Avaldaja leiab, et menetluskulude avaldaja kanda jätmine ei ole põhjendatud ja on ebaõiglane alljärgnevatel põhjendustel. Avaldus oli esitatud mitte V. Engeli vastu, vaid juurdepääsu määramiseks avaldaja kinnistule ja selles olid esitatud alternatiivsed võimalused, sh ühe alternatiivina märkis avaldaja ka juurdepääsu üle XX kinnistu. Asja menetluses tuvastati, et ainus sõidetav ja olemasolev juurdepääsutee on nn ajalooline juurdepääs, mis läbib mh XX kinnistut. Kõik muud juurdepääsud eeldasid suuremal või 2 vähemal määral ehitustööde tegemist tee rajamiseks. Ka kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissist nähtub, et osa kompromissiga kokkulepitud juurdepääsuteest tuleb alles rajada ning seda teeb avaldaja. Avaldaja vaidleb vastu puudutatud isiku väitele, et viimane ei ole menetluses esitanud pahausklikke, tõendamata ega põhjendamatuid väiteid, mis saaks õigustada menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmist. Avaldaja toob esile, et isegi menetluskulude küsimuses esitab puudutatud isik selgeid valeväiteid. Lisaks pakkus puudutatud isik menetluses avaldaja kinnistule juurdepääsuks osaliselt ka selgelt teostamatuid või üksnes väga suurte kuludega teostatavaid juurdepääsulahendusi. Kõik ettepanekud olid kantud puudutatud isiku motiivist suunata juurdepääs avaldaja kinnistule eemale XX kinnistust. Puudutatud isiku tegevus suurendas nii tema enda kui ka avaldaja menetluskulusid. Tema ainus ülesanne kohtumenetluses oleks pidanud olema kohtule põhjendada, miks ei ole mõistlik juurepääsu määrata üle tema kinnistu, tema ülesandeks ei olnud pakkuda, millised muud alternatiivid esinevad. Puudutatud isik keeldus ka korduvalt kompromissist, sundides pooli jätkama menetluskulude kandmist. Avaldaja hinnangul on ilmselgelt õiglane jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda (
Juurdepääsuvaidlustes on kohtud sageli jätnud menetluskulud isiku kanda, kes on põhjustanud kohtusse pöördumise (nt Riigikohtu 07.10.2020 lahendi nr 2-18-11359 p. 14). Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma, kuna puudutatud isik sulges ühepoolset ajaloolise juurdepääsutee avaldaja kinnistule, katkestades sellega ühenduse avalikult kasutatava teega. Kohus kohaldas asjas esialgset õiguskaitset, sh puudutatud isiku suhtes. Kompromiss õnnestus sõlmida, kuna osade naaberkinnistute omanikud kohtumenetluse ajal muutusid ning uued omanikud olid mõistlikud ning ei soovinud kohtus vaielda. Kompromissi sõlmimine tõi avaldajale kaasa ka kulud osaliselt uue juurdepääsutee rajamiseks (kuigi ajalooliselt kasutatud tee, mis läbis V. Engeli kinnistut, oli olemas). Avaldaja käitus kompromissi sõlmides mõistlikult. V. Engeli poolt kompromissiga mitte ühinemine oli ebaratsionaalne ja ebamõistlik (kompromissiga lahendatud juurdepääsutee ei puudutanud enam V. Engeli kinnistut) ning kantud üksnes soovist saada avaldajalt menetluskulusid. Selline puudutatud isiku käitumine on avaldaja hinnangul käsitletav menetlusosalise õiguste kuritarvitamisena.
Avaldaja arvamuse kohaselt on puudutatud isik põhjustanud nii kohtusse pöördumise kui ka venitanud kohtumenetlust ja suurendanud kunstlikult kõikide menetlusosaliste menetluskulusid sellega, et on korduvalt keeldunud kompromissi sõlmimisest. Ta oli ainus menetlusosaline, kes ei ühinenud tsiviilasjas sõlmitud kompromissiga. Kohus leidis, et puudutatud isiku menetluskulud tuleb
Maakohus nõustus avaldaja toodud põhjendustega ega hakanud neid kordama. Kohus pidas oluliseks lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest, kuna kõikide kompromissiga liitunud menetlusosaliste menetluskulud jäid nende endi kanda, siis on põhjendatud jätta ka V. Engeli menetluskulud tema enda kanda. Kui V. Engel, sõlmides perekond Šaporenkoga pärast sisulise menetluse lõppu kokkuleppe menetluskulude jaotuse osas, millega 2/3 menetluskuludest jäi tema kanda ning perekond Šaporenkod kohustusid hüvitama talle 1/3 menetluskuludest, siis võttis V. Engel endale riski, et 2/3 menetluskuludest võibki jääda tema enda kanda. Millegagi ei ole tõendatud, et kokkulepe kehtib alates tsiviilasja menetlusse võtmisest, kuigi see on kokkuleppe p-s 4 märgitud. Kohus lähtus kokkuleppe allkirjastamise kuupäevadest. Kuna maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda, ei hinnanud maakohus puudutatud isiku esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada puudutatud isiku avaldus ja mõista kõik tema menetluskulud välja avaldajalt; määrata puudutatud isiku menetluskulude suuruseks tsiviilasjas nr 2-21-5188 kokku 20 764,27 eurot (koos käibemaksuga) ja määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab avaldaja tasuma viivist menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Puudutatud isik ei allkirjastanud kompromissi menetluse lõpetamiseks, kuna ta ei nõustunud, et avaldaja ei hüvita talle menetluskulusid.
lg 1 võimaldab menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. Sellest teeb puudutatud isik järelduse, et juurdepääsuvaidlustes on üldine olukord, kus avaldaja tasub menetluskulud ning erandlik on kulude puudutatud isikute kanda jätmine. Kulude määruskaebuse esitaja kanda jätmiseks peab kohus seda sisuliselt põhjendama. Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud ega selgitanud, kuidas avaldus oli algusest peale ilmselgelt põhjendatud või et puudutatud isik oleks sellele alusetult vastu vaielnud. Avaldaja avaldus ei olnud algusest peale ilmselgelt põhjendatud. Kohtumenetlus kestis avalduse esitamisest sisulise kompromissini jõudmiseni üle kahe aasta. Asjas esitati kohtu algse määruse peale mitmeid määruskaebusi, mis ringkonnakohtu poolt osaliselt rahuldati. Juba see asjaolu viitab, et avaldaja avaldus ei olnud ilmselgelt põhjendatud ning vajas põhjalikku sisulist arutamist mitmete poolte vahel. Puudutatud isik ei ole avaldusele alusetult vastu vaielnud. 4 Esialgses avalduses avaldaja selget juurdepääsu võimalust ei taotlenudki, vaid pakkus välja paar varianti ning jättis parima lahenduse kohtu otsustada. Säärast lähenemist kinnitas avaldaja ka mitmes järgnevas menetlusdokumendis. Juba seetõttu ei saa avaldust pidada algusest peale ilmselgelt põhjendatuks. See on järeldatav ka ringkonnakohtu 7. septembri 2022 määrusest. Ringkonnakohus leidis viidatud määruse punktis 28, et maakohus ei olnud nõuetekohaselt kaalunud mh XX kinnistu omaniku huve. See viitab asjaolule, et puudutatud isik ei esitanud menetluses alusetuid vastuväiteid ilmselgelt põhjendatud avaldusele. Antud asjas on äärmiselt oluline, et menetluse lõpetanud kompromissis kokkulepitud juurdepääs ühtib kaebaja poolt juba esimeses menetlusdokumendis välja pakutud juurdepääsutee lahendusega (vt 22.04.2021 puudutatud isikute 1 ja 2 seisukoha p 2.9(b) ja Lisa 9). Puudutatud isik vaidles kogu menetluse jooksul vastu avaldaja nõudele saada juurdepääsutee, mis puudutatud isiku kinnistust kahel korral üle sõidab ja sellega tema õigusi ebaproportsionaalselt riivab. Avaldaja soovis sõita enda kinnistule suure ringiga, kuid puudutatud isik oli veendunud, et avaldajal on õigem sõita oma kinnistule otse. Kaebaja pakkus menetluse jooksul küll välja ka alternatiive juurdepääsu võimaldamiseks, kuid seda ei saa pidada „alusetuks vaidlemiseks“. Maakohus ega avaldaja ei ole välja toonud, kuidas või miks mõni kaebaja välja pakutud alternatiividest oleks olnud selgelt ebamõistlik või põhjendamatu ning ei oleks isegi väärinud kaalumist. Kaebaja oleks eelistanud alternatiive kaaluda puudutatud isikute ja avaldaja vahelistel aruteludel väljaspool kohtumenetlust, kuid avaldaja pöördus kohtusse ilma eelnevalt säärast arutelu pidamata. Menetluskulude kaebaja kanda jätmine ei ole õiglane ega põhjendatud ka
Viidatud normi ei saa sisustada selliselt nagu maakohus seda tegi. Ebaloogiline ja ebaõiglane on jätta menetluskulud menetlusosalise kanda seetõttu, et ta ei nõustunud kompromissiga menetluskulude jaotuse tõttu. Sellisel sisustamisel kaotab säte oma mõtte. Sätte eesmärgijärgne kohaldamine eeldab, et isik ei nõustu kompromissiga sisulistel põhjendustel, et vältida eelkirjeldatud olukorda. Kuna kaebaja ei ole kompromissi allkirjastanud, ei ole teda võimalik kohelda võrdselt isikutega, kes kokkuleppega nõustusid.
lg 1 kohaldamisel on kohtul kaalutlusruum ning kohtul on võimalik jaotada menetluskulud sisuliselt kõikidel
§-des 162 ja 163 sätestatud viisidel. Siinkohal ei ole kohus kordagi kaalunud vähemalt osaliselt kaebaja menetluskulusid avaldaja kanda jätta ega põhjendanud säärase kaalutluse tegemata jätmist. Kuivõrd säärase vaidluse puhul oleks kõigi menetluskulude avaldaja kanda jätmine üldreegel ning kaebaja käitumine menetluses ei olnud selgelt täielikult põhjendamatu, on põhjendatud vähemalt osa kaebaja menetluskuludest avaldaja kanda jätmine. Kokkulepe perekond Šaporenko ning kaebaja vahel sõlmiti suuliselt, kui pooled kaasati puudutatud isikutena käesolevasse tsiviilasja ning pooled valisid enda esindajaks NJORD Advokaadibüroo. Sellisele kokkuleppele ei sea seadus kohustuslikku vorminõuet. Kohtu nõude järgselt, esitada kirjalik kokkulepe, edastati poolte allkirjastatud kinnituskiri, et kõnealune kokkulepe on olemas ning kinnituskirja punkt 4 järgi sõlmiti kohtumenetluse alguses. Kinnituskirjale märgitud kuupäev tähistab aega, mil antud kinnituskiri allkirjastati, mitte aga aega, mil kaebaja ja perekond Šaporenko kohtukulude jooksva tasumise proportsioonis kokku leppisid. VÕS § 11 lg 1 järgi võib selline kokkulepe olla suulises vormis. Suuline leping on õiguspärane lepingu vorm ning selle hilisemaks tõendamiseks ei ole peale poolte kinnituste muud võimalust. Kohtu seisukoht, et kokkulepe on sõlmitud pärast lõpplahendi jõustumist, on arusaamatu ja väär. Kui kohus säärast kinnitust ei arvesta, vähendab see suuliste lepingute õigusvõimet ning muudab olematuks TsÜS § 77 lg-s 1 sätestatud tehingu vormivabaduse põhimõtte. Seega on kaebaja menetluskuludeks käesolevas kohtumenetluses 2/3 tema ja perekond Šaporenko kantud kuludest. 7. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine on põhjendatud. Vaidluses õnnestus kompromiss saavutada üksnes seetõttu, et kohtumenetluse ajal muutusid naaberkinnistute omanikud, kes ei olnud huvitatud kohtuvaidluse pidamisest. Maakohus 5 on teinud
lg 1 teise lause kohaldamisel diskretsiooniotsuse, mis on kooskõlas kohtupraktikaga. Avaldaja tõstatab küsimuse, kas puudutatud isikul on üldse õigus nõuda menetluskulude hüvitamist olukorras, kus maakohus ei otsustanud menetluskulude jaotust 26. juuni 2023 määruses, millega maakohus kinnitas kompromissi ja lõpetas asjas menetluse.
Kui puudutatud isik soovis enda menetluskulude hüvitamist, oleks ta pidanud maakohtu
lg 2 alusel ise uue määruse, millega jätab puudutatud isiku menetluskulud maakohtus ja
Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et maakohus rikkus
Engeli menetluskulude jaotuse asja lõpetavas määruses kindlaks määramata. Samas ei saa sellise maakohtu rikkumise (mida ei avaldaja ega puudutatud isik ei vaidlustanud) järelmiks olla puudutatud isiku menetluskulude kohtu poolt jaotamata jätmine.
lg 1 p 3 kohaselt võib kohus teha menetlusosalise taotlusel või omal algatusel täiendava otsuse, mh siis, kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist. Kuivõrd kohus määras 26. juuni 2023 määrusega ka täiendava otsuse tegemise aja, ei pidanud puudutatud isik järgima
Avaldaja ei ole vastuses määruskaebusele esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudutatud isiku menetluskulude hilisema jaotamisega rikutakse avaldaja õigustatud huve. Seega võis maakohus vaidlustatud määrusega otsustada puudutatud isiku menetluskulude jaotuse. 10. Puudutatud isik taotles enda menetluskulude jätmist avaldaja kanda. Maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud
Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et puudutatud isik peab kandma enda menetluskulud seetõttu, et tema tegevus põhjustas avaldaja poolse kohtusse pöördumise, ta on venitanud kohtumenetlust ja 6 suurendanud kunstlikult kõigi teiste menetlusosaliste kulusid kohtumenetluses, samuti korduvalt keeldunud asja lahendamisest kompromissiga. Maakohus pidas ebaõiglaseks ja menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks ka olukorda, kus kompromissi sõlminud menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda, kuid kompromissiga mittenõustunud menetlusosalise menetluskulud peab kandma avaldaja. Seejuures märkis maakohus, et avaldaja ei saa kompromissiga mittenõustunud puudutatud isikult enda menetluskulusid nõuda, kuivõrd on kompromissi tehes nõustunud, et tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Avaldaja ei ole maakohtu seisukohta selles osas vaidlustanud. 11. Käesoleval juhul tuleb menetluskulude jaotis kindlaks määrata mitme menetlusosalisega hagita asjas. Sellistes asjades on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada menetluskulud muul viisil, tuleb seda põhjendada, kusjuures peamiseks lähtekohaks on sellisel juhul kulude jaotamisel õigluse põhimõte (vt RKTKm 3-2-1-42-08, p 18). Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö. kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annab
lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.
lõigete 1 ja 2 sõnastus võimaldab jätta menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse või panna need täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et viidatud sätte kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt RKTKm nr 2-16-5794/201 p 12, nr 2-18-11359 p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades eristanud puudutatud isiku menetluskulusid erinevates kohtuastmetes ja ei ole piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas puudutatud isiku kõik menetluskulud tema enda kanda ka olukorras, kus puudutatud isiku määruskaebuse alusel on ringkonnakohus maakohtu 1. märtsi 2022 määruse tühistanud. 12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud puudutatud isiku menetluskulud maakohtus ja esialgse õiguskaitse vaidlustamisel puudutatud isiku enda kanda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus selles osas järgmist. Avalikule teele juurdepääsu asjadele on omane paljude menetlusosaliste kaasamise vajadus.
lg-te 1 ja 3 järgi peab kohus kaasama puudutatud isikutena kõik puudutatud kinnisasjade omanikud (RKTKm nr 3-2-1-31-17 p 13; nr 3-2-1-13-17 p 17). Kõigi kinnisasjade omanike, üle kelle kinnisasjade võiks avaldaja kinnisasjale juurdepääs tulla kõne alla, kaasamine on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt (RKTKm nr 2-19-20416 p 13; nr 3-2-1-106-12, p 10). Sellest järeldub, et kui ka avaldaja ei oleks avalduse esitamisel palunud V. Engelit puudutatud isikuna menetlusse kaasata, oleks kohus pidanud ta ise seaduse alusel menetlusse kaasama. Sisuliselt on tegemist kinnisasja omaniku seadusest tuleneva kohustusega osaleda vajadusel juurdepääsuõigust puudutavas kohtumenetluses. Riigikohus on avaldanud juurdepääsuasjas küll seisukohta, et juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve (RKTKm 2-19-690, p 17). Samas saab kohus sellest eeldusest kõrvale kalduda, kui selline lahendus kalduks kõrvale õigluse põhimõttest (vt määruse p 11). Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et juurdepääsuasjades võiks võtta arvesse samu põhimõtteid nagu kaasomandi lõpetamise hagimenetluses (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 172, lk 813). Riigikohus on kaasaomandi lõpetamise asjades korduvalt sedastanud, et neis asjades ei peaks kohaldama
Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema kaasomaniku huvides ning põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud poolte endi kanda (vt RKTKo 3-2-1- 70-10 p 14). 7
lg-st 2, mis reguleerib menetluskulude jaotust olukorras, kui kohus teeb asjas sisulise lahendi sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool. Käeolevas asjas maakohus sisulist lahendit ei teinud. Kuivõrd praegune asi lõppes kompromissi sõlmimisega, võiks kohaldamisele kuuluda
lg 3, mille järgi kompromissi sõlmimisel kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisti. Samas tuleb arvestada, et erinevalt hagimenetlusest (mille kulude jaotust eelkõige
reguleerib), on hagita menetluses juurdepääsu asjades kompromissi sõlmimine võimalik ka üksnes avaldaja ja osade puudutatud isikute vahel, mistõttu ei saa ka seda normi käesoleval juhul otseselt kohaldada. Küll on aga tekkinud olukorras ja arvestades juurdepääsuvaidluste eripära ning
lg-st 1 tulenevat kohtu diskretsiooniõigust põhjendatud maakohtu järeldus, et kompromissiga nõustunud puudutatud isikuid ei peaks menetluskulude jaotamisel kohtlema oluliselt erinevalt nendest puudutatud isikutest, kes kompromissiga ei nõustunud. Kui neid kohelda erinevalt, peaks selline erinev kohtlemine olema selgelt põhjendatud.
lg 1 kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Sellest saab tuletada, et kaebuse rahuldamise korral võib menetluskulud panna ka muu menetlusosalise kanda kui määruskaebuse esitaja. Ringkonnakohus 7. septembri 2022 määruses menetluskulusid ei jaotanud, vaid jättis selle maakohtu otsustada lõpplahendis.
lg 1 teine lause võimaldab otsustada menetluskulude kandmist ka osade kaupa, sh kohtuastmete kaupa. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et kuivõrd puudutatud isiku määruskaebus maakohtu
Puudutatud isiku menetluskulude nimekirjast (VI kd lk 27jj) ei nähtu selgelt puudutatud isiku menetluskulude kogusuurus
Seetõttu ei määra ringkonnakohus käesolevas määruskaebemenetluses ka menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks. (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.