Obsah (4)

§ 652§ 654§ 70§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1990

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 36. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse, millega kohus rahuldas hagejate hagi kostjalt kui nende isalt igakuise elatise väljamõistmiseks. Maakohus mõistis kostjalt elatise välja kindla summana, s.o hageja I kasuks 215,47 eurot kuus ja hageja II kasuks 204,36 eurot kuus. Ringkonnakohus lähtub

§ 652

lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt 6 2-21-19905 tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 14). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. 37. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega jätnud mõnda asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks, nagu palub kostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 38. Maakohus leidis õigesti, et hagi saab lahendada Harju Maakohtus ja kohaldas õigesti Eesti õigust vaatamata sellele, et kostja on Leedu Vabariigi kodanik ja hagejad elavad Suurbritannias. Kostja seisukoht, nagu puuduks hagejatel Eestiga puutumus, ei ole õige. Eestis elab hagejate isa, s.o kostja. 38.1.

§ 70

lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Kohtualluvuse hindamisel tuleb juhinduda Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.2008 määrusest (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (edaspidi ka ülalpidamiskohustuste määrus). Kuigi ülalpidamiskohustuste määrus ei kohaldu selle põhjenduste p 47 kohaselt Suurbritanniale, kohaldub see Eestile. Käesolev tsiviilasi on ülalpidamiskohustuste määruse artikkel 3 punkti a järgi Eesti kohtualluvuses, kuna kostja alaline elukoht on Eestis. 38.

1. Ülalpidamiskohustuste määrus reguleerib Eesti kohtute jaoks ka kohalduvat õigust. Ülalpidamiskohustuste määruse artikli 15 järgi tuleb ülalpidamisasjades kohalduva õiguse kindlaksmääramiseks kohaldada Haagi 23.11.2007 protokolli (OJ L 331, 16.12.2009, lk-d 17– 23). Selle protokolli artikkel 4 lõike 3 esimese lause kohaselt kohaldatakse juhul, kui õigustatud isik on pöördunud kohustatud isiku harilikuks viibimiskohaks (inglise keeles habitual residence) oleva riigi pädeva asutuse poole, selle asutuse asukohariigi õigust. Seega kohaldas Harju Maakohus õigesti vaidluse lahendamisel Eesti materiaalõigust (RKTKo 30.04.2024, 2-21-6015/36, p 12).
2. Õige ei ole kostja seisukoht, et hagi tuli jätta rahuldamata, kuna hagejate kõik kulud hüvitatakse Suurbritannias lastetoetustega. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejatele makstakse Suurbritannias lapsetoetust (Child Benefit), mis on ligikaudu 93,18 eurot lapse kohta kuus (dtl 231). Samuti tuvastas maakohus, et hagejate emale makstakse Suurbritannias igakuiselt toetust nimetusega Universal Credit, mille suurust mõjutab laste ema sissetulek eelmise kuu eest ja kommunaalkulude suurus. Tegemist on laste emale makstava elamiskulude katmiseks mõeldud sihtotstarbelise toetusega (dtl 232), mitte lastetoetusega, nagu leiab kostja. Õige ei ole ka kostja väide, nagu ei tohiks hagejate ema katta toetusega Universal Credit enda osa eluasemekuludest. Maakohus tuvastas õigesti, et toetus ongi ette nähtud perekonna elamiskulude katmiseks. Õige on ka maakohtu seisukoht, et laste emale makstava sihtotstarbelise toetuse arvelt ei pea rahuldama neid laste vajadusi, mis toetuse otstarbega ei seondu. See, et hagejate emale makstakse sihtotstarbelist toetust, ei välista kostja seadusest tulenevat kohustust oma lapsi üleval pidada. Kostja väide, nagu makstaks lastele Suurbritannias lastetoetusi, mis katavad kõik laste vajadused, ei ole õige. 7 2-21-19905
3. Eeltoodu tõttu on asjakohatud ka apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hagejate eluasemekulude suurust, kuna need ei mõjuta kostjalt välja mõistetud elatist. Maakohus luges kõik laste eluasemega seotud vajadused toetuse (Universal Credit) arvelt kaetuks ja märkis, et tegemist on mõjuva põhjusega elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra (vt RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 16). Kostjalt ei olegi seega laste eluasemega seotud vajaduste katmiseks elatist välja mõistetud. Väited selle kohta, nagu võiks hagejate ema üürida väiksema korteri, on üldsõnalised ja oletuslikud, samuti esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Kostja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud neid vastuväiteid juba maakohtu menetluses ja ringkonnakohus ei saa nende väidetega arvestada (

§ 652lg 1 ja 4).

1. PKS § 99 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Maakohus selgitas õigesti, et laste kulud sõiduautole on vajalikud, kui emal on vaja viia lapsi trenni, huviringidesse ja aeg-ajalt ka kooli. Asjaolu, et ema pidi varem hakkama saama ilma sõiduautota, ei muuda kulu ebavajalikuks. Maakohus hindas hagejate esitatud tõendeid ja esile toodud asjaolusid ning leidis, et sõiduki rendi- ja kindlustuse kulu tuleb jagada kolme isiku vahel ja kütusekulust lugeda laste osaks 1/
2. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks sõiduauto soetatud hagejate ema täiskasvanud lapse jaoks, kelle valduses sõiduk on ja kes käib sellega tööl, on oletuslik ja tõendamata. Hagejad selgitasid vastuseks kostja apellatsioonkaebusele, et hagejate ema täiskasvanud lapsel ei olegi juhiluba: ta töötab Londonis, sõidab sinna rongiga ega kasuta sõiduautot. Ringkonnakohus pöörab aga tähelepanu sellele, et tegemist on uute väidetega, millele kostja maakohtu menetluses ei tuginenud ja mille esmakordselt alles apellatsioonimenetluses esitamist ei ole kostja ka põhjendanud (

§ 652lg-d 3 ja 4).

Maakohus arutas hagejate transpordikulu vajadust puudutavaid asjaolusid 05.03.2024 kohtuistungil ja andis kostjale võimaluse oma seisukohad täiendavalt esile tuua ja tõendada (dtl 219, alates ajamärge 00:37:35). Kostja ei ole seda teinud. Ringkonnakohtul puudub seega uute asjaoludega arvestamiseks seadusest tulenev alus.

1. Õiged ei ole ka kostja etteheited maakohtu poolt kindlaks määratud hagejate toidukulu suurusele. Maakohus hindas hagejate esile toodud asjaolusid ja tõendeid, kõrvutas neid sotsiaalteadusliku uuringu andmetega ja leidis, et kummagi hageja põhjendatud igakuine toidukulu 160 eurot on veenev. Asjaolu, et 478 eurost kolmandik on 159,33 eurot, mitte 160 eurot, ei oma seejuures tähtsust. Maakohus selgitas seejuures juba kohtuistungil, et laste vajadused on hinnangulised, st kohus hindab vajadust, mitte kulutusi. Tegelik kulu toidule võibki sõltuvalt asjaoludest olla erinevatel kuudel erinev. Kostja seisukoht, nagu oleks toidukulu pidanud jagama nelja inimese vahel, s.t arvestama ka hagejate ema täisealise lapsega, ei ole seega õige, kuna maakohus lähtus hagejate põhjendatud vajaduse suurusest, mitte ema tehtud kuludest. Samuti on kostja jätnud tähelepanuta hagejate selgituse, et hagejate ema täisealine laps, kes jagab hagejatega ühist majapidamist, ostab endale toidu ise.
2. Elatise vähendamiseks ei anna alust ka kostja väide, et temale ei ole usutav, et hagejad käivad iga kuu juuksuris. Juuksurikulu on muu kulu real toodud näitena, koos mööblikuluga (vt käesoleva otsuse p 20). Maakohus luges muu kulu põhjendatud ulatuseks keskmiselt 15 eurot kuus, leides, et tegemist on vältimatult vajalike kuludega. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kostja üldsõnalise ja oletusliku vastuväite alusel ei ole võimalik asuda maakohtust 8 2-21-19905 erinevale järeldusele, sh teha järeldusi selle kohta, kui tihti hagejad juuksuris käivad ja millise maksumuse eest.
3. Kostja vaidleb ka apellatsioonimenetluses vastu hagejate huvihariduse kuludele, leides, et need on tõendamata. Kostja on aga jätnud tähelepanuta, et maakohus jättiski hageja I trenniga seotud kulu tõendamatuse tõttu arvesse võtmata. Hageja II trenni kulu suuruse määras maakohus kindlaks esitatud tõendite alusel. Samuti on põhjendamatud kostja üldsõnalised vastuväited kingitustega seotud kuludele. Maakohus koondas kulud kingitustele meelelahutuse ja vaba aja kulude alla, mis hõlmavad mänguasju, raamatuid, spordivahendeid, taskuraha ja sotsiaalses suhtluses osalemist (nt sünnipäevad või ka kooliekskursioonid vms). Maakohus hindas kõikide nende kulude põhjendatud vajaduse ulatuseks 55 eurot kuus. Tegemist ei ole ebamõistlikult suure kuluga.
4. Maakohus leidis õigesti ka seda, et elatise vähendamiseks ei anna alust kostja väidetavat halba majanduslikku olukorda puudutavad väited. Maakohus selgitas Riigikohtu praktikale tuginedes õigesti, et kostja ei vabane oma alaealiste laste ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tema sissetulek on väike. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt nt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 18). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel arvestatakse vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 18).
5. Iseenesest võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, kuid selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15). Need Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka alates 01.01.2022 kehtiva perekonnaseaduse kontekstis. Ka alates 01.01.2022 peab mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud esile tooma ja ka tõendama (vt ka RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2).
6. Maakohus arutas kostja majanduslikku seisundit ja ülalpidamise kohustuse ulatust puudutavaid väiteid 05.03.2024 kohtuistungil. Muuhulgas selgitas maakohus, et kostjal tuleb täpsustada, kas ta tugineb enda halvale majanduslikule seisule ja kui ta väidab, et laste ema majanduslik olukord on oluliselt parem, tuleb esile tuua, kui suur on vanemate sissetulek, samuti see, kellena ja kus vanem töötab, mis on tema hariduslik ettevalmistus. Maakohus märkis, et hinnata tuleb justnimelt võimekust sissetulekut teenida (dtl 220, ajamärge 00:52:58). Kostja ei esitanud pärast maakohtu istungit asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta ei oleks oma tervisliku seisundi või muu objektiivse asjaolu tõttu võimeline piisavalt sissetulekut teenima. Kostja on 9 2-21-19905 täisealine töövõimeline isik. Neid maakohtu järeldusi kostja ei vaidlusta. Kostja väidab endiselt, et tal ei ole võimalik paremini tasustatud tööd leida, kuid ei ole esile toonud, et ta oleks seda üldse otsinudki. Üldsõnalised väited eesti keele oskuse või eriala puudumise ja kodakondsuse kohta ei võimalda teha järeldust, et kostja ei ole võimeline laste ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut teenima.
7. Maakohus märkis õigesti, et ülalpidamiskohustuse täiendav vähendamine alla PKS §-s 101 sätestatud määra ei ole võimalik ka tulenevalt laste ema väidetavalt paremast majanduslikust seisundist. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna PKS § 102 lg 2 kohaselt iseseisvalt alust viited teise vanema väidetavalt paremale majanduslikule seisundile (RKTKo 17.01.2018, 2-16-135, p 11). Miinimummääras ülalpidamise andmine on lapsevanema kohustus lapse ees ja tavapäraselt ei sõltu see teise vanema majanduslikust seisundist. PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuslastena osavõlgnikud ja kummagi vanema kohustuse suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse eelkõige temast endast lähtuvaid asjaolusid. Kostja väited hagejate ema parema majandusliku olukorra kohta on samas jäänud üldsõnaliseks ja vastuoluliseks, kuna kostja väidab samal ajal, et laste ema sissetulek on veel väiksem kui kostja oma. Kostja ei esitanud pärast maakohtu poolt 05.03.2024 kohtuistungil antud selgitusi ka seisukohti, tõendeid ega taotlusi, mis võimaldaksid järeldada hagejate ema oluliselt paremat majanduslikku olukorda.
8. Kostja etteheide PKS § 101 lg 6 ebaõige kohaldamise kohta on asjakohatu. Viidatud sätte kohaselt mõjutab elatise suurust lapse ja elatise maksmiseks kohustatud vanema omavahel koos veedetud aeg. Kostja ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et hagejate vanemad ei ela alates 01.03.2020 koos ja lapsed jäid pärast vanemate lahkuminekut elama emaga. Kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et hagejad viibiksid mingi aja tema juures.
9. Kostja väidab ka apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt, et temalt on hagejate kasuks välja mõistetud elatis Suurbritannias. Samas ei oska kostja öelda, kas tegemist on elatise topelt väljamõistmisega. Kostja väited on alusetud. Hagejad tõendasid, et Suurbritannia riiklik asutus Child Maintenance Service lõpetas kostja suhtes menetluse seoses kostja Inglismaalt ära kolimisega ning hagejatel ei ole Suurbritannia kohtu jõustunud lahendit kostjalt elatise väljamõistmise kohta (dtl 146, 185–188). Ka maakohus juhtis kostja tähelepanu sellele, et kostjal tuleb tõendada väited elatise väljamõistmise kohta Suurbritannias. Kostja ei ole seda teinud.
10. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ainuüksi sellest, et kostja maakohtu seisukohtadega ei nõustu, ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme. Samuti hindas maakohus elatise suuruse kindlaksmääramisel õigesti hagejate vajadusi, mitte kulutusi. Hagejad ei pidanud hagi rahuldamiseks tõendama, et nende ema on suutnud seni täita nii enda kui ka laste isa ülalpidamiskohustust üksi. Maakohtu otsus jääb seega muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. 10 2-21-19905 (allkirjastatud digitaalselt) 11