) tähenduses on määratlemata õigusmõiste, mida pole piisavalt selgelt avatud ei seaduses ega kohtupraktikas. Riigikohus on aga selgitanud määratlemata õigusemõiste kohaldamise ja õigusselguse põhimõtteid ning neist tuleb asja lahendamisel lähtuda. Kaebaja majandustegevus seisnes OÜ-lt KTN Finants äriplaani „Pesuteenuse osutamine Lätis“ 306 000 kr eest ostmises ja sama äriplaani OÜ-le X 312 000 kr eest edasi müümises. Tasumine toimus pangaülekannetega ning vormistati ka äriplaani üleandmisakt. Maksuhaldurile selgitati, et osaühing on äriplaani kätte saanud. Sellega on kõrvaldatud maksuhalduri kahtlus, et kaupa ei ole tegelikult olemas. Samuti selgitas osaühing maksuhaldurile, et on valmis äriplaani ka paberkandjal näitama, mida ta 20.09.2010 ka tegi. Vajaduse korral võib äriplaani ka kohtule esitada. Riigikohtu 05.05.2010 otsuse nr 3-3-1-18-10 p 19 kohaselt tuleb maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust eeldada. Viidatud lahendile tuginedes on kaebaja seisukohal, et tema poolt tellitud äriplaan ja selle eest tasumine ning samuti äriplaani müük on tõendatud ja käsitletav ettevõtlusega tegelemisena. Kaebaja põhiväide on, et maksuhaldur saanuks keelduda äriühingu registreerimisest käibemaksukohustuslasena ainult siis, kui oleks tuvastanud osaühingu osalemise ulatuslikus maksupettuses või riiulifirmana eksisteerimise. Sellisele kahtlusele pole maksuhaldur tuginenud. Osaühingu viited Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) asjakohastele lahenditele on maksuhaldur jätnud tähelepanuta ning kaebaja põhiväitele vastamata.
lg 2 ei pea lubatavaks seostada ettevõtlusega tegelemist selle tegevuse eesmärkidega. Just seda on aga maksuhaldur teinud ning arutluskäiguga selle üle, miks oli vaja kaebajal äriplaan osta ja edasi müüa, sekkus maksuhaldur kaebaja majandustegevusse. EIÕK järjekindel seisukoht on, et kohtutel ja riigi täitevvõimu organitel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (07.10.2010 otsus Bogatova vs Ukraina). EIÕK on andnud suunised, et juhul, kui siseriiklikud maksuseadused võimaldavad erinevaid tõlgendusi või ei ole selged, tuleb kohaldada maksukohustuslasele kõige soodsamat tõlgendust (14.10.2010 kohtuasi Shchokin vs Ukraina), ning rõhutanud järjekindlalt, et siseriiklikel kohtutel on asjades, milles väidetakse konventsioonis kaitstud põhiõiguste riivet, kohustus lähtuda asja lahendamisel konventsiooni põhimõtetest ning otse kohaldada EIÕK lahendeid (Brozyna vs Poola, Fechenko vs Venemaa). PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. Ebaõige on kaebaja arusaam, et käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumine on lubatud üksnes siis, kui maksuhaldur tõendab äriühingu osalemise maksupettuses või riiulifirmaks olemise. Käibemaksukohustuslasena registreerimiseks peab isik tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust (
Kaebaja pole seda tõendanud. Ettevõtlusega tegelemine ei ole määratlemata õigusmõiste. Ettevõtlus on iseseisev majandustegevus, mis on suunatud käibe tekkimisele – kauba müümisele või teenuse osutamisele (
Puhdas Pesumaja OÜ (juhatuse liige Q) poolt väidetavalt alles koostamisel oleva äriplaani soetamine KTN Finants OÜ-lt (juhatuse liige Q) ja selle samal päeval edasi võõrandamine X OÜle (juhatuse liige C) ei ole vaadeldav ettevõtlusega tegelemisega ega selle alustamisena
lg-st 1 tulenevalt on kohustus end maksukohustuslasena registreerida isikul, kelle
lg-tes 1 ja 3 nimetatud tehingute (välja arvatud põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük) maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 kr (16 000 eurot), välja arvatud juhul kui kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendilise käibemaksumääraga maksustatav käive, mis pole seejuures ühendusesisene käive.
lg 4.1 kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust; kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel, ning maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Põhjendatud pole kaebaja arusaam, et mõiste – ettevõtlusega tegelemine – sisu on seaduses ja kohtupraktikas piisavalt selgelt määratlemata.
lg 2 kohaselt ettevõtlus
tähenduses on isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Ettevõtlusega tegelemise kontrollimisel ei saa maksuhaldur sekkuda isiku majandustegevuse sisusse, kuid see ei tähenda, et maksuhaldur ei peaks kontrollima, kas majandustegevus, mille kohta isik on esitanud teatud dokumente, ka tegelikult toimunud on. Nii nagu maksustamisel, peab maksuhaldur ka isiku käibemaksukohustuslasena registreerimisel lähtuma väidetavate tehingute ja toimingute tegelikust majanduslikust sisust, mitte üksnes nende õiguslikust vormist. Õige pole kaebaja seisukoht, et registreerimisest saaks keelduda vaid juhul, kui on tuvastatud ettevõtja osalemine maksupettuses või see, et tegemist on nn riiulifirmaga. Sellist nõuet seadusest ei tulene.
lg 4.1 kohaselt on keeldumise aluseks see, et isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust, ning kuivõrd ettevõtlusega tegelemise või sellega alustamise tõendamine on ettevõtte kohustus, tähendab see, et maksuhaldur saab registreerimisest keelduda, kui esitatud tõendid pole piisavad või veenvad. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt leidis maksuhaldur õigesti, et mingisugust äriplaani OÜ Puhdas Pesumaja ostnud ei ole ning ebatõenäoline on, et reaalselt mingi äriplaani ostmise kavatsus tal oli. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust äriühingute omavaheline seotus (kaebajal ja väidetaval müüjal KTN Finants OÜ-l on üks ja sama juhatuse liige Q, kes esindas maksuhalduri juures ka kaebajalt äriplaani väidetavalt ostnud X OÜ-d). Asjakohane on ka vastustaja tähelepanek, et Q kaebaja seadusliku esindajana ei osanud maksuhaldurile midagi öelda tellitud ja tulevikus valmiva äriplaani sisu kohta, samas teades juba ette, et äriplaan müüakse edasi tema emaga seotud ettevõttele X OÜ. Enam kui 300 000 kr eest äriplaani soetamine ilma, et tellija oskaks anda mistahes üksikasjalikke selgitusi äriplaani põhimõtete kohta, on ebatõenäoline ja eluliselt mitteusutav. Asjaolule, et tegelikult erinevatel arvetel kajastatud äriplaani olemas ei ole ja seda ei koostata, viitab ka tõsiasi, et väidetavalt OÜle KTN Finants sellesama äriplaani müünud RKO Platvorm OÜ ei ole maksuhaldurile mingeid selgitusi tehingu kohta andnud. Maksuhaldur on ka tuvastanud, et KTN Finants OÜ on küll saanud RKO Platvorm OÜ-lt arve, tasudes selle samal päeval aga selgitusega “RKO Platvorm arve tasumine“ hoopis Y kontole, samas kui ka X OÜ on Puhdas Pesumaja OÜ-lt väidetavalt soetatud äriplaani eest tasumisele kuuluva summa saanud Ylt. Eeltoodu viitab sellele, et majanduslikus mõttes äriplaani müügiga seotud tehinguid toimunud pole, koostatud on üksnes arved ning sisuliselt on liigutatud omavahel seotud ettevõtjate vahel ühte ja sama rahasummat. Vaideorganile esitatud äriplaani üleandmise akt seda seisukohta ei kummuta. Tegemist on lähedalt seotud isikute 3
lg 2 suhtes kaebaja õiguskäsitlust, kes on oma seisukohti argumenteerinud, ning nendega nõustumine oleks ilmselt viinud kaebajat sihile. Kohus on kaebaja sellest põhiargumendist mööda läinud. Kui tõlgendada
lg 2 nii, nagu seda on teinud maksuhaldur ja halduskohus, siis tõusetub küsimus selle õigusnormi kooskõlast põhiseadusega õigusselguse põhimõtte kohaselt. EIÕK lahenditest tuleneb, et juhul, kui menetlusosaline esitab kohtumenetluse käigus väite õigusnormi, haldusakti või toimingu võimalikust vastuolust põhiseadusega, siis tuleb kohtul sellele väitele detailselt vastata, mitte piirduda formaalse vastusega ja tõdemusega, et esitatud argument ei ole asjakohane. EIÕK on küsimust isiku juurdepääsust põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele analüüsinud 18.07.2006 asjas Pronina vs Ukraina ning selle kohtulahendi (avaldus nr 63566/00) selgitustega tuleb ka käesolevas asjas arvestada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu arvamusega, et osaühingu poolt väidetud tehinguid pole toimunud, kuid kuna kohtuotsus tuleb tühistada kaebaja ühele põhiargumendile vastamata jätmise tõttu, siis ei hakka kaebaja kohtu väärale seisukohale vastuväidet esitama. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus on oma seisukohti piisavalt põhjendatud ning ühe kaebaja argumendile vastamata jätmine kohtuotsuse tühistamist kaasa ei too. Kaebaja viidatud EIÕK lahendid esitavad tegelikkuses kaebaja väidetega täpselt vastupidiseid seisukohti – neis märgitakse, et kuigi art 6-1 kohustab kohtuid oma otsuseid motiveerima, ei saa seda mõista nõudena anda detailne vastus igale argumendile. Asjas Shchokin vs Ukraina on antud mitte üldised suunised, vaid viidatud on Ukraina ühe siseriikliku seaduse konkreetsele artiklile. Käesolevas asjas ei viita kaebaja ühelegi sättele, mis
Menetlusosalise nägemus seaduse sättest ei tähenda, et maksuhaldur sellega alati nõustuma peaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kohtuotsuse põhjendamise ning poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes põhjendatud seisukoha võtmise kohustus tuleneb mitte üksnes EIÕK kohtu lahendites antud suunistest, vaid see on otseselt sätestatud ka siseriiklikus õiguses (TsMS § 654 lg 5 ja HKMS § 5 lg 1). Käesoleval juhul on halduskohus kaebaja esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid oma otsuses käsitlenud ning 4
lg 4.1 kohaselt tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega või on sellega alustanud, seotud isikute arvetel märgitud tehingut pole tegelikult toimunud, mingit äriplaani pole kaebaja tegelikult ostnud ja ebatõenäoline on, et reaalselt mingi äriplaani ostmise kavatsus tal oli. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja kohtuotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellant väidab paljasõnaliselt, et ei nõustu kohtu arvamusega tehingu mittetoimumise kohta, kuid oma vastuväidet ei selgita ja kohtu järeldusi ei kummuta. Toetudes EIÕK lahendile Shchokin vs Ukraina (14.10.2010, avaldused nr 23759/03 ja 37943/06) väidab kaebaja, et EIÕK lahendite suuniste järgi juhul kui siseriiklikud maksuseadused võimaldavad erinevaid tõlgendusi või ei ole selged, tuleb kohaldada maksukohustuslasele kõige soodsamat tõlgendust. Kaebaja selle väitega saab nõustuda, kuid nii kaebusest kui ka apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, milline maksuseadus võimaldab erinevaid tõlgendusi ja millist normi tuleks kaebajale soodsamalt tõlgendada ja kohaldada. Ettevõtlusega tegelemise sisu mõistet puudutavalt on halduskohus asjakohaselt ja piisavalt selgitanud, mida tähendab ettevõtlus
tähenduses ja et normi mõiste on seaduses piisava selgusega määratletud, ning põhjendanud, millistel kaalutlustel on maksuhaldur õigustatud isiku maksukohustuslasena registreerimise taotluse lahendamisel küsima täiendavaid tõendeid kontrollimaks, kas isiku väidetud majandustegevus on tegelikkuses aset leidnud või kas kavandatud tulevast majandustegevust plaanitakse ka reaalselt ellu viia.
lg 4.1 paneb ettevõtlusega tegelemise või sellega alustamise tõendamise kohustuse isikule. Sätte eesmärk on tagada, et registrisse kantakse Eestis reaalset majandustegevust omavad või lähiajal omama hakkavad isikud ning välistada käibemaksukohustuslaste registris selliste ettevõtjate registreerimine, kes kas täielikult või vähemalt mitte
lõikes 1 näidatud ulatuses reaalse majandustegevusega ei tegele ning keda võidakse kasutada käibemaksupettuste toimepanemisel. Väites põhjendatult, et ettevõtlusega tegelemise kontrollimisel ei või maksuhaldur sekkuda isiku majandustegevuse sisusse, ei ole kaebaja näidanud, kuidas käesoleval juhtumil maksuhaldur seda põhimõtet rikkunud on. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, apelleeritud kohtuotsus muutmata ning kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.