Obsah (15)

§ 113§ 4034§ 402§ 404§ 403§ 401§ 1§ 406§ 4062§ 94§ 408§ 76§ 82§ 100§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 07.10.2024.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-130651 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finance Grou

§ 113lg 1 lauses 1 sätestatud määras alates 26.04.2023 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

1. Jätta menetluskulud D. S.’i kanda.
2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille 2-23-130651 tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja I AS 11.11.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 2808 eurot. Isikusamasuse tuvastamine käis Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega.
4. I AS hindas kostja krediidivõimelisust vastavalt

§ 4034lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

Esialgne võlausaldaja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel, sh avalikest andmebaasidest. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on I AS selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht) kostjale. Kostja on sõlminud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on talle arusaadavad.

1. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 20,34% aastas ja intressimäär 12% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu.
2. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 04.04.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.04.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul
3. I AS loovutas 26.04.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
4. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks, mistõttu nõuab hageja põhivõlgnevuse summas 2808 euro tasumist. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas, s.o 0,03% päevas. Kostjal on intressivõlgnevus alates
5. osamaksest, s.o 5.01.2023 kuni viimase
6. osamakseni 5.04.2023 kokku summas 135,72 eurot (73,74+31,87+19,34+10,77). Kostja intressi tasunud ei ole. Intressivõlgnevus on 135,72 eurot. Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on lepingu kohaselt 10 eurot. Kostja ei ole lepingutasu tasunud. Lepingutasu võlgnevus on 10 eurot. 2 2-23-130651 Hageja on saatnud pärast lepingute lõppemist kostjale nõudekirju, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot.
7. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 2808 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 05.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 12% aastas, s.o 0,03% päevas. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 263,94 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 06.02.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 12% aastas.
8. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhivõlgnevus 2808 eurot, intress 135,72 eurot, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 263,94 eurot; viivis alates 6.02.2024 kuni põhinõude summas 2808,00 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 12% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 455 eurot ja hageja õigusabikulud 358 eurot; väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Seoses kostja seisukohtadega märgib hageja järgmist. Kostja järeldus, et teine isik omastas kostja ID-kaardi ja pangakaardi koos PIN-koodidega ning sõlmis kostja nimel laenulepingu, on ennatlik. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja teovõimeline isik, kellel on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Kostja ei tõendanud, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid. Kostja poolt hagi vastuses toodud väited, et teine isik sõlmis tema nimel tehinguid on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on väitnud, et on pöördunud uurimisasutuse poole, kuid pole seda tõendanud. Asjaolu, et kostja on kuriteoteate uurimisasutusele esitanud ei tähenda ilmtingimata, et kindlasti on toime pandud kuritegu. Tsiviilasja raames ei pea kohus tuvastama kuriteo asjaolud ja koguma tõendeid, vaid seda teeb uurimisasutus.
2. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingu taotlemisel esitas kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1800 eurot ning väljaminekuks 10 eurot. Olukorras, kus kostja esitas laenutaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.
3. Hageja selgitab, et kuna tegemist on järelmaksulepinguga, siis krediidisumma väljamakse oli tehtud müüjale T AS. Eraldi maksekorraldust konkreetse väljamakse kohta esitada ei ole võimalik, kuna I AS teeb lepingujärgsed väljamaksed korraga mitme lepingu puhul, seega konkreetse lepingu väljamakse nö "kaob" teiste summade sisse.
4. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 2808 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.04.
5. a

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3 2-23-130651 KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

1. Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses kostja vastu suunatud nõudeid. Kostja saabus Eestisse
2. aasta juulis Ukrainast. Kostjal puudusid rahalised vahendid ja võimalus kauba ostmiseks laenu võtta. Kostja ei allkirjastanud laenulepingut pangaga, mille hageja hagiavaldusele lisas. Kostja kaupa ei ostnud. Kostja ei saanud Apple'i telefone. Pärast seda, kui kostja sai taotluse kiirmenetluses kätte 04.01.2024, pöördus kostja politsei poole avaldusega kelmuse kriminaalasja algatamiseks. Kuna kostja elas Eestis vaid kuus kuud, siis ta ei mäleta, kas andis tellimuse kinnitamiseks oma telefonil SMART ID PIN-koodid.
3. Kostja juhtis tähelepanu sellele, et lepingus on õigesti märgitud ainult kostja ees- ja perekonnanimi ning isikukood. Telefoninumber xxxx ja e-posti aadress xxxx ei kuulunud kunagi kostjale. Seetõttu on valed hageja väited, et pank kontrollis piisavalt ostja andmeid. Kostja on alates Eestisse saabumisest kasutanud ainult telefoninumbrit xxxx ja e-posti xxxx. Kostja ei ole kunagi elanud xxxx. Hageja viitab avaldusele, mille kostja väidetavalt esitas. Avaldus ei sisalda vastustaja passi või ID-kaardi numbrit. Väljatoodud tulu 1800 eurot ei vasta tõele. Kostjal pole kunagi sellist palka olnud ega saanudki olla. Kuigi hageja ise tunnistas, et ta tuvastas Maksuametis kinnitatud tulu vaid 636 euro ulatuses.
4. Laenuandja ei kontrollinud korralikult laenuvõtja andmeid. Ilmselgelt ei saanud kostja 636 euro sissetuleku juures nii rangetel tingimustel 3000 eurot laenu tagasi maksta. Lisaks tuleneb avaldusest, et laenuvõtja esitas valeandmeid sissetulekute kohta summas 1800 eurot ning tegelik sissetulek oli vaid 636 eurot. Ainuüksi selle põhjal poleks pank tohtinud laenu väljastada.
5. Kostja ei tea, kuidas tema nimel leping sõlmiti. Kostja sai teoreetiliselt kinnitada kostja nutitelefoni saabunud PIN-koode alateadlikult, automaatselt, kuna tal puudus Smart-ID kasutamise kogemus. Lepingu sõlmimise ajal elas kostja Eestis vaid 6 kuud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.
7. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhivõlgnevus 2808 eurot, intress 135,72 eurot, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 263,94 eurot; viivis alates 6.02.2024 kuni põhinõude summas 2808,00 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 12% aastas. 4 2-23-130651
9. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et (i) tal puudusid rahalised vahendid ja võimalus kauba ostmiseks laenu võtta, krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet; (ii) kostja ei allkirjastanud laenulepingut, tegemist on kelmusega.
10. Kohtu hinnangul vastab hagis nimetatud 11.11.2022 leping nr xxxx tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

4 lg 1) ning

§-des 4062 ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

§ 401

lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (

§ 401

lg 1).

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti.

1. Pooled vaidlevad, kas kostja ja I AS sõlmisid 11.11.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 2808 eurot. Kostja märgib, et tegemist on kelmusega ning tema ei ole lepingut sõlminud. Hageja märgib, et leping on sõlmitud ning kostja väited on tõendamata ja asjakohatud. Hageja on esile toonud, et kostja on lepingule andnud digitaalallkirja. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on need väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on tema ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt RKTKo, 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Lisaks juhib kohus tähelepanu, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teiseisikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 21.12.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Juhul kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes 5 2-23-130651 viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Kostjal ei ole esile toonud ja tõendanud, et kostja ei ole vaidlusalust lepingut sõlminud (selle sõlmis kolmas isik) ja talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja on vaid märkinud, et „kuna kostja elas Eestis vaid kuus kuud, siis ta ei mäleta, kas andis tellimuse kinnitamiseks oma telefonil SMART ID PIN-koodid“. Kohus märgib, et eeltoodu on ebamäärane ja ebapiisav kostja väite tõendatuks lugemiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et piisavalt on tõendatud hagis toodud väide, et kostja ja I AS sõlmisid 11.11.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 2808 eurot.
2. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 406

2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C- 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).“ Seega selgitab kohus välja, kas järelmaksulepingu nr xxxx on kehtiv tehing. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 14-15 märkinud järgmist: „Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei 6 2-23-130651 ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

§ 406lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse

§ 408

lg 4 järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 15.31% ning selle kolmekordne suurus oli seega 45,93%. Lepingu krediidikulukuse määr on 20,34%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas kehtiv. 24. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 17-18 märkinud järgmist: „Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 7 2-23-130651 Esialgne võlausaldaja kogus infot kostja töökoha, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste (finantskohustused ja majapidamiskulud) kohta taotluses (dtl 55-56) esitatud andmete ja andmebaasidest kogutud andmete (dtl 57; maksehäired ja maksuvõlad) alusel. Laenulepingu taotlemisel esitas kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1800 eurot ning väljaminekuks 10 eurot (dtl 65 - laenutaotlus). Esialgne võlausaldaja väidab, et kogus infot maksehäireregistrist ja kostja sissetulekute kohta Maksu- ja Tolliametilt. Kohus märgib, et maksehäireregistri väljavõte on esitatud 05.02.2024 seisuga ning sellest ei ole võimalik järeldada, et lepingu sõlmimise hetkel polnud kostjal kehtivaid maksehäireid. Maksu- ja Tolliametilt andmete kontrollimis ei ole kohaselt tõendatud – hagiavaldusse lisatud väidetav väljavõte (vt dtl 43) ei ole tõendi vorminõuetele vastav, see on redigeeritud kuvatõmmis, mille päritolu ei ole kontrollitav. Olukorras, kus esialgne võlausaldaja tuvastas kolmekordse erinevuse kostja väidetava sissetuleku ja väidetavalt Maksu- ja Tolliametist nähtuva vahel, tulnuks kostjalt nõuda pangakonto väljavõtet. Seda tulnuks teha ka seetõttu, et kostja väidetud 10-eurone igakuine kulu ei ole eluliselt usutav. Kulusid tulnuks analüüsida pangakonto väljavõtte pinnalt. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).“ 8 2-23-130651 Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks aga kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ja regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Asjakohatud on hageja viited kostjapoolsele eksitamisele ja väärinfo edastamisele. Olukorras, kus esialgsele võlausaldajale sai n.ö valeandmete esitamine teatavaks juba enne lepingu sõlmimist (väidetavalt on võlausaldaja kontrollinud sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist), kuid ta otsustas siiski lepingu sõlmida, ei ole võimalik valeandmete esitamisele käesolevas menetluses tugineda. 25. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 403

4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

§ 4034

lg 7 viimase lause järgi ei kaasne sellist tagajärge juhul, kui tarbija on jätnud esitamata õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka määruse p 19). Kolleegium märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 4034lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena.

Vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.“ 9 2-23-130651 Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja oma kohustusi, mille tõttu ütles laenuandja lepingu üles. Hageja nõude ümberarvestuse kohaselt tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 2808 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.04.2023. a

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ka uue maksegraafiku kohaselt ja krediidisummat (osamakseid) ettenähtud tähtajaks tagastanud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Nimelt sätestab

§ 100

, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtu hinnangul on täidetud kohustuse rikkumise nõude eeldused (

§ 108

lg 1): 1) kostjal on hageja ees rahaline kohustus; 2) kostja rikkus kohustust; 3) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest. Kostjal on hageja ees lepingust tulenev rahaline kohustus summas 2808 eurot, kostja ei ole tagasimakseid teinud. Rahalise kohustuse rikkumine ei saa üldjuhul olla vabandatav. Seega tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 2808 eurot. 26. Hageja on palunud välja mõista ka viivise. Hageja nõuab viivist põhivõlgnevuselt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.04.2023. a

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. 27. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2808 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 lauses 1 sätestatud määras alates 26.04.2023 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus 28. Ts

MS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab 10 2-23-130651 kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohus hagi rahuldanud, mistõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

1. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
2. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 11