Obsah (8)

§ 172§ 168§ 162§ 657§ 654§ 475§ 477§ 423

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-17-12530 Tsiviilasi Hel

) § 168 lg-le 2, § 172 lg 1 teisele lausele ja lg 7 teisele lausele ning leidis, et esineb alus ja kohtuvaidluse tulemust arvestades on õiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asja saab lahendada üksnes avalduse alusel. Avaldaja võõrandas menetluse ajal kinnistud, millele juurdepääsu taotles, ja tal ei ole enam õiguslikku huvi menetlust jätkata. Avaldaja võttis avalduse tagasi ja kohus jättis avalduse läbi vaatamata. Üksnes see, et avaldaja ise osales menetluses vandeadvokaadist esindaja vahendusel, kinnitab, et ka puudutatud isikutel oli põhjendatud vajadus õigusteadmistega esindaja järele. Puudutatud isikute jaoks ei ole kohtumenetluses osalemine igapäevane ja arvestades, et juurdepääsu taotleti puudutatud isikuid äärmiselt koormaval viisil, oli lepingulise esindaja kaasamine mõistetav. Maakohus ei nõustunud avaldajaga, et puudutatud isikud saavutasid selle, mida soovisid. Puudutatud isikud ei soovinud kohtumenetluses osaleda ja selleks kulutusi teha. Kinnistute võõrandamine oli avaldaja otsus. MÄÄRUSKAEBUS 13. Avaldaja palub 7. detsembri 2023 määruskaebuses tühistada maakohtu 22. novembri 2023 määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda. Menetluskulude täies ulatuses avaldaja kanda jätmine ei ole seaduslik ega õiglane. Maakohus pööras tähelepanu üksnes menetluse lõppemise viisile, arvestamata piisavalt tsiviilasja liiki, kohtusse pöördumise asjaolusid, avalduse tagasivõtmise põhjuseid ja asja tulemust kõigi asjaosaliste jaoks. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 172

lg 1 esimest lauset ja 4 hagimenetlust reguleerivat

§ 168lg-t 2.

Menetluskulud tuleb jätta

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

Asjaolud, et avaldus oli selle esitamisel põhjendatud ja avaldaja seaduses sätestatud huvi kaitseks vajalik ning lõpuks kaotas avaldaja jõu asja menetleda, välistavad

§ 172lg 7 kohaldamise.

Avaldaja suhtes oleks eriti ebaõiglane, kui teiste menetlusosaliste lepinguliste esindajate kulud pandaks tema kanda olukorras, kus ta pidi müüma kinnistud odavalt ja võttis avalduse tagasi. Avaldaja põhjendab oma taotlust õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga, mille kohaselt saab juurdepääsu asjades kulude jaotuse puhul arvestada menetlusosaliste osalemise ulatust ning seda, kelle huvides lahend tehakse, võttes samas arvesse samu põhimõtteid mis kaasomandi lõpetamise asjades. Kaasomandi lõpetamisel ei peaks kohaldama

§ 162lg-t 1, mille järgi kannab kulud pool, kelle kahjuks lahend tehti.

Avaldaja ei olnud süüdi, et talle kuulusid kinnistud, millel puudus juurdepääs avalikule teele. Avaldaja omandas looduskaitseliste maade vahetusega kinnistu ja jagas selle kuueks. Juurdepääsu puudumine oli teada, kuid Maa-amet selgitas, et seda saab nõuda asjaõigusseaduse § 156 alusel. Naabrid olid kohtueelselt juurdepääsu andmisele täielikult vastu. Sellises asjas kohtusse pöördumist ei saa võrrelda hagimenetlusega. Juurdepääsu ja kaasomandi asjades ei tingi kohtusse pöördumist kellegi õiguste otsene rikkumine, vaid varem välja kujunenud faktiline asjaolu või seisund, milles ei ole midagi otseselt õigusvastast. Puudutatud isikutel ei olnud lepingulist esindajat vaja sel määral kui avaldajal. Avaldaja on 89-aastane Rootsi Kuningriigis elav pensionär, kellel puuduvad kohtusse pöördumiseks vajalikud teadmised ja oskused, sh piisav eesti keele oskus. Välismaal elava isikuna olnuks tal keerulisem käia kohtuistungitel ja paikvaatlustel. Avaldaja pidi pöörduma kohtusse

-is sätestatud korras, puudutatud isikud said menetluses osaleda ka kohtuga e-kirju vahetades ja oma emakeeles suheldes. Avaldaja roll menetluses on aktiivsem – ta peab esile tooma kõik mõistlikud juurdepääsu asukoha alternatiivid. Puudutatud isikud peavad arvamust avaldama ainult enda kinnistu suhtes. Kohus ei lahenda hagita asjas reeglina keerukat õigusvaidlust, vaid kohaldab kaalutlusõigust, mille juures esindaja roll on väiksem. Samuti said puudutatud isikud tugineda kohtu uurimispõhimõttele. Avaldaja võttis avalduse tagasi kõigi suhtes ehk sama tulemuse saavutasid nii lepingulise esindajata kui esindajaga puudutatud isikud, mis seab kahtluse alla esindajakulu vajalikkuse. Puudutatud isikutel ei olnud lepingulise esindaja kasutamine möödapääsmatult vajalik, eriti olukorras, kus avaldaja tõi välja põhjused, miks alternatiivsed juurdepääsud on ebamõistlikumad kui algne, Anne Ojangut, Riho Hagelit, Merle Keskküla ja Jane Rätseppa puudutav variant. Kui kellelgi peale avaldaja oli vajadus menetluskulusid kanda, siis viimatinimetatutel. Juurdepääsu nõudmine ei olnud avaldaja väidetav huvi, vaid vajalik kinnistu kasutamiseks. Kulude kandmise otsustasid puudutatud isikud ise, kuigi võinuks usaldada ka kohut. Eriti puudutab see Liina Viikbergi, Tiit ja Eva Tiimust ning Marie Edalat, sest avaldaja tõi ise välja nende kinnistute koormamise ebamõistlikkuse. Maakohtu määruses puuduvad põhjendused avaldaja väite kohta, et nende menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda ka juhul, kui muud menetluskulud jäetakse avaldaja kanda. Puudutatud isikud saavutasid eesmärgi, milleks kulu kandsid – nende kinnistuid ei koormatud juurdepääsuga. Avaldaja ei saavutanud muul viisil juurdepääsu, vaid kaotas pärast viis aastat väldanud menetlust lootuse saada oma õigusele kaitset ning müüs kinnistud ainsale isikule, kes talle pakkumise tegi. Maakohus rikkus

§ 172

lg-t 1, kui pani avaldaja kanda Teet Õunapuu ja Marika Blossfeldti menetluskulud. Ükski kaalumiseks esitatud juurdepääsu asukoht ei läbinud nende kinnistuid, seega ei mõjutanud tehtav lahend nende huve sellisel määral, et nad tulnuks puudutatud isikutena kaasata. 5 Maakohus pani ebaõigesti avaldaja kanda Haljala valla ja Eesti Vabariigi (Maa-ameti ja Keskkonnaameti kaudu) menetluskulud. Need isikud osalesid menetluses avaliku huvi kaitseks, mis peaks toimuma munitsipaal- või riigieelarve vahenditest. PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD JA EDASINE MENETLUS

1. Anne Ojang, Riho Hagel ja Merle Keskküla paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse menetluskulud avaldaja kanda. Menetlus algatati avalduse alusel, mille avaldaja pärast aastaid kestnud menetlust tagasi võttis. Seega on täidetud esmased eeldused jätta menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus lähtus õigesti ka õiglusest. Samuti olnuks asja sisulisel lahendamisel ainuõige jätta menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja omandas teadlikult ilma juurdepääsuta kinnistud. Ta asus oma väidetavaid huve realiseerima vales järjekorras – kinnistute hoonestamine eeldab detailplaneeringu kehtestamist, mille raames tuleb lahendada ka juurdepääs. Avaldaja pöördus aga koheselt kohtusse sooviga määrata juurdepääs endale eelistatumail viisil. Puudutatud isikud ei ole kunagi soovinud kohtumenetluses osaleda. Kinnistute võõrandamine oli avaldaja otsus. Ta võinuks pakkuda kinnistuid müügiks ka puudutatud isikutele. Info müügihinna kohta puudub. Seega on sisutu väide, et avaldaja pidi kinnistud odavalt võõrandama. Kohtumenetlus oli puudutatud isikutele äärmiselt koormav. Avaldaja vandeadvokaadist esindaja kontakteerus Anne Ojanguga telefonitsi, mis andis Anne Ojangule selge arusaamise, et ta vajab samuti esindajat. Puudutatud isikutele ei ole kohtumenetluses osalemine igapäevane ja juurdepääsuteed taotleti neile äärmiselt koormaval viisil. Puudutatud isikud on Eesti Vabariigis elavad pensionärid, puudub põhjus kohelda menetlusosalisi erinevalt.
2. Teet Õunapuu palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebusega seotud kulud avaldaja kanda. Menetluskulude jaotamine avaldaja taotletud viisil oleks Teet Õunapuu suhtes äärmiselt ebaõiglane. Maakohus kaasas Teet Õunapuu menetlusse, sest avaldaja palus määrata, et juurdepääsutee korrashoiukulud kannaks ka XY kinnistu omanik. Avaldaja pidi arvestama, et nii avalduse rahuldamisel kui ka mitterahuldamisel tuleb tal kanda teiste menetlusosaliste menetluskulud.
3. Marie Edala palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebemenetluse kulud avaldaja kanda. Kohus kaasas Marie Edala menetlusse avaldaja soovil. Lepingulise esindaja palkamine kohtumenetluses esindamiseks on põhiseaduslik õigus. Menetlus lõppes, sest avaldaja jõudis ühega kaasatud isikutest kokkuleppele maade müügis. Toimikust ei nähtu, et avaldaja oleks pakkunud teistele enne kohtusse pöördumist sellist võimalust. Avaldaja polnud ammendanud enne kohtusse pöördumist kõiki võimalikke lahendusi. Avalduse rahuldamise korral oleksid menetluskulud jäetud samuti avaldaja kui isiku kanda, kelle huvides lahend tehti. Arusaamatuks jääb väide, et

§ 172lg 7 ei kohaldu, sest avaldajal lõppes jaks menetlusega jätkata.

Avaldajal oli alati võimalik oma kinnistud müüa või muul viisil naabritega kompromissi otsida. Avaldaja esitas ainult ühepoolseid nõudmisi, kuidas teised maaomanikud peaksid laskma oma kinnistutele avaldaja kasuks tagasihoidlikel tingimustel servituudi seada.

1. Tiit ja Eva Tiimus ning Liina Viikberg paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda. 6 Puudutud isikud ei pidanud juurdepääsu üle enda kinnistute põhjendatuks. Avalduse menetlemine ja sellega seotud kulud on tingitud avaldaja tegevusest ja huvist. Avaldaja pani end ise olukorda, kus pidi kohtusse pöörduma. Avaldajal oli võimalik mitte nõustuda maade asendamise korras juurdepääsuta kinnisasja tagastamisega. Avaldaja ei püüdnud olukorda lahendada kohtuväliselt, ehkki see oli võimalik ning lõpuks realiseerus kompromissilahendus kinnistute müügiga. Määruskaebuses viidatud asjaolud ei anna alust jätta menetluskulusid isikute kanda, kelle menetlusse kaasamist avaldaja ise vajalikuks pidas. Ka puudutatud isikutel oli põhjendatud vajadus õigusteadmistega esindaja järele.
2. Maa-amet peab määruskaebust õigeks ning nõustub avaldajaga, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtumenetlus on veninud ebamõistlikult, sest 1) kõik naabrid lükkasid kõik avaldaja kompromissettepanekud tagasi ning 2) maakohus jättis juurdepääsunõude lahendamise kohustuse kahel korral täitmata. Avaldaja ei võtnud avaldust tagasi mitte sellepärast, et oleks saavutanud juurdepääsu muul viisil, vaid seetõttu, et müüs kinnistud odavalt naabrile, sest ei jaksanud enam kõrge vanuse ja suurte kulude tõttu nii kaua kestvas menetluses osaleda.
3. Transpordiamet ei nõustu määruskaebusega, menetluskulud on jaotatud õigesti.
4. Haljala vald ei pidanud määruskaebust õigeks.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle
6. mail 2024 lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 esimese lause alusel rahuldada, maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles maakohus jättis avalduse läbi vaatamata.

§ 654

lg 2², § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 23. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikute menetluskulude jätmine avaldaja kanda ei ole õiglane. Maakohtu määratud menetluskulude jaotus ei võta kohaselt arvesse tsiviilasja liiki, menetluse lõppemise viisi, kohtusse pöördumise ja avalduse tagasivõtmise asjaolusid. 23.1.

§ 475

lg 1 p-st 13 1 ja § 6181 lg-st 1 tulenevalt lahendatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asi hagita menetluses, mille võib algatada üksnes avalduse alusel.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades on isik, kelle huvides lahend tehakse, eelduslikult avaldaja, kes taotleb oma kinnisasja kasuks juurdepääsutee määramist (RKTKm 1. juuni 2022 nr 2-19-20416, p 17; RKTKm 20. detsember 2023 nr 2-19-6901, p 17). Seega tuleb juurdepääsu määramise asjades jätta menetluskulud

§ 172

lg 1 esimese lause alusel eelduslikult avaldaja kanda eelkõige avalduse rahuldamise korral. Antud juhul avaldust ei rahuldatud ehk ei tehtud avaldaja huvides lahendit. Kuna avaldus ei jäänud ka rahuldamata, on ebaõige maakohtu viide

§ 172

lg 7 teisele lausele, mis näeb ette, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. 7 23.2.

§ 172

lg 1 teine lause näeb ette, et kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, seejuures tuleb järgida õigluse põhimõtet (vt nt RKTKm 15. märts 2023 nr 2-19-517, p 20).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt RKTKm

1. oktoober 2020 nr 2-18-11359, p 14). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta puudutatud isikute menetluskulud avaldaja kanda. Kui puudutatud isikud ei soovinud kohtumenetluses osaleda ja selleks kulutusi teha, nagu maakohus märgib, oli neil võimalus enda kaasamise järgselt avaldada, et nad ei vaidle vastu kohtu poolt otstarbekaks peetavale juurdepääsuteele. Kohtul oli seadusest tulenevalt kohustus kaaluda kõiki juurdepääsuvõimalusi. Kohtumenetluses professionaalse õigusabi kasutamist ei saa küll pidada ebamõistlikuks, kuid õigusabi osutaja pidi oma kliendile selgitama taoliste avalduste lahendamise perspektiive ja tavapärast menetluskulude jaotust. 23.
2. Asjas tuleb arvestada

§-i 168. Nii õiguskirjanduses kui Riigikohtu praktikas on leitud, et menetluskulude jaotamisel hagita menetluses on

§ 477

lg 1 kaudu kohaldatav ka

§ 168(vt nt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt, Tallinn 2017, § 168 komm 3.1.a ja § 172 komm 3.1.a; RKTKm

1. juuni 2012 nr 3-2-1-8512, p 14;
2. aprill 2021 nr 2-19-10324, p 19). Maakohus jättis avalduse

§ 423

lg 1 p 2, § 477 lg-te 1 ja 6 esimese lause alusel läbi vaatamata, sest avaldaja võttis avalduse tagasi.

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Avaldaja ei võtnud avaldust tagasi seetõttu, et puudutatud isikud oleksid tema nõude juurdepääsu saamiseks menetluse ajal rahuldanud ja nende tehtud sooritus vastanud eesmärgile, mida avalda soovis saavutada. Avaldaja võttis avalduse tagasi ilma, et oleks saavutanud taotletud juurdepääsu. Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et avaldus oleks olnud täielikult põhjendamatu. Kui kinnistule puudub juurdepääs avalikult teelt, ei saa avaldust juurdepääsu määramiseks reeglina jätta rahuldamata. Avaldaja sai eeldada, et seadus tagab talle lõpptulemusena kinnistutele juurdepääsu avalikult teelt. Avaldaja ei ole ka juurdepääsu nõudest loobunud, vaid õiguslik olukord on muutunud.

§ 168

lg 3 järgi kannavad pooled kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Avaldaja kinnistute võõrandamine ühele puudutatud isikule on sisuliselt sarnasem kompromissile kui nõudest loobumisele. Seda kinnitab ka asjaolu, et Mare Kalme, kellega seotud osaühing omandas avaldaja kinnistud, on nõus ise kandma oma menetluskulud ega esitanud määruskaebusele vastuväiteid. 24.

§ 172

lg 1 teise lause alusel jätab ringkonnakohus määruskaebemenetluses menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8 menetluskulud