Obsah (12)

§ 396§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 403§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-152404 Tsiviilasi Aktiva Finance Grou

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 48%. Lepingu sõlmimise ajaks (
3. detsembriks 2022) ei olnud Eesti Pank veel avaldanud viimase kuue kuu keskmist krediidi kulukuse määra, vaid tegi seda
4. detsembril 2022 (avaldatud määr 15,31%). Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal võimalik arvestada tulevikus avaldatava keskmise krediidi kulukuse määraga. Krediidilepingu sõlmimise hetkel oli

§ 4062

lg 1 esimeses lauses nimetatud viimati avaldatud keskmine krediidi kulukuse määr

1. juunil 2022 avaldatud 16,30% (kolmekordne määr seega 48,90%) (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas nr 223-133882, p 6). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
3. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral 3 küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagiavalduse p-s 1.6 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja taotluses esitatud teavet, samuti on esialgne võlausaldaja kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Perioodil juuli 2022 kuni detsember 2022 oli kostja keskmine sissetulek 2237 eurot 13 senti ning kohustused 1000 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (193 eurot 26 senti) ning teada saanud, et kostjale jääb reservi 743 eurot 87 senti (2237,13 – 1000 – 300 – 193,26). Kohus märgib, et kostja konto väljavõtte (dtl 54 – 86) kohaselt on kostja sissetulek ca 2000 eurot. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on mitmel korral saanud laenu Bigbank AS-ilt. Kuigi kohtule jääb mõnevõrra arusaamatuks, kuidas on esialgne võlausaldaja arvestanud kostja finantskohustusteks 1000 eurot kuus, ning hageja menetlusdokumentidest ega tõenditest ei ole näha, et esialgne võlausaldaja oleks analüüsinud kostja teise konto väljavõtet (dtl 86), on kohus siiski seisukohal, et siiski laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kostja sissetulekut ja tema kohustusi arvestades oli kostja siiski võimalik tasuda laenumakset 193 eurot 26 senti kuus.
3. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt 4 kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (alates

1. osamaksest
2. aprillil 2023 kuni
3. osamakseni
4. juunil 2023). Esialgne võlausaldaja saatis kostjale
5. juunil 2023 lepingu ülesütlemise teate (dtl 49), milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks
6. juunil
7. Kohus leiab, et praegusel juhul on

§ 416lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud.

Seega on leping kehtivalt üles öeldud. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on hagi p-s 2.1 toonud välja põhivõla arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 1544 eurot 14 senti. 13.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu kohaselt on intressimääraks 28,82% aastas. Hageja on hagi p-s 2.2 toonud välja intressi arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intress 114 eurot 99 senti. 14.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt on õigus nõuda viivist intressimääraga võrdses määras, s.o 28,82%. Hageja on hagi p-s 2.4 toonud välja viivise arvestused. Kohus peab põhjendatuks sellest arvestusest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga (26. veebruari 2024) sissenõutavaks muutunud viivise 299 eurot 79 senti. Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (1544 eurolt 14 sendilt) alates 27. veebruarist 2024 kuni põhinõude täitmiseni määras 28,82% aastas. 15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on tuginenud sellele, et ta on saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja (25 + 5 + 5 5). Need kirjad on kohtu ka esitatud (dtl 96 – 102). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot. Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega seotud kulud 15 eurot. Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud) ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja ülempiir on kõrgem (25 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega.

1. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1993 eurot 92 senti (s.o põhivõlg 1544 eurot 14 senti + intress 114 eurot 99 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 299 eurot 79 senti + sissenõudmiskulud 35 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (1544 eurolt 14 sendilt) alates
2. veebruarist 2024 kuni põhinõude täitmiseni määras 28,82% aastas. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses (50 – 35).
3. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ca 99% ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
4. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 877 eurot (riigilõiv 350 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot + lepingulise esindaja kulud 507 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
5. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x 169 eur/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 h) ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (120 x 2).
6. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 610 eurot (350 + 20 + 240). Need kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (610 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 6 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu
2. septembri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja
3. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p 9.2). /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7