Obsah (6)

§ 27§ 39§ 37§ 38§ 18§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. september 2024 Tsiviilasja number 2

) § 18 lg 1 mõttes perekonna huvides. Kostja ja pärandaja elasid kohustuste võtmise ajal ühises korteris, kuid neil ei olnud ühist majapidamist. Kostja ei kandnud pärandajale raha ega ka vastupidi. Pärandaja alkoholisõltuvuse tõttu olid abielusuhted pöördumatult lõppenud. Kostja ja pärandaja kasutasid kumbki oma raha enda tarbeks. Pärandaja kasutas laene oma vanade laenude tagasimaksmiseks. Pärandaja pangakontolt nähtuvalt võttis ta mitmeid tarbimislaene, külastas erinevaid poode ning võttis pangas sularaha välja. Pärandaja raha 3 kulutamise otstarvet ei saa jälgida. Hageja saab tasuda kohustusi pärandaja pensionifondi osakute arvel. OÜ X osa on kostja lahusvara. OÜ X asutati

1. detsembril 2011 poolte abielu ajal. OÜ XX asutati ettevõtluse alustamise toetuse alusel, mille Eesti Töötukassa eraldas
2. novembri
3. a otsusega kostjale. Isegi, kui OÜ X osa kuulub pärandaja ja kostja ühisvara hulka, tuleb selle jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. OÜ X arendamine toimus kostja vara ja panuse arvel. Pärandaja ei osalenud osaühingu tegevuses. OÜ X osa väärtus ei ole 10 892 eurot, osaühing on maksejõuetu. OÜ X osa väärtus on 2716 eurot. Sõiduki väärtus ei ole, arvestades selle seisukorda ja vanust, suurem kui 550 eurot. MAAKOHTU LAHEND
4. Maakohus rahuldas
5. veebruari
6. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis kohustused kokku 7482 eurot 42 senti hageja kanda ning OÜ X osa ja sõiduki kostjale. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 5579 eurot 21 senti (pool kohustuste, sõiduki ja osaühingu osa väärtusest) ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks
7. oktoobri
8. a ehk abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga (

37 lg 11 ja § 35 p 2). Kohustused tekkisid abielu ajal. Kostja peab lükkama ümber varaeseme ühisvara hulka kuulumise eelduse (

§ 27lg 6).

Pärandaja ja kostja pangakontodelt nähtub, et nad leppisid kokku, et üks neist tasub elamiskulude ja teine toidu eest. Pangakontode põhjal ei saa järeldada, et pärandaja ja kostja abielusuhted olid lõppenud, et igapäevaste kuludega majandati eraldi ja et pärandajal oli alkoholiprobleem. Kostja ei tõendanud, et ta ei teadnud kohustustest. Kohustused võeti perekonna huvides, kuna nende arvel tasuti muuhulgas igapäevase toidu eest. Kostja ei lükanud ümber eeldust, et kohustused kuuluvad ühisvara hulka kuuluvaks. Laenu kasutamise eesmärk tuleneb laenulepingus märgitust. Hinnata tuleb seda, millele raha kulutati. See, et pärandaja kulutas laenuraha tervishoiuteenusele, ei ole tõendatud. OÜ X asutati pärandaja ja kostja abielu ja ühisvara varasuhte ajal. Kostja on asutaja. Osaühingu asutamine ettevõtluse alustamise toetuse abil ei muuda osaühingu osalust lahusvaraks.

§-st 27 ei tulene äriühingu osaluse lahusvarasse kuulumine. Tuleb eeldada, et tegemist on ühisvaraga. Vaidlust ei ole, et sõiduk kuulub ühisvara hulka. Ühisvara jagamisele kohaldatakse pärimisseaduse (PärS) §-des 152–161 sätestatut (

§ 39). Pärija võib nõuda ühisvara (pärandvara) jagamist mõnel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes 2 sätestatud viisil (Pär

S § 152 lg 3 ja

§ 37lg 3).

Kohustused, sõiduk ja osaühingu osa tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostja ei esitanud vastuhagi vara muul viisil jagamiseks. Hageja kannab kohustused ja kostjal tuleb hüvitada hagejale pool nende väärtusest. OÜ X osa väärtus on 2716 eurot. Sõiduki väärtus on asjatundja arvamuse kohaselt 960 eurot. Kostjal tuleb hüvitada hagejale pool osaühingu osa ja sõiduki väärtusest. Hageja pakkus kompromissi ligilähedaselt samas ulatuses, milles kohus hagi rahuldas. Menetluskulud jäävad seetõttu kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3741 eurot 21 senti (pool kohustusest), ning teha uus otsus, millega jätta kohustus 3741 eurot 21 senti (pool kohustusest) hageja ainukohustuseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei analüüsinud kõiki asjaolusid ja tõendeid. Maakohus rikkus TsMS § 232 lõiget 1, § 436 lõiget 1 ja § 438 lõiget
2. Kohustused ei ole pärandaja ja kostja ühised kohustused. Abikaasade solidaarvastutus saab tekkida, kui kohustused võeti faktiliselt perekonna huvides. Hageja pidi seda tõendama. Kohus pani tõendamiskoormuse ekslikult kostjale. See viis vale otsuseni. Kostja ei olnud kohustustest pärandaja eluajal teadlik. Kohustusi ei võetud perekonna huvides. Pärandaja pangakonto väljavõttelt nähtub, et ta võttis palju laene erinevatelt võlausaldajatelt ning tagastas neid, ta külastas paljusid poode ja võttis pangast sularaha välja. Seda, millele pärandaja täpsemalt raha kulutas, ei saa tema pangakonto alusel tuvastada. Pärandaja ja kostja ei kandnud teineteise pangakontodele raha. Hageja ei tõendanud, et kohustused oleksid võetud perekonna huvides.
3. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete põhjal ei saa maakohtu otsust tühistada. Maakohus hindas poolte väiteid ja tõendeid. Kohustused võeti ja laenuraha kasutati perekonna huvides, sh pere toidukulude katmiseks. Laenulepingutest nähtuvalt oli tegemist tarbimislaenudega, mis võeti jooksvate kulude katteks. Pärandaja ja kostja pangakonto väljavõtted kinnitavad, et laenudena võetud raha kasutati perele toidu ostmiseks. Hageja nõustub maakohtuga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jagas hageja ja kostja vahel kohustused, mõistis kostjalt hageja kasuks kohustuste hageja kanda jätmise eest välja hüvitise 3741 eurot 21 senti ja jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ulatuses, milles hageja palub jagada hageja ja kostja vahel kohustused ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohustuste hageja kanda jätmise eest hüvitis 3741 eurot 21 senti. Ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).
5. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jagas kohustused hageja ja kostja vahel nii, et kohustused jäävad hageja kanda ja kostja kohustub hüvitama hagejale pool kohustuste väärtusest, s.o 3741 eurot 21 senti. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust seega nimetatud osas. Maakohtu otsus on ülejäänud osas jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4).
6. Hageja nõuab pärandaja pärijana kostjalt kohustuste jagamist ja kohustuste summast poole hüvitamist. Pooled ei vaidle, et kohustuste tekkimise ajal oli pärandaja ja 5 kostja vahel varaühisuse varasuhe. Pooled vaidlevad, kas pärandaja vastutab kohustuste eest üksi või koos kostjaga.
7. Pärandaja ja kostja abielu lõppes esimese surmaga. Pärandaja osa ühisvaras kuulub tema pärandvara hulka. Pärandaja ja kostja ühisvara jagamisele pärast pärandaja surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut (

§ 39). Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus (Pär

S § 152 lg 4). Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (

§ 38esimene lause).

Hageja kui pärandaja pärija saab seega nõuda kostjalt kui pärandaja endiselt abikaasalt pärandaja ja kostja ühisvara ning pärandaja ja kostja ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist. Kohustuste jagamiseks peab seega olema tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega. 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jagas otsuses tõendamiskoormise valesti.

§ 27lg 6 sätestab varaeseme abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduse.

Esemed on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 48). Kuna

§ 27

lõikes 6 sätestab esemete, s.o asjade õiguste ja hüvede ühisvara hulka kuulumise eelduse, ei kohaldu see kohustuste puhul. Maakohtu kohaldas

§ 27lõiget 6 seega valesti.

Selle sätte alusel ei saa kostjale tõendamiskoormust panna. Selleks, et tuvastada, kes peab tõendama, kas kohustused lasuvad pärandaja ja kostja ühisvaral, tuleb lähtuda TsMS § 230 lõikest

1. Erinorme ei ole. Kuna hageja väidab, et kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused, peab ta seda tõendama (TsMS § 230 lg 1). Maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisega otsuses. Maakohus ei andnud hagejale menetluse jooksul tõendamiskoormuse kohta ekslikke selgitusi. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat, kellele on hagimenetluses tõendite esitamise kohustuse sisu ilmselt teada. Hageja esitas hagiavaldusega tõendeid selle kohta, et pärandaja võttis kohustused perekonna huvides ning et seetõttu on tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega (tl 4 pöördel, tl 5). Kuigi maakohus lähtus otsust tehes ebaõigest tõendamiskoormusest, ei ole alust arvata, et hagejal oleks võinud jääda asjas tähtsust omavad tõendid esitamata. Eelmärgitut arvestades ei ole vaja anda hagejale võimalust täiendavate tõendite esitamiseks.
2. Hageja tugineb sellele, et kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused, kuna pärandaja võttis need perekonna huvides.
3. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad

§-d 29 ja 33. Kui lepingu sõlmib üks abikaasa, on lepingust tulenevad kohustused ühisvaral lasuvad kohustused, kui abikaasa võttis kohustuse perekonna vajaduste rahuldamiseks

§ 18

kohaselt (

§ 33lg 1 p 1).

Kohustus on võetud

§ 18

lg 1 mõttes perekonna vajaduste rahuldamiseks, kui see tuleneb tehingust, mille abikaasa on teinud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ning kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. 2. Pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud ise. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks olnud lepingute pooleks või et nende sõlmimiseks oleks olnud kostja nõusolek. Tegemist on seega ühe abikaasa poolt sõlmitud tarbijakrediidilepingutega. Hageja ei tugine sellele, et tarbijakrediidilepingutes oleks andmeid, mis viitaksid, et pärandaja sõlmis need perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks. Hageja tugineb sellele, et tarbijakrediidilepingud sõlmiti perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks, kuna saadud laenurahaga tehti makseid toidukauplustes. 6 Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pärandaja pangakontode väljavõtete ja teiste esitatud tõendite kogumis hindamise tulemusel teha järeldust, et pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks. Pärandaja AS SEB Pank (I kd, tl 71–80) ja Coop Pank AS (I kd, tl 81–84) pangakontode väljavõtetelt nähtub, et kontodele laekusid kohustuste aluseks olevate tarbijakrediidilepingute väljamaksed. Pärandaja pangakontodele laekus lisaks töötasu ja väljamaksed teistelt krediidiandjatelt. Kontodele tehti sularaha sissemakseid. Pärandaja pangakontodelt tehti makseid peamiselt tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ja toidupoodides (nt Prisma, Konsum). Kontodelt võeti ka sularaha välja. Kostjale makseid ei tehtud ning kostjalt makseid ei saadud. Vanade laenude tagasimaksete osas ei ole teada, kas need laenud olid pärandaja ainukohustused või ühisvaral lasuvad kohustused. Seadusest ei tulene eeldust, et tegemist on ühisvaral lasuvate kohustustega. Pärandaja pangakontode väljavõttest saab seega järeldada, et pärandaja võis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud sõlmida ka vähemalt osaliselt selleks, et maksta enda vanu laene tagasi. Pärandaja kasutas pangakontodele laekunud raha toidupoodides ostude tegemiseks. Pangakontode väljavõtetelt ei nähtu, mida ja kelle jaoks poodidest täpsemalt osteti. Kostja kinnitas, et ta elas kohustuste võtmise ajal pärandajaga samas korteris, kuid neil puudusid abielusuhted ja ühine majapidamine (I kd, tl 109 pöördel). Sellest, et kostja elas kohustuste võtmise ajal pärandajaga samas korteris, ei saa järeldada, et pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud perele toidu ja esmatarbekaupade ostmiseks. Kostja pangakontode väljavõtetest (I kd, tl 113–120) nähtub, et kostja tasus eluaseme- ja sideteenuse eest, kuid ei teinud väga sageli makseid toidupoodides. Kostja võttis oma pangakontodelt regulaarselt sularaha välja ja tegi ka sularaha sissemakseid. Kostja kattis seega osa kulusid sularahas. Kostja pangakonto väljavõttest ei saa seega samuti järeldada, et pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud perele toidu ja esmatarbekaupade ostmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene esitatud tõenditest, et pärandajal ja kostjal oli kokkulepe, et pärandaja maksab perekonna toidu ja kostja elamiskulude eest. Maakohtu sellekohane väide on ekslik. Kuna esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud oleksid sõlmitud pärandaja ja kostja ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, ei ole

§ 33lg 1 p 1 kohaselt tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega.

12. Kui lepingu sõlmib üks abikaasa, on lepingust tulenevad kohustused ühisvaral lasuvad kohustused ka juhul, kui abikaasa võttis kohustuse ühisvara valitsemisest tulenevalt (

§ 33

lg 1 p 1 teine alternatiiv), kui tegemist on abikaasade solidaarkohustusega (

§ 33

lg 1 p 2) või kui kohustatud abikaasa leppis kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga, ja teine abikaasa oli sellega nõus (

§ 33lg 1 p 3 ja lg 2).

Hageja ei toonud välja asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kohustused võiksid olla eelviidatud sätetest tulenevalt ühisvaral lasuvad kohustused. 13. Kuna kohustuste ühisvaral lasuvate kohustustena kvalifitseerimise eeldused ei ole tõendatud, ei ole tegemist ühisvara kohustustega (

§ 33lg 3 esimene lause).

Hageja ei saa seetõttu nõuda kostjalt kohustuste jagamist ega poole kohustuste väärtuse hüvitamist. Maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas seega tühistada.

1. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt. Hagi jäi osaliselt rahuldatuks, kuigi väiksemas ulatuses, kui maakohtu algse otsuse järgi. Maakohtu määratud menetluskulude jaotust tuleb seega muuta. 7 Ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuna kostja soovis apellatsioonkaebuses menetluskulude jätmist hageja kanda, rahuldatakse kaebus osaliselt.
2. Kuna vaidluse sisulist lahendust puudutavas osas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab ning jätab kaebuses vaidlustatud osas hagi rahuldamata, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
3. Kuna maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda, määrab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 420 eurot ja esindajatasu 1350 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja ajakulu on 9 tundi ning tunnitasu on 125 eurot (käibemaksuta). Riigilõiv 420 eurot on riigilõivuseaduse § 59 lõigete 4 ja 15 ning TsMS § 138 lõigete 1 ja 2 alusel põhjendatud menetluskulu. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude kindlaksmääramisel nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Arvestades asja õiguslikku keerukust ja mahtu, on kostja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud 6 tunni ulatuses. Kostja esindaja esindas kostjat maakohtu menetluses. Ta oli apellatsioonkaebuse esitamise ajaks vaidluse põhiküsimustega kursis. Tal kulus apellatsioonimenetluses toimingute tegemiseks seetõttu vähem aega. Kostja esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnastes asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu. Tunnitasu on seega põhjendatud. Kostja esindajatasu on kokku 750 (125 × 6) eurot. TsMS § 174 lg 10 alusel lisandub sellele käibemaks. Tasu on kokku seega 915 eurot. See tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kohus märgib kostja taotlusest ja TsMS § 177 lõikest 4 lähtudes otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) 8