtuda kallimas müügipakkumises (tl 45-46) toodud ruutmeetrihinnast 2232,67m2 ning leida, et tõendatud turuväärtuseks saab lugeda korteri pindala 64,60m2 arvestades 144 230,48 eurot. 4 2-22-10048
5. Xxxx kinnisasja turuväärtus on hageja väidete kohaselt 25 000 eurot ja kostja väidete kohaselt 19 000 eurot. Hageja oma väiteid tõendanud ei ole. Kostja on esitanud oma väidete tõendamiseks Xxxx asuva kinnisasja (garaaži) müügipakkumise 20m2 pindalaga garaažiboksi kohta (tl 61-62). Müügipakkumises ei ole müügihinda märgitud. Seega on kohtul vaid poolte paljasõnalised väited varaeseme väärtuse kohta. Samas ei ole selle varaeseme väärtuse tuvastamine asjas oluline, kuivõrd selle eseme kostja ainuomandisse jätmisega hüvitamiskohustust ei kaasne (sellest hiljem).
6. Sõiduauto Opel Insignia Sports Tourier, reg. nr. xxxx, ehitusaasta 2015 väärtus on hageja väidete kohaselt 8000 eurot ja kostja väidete kohaselt 6000 eurot. Kostja selgituse kohaselt vajab sõiduk remonti, tal põleb „vajalik mootori kontroll“ tuli. Hageja ei ole oma väiteid sõiduki turuväärtuse kohta tõendanud. Hageja on leidnud, et kuivõrd sõidukit kasutas kostja, siis vastutab kostja selle eest, et tehniline seisund on halvenenud ning sõiduki väärtus vähenenud. Hageja toob ka välja, et kuivõrd kostja on autoremondilukksepp, siis on kostja tegevus vara väärtuse vähendamisel pahatahtlik ja teadlik. Kohtu hinnangul on hageja taolised väited paljasõnalised ja tõendamata. Ka hästi hoitud ja hooldatud 10 aastat vana ja 200 000km ületava läbisõiduga sõiduki puhul on pigem tavapärane erinevate tehniliste vigade tekkimine. Puudub igasugune alus arvata, et sõidukil esinevad vead võiksid olla tahtlikult põhjustatud ning et tegemist ei ole loomuliku kulumisega. Ka olukorras, kus kostja on ise autoremondilukksepp (ning saab teha ise need remonditööd, mis konkreetselt tema valdkonda kuuluvad), ei saa eeldada sõiduki pidevat parimas tehnilises seisundis hoidmist, kuivõrd sõiduki töökorras hoidmine eeldab varuosade soetamiseks kulutuste tegemist. Kostja on tõendanud oma väidet sõiduki väärtuse kohta sõiduki müügikuulutusega (tl 118119). Müügikuulutusel on soovitud 7590 eurot 255 600km läbisõiduga 01/2014 registreeritud Opel Insignia Sports Tourier SW 2,0 143kW eest, sõidukil on automaatkäigukast ja tarbitav kütus on diiselkütus. Müügikuulutuses ei ole märgitud, et sõidukil esineks vigu. Kostja on esitanud ka tõendi, et sõidukil läbisõiduga 214 207km põleb mootori tuli (tl 120). Arvestades, et Viking Motors AS hinnapakkumises on sarnase läbisõiduga auto, võib lugeda, et põleva mootoritulega pildil on kujutatud vaidlusalust sõidukit. Kostja esitatud Viking Motors AS arvest ja hinnapakkumisest (tl 136-138) nähtub, et sõidukil registrinumbriga xxxx on tuvastatud mitmed puudused. Kohtu hinnangul ei saa samas tuletada sellest tõendist, kui palju konkreetselt muudavad tuvastatud vead tavapärase sellise esmase registreerimise aastaga ja 200 000+km läbisõiduga sõiduauto turuväärtust. Arvel toodud summa 9045,18 sisaldab ilmselt kõikvõimalikke toiminguid, mida hinnapakkumise koostaja hinnangul võiks sõiduki seisukorra parandamiseks ette võtta. Samas ei saa (sõiduki vanust ja loomulikku kulumist arvestades) jõuda järeldusele, et sõiduki müügiks on vajalikud kõik need toimingud ning vahetamist vajavad kõik arvel toodud varuosad. Ka ei saa eeldada, et taolise vanusega sõiduauto remont peaks toimuma ilmtingimata ametlikus esinduses (millise teenustasu on muu remonditöökoja omast ilmselt kõrgem). Seega ei saa antud arve tõendada, kui palju võiks konkreetse sõiduki turuväärtus olla väiksem sarnaste andmetega ja samasuguse kulumisastmega keskmise sõidukiga võrreldes. Kahe tõendiga (pilt mootori tulest, Viking Motors AS hinnapakkumine) on seega võimalik tõendada, et sõiduki väärtus ei pruugi olla selline, nagu sarnase keskmise sõiduki väärtus, kuid neist ei nähtu sõiduki turuväärtust. Ainus tõend, millest võiks nähtuda sõiduki turuväärtus, on eelduslikult sarnase sõiduki müügipakkumine (tl 118-119) hinnaga 7590 eurot. Muid tõendeid sõiduki turuväärtuse kohta esitatud ei ole. Viking Motors AS 5 2-22-10048 hinnapakkumisest nähtub sõiduki läbisõit 12.09.2024 seisuga 223 508km ning hageja kinnitusel on sõiduki esmane registreerimisaasta
7. Kostja esitatud tõendis (tl 118-119) toodud müügipakkumise korral on sõiduki läbisõit veidi suurem, s.o 255 600km, ning esmane registreerimine jälle aasta varem, s.o
8. Kohtu hinnangul võib eeldada, et suurema läbisõiduga ja ühe aasta võrra vanema sõiduki turuväärtus on märkimisväärselt väiksem. Konkreetse sõiduki turuväärtuse kindlaksmääramine võib olla seotud ebamõistlike raskustega, seega otsustab kohus TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 kohaselt oma siseveendumuse kohaselt, et uuema ja väiksema läbisõiduga, kuid mõningat remonti vajavate puudustega sõiduki turuväärtus on sarnane suurema läbisõiduga ja veidi vanema sõiduki turuväärtusega. Seega lähtub kohus kostja esitatud tõendist (tl 118-19) ning sõiduki turuväärtusest 7590 eurot.
9. Järgnevalt käsitleb kohus kostja hüvitamiskohustuse suurust. Kostja on tuginenud sellele, et Xxxx kinnisasi on küll kinnistatud poolte abielu ajal, kuid on soetatud kostja lahusvara arvel ning et Xxxx kinnisasi on soetatud 97,08% ulatuses kostja lahusvara arvel ja 2,92% ulatuses poolte ühisvara arvel. Kostja on leidnud, et eelnevast tulenevalt tuleks Xxxx kinnisasi jätta kostja omandisse kohustuseta tasuda hagejale hüvitist ning Xxxx tn korteriomandi puhul peaks ühisvara jagamisel hagejale makstav hüvitis olema vaid 2,92%/2 korteriomandi turuväärtusest. Xxxx korter soetati 08.01.2014 notariaalse lepinguga ostuhinnaga 51 500 eurot (tl 25-29). Tõenditega vastuolus on hageja väide, mille kohaselt oli korteri ostuhind vaid 50 000 eurot. Vaidlus puudub selles, et ostuhinnast 50 000 eurot tasuti kostja lahusvara arvelt, s.o selle raha arvelt, mille kostja sai enda lahusvara hulka kuulunud korteri müügist. Ka 08.01.2014 lepingu punktidest 3.1-3.5 nähtub, et 10 000 euro tasumise kohustuse täitis poolte eest J. K. ja A. K. müügilepingu nr xxxx alusel ning 40 000 eurot oli J. K. sama müügilepingu alusel juba notarikontole tasunud. Müügilepinguga nr xxxx võõrandas kostja omakorda J. ja T. K. ning A. K.ile kostjale lahusvarana kuulunud korteri (tl 68-73). Ülejäänud 1500 eurot hoiustati ostja (ehk poolte) poolt enne müügitehingut notari kontole ning vaidlust ei ole, et tegemist oli ühisvaraliste vahenditega. Kohus märgib, et arvestades ostuhinda 51 500 eurot ning lahus- ja ühisvara panust vastavalt 50 000 eurot ja 1500 eurot, tuleks proportsioon ümardades 97,09% ja 2,91%. Kuivõrd kostja ise on siiski lähtunud suuremast ühisvara panusest ja väiksemast lahusvara panusest, saab lugeda, et Xxxx korter on soetatud 97,08% ulatuses kostja lahusvara arvelt ja 2,92% ulatuses poolte ühisvara arvelt.
10. Garaažiühistu „Sadam“ 11.07.2002 aktist nr 1079 (tl 74) nähtub, et kostja kui ühistu liikme käsutusse on antud kostja poolt välja ostetud osa garaažikompleksis, boks xxxx ning soetatud osa registreerimine tegelikuks omandiks teostatakse pärast maa erastamist garaažiühistu „Sadam“ poolt. Korteriomandi tasuta võõrandamise lepingust 14.10.2020 nr 3080 (tl 75-79) nähtub, et garaažiühistu „Sadam“ on võõrandanud kostjatele tasuta Xxxx asuva korteriomandi (mitteeluruum nr xxxx, registriosa nr. xxxx) koos selle oluliste osade ja päraldistega. Sama tõendi p 2.1.5 kohaselt on omandaja (ehk pooled) liikmesuse omanik alates 11.07.2002 ning omandaja on garaažiboksi nr 4134 (mitteeluruum nr 513) otsene valdaja. Kinnisasi soetati seega täielikult kostja lahusvara hulka kuulunud õiguse arvelt. Seega saab kohus lähtuda hüvitise määramisel sellest, et kinnisasi registriosa nr xxxx on soetatud 100% ulatuses kostja lahusvara arvelt. 15.

§ 34

lg 2 kohaselt kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostja on taolise nõude esitanud. Kohtupraktika kohaselt on põhjendatud arvestada varaeseme omandi kaotuse hüvitise 6 2-22-10048 määramisel lahusvara ja ühisvara proportsiooni soetusväärtusest (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 25.10.

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, punktid 22-23). Lähtudes Riigikohtu viidatud juhistest saab praegusel juhul arvestada ühisvara jagamisel, et 14.10.2020 omandatud kinnisasi asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx) on omandatud 100% ulatuses kostja lahusvara arvelt ning korteriomand asukohaga Xxxx on omandatud 97,08% ulatuses kostja lahusvara ning 2,92% ulatuses poolte ühisvara arvelt. Seega puudub kostjal hüvitamiskohustus hageja ees Xxxx kinnisasja kostja omandisse jätmisel. Kinnisasja Xxxx kostja ainuomandisse jätmisel tuleb kostjal hüvitada pool ühisvaralisest panusest, s.o (2,92% 144 230,48 eurost / 2) 2105,77 eurot. Selliselt osalevad abikaasad kinnisasjade väärtuses samadel alustel ühis- ja lahusvaralise panuse suhtega.
2. Hageja on tuginenud sellele, et Xxxx korter jäi kostja kasutusse, samal ajal on hageja olnud sunnitud endale üürima korteri ja kandma sellega seonduvad kulud kokku 14 768 eurot. Hageja väitest ei nähtu, kuidas see peaks hüvitamiskohustust muutma. Hageja ei ole välja toonud, et tal oleks nende kuludega seonduvalt mõni nõue ning ka kohtule ei nähtu, millisel moel võiks see asjaolu vaidluse lahendamisel asjasse puutuda.
3. Hageja on viidanud sellele, et Xxxx korter soetati elamiskõlbmatuna, ümberehitustööd on viidud läbi eeskätt hageja vahendite arvelt, kuna tema töötasu oli suurem. Kohus on hagejale juba kohtuistungil selgitanud, et kui kaks isikut on omavahel abielus ja neil on varaühisus, siis ei oma tähtsust, kelle sissetuleku arvelt on rohkem või vähem kantud mingisuguseid kulusid. Seega ei ole kummagi poole ühisvaraliste vahendite panustamine abielu kestel asjassepuutuv asjaolu ega mõjuta hüvitamiskohustust. Kohus märgib, et ka hageja väited korteri parendamise ja parenduste tulemusel turuväärtuse suurenemise kohta on umbmäärased ning tõendamata. Samas saaks hagejal tekkida hüvitisnõue vaid siis, kui ühisvara oleks parendatud hageja lahusvaraliste vahendite arvelt (milleks ei saa olla hageja töötasu abielu ajal) või kui ühisvara arvelt oleks panustatud kostja lahusvara parendamisse, millist olukorda samuti praegusel hetkel ei eksisteeri - korter kuulub ühisvarasse ning on vaid soetatud valdavas ulatuses kostja lahusvara arvelt. Seega ei esine ka

§ 34lg 1 või 2 olukorda seonduvalt korteri väärtuse suurenemisega.

1. Kostja palub asendada hageja tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistusraamatusse kostja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuivõrd vastuhagi rahuldamisel jätab kohus kinnisasjad registriosa numbriga xxxx ja xxxx kostja ainuomandisse, rahuldab kohus kostja nõude ning kohustab hagejat TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasjade ainuomanikuna sisse kostja.
2. Vastuhagi rahuldamisel jääb kostja omandisse sõiduk väärtusega 7590 eurot. Lähtudes abikaasade osade võrdsuse põhimõttest tuleb kostjal hüvitada hagejale omandi kaotus (7590/2) 3795 eurot. Samuti tuleb kostjal hüvitada hagejale Xxxx kinnisasja omandi kaotus 7 2-22-10048 2105,77 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara eest kokku (3795+2105,77) 5900,77 eurot.
3. Kumbki pool on taotlenud jätta menetluskulud vastaspoole kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda nende rahalist suurust kindlaks määramata. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 8