4-24-1970 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-24-1970 (2630,24,001654) Kohtukoosseis Elina Elkind

§ 201

lg 2 järgi karistuseks arest 20 (kakskümmend) päeva; - määrata, et Sander Lehis peab ilmuma aresti ärakandmisele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestimajas (A. H. Tammsaare pst 61, Pärnu) ühe kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

1. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu
2. augusti
3. a otsus muutmata.
4. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Menetlusaluse isiku apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 4-24-1970 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtuväline menetlus
6. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet koostas
7. mail 2024 väärteoprotokolli, mille kohaselt Sander Lehis juhtis
8. mail 2024 kell 02:14 Rapla vallas, Rapla maakonnas, Tallinn-Rapla-Türi
9. kilomeetril mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta, olles varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Tegu vastab liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 tunnustele. Kohtuväline menetleja edastas
10. juunil 2024 väärteoasja materjalid menetlemiseks Pärnu Maakohtule, paludes kohaldada karistusena aresti. Maakohtu otsus
11. Pärnu Maakohus tegi
12. augustil
13. a otsuse, millega tunnistas S. Lehise süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 14 päeva aresti. Maakohus kohustas S. Lehist ilmuma aresti ärakandmisele
14. septembril 2024 kell 10:
15. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
16. Väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad, et S. Lehis pani tahtlikult toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusseadustiku (KarS) § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest. LS § 201 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. S. Lehise süüd saab hinnata keskmiseks ja tema puhul ei esine karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes. Muu hulgas ei esine KarS § 57 lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendavat asjaolu ehk puhtsüdamlikku karistust. Nimelt ei saa pidada puhtsüdamlikuks ja siiraks S. Lehise poolt kohtuvälisele menetlejale avaldatud kahetsust, kuna see on kantud soovist pääseda kergema karistusega.
17. Väärteoasjas esitatud karistusregistri andmete kohaselt on S. Lehisel kaks kehtivat kriminaalkaristust ja kaks kehtivat väärteokaristust. Harju Maakohtu
18. juuli
19. a otsusega mõisteti S. Lehis süüdi muu hulgas süstemaatilises mootorsõiduki juhtimises vastava kategooria juhtimisõiguseta. Samuti tunnistati S. Lehis Harju Maakohtu
20. oktoobri
21. a otsusega süüdi süstemaatilises mootorsõiduki juhtimises vastava kategooria juhtimisõiguseta.
22. detsembri
23. a otsusega väärteoasjas nr 263022003926 karistati S. Lehist LS § 201 lg 2 ja LS § 203 järgi rahatrahviga 720 eurot, mis ei ole täidetud. Karistusregistri andmete kohaselt on S. Lehisel ka teine kehtiv väärteokaristus, kuid tegelikult peab see olema kustunud. Seega on S. Lehist varem kahel korral kriminaalkorras süüdi tunnistatud süstemaatilises mootorsõiduki juhtimises juhtimisõiguseta isiku poolt ja tal on ka kehtiv väärteokaristus LS § 201 lg 2 järgi.
24. Eeltoodust tulenevalt näitas S. Lehis uue väärteo toimepanemisega, et varasemad karistused nii rahatrahvi kui ka vangistuse näol ei ole karistuse eesmärke täitnud. S. Lehis on järjekindlalt liiklusalaste süütegude toimepanemist jätkanud. Seega ei mõjutaks teda süütegude toimepanemisest hoiduma ei rahatrahv ega arest, mis on asendatud üldkasuliku tööga. Seega tuleb S. Lehisele karistuseks määrata arest. S. Lehisele aresti määramine tagab õiguskorra kaitsmise huvid, sest juhtimisõiguseta juhi liiklusest kõrvaldamine, vähemalt aresti kandmise ajaks, tagab teiste liiklejate turvalisuse. 2 4-24-1970
25. Võttes arvesse, et S. Lehise süü on keskmine ja ta ei ole kehtivate karistusandmete kohaselt varem aresti kandnud, tuleb aresti mõista sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, s.o 14 päeva. Küll aga ei ole aresti ositi määramine võimalik, sest S. Lehise varasemat karistatust arvestades ei ole ositi kantaval arestil eripreventiivset eesmärki ja see ei mõjuta isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest sellisel määral kui katkematult kantav arest. Väärteoasja materjalide kohaselt ei esine S. Lehisel perekondlikust, tööalasest või tervislikust seisundist tulenevat mõjuvat põhjust aresti ositi kandmisele määramiseks. Kohtuvälise menetleja apellatsioon
26. Maakohtu otsuse peale esitas
27. septembril 2024 apellatsiooni kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri esindaja I.J, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist S. Lehisele mõistetud karistuse määra osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista S.

§ 201lg 2 järgi karistuseks arest 30 päeva.

Apellant nõustub asja arutamisega kirjalikus menetluses. Apellatsiooni seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

1. Maakohus küll hindas karistuse mõistmiseks sobivaid ja vajalikke asjaolusid, kuid seejärel jõudis väärale järeldusele karistuse määra osas. Nimelt tuvastas maakohus, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust ja kaks karistust väärtegude toimepanemise eest. Muu hulgas on menetlusalust isikut karistatud mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt. Tegelikult on väärtegude toimepanemise eest isikut varem karistatud järgmiselt:
2. aastal rahatrahviga (asendati üldkasuliku tööga),
3. aastal arestiga 25 päeva (asendati üldkasuliku tööga),
4. aastal arestiga 20 päeva,
5. aastal arestiga 14 päeva ja
6. aastal rahatrahviga. Kohtupraktika kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-126-03) peaksid karistused ajas muutuma liigilt ja määralt raskemaks, et kinnistada keelunormi kehtivust. Käesoleval juhul on olukord vastupidine, sest menetlusalusele isikule määratud karistused on ajas muutunud kergemaks ja tema poolt tegude toimepanemise jätkamine näitab, et karistused ei ole olnud mõjusad. Samalaadseid süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huve ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest.
7. Maakohus tuvastas, et isiku süü on keskmine ja kergendavad ning raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti tegi maakohus kindlaks, et S. Lehisel ei ole kunagi juhtimisõigust olnud ja ta ei ole autokoolis käinud. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saa käesoleva väärteo eest mõistetav karistus olla alla keskmise määra. Menetlusalust isikut süüdistatakse juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimises, mistõttu ei ole tema puhul võimalik lisakaristuse (juhtimisõiguse ära võtmine) kohaldamine, mistõttu ainus võimalus on mõista raskeimat karistusliiki ja määra. Menetlusaluse isiku apellatsioon
8. Maakohtu otsuse peale esitas
9. septembril 2024 apellatsiooni menetlusalune isik S. Lehis, kes taotleb mõistetud karistuse ositi kandmise võimaldamist. S. Lehis märgib, et ta on nõus määratud arestiga, s.o 14 päeva, kuid tal ei ole võimalik aresti korraga järjest ära kanda. Nimelt viibib ta töölähetuses Lätis ja tööandjal ei ole võimalik teda korraga 14 päevaks töölt ära lasta. Vastasel juhul tuleb tööandjal otsida uus töötaja, mis S. Lehise jaoks tähendab töökoha ja sissetuleku kaotust. S. Lehis nõustub asja arutamisega kirjalikus menetluses. 3 4-24-1970 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. S. Lehisele pannakse süüks seda, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust isikuna, kes on varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ning pani seega toime LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo. Kuivõrd kohtuvälise menetleja apellatsioonis ja menetlusaluse isiku apellatsioonis puudub vaidlus selle üle, et S. Lehis on toime pannud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning ringkonnakohus ei tuvasta selles osas selliseid rikkumisi, millised oleksid raskendanud menetlusaluse isiku olukorda, lahendab ringkonnakohus väärteoasja esitatud apellatsioonide piires, s.o vaid S.

§ 201lg 2 järgi mõistetud karistuse osas.

Seejuures ei vaidlusta pooled sedagi, et põhjendatud on S. Lehise karistamine arestiga. Esmalt hindab kolleegium kohtuvälise menetleja apellatsiooni väiteid aresti pikkuse osas (I), seejärel kaalub S. Lehise taotlust määrata karistuse kandmine ositi (II) ning võtab kokku väärteoasja lahendamise tulemused (III). I

1. Kohtuväline menetleja taotleb menetlusaluse isiku karistamist 30 päeva pikkuse vangistusega, tuginedes peamiselt sellele, et isikule mõistetavad karistused peavad ajas muutuma liigilt ja määralt raskemaks, et kinnistada keelunormi kehtivust. Lisaks viidatakse apellatsioonis S. Lehise süü suurust puudutavatele asjaoludele ja lisakaristuse mõistmise võimatusele, järeldades, et lõpptulemusena tuleb isikule mõista karistus raskeimas karistusliigis ja -määras.
2. Kolleegium nendib esmalt, et KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suurusele hinnangu andmisel tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendavates ja raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11312, p 9.1). Karistusõiguse teooria ja Riigikohtu praktika kohaselt ei hõlma seejuures süü üldjuhul asjaolusid, mis iseloomustavad teo toimepanija isikut, sh tema varasemat õigusvastast käitumist ja karistusi analoogsete tegude eest. Neid saab arvestada alles pärast süü suurusele vastava karistuse kindlakstegemist selle korrigeerimisel eripreventiivsetel eesmärkidel. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 122-227, p 11).
7. Olukord on mõneti erinev süüteokoosseisude puhul, milles ühe koosseisutunnusena sätestataksegi faktilist või õiguslikku retsidiivi erilise isikutunnusena – nt KarS § 424 lg 2 või ka KarS § 4231 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-3067, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul võib teatud mööndustega lugeda selliste koosseisude hulka ka LS § 201 lg 2, mis jääb n-ö sammu tahapoole KarS §-st 423 1 ja sätestab ühe alternatiivina erilist isikutunnust – teo toimepanijana isikut, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Praktikas tähendabki see sageli isikut, kes on vähemalt kahel korral juhtinud mootorsõidukit, kui tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Praegusel juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et S. Lehist on enne talle praeguses väärteoasjas 4 4-24-1970 etteheidetavat tegu juba kaks korda kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt põhjusel, et tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus (
10. novembril 2022 ja
11. mail 2020 – mõlemad seonduvad ka kehtivate karistustega). Ühel korral mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamine on süüneutraalne, kuna tegemist on karistamise eeldusega. Kahel korral juhtimiselt eemaldamine juhtimisõiguse puudumise tõttu, mis päädis mõlemal juhul ka isiku karistamisega, ja seejärel uuesti mootorsõiduki juhtimine mõjutab eeskätt küll eripreventiivset prognoosi, kuid kirjeldab lisaks ka isiku käitumise motiivina eriti ükskõikset suhtumist normi ja mõjutab seega (suurendavalt) ka süü suurust. Väärteoasjas on seejuures tuvastatud muu hulgas menetlusaluse isiku enda ütlustega ja Transpordiameti andmetega seegi, et S. Lehisel pole kunagi olnud mootorsõiduki juhtimisõigust – seega ei ole tema mootorsõiduki juhtimise oskust kunagi riiklikult kontrollitud, muutes teda liikluses selle võrra ohtlikumaks. Maakohus järeldas praegusel juhul, et S. Lehise süü on keskmine, viidates ainult sellele, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, kuid jättis hindamata nimetatud asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtu põhjendustega karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise kohta ja leiab kokkuvõtlikult, et ka teo ebaõigust arvesse võttes jääb S. Lehise süü suurus sanktsiooni keskmise määra lähedale.
12. Kohtu kohustus arvestada karistuse kohaldamisel eripreventiivse eesmärgina võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest tuleneb KarS § 56 lg 1 teisest lausest. Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Seejuures pole korduvrikkujale karistuse liiki ja määra valides põhjust välistada iseloomustava teabe seast ka varasemaid arhiveeritud karistusi, kui need on asjakohased (vt koos viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsus väärteoasjas nr 4-24-1970, p 13). Seega eksis maakohus igal juhul materiaalõiguse kohaldamisel, arvestades eripreventiivsete kaalutluste juures vaid kehtivaid karistusi - muu hulgas pidas maakohus kehtivate karistusregistri andmetele tuginedes oluliseks, et S. Lehis ei ole kunagi varem aresti kandnud (otsuse p 17), jättes seejuures tähelepanuta arhiveeritud andmetest tulenevat teavet, mis kinnitab vastupidist. Samas ei ole igal juhul tõsiseltvõetav maakoht argument, et võrdlemisi hiljuti vangistust kandnud isiku (vabanes
15. aastal) puhul on oluline, et ta pole varem aresti kandnud. Nii vangistuse kui aresti puhul on tegemist olemuslikult vabaduskaotusliku karistusega, mis avaldavad isikule sarnast mõju.
16. Selle vea kõrvaldamisel märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kohtuvälise menetleja lähenemisega, mille kohaselt ainuüksi eri- ja üldpreventiivsetel eesmärkidel on võimalik karistust suurendada maksimummäärani ja seda sõltumata süü suurusest. Seda ei kinnita ka Riigikohtu praktika. Näiteks Riigikohtu
17. juuni
18. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-158-13, p-d 8-9 (mis viitab omakorda kohtuvälise menetleja apellatsioonis toodud lahendile nr 3-1-1-26-03) tuleneb esmalt, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Karistus „üle sanktsiooni keskmist määra“ ei võrdu aga maksimummääras karistusega. Lõppjäreldusena leiab Riigikohus viidatud lahendis, et karistuse mõistmine maksimummääras võib olla tingitud keskmisest suuremast 5 4-24-1970 teo ebaõigusest, kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolust ning eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest koostoimes.
19. Riigikohtu öeldut kokku võttes ja praeguses asjas rakendades leiab ringkonnakohus järgmist. Eri- ja ka üldpreventiivsed kaalutlused võimaldavad süüraamidele vastavat karistust korrigeerida, kuid seda siiski süüle rajanevast karistusest täielikult irdumata – näiteks kui süü jääb keskmise määra lähedale, siis ka selle korrigeerimine preventiivsetel kaalutlustel ei saa vähemalt üldjuhul viia selleni, et karistust mõistetakse hoopis maksimum- või miinimummääras. Seejuures tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas Riigikohtu praktikaga arvestada eeskätt karistusi analoogsete tegude eest. Ringkonnakohus nendib, et S. Lehist on kahel korral karistatud kriminaalkorras mh süstemaatilise mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta (
20. aastal ja viimati
21. aasta juulis, vabanes vangistuse kandmiselt
22. septembril 2021). Menetlusalune isik pani seejärel uue teo – ehk mootorsõiduki juhtimise ilma juhtimisõiguseta – toime
23. novembril 2022, mille eest teda karistati rahatrahviga. Karistusregistri andmetel on karistus täitmata. Järgnevalt pani isik toime talle praeguses väärteoasjas etteheidetava teo
24. mail 2024, seega ligi 1,5 aastat hiljem. Arhiveeritud karistusregistri andmetest nähtub, et isikut on alates
25. aastast korduvalt (8 väärtegu aastatel 2013-2018, sh karistusregistri väljavõttes kehtivana märgitud
26. aastal toimepandud tegu) karistatud väärteokorras mootorsõiduki juhtimise eest ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta nii rahatrahvi kui arestiga, samuti on aresti asendatud üldkasuliku tööga; karistuse asendamise korras on rahatrahvi asendatud aresti ja üldkasuliku tööga. Ükski meede ei ole osutunud piisavalt tõhusaks. Seega isegi arvestades viimasest rikkumisest möödunud aega tingivad eripreventiivne prognoos ja ka üldpreventiivsed kaalutlused praegusel juhul, et süüle vastavat karistust, mis jääb sanktsiooni keskmise määra lähedale, korrigeeritaks raskendamise suunas, kuid seda nii, et karistus ei ületa siiski 2/3 sanktsiooni maksimummäärast. Eeltoodu tõttu mõistab ringkonnakohus S. Lehisele karistuseks 20 päeva aresti. II
27. Järgnevalt hindab ringkonnakohus menetlusaluse isiku apellatsioonis esitatud taotlust kanda mõistetud aresti ositi. S. Lehis põhjendab seda (Lätis) tööl käimise vajadusega. KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistes aresti võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Praegu viitab S. Lehis sellele, et karistuse kandmisel järjestikku kaotab ta töökoha. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt avaldas isik, et töötab äriühingus X OÜ. Kohtuistungil kinnitas S. Lehis samas sedagi, et on füüsilisest isikust ettevõtja, mis pigem eeldab võimekust korraldada oma tööaega vähemalt mingil määral iseseisvalt. Äriregistri andmetel, mida ringkonnakohus peab üldtuntuks asjaoluks, tegeles X OÜ seejuures näiteks
28. aastal jookide serveerimisega ja maastikuhooldusega ning seda kõike Eesti Vabariigis. Kolleegium nendib, et menetlusalune isik ei ole oma väidete kinnitamiseks – aresti kandmise ajal töökoha olemasolu Läti Vabariigis ja võimatus sellest kohtuotsuse täitmiseks ajutiselt eemal viibida ning selle mõju majanduslikule olukorrale – esitanud ühtegi tõendit. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi, s.o karistuse piisavat mõju menetlusalusele isikule, leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et praegusel juhul ei ole põhjendatud määrata karistuse kandmine ositi. 6 4-24-1970 III
29. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 4, § 148 p-le 2, § 149 p-le 1 ja VTMS § 151 lg 3 p-le 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o S. Lehise karistamises arestiga 14 (neliteist) päeva. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab S.

§ 201

lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistuseks aresti 20 (kakskümmend) päeva. Kohtuvälise menetleja apellatsioon kuulub rahuldamisele ja S. Lehise apellatsioon jääb rahuldamata.

1. Väljaspool apellatsiooni piire tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 3 ja § 150 lg 2 alusel ka karistuse kandmise algusaja osas. Maakohus kuulutas kohtuotsuse resolutsiooni
2. augustil 2024 ja kohustas S. Lehist ilmuma aresti ärakandmisele
3. septembril 2024 kell 10.
4. Apellatsiooniteate esitamise järel tehti otsuse terviktekst kättesaadavaks
5. septembril
6. Sellest ajast hakkas kulgema 15-päevane apellatsioonitähtaeg, mistõttu maakohtu otsuse resolutsioonist lähtudes pidanuks isik asuma karistuse kandmisele enne apellatsioonitähtaja möödumist.
7. Jättes kõrvale VTMS § 205 lg-s 1 sätestatud erandi, kuulub kandmisele üksnes jõustunud otsusega mõistetud arest. VTMS § 205 lg 2 kohaselt saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse arestimajja või vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. VTMS § 205 lg 2 sõnastus lähtub loogikast, et aresti kandmisele asumise aeg määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist eraldi toiminguga. Maakohtu otsuses märgitud tähtaeg (s.o
8. september 2024), millal S. Lehist kohustati asuma aresti kandma, jääb ilmselgelt ajaliselt perioodi, mil maakohtu otsus ei ole veel jõustunud. Aresti kandmine ajal, mil maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, riivaks ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikli 2 lg-s 1 sätestatud edasikaebepõhiõigust. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus, et S. Lehis peab asuma karistust kandma ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 7