Obsah (21)

§ 394§ 74§ 75§ 334§ 73§ 65§ 344§ 199§ 209§ 3331§ 333§ 15§ 16§ 39§ 201§ 2172§ 78§ 203§ 343§ 83§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 26. märts 2024 Kohtuasja number 1-22-3897 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtusek

) § 334 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. märtsi 2023 otsus Apellant Tõnu Leppik. Isikukood 36505165719, elukoht XXX; juhatuse liige MTÜ-s RadugaEU; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu
2. aprilli 2020 otsusega

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega süüdistuses Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaat Margo Normann prokuratuur, Lindpere Menetluse vorm esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Katrin suuline, kohtuistung

1. novembril 2023 RESOLUTSIOON
2. Tühistada maakohtu otsus osas, millega: - jäeti Tõnu Leppikule kohaldamata käitumiskontroll; - konfiskeeriti 50-eurosed kupüürid seerianumbritega WA6791443588, WA8485657876, WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569, MD1312776944, WA8153071606, WA4978563562, RA2318046054, WA9677318347, RA3446237562 ja RA1936181166; - erineva paberraha tükid; - musta värvi rahataolised paberid ja - 3 omavahel ühendatud Lääne-Aafrika 10 000 frangist.
3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - allutada Tõnu Leppik katseajaks

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel käitumiskontrollile.

Tõnu Leppik peab käitumiskontrolli ajal täitma

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud nõudeid, st ta peab:  elama XXX;  ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;  alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 1 hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viiteteistkümneks päevaks;  hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;  hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; - selgitada, et käitumiskontroll hakkab kehtima käesoleva otsuse jõustudes; - tagastada 50-eurosed kupüürid seerianumbritega WA6791443588, WA8485657876, WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569, MD1312776944, WA8153071606, WA4978563562, RA2318046054 ja WA9677318347 Apollo Kino OÜ-le; - tagastada 50-eurosed kupüürid seerianumbritega RA3446237562 ja RA1936181166, erineva paberraha tükid, musta värvi rahataolised paberid ja 3 omavahel ühendatud Lääne-Aafrika 10 000 frangist Tõnu Leppikule. 

1. Prokuratuuri apellatsioon ja Tõnu Leppiku apellatsioon rahuldada osaliselt ning Tõnu Leppiku kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Mõista Tõnu Leppikult Eesti Vabariigi kasuks välja Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari 2024 määrusega Advokaadibüroole Normann ja Partnerid vandeadvokaat Margo Normanni poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu ja hüvitatav kulu – 758,40 eurot. See kulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jääb tähtajaks tasumata, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
5. juunil 2022 esitas prokuratuur Tartu Maakohtusse Tõnu Leppiku süüdistuse, mida prokuratuur muutis
6. veebruaril
7. T. Leppikut süüdistatakse

§ 334

lg 2 p 1 järgi võltsitud raha korduvas käitlemises, mis seisnes lühidalt järgnevas.

1. Esiteks sisestas T. Leppik raha käibele laskmise eesmärgil
2. oktoobril 2019 kell 00.27 Tartus Ülikooli 2a asuvasse LHV-panga sularahaautomaati temale väljastatud pangakaardiga võltsitud 50-eurose pangatähe, emiteerimisaastaga 2017, seerianumbriga EB4487613732 ja plaadinumbriga E009B
4. Teiseks maksis ta
5. detsembril 2019 Tartus Ringtee 75 asuvas Apollo Kino OÜ (edaspidi: Apollo Kino) iseteeninduskassas: - kell 18.37 50-eurose pangatähega 2,99 eurose ostu eest; - kell 18.40 50-eurose pangatähega 2,49 eurose ostu eest; - kell 18.50 50-eurose pangatähega 2,99 eurose ostu eest ja - jälle kell 18.50 50-eurose pangatähega 99 sendise ostu eest. Kõik kasutatud pangatähed olid võltsitud ning T. Leppik kasutas neid võltsitud raha käibelelaskmise eesmärgil. 2
6. Samas kohas maksis T. Leppik ka
7. detsembril 2019: - kell 19.24 50-eurose pangatähega 1,29 eurose ostu eest; - kell 19.25 50-eurose pangatähega 1,29 eurose ostu eest ja - kell 19.26 50-eurose pangatähega 99 sendise ostu eest. Jällegi olid kõik rahad võltsitud ning T. Leppik kasutas neid võltsitud raha käibelelaskmise eesmärgil. Maakohtu otsus
8. Tartu Maakohtu
9. märtsi 2023 otsusega tunnistati T. Leppik

§ 334lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati 3 aastase vangistusega.

Seda vangistust vähendati 2 päevase eelvangistuse võrra. T. Leppikule Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega mõistetud karistus – 2 aastat ja 6 kuud vangistust – loeti kaetuks käesolevas asjas mõistetud vangistusega. Nii saadud 2 aasta 11 kuu ja 28 päevane vangistus jäeti

§ 73alusel 5 aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata.

Maakohtu peamised seisukohad olid sellised.

1. T. Leppik sisestas 50-eurose
2. novembril 2019 LHV-panga automaati. T. Leppik tunnistab seda isegi: ta üritas automaati sisestada mitut pangatähte, ent automaat võttis vastu vaid ühe ja ekraanile ilmus teavitus, et kupüüri hakatakse kontrollima ning raha tema arvele ei kanta. Raha sisestamine nähtub ka kaamera kasutamise kohta käivast videost. See ilmneb ka tõsiasjast, et raha pandi automaati siis, kui selle juures tehti toiminguid T. Lepiku äriühingu – OÜ OrgaminTechnology – pangakaardiga.
3. Tõendatud on seegi, et T. Leppik ostis
4. ja
5. detsembril 2019 Lõunakeskuse Apollo Kino iseteeninduskassast asju ja maksis nende eest süüdistuses viidatud rahatähtedega. T. Leppik tunnistas, et ta viibis tõesti iseteeninduskassa juures ja ostis sealt üht-teist. Lõunakeskuse Apollo Kino juht K.K. ütles järgmist. Kassa tühjendati
6. detsembril 2019 ja sealt avastati seitseteist 50-eurost valeraha. Need rahad sattusid masinasse millalgi pärast
7. novembrit 2019, mil masinat eelnevalt tühjendatud oli. Et valerahad sisestati masinasse
8. detsembril 2019 kell 18.37– 18.50 ja
9. detsembril 2019 kell 19.24–19.26, ilmneb sellest, et tegemist oli väga ebatavalise maksekäitumisega: 50-eurostega osteti järjest odavaid asju. Ka Lõunakeskuse turvameeskonnalt saadud kaamera
10. detsembri 2019 videosalvestiselt nähtub, et üks härrasmees tegutses kella 19.25 paiku kassa juures väga osavasti. Kohtu meelest on sellel videol ja video kuvatõmmistel olev mees äratuntav kui T. Leppik. Niisiis sisestas süüdistuses kirjeldatud rahad
11. detsembril 2019 iseteeninduskassasse just T. Leppik. T. Leppik sisestas rahad ka
12. detsembril
13. Esiteks ei eita T. Leppik ise, et ta
14. detsembril 2019 seal kassas mingeid asju ostis. Teiseks oli maksmine
15. detsembril 2019 sarnane maksmisega
16. detsembril 2019: odavaid asju osteti 50eurostega. T. Leppik ütles kohtus, et „ostad šokolaadi, saad väikseid rahatähti vastu“.
17. Kaitsja meelest pole tõendatud, et 17 kino makseautomaadist leitud kupüüri sisestas sinna T. Leppik. See seisukoht pole õige. Ekspertiisi kohaselt oli kõigil 17 rahatähel samu võltsimise tunnuseid. See viitab nende ühisele päritolule. Ka T. Leppik ise tunnistab, et ta sisestas kino rahaautomaati sellised rahatähed, mida ta nimetab kulunuteks.
18. Järgnevalt tuleb hinnata, kas maksmiseks kasutatud kupüürid olid võltsitud. Raha võltsimine on selle järeletegemine või ümbertegemine.
19. LHV-panga automaadist leitud rahatäht on ekspertide hinnangul võltsitud. Samuti asusid eksperdid seisukohale, et võltsitud on ka kino ostuautomaadist leitud 17 kupüüri. Võltsitud rahatähed on valmistatud kombineerimise meetodil: osa on õige, osa aga vale. Samad võltsimise tunnused viitavad ühisele päritolule. Kõnealused kupüürid erinevad ametlikult käibele lastutest 3 selle poolest, et neil on mõned õige, kuid kahjustatud raha turvaelemendid asendatud võltsitud turvaelementidega. Menetluse esemeks olevatel rahatähtedel on näha selliseid jälgi, mis on väga tõenäoliselt tekitanud turvavärv
20. Turvavärvi tekitatud kahjustuste maskeerimiseks on rahatähed kombineeritud võltsitud turvaelementidega. Praegu uuritud rahadel on kahjustunud turvaelemendid eemaldatud ja asendatud võltsitud optiliselt muutuva elemendiga ning võltsitud aknaga kileribaga.
21. Ekspert Kairi Kriiska-Maiväli selgitas kohtus, et vaidlusaluste kupüüride näol on tegu õigete rahatähtedega, mida on kombineeritud võltsitud osistega. Raha on töödeldud mingi keemilise ainega. Töötlemise käigus võivad turvaelemendid eralduda. Rahatähtedele on paigaldatud võltsitud elemendid ja see muudab raha võltsituks. Raha oli õige kuni hetkeni, mil sellele pandi võltsitud elemendid.
22. Ekspertiisiga tuvastati mitmed tunnused, mis eristavad uuritud rahatähti õigetest: - rahatähti on töödeldud mingi keemilise vedelikuga; - esiküljel puudub õige optiliselt muutuv turvaelement, OVD-kile – selle asemele on liimitud optilise elemendi imiteering kilel; - tagakülje kahjustatud alale on tindiprintertehnikas prinditud õige rahatähe taustamuster kas otse rahale või liimitavale ribale; - tagaküljel akna kohas on optiliselt muutuva elemendi imitatsioon; - rahatähtedel on osaliselt säilinud õige rahatähe masinloetavad elemendid.
23. K. Kriiska-Maiväli selgitas sedagi, et OVD-kilet tuntakse laiemas üldsuses hologrammi nime all. Hologrammi on võimalik mehaanilise töötlusega eemaldada, tugeva pesemise käigus võib hologramm raha pealt ära tulla. Praegu on hologrammid valmistatud teisiti kui seda muidu tehakse. Tagaküljel on säilinud küll pärlmutterriba, ent see pole enam pärlmutter-värvi, vaid tume. Tagakülje vasakul pool on eemaldatud õige raha üks osa ja asendatud uue osaga – turvaelementi seal enam pole.
24. Seega saab ekspertiisiaktide ja eksperdi selgituste alusel järeldada, et kõik rahatähed on võltsitud. Võltsimistunnused on sarnased – see viitab kupüüride ühtsele päritolule. Võltsitud turvaelemendid rahal muudavad raha võltsituks.
25. Üldteadaolevalt on eurode emiteerimise õigus Euroopa Keskpangal ja euroala liikmesriikide kekspankadel. Raha lastakse käibele turvaelementidega ja turvaelemendid on raha lahutamatu osa. Saab nõustuda prokuröriga, et võltsimine seisneb raha ümbertegemises. Algselt olid 50eurosed õiged rahatähed, ent hiljem asuti neid muutma ehk ümber tegema: kahjustatud raha turvaelemendid asendati võltsitud turvaelementidega.
26. Raha on võltsitud vaid siis, kui see on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana. K. Kriiska-Maiväli ütlustest tulenevalt saab selle tingimuse täidetust jaatada. Nimelt leidis ekspert, et kupüüride võltsimistase on päris kõrge. Ka on rahatähtedel säilinud mõned õige raha masinloetavad elemendid ehk masinad võivad selle raha tuvastada kui õige.
27. Eeltoodust tulenevalt täitis T. Leppik

§ 334lg 2 p 1 objektiivse koosseisu.

1 Asja parema mõistmise huvides olgu viidatud sellele, mida tähendab ekspertiisiakti kohaselt turvavärv. Turvavärv ehk IBNS-värv on vargusevastane kaitseelement kassettides, kus hoitakse või transporditakse raha. Ründe korral kaitsemehhanism plahvatab ja rahatähed määritakse värviga. Tugevate kemikaalidega on võimalik värvaine hiljem küllaltki suures osas eemaldada. (kd 1, tl 53 pöördel) (Ringkonnakohtu märkus) 4

1. Subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu elementide osas. T. Leppiku sõnul ei olnud tal tahtlust lasta käibele võltsitud raha. Ta kontrollis kõigi võimalike meetoditega, kas raha on õige – sealjuures ka selliste meetoditega, mida tavainimesed kasutada ei saa.
2. T. Leppik väitis raha päritolu kohta järgmist. Ta sai raha
3. aasta oktoobris. Ta oli parajasti Türgis oma äripartneri Salahadini juures, kui tolle kontorisse tuli Mogamed. Mogamed ütles, et tal on võimalik osta Golden Bazaarilt kulunud 50-euroseid rahatähti 25% allahindlusega – kokku 30 000 eurot. Golden Bazaar on suur turg, kus kaubeldakse kullaga. Mogamedil oli parajasti raha ainult 10 000 euro ostmiseks. Mogamed aga palus, et T. Leppik ja Salahadin ostaksid raha välja ning tema – st Mogamed – ostab selle raha neilt kolme päeva pärast ära. T. Leppik, Salahadin ja Mogamed läksid koos Golden Bazaari ja seal müüs üks Erhani nimeline mees neile 30 000 eurot. Nad kontrollisid rahatähti neil kaasas olnud rahadetektori ja detektorpliiatsiga. Nad viisid raha Salahadini kontorisse ja kolm päeva hiljem ostiski Mogamed need rahad välja. T. Leppikul endal olid katkised 200-eurosed kupüürid ja ta vahetas need 50euroste vastu välja. Nii ta selle raha saigi.
4. Kohtueelses menetluses väitis T. Leppik aga seda, et ta tuli Türgist 7000–8000 euroga, mille ta oli saanud osaliselt Türgi pangast ja osaliselt mingitelt võlgnikelt. Kohtus selgitas T. Leppik niisugust väidet seeläbi, et Mogamed oligi võlgnik, kes raha temalt ja Salahadinilt välja ostis.
5. Kohus pidas T. Leppiku ütlusi raha päritolu kohta segaseks ja vastuoluliseks.
6. Euroopa uurimismääruse kohaselt avastati
7. augustil 2019 Riia lennujaamas, et Türgist saabunud T. Leppikul oli käsipagasis ligi 14 000 eurot deklareerimata sularaha, sh 7 võltsimistunnustega 200-eurost ja 2 võltsimistunnustega 50-eurost. Toona selgitas T. Leppik, et probleemsed 200-eurosed kupüürid sai ta ammu ja need olid niiskuses hoiul; kust sattusid tema kätte kaks problemaatilist 50-eurost, ta ei tea.
8. Lätis koostatud ekspertiisiaktiga tuvastati järgmist. 50-eurostele oli kleebitud sobimatu holograafiline riba ja pangatähtede pinnal on sobimatu värvaine jäägid. Rahatähtede paberkiht on kahjustunud ja kujutise värvitoonid on erinevad. Rahadel on kasutatud keemilist ainet. Pangatähtede tagaküljele on kleebitud sobimatu holograafilise riba akna kujutis.
9. T. Leppik selgitas Lätis juhtunu kohta järgmist. Tal oli
10. augustil 2019 Türgist tulles kaasas liiga palju sularaha ja selle eest maksis ta 2700 eurot trahvi. Ta oli kindel, et talt uurimiseks ära võetud seitse 200-eurost ja kaks 50-eurost on õiged rahad. Hiljem sai ta aga teada, et neil rahadel olnud hologrammid polnud sobivad. Ta isegi ei saanud süüdistusest aru. Ta oli kindel, et ta ei saanud neid rahatähti kui kulunuid. Ta sai need kupüürid hoopis vahetusest tagasi. Saab oletada, et selliseid rahatähti oli Türgis juba ammu enne seda juhtumit käibesse pandud. 200-eurosed talle tagastati, aga 50-eurosed valede hologrammide tõttu hävitati. Lätis temalt ära võetud ja Eestis automaatidesse pandud rahad ei pärine ühest allikast. Lätis ära võetud 50-eurosed sai ta vahetuse korras: ta ostis mingit juveliiritoodet ja sai tagasi kaks 50-eurost. Rahadel olid nii väiksed kulumise jäljed, et ta isegi ei mõelnud.
11. T. Leppikul Lätis ära võetud 50-eurosed on väga sarnased Eestis automaatidesse sisestatud rahaga. Rahatähtede tagaküljel olev riba pole pärlmutter-värvi, vaid on tume. Mõlemal juhul kombineeriti õiget raha valede elementidega. Rahatähti oli töödeldud keemiliselt ja neil esines värvaine jääke. Ehkki kriminaalmenetlus Lätis lõpetati, pidi T. Leppikul tekkima kahtlus 50euroste osas juba augustis, seoses eelviidatud juhtumiga Riia lennujaamas. T. Leppikul pidi tekkima kahtlus, et ka teised tema valduses olevad 50-eurosed võivad olla võltsitud.
12. oktoobril 2019 nägi T. Leppik LHV-panga automaadis teavitust, et raha ei kanta tema kontole, 5 vaid suunatakse kontrolli. Sellegipoolest kasutas T. Leppik samasugust raha edasi – kinos makstes.
13. T. Leppik mõistis, et võltsituteks osutunud rahatähed olid tavalisest rahast erinevad: T. Leppik nimetas neid „kulunud rahaks“. T. Leppik tunnistas, et ta hoidis „kulunud“ rahatähti „õigetest“ eraldi. Seega suutis ta tuvastada, millised rahad on õiged ja millised võltsitud. Et T. Leppik teadis, et kõnealune raha on võltsitud, ilmneb ka sellest, et ta on terve menetluse kestel andnud vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi.
14. Vastuolulised on suisa mõningad kohtus antud T. Leppiku ütlusel. Prokurörile väitis T. Leppik, et ta tahtis kinos saada väikseid rahatähti, et oma samuti Lõunakeskuses olnud lastele taskuraha anda – ehk ta sisuliselt vahetas kupüüre. Kaitsjale ütles T. Leppik aga, et tema sooviks oligi midagi osta. Kohtueelselt oli T. Leppik esitanud veel kolmanda versiooni: ta tahtis kulunud kupüürid ära vahetada, sest ei soovinud neid Eesti Panka viia. Väide lastele taskuraha andmise kohta on ka seetõttu ebausutav, et T. Leppik sai automaadist tagasi sadu eurosid. Ka oleks ostukeskuses paremaid võimalusi rahavahetuseks: seda oleks saanud teha mõnes kaupluses müüja kaudu, kes oleks saanud raha ehtsust vastava masina abil kontrollida. Sularahamakse automaat aga oli anonüümne. Just seetõttu T. Leppik seda kasutaski.
15. Tõendatud on tõesti, et T. Leppik on rahatähti Eesti Pangas ümber vahetanud. Ta aga vahetas ümber selliseid pangatähti, millel oli niiskuskahjustus. Praegu ei olnud tegemist taoliste kupüüridega ja neid poleks olnud võimalik Eesti Pangas ära vahetada.
16. T. Leppiku valdusest leiti tavapäratult palju ebatavalist raha. Muu hulgas leiti erinevate paberrahade tükke ja puru, musta värvi rahataolisi pabereid, kummalisi eurokupüüre ja omavahel ühendatud rahatähti. Üks nii avastatud 50-eurone oli küll ehtne, ent sellel olid turvavärvi välja pesemisele iseloomulikud tunnused. Teine 50-eurone oli samuti õige raha, ent see oli kaetud turvavärviga. Omavahel kokku ühendatud rahad olid Lääne-Aafrika frangid ja neil oli näha punast turvavärvi laadset määrdumist. Oli ka lagunenud pangatähti, mida on keemiliselt töödeldud. Musta värvi rahataoliste paberite hulgas oli nii ehtsat raha kui ka raha meenutavaid asju: Venetsueela, Eesti ja USA rahatähti. Need esemed viitavad ekspertide hinnangul nn washwash money pettusele (musta raha kelmus).
17. T. Leppiku telefonist leiti vestlusi, kus T. Leppik oli suhelnud erinevate inimestega rikutud pangatähtede üle.
18. juunil 2020 saatis Avetiq Kahninyan T. Leppikule pildid raha hologrammidest ja päris, kas tegemist on originaaliga.
19. juulil saatis A.K. T. Leppikule pildid rohelise värviga määrdunud 50-eurostest. Kaks päeva hiljem saatis sama inimene T. Leppikule videofaili, millel on näha Türgi rahatähed ja see, kuidas valeraha-detektorisse sisestatakse roheliseks määrdunud 50-eurosed.
20. augustil 2020 saatis A.K. T. Leppikule video ja häälsõnumi punaseks määrdunud 20- ja 50-eurostest. Selle faili saatis T. Leppik edasi kasutajale nimega Magomed. Ehkki need vestlused toimusid pärast kuritegu, kinnitavad nad ikkagi seda, et T. Leppikul oli kontakte, kellel oli juurdepääs võltsitud rahale ja hologrammidele.
21. Seega kasutas T. Leppik otsese tahtlusega võltsitud raha selle käibele laskmise eesmärgil – seda
22. oktoobril,
23. detsembril ja
24. detsembril
25. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 32.

§ 334lg 2 võimaldab 2- kuni 10-aastast vangistust.

T. Leppikul on üks kriminaal- ja kolm väärteokaristust. Ta pani praegused kuriteod toime ajal, mil menetleti tema vastast rahapesu-süüdistust. T. Leppik sisestas raha automaatidesse mitmeid kordi. Samas ei lasknud ta ringlusse märkimisväärselt suurt hulka raha – kokku 400 eurot. Seega on T. Leppiku süü 6 keskmisest pigem väiksem. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Seega tuleb T. Leppikule mõista vangistus. Prokurör taotles siiski liiga karmi karistust. Põhjendatud on mõista sanktsiooni alammäära lähedale jääv karistus: 3-aastane vangistus. Seda tuleb vähendada kahe eelvangistuspäeva võrra.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleb lugeda T.

Leppikule Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega mõistetud 2 aasta ja 6 kuuline vangistus praegu mõistetava karistusega kaetuks. Seega jääb karistuseks 2 aasta 11 kuu ja 28 päevane vangistus. See vangistust tuleb jätta

§ 73alusel 5-aastast katseaga seades täitmisele pööramata.

Käitumiskontrollile ei saa T. Leppikut allutada eeskätt seetõttu, et ta elab Türgis. Ka on kuritegudest möödunud pikk aeg.

1. Maakohus ka konfiskeerimis mitmeid asju ning tegi otsustused menetluskulude osas. Apellatsioonimenetlus
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur, T. Leppik ja tema kaitsja vandeadvokaat Margo Normann. Lühidalt on apellatsioonide sisu selline.
3. Prokuratuur leiab, et maakohus mõistis T. Leppikule liiga leebe karistuse. Sanktsiooni keskmine määr on 6-aastane vangistus. T. Leppik käitles raha kolm korda ja kahel viimasel korral lasi T. Leppik käibele mitmeid võltsitud rahatähti. Seda silmas pidades ei saa ka käideldud raha võrdlemisi vähene summa – 400 eurot – tuua endaga kaasa vaid sanktsiooni alammäära lähedal olevat vangistust. Et T. Leppik pani kuriteod toime ajal, mil menetleti tema eelmist kuritegu, pole õige kohaldada katseaega ilma käitumiskontrollita. T. Leppik pole oma süüd tunnistanud ega tegu kahetsenud. Seega pole põhjust eeldada, et T. Leppik on teinud vajalikke järeldusi, mistõttu on tarvis allutada ta

§ 74alusel käitumiskontrollile.

Niisiis tuleb T. Leppikut karistada 5-aastase vangistusega ja seada talle 5-aastane katseaeg koos käitumiskontrolliga.

1. Kaitsja meelest tuleb T. Leppik õigeks mõista.
2. 50-eurosed ei ole võltsitud. Ilmselt kujutab raha võltsimine endast 99,9% juhtudest raha järele tegemist. Tõenäoliselt on siiski võimalik ka raha ümbertegemine. See aga pole võimalik viisil, mida käsitleb süüdistus. Õigele rahatähele hologrammi paigutamine ei ole võltsimine ümbertegemise tähenduses. Rahatähe kõige olulisemad identifitseerimist võimaldavad tunnused on muutmata. Ümbertegemine peab puudutama raha olulisi ja individuaalseid tunnuseid. Ümbertegemine võib seisneda kahe erineva seerianumbriga kupüüri kombineerimises üheks rahatäheks. Seda praegu ei ole tehtud. Hologramm ei ole rahatähe individualiseerimist võimaldav turvaelement, sest ta ei ole unikaalne ega individuaalne. Rahatähtede ehtsust kontrollivad süsteemid tuvastavad rahatähe unikaalseid turvaelemente, mitte hologramme. Ka Apollo Kino iseteeninduskassa ei tuvastanud hologrammi võltsitust.
3. Isegi kui pidada pangatähti võltsituks, ei saa tõsikindlalt järeldada, et T. Leppik soovis võltsitud rahatähti tahtlikult käibele lasta. T. Leppiku kinnitusel kontrollis ta isiklike turvaseadmetega rahatähtede ehtsust. Eksperdi kinnitusel on hologrammid kõrgel tasemel ja silmaga ei ole võimalik nende mitteehtsust tuvastada. Seega ei saanud ka T. Leppik olla hologrammi võltsitusest teadlik.
4. Kulunud rahatähele hologrammi paigutamiseks puudub vajadus, sest kulunud rahatähti vahetatakse uute vastu ka ilma hologrammita – kui sellest on säilinud 51%. 7
5. Raha saab lugeda ümbertegemise läbi võltsituks ainult siis, kui muudetakse raha individuaalseid tunnuseid, eriti raha seerianumbrit.
6. Apollo Kinos juhtunu osas pole ekspert veenvalt rahatähtede võltsitust tõendanud. Kui eksperdi meelest on võltsitud OVD-kile, tuleb selgitada, mille alusel tehakse OVD-kile võltsitus kindlaks. Ekspert ei teadnud, millised on hologrammi tehnilised nõuded. Et eksperdi meelest ei tee OVD-kile puudumine raha valerahaks, ei tee ka väär või võltsitud OVD-kile rahatähte võltsituks. Ekspert väitis ekslikult, et rahal oli säilinud masinloetavad elemendid vaid osaliselt – samas aga ei osuta ekspert mitte ühelegi masinloetavale elemendile, mis ei oleks säilinud.
7. Kohus pidas mõõduandvaks seda, kas raha on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana. Tõepoolest ei saa pidada T. Leppikut tavaliseks isikuks, sest ta tegeleb kulunud ja kahjustatud rahaga. Siiski käitus T. Leppik mõistusepäraselt ja heauskselt. Tal on raha kontrollimist võimaldavad seadmed. Ta on vahetanud Eesti Pangas tuhandeid eurosid kulunud või kahjustunud raha. Kulunud raha on ta paigutanud makseautomaatide teel ka tema enda võimu all olevatesse äriühingutesse.
8. T. Leppiku ütluste segasus ja vastuolulisus ei anna veel alust T. Leppikut süüdi mõista. Nt kaitsja ei suuda mäletada, kus ta mingite rahatähtedega poole aasta eest maksis. Ka kaitsjal on makseautomaat võtnud raha kontrolli, ent hiljem on kõik laabunud. Kinos olnud automaat võttis raha vastu ehk T. Leppik tegi kõik selleks, et rahatähtede ehtsuses veenduda, mistõttu ta polnud pahatahtlik.
9. T. Leppik lasi raha ringlusse seaduslikul viisil. Ta ei käitunud konspiratiivselt. Konspiratiivsust ei saa tuletada sellest, et T. Leppik ei läinud rahaga mõne müüja juurde midagi ostma. Kui raha ei pidanud võltsituks iseteeninduskassa, ei oleks seda eeldatavasti teinud ka müüjate käsutuses olevad raha kontrollimise masinad. Liiatigi ei võta müüjad probleemide esinemise korral raha ära, vaid tagastavad selle ostjale. T. Leppikul polnud alust eeldada, et tema isik jääb makseautomaadi kasutamise korral tuvastamatuks.
10. Kulumistunnustega raha sisestamine makseautomaati pole keelatud. Pole tõendatud, et kõik kino makseautomaadist leitud problemaatilised rahatähed sisestas sinna T. Leppik. Tegelikult heidetigi T. Leppikule ette vaid 7 kino makseautomaadist leitud rahatähe käibelelaskmist. Pole võimalik mõista, miks ei tehtud seesugust etteheidet kõigi sealt automaadist saadud sarnase 50eurose, st 17 kupüüri osas. Pole teada, millised 7 rahatähte 17 hulgast T. Leppik sisestas.
11. T. Leppiku teadmist sellest, et raha oli võltsitud, ei saa tuletada Lätis juhtunust. Lätis suunati raha üksnes järelkontrolli. Et masin õiget raha kontrolli saadab, on tavaline. Lisaks jõudsid Lätis toimunu asjaolud T. Leppikuni alles pärast käesoleva menetluse esemeks olevaid tegusid.
12. Ka T. Leppik ise soovib, et ta õigeks mõistetaks.
13. On tavaline, et pangaautomaat võtab kulunud rahatähe kontrolli. Tal on seda varemgi juhtunud ja pärast kontrolli lõppu on raha kantud tema kontole. T. Leppik ei soovinud LHVpanga automaati 50-eurose sisestamist varjata, sest päeval pärast raha automaati panemist helistas ta ise LHV-panka ja uuris, mis selle rahaga saab. See näitab, et T. Leppiku meelest olid tema valduses ainult õiged rahatähed. Ka pank ei väitnud, et tegemist on võltsimiskahtlusega kupüüriga.
14. Vaidlusaluste rahade kino makseautomaati sattumist ei saa T. Leppikuga seostada. 8
15. T. Leppiku käes on olnud ainult õiged rahad: ta on rahade ehtsust kontrollinud valerahadetektoriga ja muul moel.
16. T. Leppiku kodus on erinevaid rahatähti ja nendega seonduvat palju seetõttu, et ta kirjutab raamatut „50 suurpettust või tasuta juust hiirelõksus“.
17. T. Leppik on tegelenud kulunud rahatähtedega alates
18. aastast. Talle on saadetud palju kupüüre selleks, et ta saaks need Eesti Pangas uute vastu vahetada. Seda seetõttu, et seesugused rahatähed ei lähe ühestki detektorist läbi ja neid mujal ei vahetata. T. Leppik ongi need Eesti Pangas ära vahetanud.
19. T. Leppik soovis, et A.K. kuulataks video teel üle, aga kohus sellest keeldus.
20. T. Leppiku selgitused raha päritolu kohta pole segased ega vastuolulised. Uurija ei soovinud kohtueelses menetluses teada saada, millistelt võlgnikelt T. Leppik Türgist toodud raha sai – antud isiku tuvastamine teises riigis oleks menetluse väga pikaks ajanud. T. Leppiku telefonis olevad sõnumid kinnitavad, et 50-eurosed osteti tõesti 25% allahindlusega. Kui T. Leppik mõistis, et nõnda hangitud rahatähtedega on midagi viltu, lõpetas ta suhtlemise nii Mogamedi kui ja A.K. iga.
21. Kohus ei oleks tohtinud pidada eluliselt mitteusutavaks seda, et Mogamed oli nõus vahetama kehvas seisus 200-eurosed kulunud 50-euroste vastu. Seda seetõttu, et selle kohta T. Leppikult midagi ei küsitud.
22. T. Leppikul olnud rahatähed oleks läbinud ka poemüüjate kasutatava detektori kontrolli. Raha vahetamine poemüüja juures oleks olnud aeganõudvam: oleks pidanud ootama järjekorras. T. Leppiku lootusest anonüümsusele rääkida ei saa, sest T. Leppik teadis turvakaamerate olemasolust kaubanduskeskustes.
23. Vastuolu ei esine ka ses osas, mis põhjusel T. Leppik kino makseautomaati kasutas. Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus nimetas T. Leppik üheselt 50-euroste lahti vahetamise põhjustena: 1) oli vaja lahti vahetada, 2) raha oli kulunud, 3) oli vaja midagi osta ja 4) lastele oli tarvis anda peenraha. Kohus ei või oletada, milline võimalus ja soov T. Leppikul oma lastele raha andmisel oli.
24. T. Leppiku teadmist raha võltsitusest ei saa rajada sellele, mis juhtus Lätis. T. Leppik eeldas, et kontrollimiseks ära võetud rahad antakse talle tagasi. Et Lätis alustati kriminaalmenetlust, sai T. Leppik teada alles
25. aasta augustis. Pealegi leiti selle menetluse käigus, et tegemist oli õigete rahadega, millele lihtsalt olid peale kleebitud sobimatud hologrammid.
26. Lätis ei avastatud 50-eurostelt turvavärvi jääke. Eestis tehtud ekspertiisi viited turvavärvile on valed. Lätis asuti seisukohale, et T. Leppikult ära võetud 50-eurosed olid õiged rahatähed, millele oli vaid kleebitud sobimatud hologrammid.
27. Valerahadetektorite valmistajad annavad valeraha tuvastamisel 100% garantii. Maakohtu otsusest aga järeldub, et nii kinos olnud detektor kui ka T. Leppiku kasutuses olevad detektorid eksivad: peavad võltsitud raha õigeks. Seega on valerahadetektorid valmistanud ettevõtted pannud toime kuriteo. Ka kinotöötaja K.K. oli imestunud, et selline asi on võimalik.
28. T. Leppik on viinud kahjustatud rahatähti Eesti Panka suurtes kogustes ja Eesti Keskpangas deklareerinud, et tal on selliseid rahatähti 5 miljoni euro ulatuses. Ka on T. Leppik viinud 9 selliseid rahatähti suurtes kogustes oma ettevõtete pangaarvetele. Mõnikord on kupüüride osas tekkinud kahtlusi, ent need kupüürid on siiski ehtsad olnud.
29. Eestis tehtud ekspertiis ei olnud põhjalik. Lätis lõigati 50-eurosed kihiliselt lahti ja turvavärvi ei leitud. Eestis aga asuti vaid visuaalse vaatluse teel oletuslikult seisukohale, et arvatavasti või tõenäoliselt on rahatähtedel turvavärvi kahjustused. Selline oletuslik järeldus on vale.
30. Eurosid emiteerib Euroopa Keskpank. See õigus hõlmab ka pädevust võtta meetmeid euro pangatähtede kui maksevahendi ehtsuse hindamiseks. Praegu ekspert Euroopa Keskpangaga ei konsulteerinud ega seda menetlusse ei kaasanud. Seetõttu ei ole ka eksperdi hinnang õige. Ka ei olnud kohus nõus kaasama Eesti Panka. Euroopa Keskpanga oleks pidanud kaasama kannatanuna.
31. Kohus eksis ka seeläbi, et ta otsustas rahatähed konfiskeerida ehk ringlusest kõrvaldada. Et rahade emiteerija on Euroopa Keskpank, tuleb kupüürid tagastada Euroopa Keskpanga Eesti Keskpanka. Vaid tema saab teha otsuse rahatähtede edasise saatuse kohta.
32. T. Leppiku kodust võetud asitõendid, pakend nr 3 ja pakend nr 16, T. Leppikule tema kollektsiooni jaoks tagastada, kuna need paberid ja rahatähed ei ole seotud kriminaalasjaga.
33. Lätis tehti õigesti, aga Eestis valesti.
34. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ekspert konsulteeris Eesti Pangaga Euroopa Keskpanga võltsingute seiresüsteemi menetluskäsiraamatu seisukohtade rakendamise osas.
35. Euroopa Keskpank on ka
36. ja
37. aastal teada andnud, et europangatähed on jätkuvalt usaldusväärne ja turvaline maksevahend. Seega ei saa väita, et praeguse menetluse esemeks olevad 50-eurosed rahatähed kahandasid euro või finantssüsteemi usaldusväärsust.
38. Euroopa Keskpanga poolt emiteeritud raha võltsimiseks saaks lugeda ainult seda, kui muudetakse raha nimiväärtust.
39. Pelga võltsimiskahtluse põhjal ei saa teha järeldust, et raha ongi võltsitud.
40. Euroopa Keskpanga poolt õiguspäraselt emiteeritud rahatäht ei muutu kokkupuutel kemikaaliga võltsituks. Ringluses olevad rahad puutuvad paratamatult erinevate ainetega kokku. Kemikaali võidakse kupüürile kanda selleks, et tuvastada selle ehtsust.
41. Euroopa Keskpank on oma juhendmaterjalides möönnud, et purunenud raha kokkukleepimine või rahale märgete tegemine ei muuda õiguspäraselt emiteeritud raha võltsituks (EKP otsus 16.09.2010; 2010/59/EL).
42. Isegi kui OVD-kile oli praegu järgi tehtud, ei saa seda T. Leppikule ette heita: selle avastamine ei olnud T. Leppiku jaoks võimalik.
43. Õigele rahatähele võltsitud hologrammi paigaldamine rikub küll raha, kuid ei tee seda valerahaks.
44. Ringkonnakohtu istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Prokuratuur vaidles vastu T. Leppiku ja tema kaitsja apellatsioonile ning viimased polnud päri prokuratuuri esitatud kaebusega. 10 Ringkonnakohtu seisukoht
45. T. Leppiku hinnangul on rikutud menetlusõigust: A.K. i oleks pidanud üle kuulama ja ekspertiisid tehti valesti.
46. A.K. i video teel üle kuulamist taotleti kaitseaktis (kd 1, tl 6 pöördel). Prokuratuur vaidles sellele ülekuulamisele eelistungil vastu (kd 1, tl 8 pöördel). Kohus uuris eelistungil T. Leppiku kaitsjalt, kas välismaalane A.K. üldse oleks kättesaadav – kaitsja vastas sellele küsimusele jaatavalt (kd 1, tl 8 pöördel), ent palus siiski aega, et A.K. i ülekuulamisega seonduvat täpsustada ja kohus seda võimaldaski (kd 1, tl 9). Mõni päev pärast eelistungit teatas kaitsja kohtule, et A.K. (õigemini: A.K. ) viibib Armeenias ja temaga pole võimalik ühendust saada (kd 1, tl 10). Veel kümmekond päeva hiljem informeeris kaitsja kohut, et ta ei saa ikka veel A.K. iga kontakti, ent ta jätkab kontakti otsimist ja esitab kohtule andmed esimesel võimalusel (kd 1, tl 14). Kaitsja aga jättiski vastavad andmed kohtule teada andmata. KrMS § 286 1 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõend ei ole kättesaadav, eelkõige kui teada ei ole tunnistaja andmed. Praegu ei saanud keegi Eestiga mitte mingeid sidemeid omavat A.K. i kätte – ja jäi isegi ebaselgeks, kas kõnealuse tunnistaja nimi üldse on A.K. . Sellises olukorras ei saa viidatud inimese ülekuulamata jätmist pidada menetlusõiguse rikkumiseks.
47. Sarnaselt T. Leppikuga näeb ka ringkonnakohus ekspertiisidega seoses probleeme – aga mitte tulenevalt neist aspektidest, millele viitab T. Leppik.
48. Võltsimine on juriidiline termin – see nähtub selgelt käesoleva otsuse p-dest 95–
49. Sellest tulenevalt ei tohiks eksperdilt küsida, kas raha (või õigemini: raha moodi asi) on võltsitud – sest ekspert peab KrMS § 95 lg 1 kohaselt rakendama „mitteõiguslikke“ eriteadmisi
50. Kui eksperdilt siiski seda küsitakse, peaks ekspert ütlema, et sellele küsimusele ta ei vasta, sest see on õiguslik küsimus. Üleüldse peaks ekspert mõiste „võltsimine“ kasutamist vältima – kui ta seda siiski teeb ja leiab, et mingi asi on „võltsitud“, võib muu hulgas jääda segaseks, mida see seisukoht tähendab. Olukord on samasugune, nagu puutuvalt küsimusse, kas mingi asi on tulirelv: küsimus selle kohta, kas tegemist on tulirelvaga, on õiguslikku laadi ja (relva)ekspert seda öelda ei saa – küll aga saab ta öelda nt seda, kas ekspertiisiobjektist saab (või on kunagi saanud) püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel lasta suunatult välja lendkeha, kas seadmest on kunagi püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel lastud suunatult välja lendkeha, kas seadet on kuidagi modifitseeritud, kas ja kuidas seda oleks võimalik modifitseerida ning kui hõlbus see oleks jms (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-7756/47, p 50). Valerahakahtluse korral peaks ekspert ütlema nt seda, kas ekspertiisiobjekt (raha moodi asi) valmistati tema praegusel kujul sellises kohas, kus mõne keskpanga käsundi alusel rahatähti valmistataksegi või mitte; kui jaa, siis kas seda eset on hiljem kuidagi modifitseeritud; kui jaa, siis mida täpsemalt muudeti ja kuidas jms.
51. Praegu täiel määral ülal kirjeldatud moel ei toimitud. Ekspertidele esitati küsimused, kas rahatähed on võltsitud (kd 1, tl 30 ja 53) ja eksperdid ka vastasid neile küsimustele – öeldes, et rahatähed on tõesti võltsitud (kd 1, tl 31 ja 54). Tulenevalt eelöeldust tuleb eksperdi see hinnang 2 Lisaks on õiguskirjanduses viidatud sellele, et võltsimiseks tuleb pidada ka seda, kui raha valmistatakse selleks ettenähtud kohas ja viisil, kuid ilma riigi poolt volitatud emitendi loata (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 3331, komm 4.2). Seesuguse võltsimise puhul pole raha tehnilise uurimisega midagi peale hakata: võltsitud raha on absoluutselt identne ehtsa rahaga. Seegi viitab kaude sellele, et ekspert ei saa öelda, kas raha on võltsitud või ei. 11 – rahatähed on võltsitud – jätta tähelepanuta, sest eksperdil pole pädevust sellist õiguslikku seisukohta võtta. Samamoodi pole tähtsust eksperdi Kairi Kriiska-Maiväli sellekohastel kohtuistungil antud selgitustel – nt väitel, et raha keemiline töötlemine ei muuda raha võltsituks, vaid üksnes kahjustab seda (kd 2, tl 149 pöördel) või et turvaelementide võltsimine muudab raha võltsituks (kd 2, tl 150 ja 150 pöördel). Olgu märgitud, et toimikumaterjalide kohaselt näib olukord Lätis olevat selles suhtes mõnevõrra parem: ka Lätis küsiti eksperdilt (kompetentselt asutuselt), kas rahatähed on võltsitud, ent ekspert (kompetentse asutuse esindaja) oma vastuses „võltsimise“ terminile ei viidanud, vaid rääkis sellest, et pangatähed on valmistatud ettevõttes, mis tegeleb euro rahatähtede valmistamisega (kd 2, tl 53–55).
2. Eelöeldust nähtub ühtlasi see, et õiged pole T. Leppiku viited sellele, et raha võltsituks lugemine tuleb otsustada selle pinnalt, mida arvab Euroopa Keskpank või Eesti Pank ning seetõttu oleks tulnud need organid menetlusse kaasata. Seesuguse arusaama ekslikkust kinnitab vähemalt kaude ka
3. aprillist 2013 pärinev Euroopa Keskpanga otsus euro pangatähtede nimiväärtuste, tehniliste nõuete, reprodutseerimise, vahetamise ja ringlusest kõrvaldamise kohta, mille preambuli
4. punkti kohaselt ei kitsenda see otsus kriminaalõiguse kohaldamist, eriti võltsingute osas. Sellest punktist saab teha järelduse, et Euroopa Keskpangal pole pädevust kirjutada Euroopa Liidu liikmesriikidele ette, kuidas nood peaksid rakendama oma karistusõigust – sh puutuvalt eurode võltsimisse.
5. Ülal märgitu ei tähenda siiski, et tehtud ekspertiisidele ei saa tugineda. Kui jätta kõrvale termini „võltsimine“ kasutamine, on ekspertiisiaktid ringkonnakohtu meelest suuresti arusaadavad ja nende kvaliteedis pole põhjust kahelda (tõsi, tähele tuleb panna ka käesoleva otsuse p-s 86 öeldavat). Sama saab öelda ka puutuvalt ekspert K. Kriiska-Maiväli kohtus antud selgitustesse (kd 2, tl 149–152 pöördel).
6. Sellest lähtuvalt saab esiteks tuvastada, et ekspertiisi käigus uuritud 50-eurosed olid valmistatud mõnes sellises kohas, kus eurorahatähti Euroopa Keskpanga soovil valmistatakse, ja nad valmistati nõnda, nagu seda Euroopa Keskpanga juhiste kohaselt tegema peabki. Seda saab järeldada ekspertiisiaktides märgitust, et tegemist oli „õigete“ rahatähtedega, millel olid osaliselt säilinud „õige“ rahatähe masinloetavad elemendid. Niisamuti tuleb tähele panna, et kaitsja küsis eksperdilt, kas rahatähed olid trükitud Euroopa Keskpangas ja ekspert vastas, et tegu on õigete rahadega (kd 2, tl 149). Ka nähtub eksperdi öeldust, et raha õigsuse kontrollimise masinad võivad ekspertiisiobjektid n-ö tunnistada õigeks rahaks tulenevalt sellest, et kupüüridel on säilinud masinloetavad elemendid (kd 2, tl 152 pöördel).
7. Ka saab öelda, et 50-eurosed olid saanud turvavärvi kahjustusi ning seda turvavärvi oli püütud keemiliste vahendite abil maha pesta. Nimelt on ekspertiisiaktides öeldud, et rahatähtedel esinevad tunnused, mis on väga tõenäoliselt põhjustatud turvavärvist ja värvainet püüti tugevate kemikaalidega eemaldada. Ka kohtuistungil selgitas ekspert, et pinna peal olnud värv oli maha pestud (kd 2, tl 151). Järeldusele, et määrdumus ekspertiisiobjektidel on suure tõenäosusega tekkinud turvavärvist, jõudis ekspert seetõttu, et värvijäägid langevad kokku turvavärvide konfiguratsiooniga (kd 1, tl 30 pöördel ja tl 53 pöördel; kd 2, tl 151). Ringkonnakohtu meelest on selline selgitus arusaadav ja seda ei lükka ümber T. Leppiku hinnang, et vaatluse abil tehtud järeldused turvavärvi esinemise kohta on väärad ning turvavärvi puutuvalt tehti ekspertiis õigesti Lätis. Liiatigi selgitas ekspert kohtus, et värvi ei olnud selle vähesuse tõttu võimalik keemiliselt analüüsida (kd 2, tl 151). Mingit eksimust ei saa näha ka sellest, et eksperdiarvamus on tõenäosuslik – ekspert viitas sellele, et „väga tõenäoliselt“ oli tegemist turvavärviga. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eksperdiarvamus ei pea tingimata olema kategooriline, vaid võib olla ka tõenäosuslik (vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-1-03, p 12). 12
8. Ekspertiiside alusel saab tõdeda sedagi, et kupüüridele esiküljelt puudub originaalne OVDkile (hologramm) ning selle asemele on liimitud uus kile ja ekspertiisiobjektide tagaküljele on liimitud originaalse rahatähe taustamustrit imiteeriv riba.
9. Tõsi, ühes osas on
10. märtsi 2020 ekspertiisiakt (17 Apollo Kinost leitud kupüüri analüüs) mõneti segadust tekitav. Nimelt märgitakse selle
11. leheküljel (põhjenduste alapunktis), et „mõnedel“ rahatähtedel esineb turvavärvile viitava värvaine jääke (kd 1, tl 53 pöördel). See justkui annaks märku, et ekspert leidis turvavärvi vaid mõnelt kupüürilt – mõnelt aga mitte. Samas tuuakse eksperdiarvamuses (akti lk 3) välja, et turvavärviga kokkupuutumise tunnused esinevad kõigil kupüüridel (kd 1, tl 54). Kriminaalkolleegium taunib sellist ebaselgust, ent ei pea seda siiski n-ö fataalseks – seda isegi juhul, kui eksperdid mõnel neile esitatud kupüüril turvavärvi-kahjustusi ei näinud. Nimelt on ekspertiisiaktist ja ka eksperdi kohtus öeldust aru saada, et turvavärvi maha pesemine oli olnud küllaltki edukas: turvavärvi-määrdumus oli vaid vähene. Seega on mõeldav, et mõnelt kupüürilt oligi õnnestunud turvavärv tervenisti maha pesta. Pole siiski alust kahelda, et sellistel kupüüridel turvavärvi kunagi ei olnudki: kõiki rahatähti oli töödeldud kemikaaliga ja nende turvaelemente oli modifitseeritud. Seetõttu saab öelda, et kõik 17 kupüüri olid sama päritoluga ja nad kõik olid kunagi saanud turvavärvi-kahjustusi.
12. T. Leppik esitab mõne vastuväite ka puutuvalt (objektiivsete) asjaolude tuvastamisse: teda (st T. Leppikut) ei saa seostada kino makseautomaadist (iseteeninduskassast) leitud rahaga ja kohus oleks pidanud uskuma tema ütlusi rahatähtede päritolu kohta. Ka kaitsja meelest ei ole tõendatud, et kõik kino iseteeninduskassast leitud problemaatilised kupüürid sisestas sinna just T. Leppik.
13. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kino iseteeninduskassast leitud seitsmeteistkümnest sarnasest kupüürist sisestas seitse sinna kassasse T. Leppik – neli tükki
14. ja kolm tükki
15. detsembril
16. Esiteks tunnistab ju T. Leppik isegi „kulunud“ rahade makseautomaati panemist. Teiseks on oluline, et kino makseautomaadist leitud 17 rahatähte olid väga sarnased T. Leppiku poolt LHV-pangaautomaati sisestatud kupüüriga. Kaamerasalvestis võimaldab ilma kahtluseta öelda, et
17. detsembril 2019 ostis just T. Leppik mitmel korral järjest 50-eurostega vähese väärtusega asju. See on Apollo Kino esindaja K.K. i sõnul väga ebaharilik (kd 2, tl 154 pöördel). Niisugune asjaolu viitab sellele, et T. Leppik soovis tema käes olnud „kulunud“ rahast lahti saada: ostes suure rahaga odavaid asju sai ta tagasi peaaegu sama palju raha kui ta kulutas – küll aga olid tal nüüd kõigiti mitteproblemaatilised kupüürid. Sarnaselt maakohtuga peab ka ringkonnakohus T. Leppiku enda selgitusi ostude osas vastuolulisteks ega usu neid. Nende selgituste vastuolulisus ilmneb ilmekalt ka T. Leppiku apellatsioonist, kus ta viitab ostude tegemise põhjustena üheaegselt lihtsalt vajadusele raha lahti vahetada, sellele, et raha oli „kulunud“, soovile osta asju ja tahtmisele saada laste jaoks peenraha. Ehkki
18. detsembril 2019 aset leidnud ostmisi ei ole videole salvestatud, saab öelda, et ka need ostud tegi T. Leppik. Esiteks olid need ostud
19. detsembri 2019 ostudega sarnased: korduvad lühikese ajavahemiku jooksul tehtud väheväärtuslike asjade ostud 50-eurostega. Teiseks oli T. Leppiku telefon ostude ajal Lõunakeskuse teeninduspiirkonnas.
20. Tõsi on see, et pole teada, millised 7 rahatähte 17 problemaatilisest rahatähest sisestas iseteeninduskassasse T. Leppik. Tundub tõenäoline, et tegelikult sisestas T. Leppik kassasse kõik need 17 kupüüri. Ka kaitsja küsib, miks ei tehtud T. Leppikule just niisugust etteheidet. Ringkonnakohus ei oska sellele vastata – on võimalik, et prokuratuur asus mingil põhjusel seisukohale, et ta suudab ära tõendada vaid seitsme pangatähe makseautomaati panemise. See aga polegi oluline, sest selline ebaselgus – millised seitse kupüüri seitsmeteistkümnest problemaatilisest pani T. Leppik kassasse
21. ja
22. detsembril 2019 – ei tingi T. Leppiku õigeks mõistmist. Ülal öeldust tulenevalt ei ole nende seitsmeteistkümne kupüüri vahel mingeid olulisi erinevusi: nad kõik olid vähemasti kunagi olnud määrdunud turvavärviga ja nende turvaelemente 13 oli modifitseeritud. Seetõttu ei muuda T. Leppiku tegude õiguslikus hinnangus midagi see, millised seitse rahatähte seitsmeteistkümnest täpselt ta
23. ja
24. detsembril 2019 kino makseautomaati pani.
25. Et maakohus kahtles T. Leppiku selgitustes raha päritolu kohta ja neid selgitusi vähemasti mitte täiel määral ei uskunud, on kõigiti mõistetav. T. Leppik pole oma väiteid rahatähtede koos Salahadini ja Mogamediga Golden Bazaarilt Erhani käest allahindlusega ostmise kohta tõendanud. Samas polegi see oluline: puutuvalt praegusse menetlusse pole tähtis, kas raha sattus T. Leppiku kätte täpselt nii, nagu ta väitis või enam-vähem nii või hoopis mõnel muul moel.
26. Valdav osa kaitseväiteid puudutab aga materiaalõigust: nii T. Leppik kui ka tema kaitsja põhjendavad mitmel moel seda, et tegemist polnud võltsitud rahaga või vähemasti ei olnud T. Leppikul raha võltsituks olemise osas tahtlust. 92.

§ 334lg 1 näeb muu hulgas ette vastutuse võltsitud raha kasutamise eest.

1. Kriminaalkolleegiumi meelest saab öelda, et T. Leppik kaheksat 50-eurost kasutas: ta sisestas ühe kupüüri LHV-panga automaati ja seitse kupüüri Apollo Kino iseteeninduskassasse.
2. Objektiivse koosseisu osas käib vaidlus selle üle, kas viidatud esemed olid võltsitud rahad või mitte.
3. Ringkonnakohus on puutuvalt „võltsimise“ terminisse heitnud seadusandjale

§ 344

ja § 345 osas korduvalt ette, et seda terminit ei ole seaduses mitte kuidagi avatud. Viimati märgiti seda otsuses nr 1-20-3934/141 (p 458) (jõustumata), kus toodi välja järgmist. „Kuivõrd

§ 344

koosseisutegu on võltsimine, on see säte (ja mitmed muud nn võltsimiskoosseisud, nt § 345) põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguslikku määratletuspõhimõtet silmas pidades problemaatiline (nii on leitud ka värskes õiguskirjanduses: Sootak. Intellektuaalne võltsimine. Juridica, 2023/4–5, lk 420). Seda seetõttu, et võltsimise termin on väga abstraktne. Abstraktseid termineid peaks aga kuriteokoosseisu kehtestades üritama vältida. Selle asemel tuleks võimalikult täpselt panna paika konkreetsed karistatavad tegevused. Nii näiteks on

§ 199pealkiri „vargus“.

Selle normi tekstis pole aga sätestatud, et kedagi karistatakse „varguse eest“, vaid öeldud piisavalt konkreetselt ära, mida abstraktne mõiste „vargus“ tähendab: vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgiga. Sama saab öelda nt

§ 209kohta: normi tekstis täidetakse abstraktne mõiste „kelmus“ konkreetse sisuga.

Kahjuks pole nii toimitud

§ 344puhul.

Selle sätte puhul on teokirjeldus täpselt sama lakooniline ja abstraktne, nagu normi pealkiri: võltsimine. Tagamaks

§ 344

kooskõla põhiseadusega, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et selle sisu oleks arusaadav ja see ei hõlmaks selliseid tegusid, mis karistamisväärsed ei ole.“ See kriitika sobib ka

§ 3331

(ja sellest tulenevalt

§ 334

) suhtes: nähakse ette vastutus raha „võltsimise“ eest – ilma „võltsimise“ mõistet (vähimalgi määral) avamata. 96. Maakohus on seda mõistet sisustanud õiguskirjanduse abil – viitega karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele leidis esimese astme kohus, et raha saab võltsida seda ümber tehes või seda järele tehes (kd 2, tl 189; Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 333 1, komm 4.1). On üheselt mõistetav, et niisugune seisukoht baseerub Saksa õigusel: viidatakse Saksa õigusallikatele. Seetõttu toob kriminaalkolleegium välja, mismoodi on sõnastatud Saksa karistusseadustiku asjakohane säte. Sealse karistusseadustiku § 146 (raha võltsimine) näeb ette karistuse muu hulgas isikule, kes „teeb raha järgi eesmärgiga, et see lastakse käibele või selline käibele laskmine tehakse võimalikuks, või võltsib raha sellisel eesmärgil nii, et tekib mulje raha kõrgemast väärtusest“. Seda normi lugedes pole Saksa seadusandjale võimalik käesoleva otsuse 14 eelmises punktis esitatud etteheiteid teha: on kõigiti arusaadav, et raha võltsimine kujutab endast raha järgi tegemist (
2. alternatiiv) või raha ümber tegemist (
3. alternatiiv). Seesugune selgus oleks tervitatav ka Eestis, mistõttu võiks Eesti seadusandja raha võltsimise koosseisud (ja võltsimiskoosseisud üleüldse) ümber sõnastada – tagamaks (senisest paremat) kooskõla põhiseadusliku määratletuspõhimõttega.
4. Kui siiski soostuda arusaamaga, et ka

§ 333

1 ja § 334 peavad raha võltsimise all silmas ümber tegemist või järgi tegemist, tuleb leida järgmist. 98. Pole mingit põhjust leida, et võltsimiseks peaks lugema selle, kui keegi modifitseerib ehtsat raha sellisel moel, mis ei kutsu esile arusaama, justkui oleks raha väärtus varasemast suurem. Niisugusel juhul ei kanna raharingluse (rahakäibe) usaldusväärsus – st sättega kaitstav õigushüve – kahju: kui Euroopa Keskpank andis välja 50-eurose kupüüri, on see kupüür ringluses 50eurosena – ehk sellisena, nagu plaaniti – ka siis, kui sellele kupüürile joonistatakse paar kriipsujukut, kui sellele kirjutatakse peale „LOLL“ või kui sellele kleebitakse (nt õige hologrammi peale) mingi n-ö kodukootud hologramm. Teisisõnu tuleb

§ 333

1 ja § 334 tõlgendamisel Saksa õiguse ülevõtmisel võtta omaks ka arusaam, et ehtsat raha saab võltsida vaid nii, kui raha modifitseerimise tõttu näib selle väärtus varasemast suurem (nt kirjutatakse 50ühikulisele rahale numbri „50“ taha „0“ – jättes nõnda mulje, justkui oleks asjakohane keskpank andnud välja 500-ühikulise raha). Niisiis langeb praegu ümber tegemise alternatiiv ära: Euroopa Keskpank andis vaidluse esemeks olevad asjad välja 50-euroste rahatähtedena ja ka T. Leppiku tegude hetkel paistsid nad 50-euroste rahatähtedena. Eelöeldu tähendab muu hulgas seda, et väär on kaitsja senises menetluses vähemalt vihjamisi väljendatud arusaam, nagu eeldaks võltsimisest kõnelemine seda, et keskpanga käsundi alusel oleks valmistatud vähem kui 50% rahatähest – sest vastasel korral saab pangatähe keskpangas ümber vahetada. Kui joonistada 50-ühikusele kupüürile juurde „0“, on n-ö originaalkujul oluliselt üle 50% pangatähest – aga ikkagi on tegemist võltsitud rahaga. Seega on T. Leppikul õigus – ehtsat raha saab võltsida vaid nii, et muudetakse raha nimiväärtust (seda suurendades).

1. Niisiis tuleb kontrollida, kas T. Leppiku kasutatud asju saaks pidada võltsitud rahaks tulenevalt sellest, et rahaks mitte olevad asjad tehti nõnda ümber, et jääb mulje, justkui oleks tegemist ehtsate rahadega.
2. Nagu eelnevast ilmneb, olid T. Leppiku kasutatud asjad kunagi ehtsad rahad – sest need olid Euroopa Keskpanga käsundi alusel valmis tehtud. See siiski ei tähenda, et nad jäidki alatiseks ehtsaks rahaks. Nimelt võib rahaks olev asi lakata raha olemast. Olgu sellega seoses toodud välja mõningad seisukohad Saksa õigusest. Ühel nõul ollakse selles, et kupüür võib lakata olemast raha siis, kui see kutsutakse riikliku aktiga n-ö tagasi (võetakse käibelt ära) (vt nt Erb – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch (StGB).
3. Auflage, § 146, Rn 7; Heger – Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum StGB.
4. Auflage, § 146, Rn 2; Puppe/Schumann – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/Saliger. Kommentar zum StGB.
5. Auflage, § 146, Rn 8; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB.
6. Auflage, § 146, Rn 3; Fischer. Kommentar zum StGB.
7. Auflage, § 146, Rn 3). Vaieldav on aga see, kas niisugusest tagasikutsumisest üksi piisab. Nimelt on võimalik, et tagasi kutsutud rahaga ei saa enam maksta, aga seda saab endiselt keskpangas ümber vahetada
8. Mõned leiavad, et rahaks olnud ese muutub tagasikutsumise korral mitte-rahaks sõltumata sellest, kas seda keskpangas ümber vahetada saab või ei: kui valmistada seda raha meenutav ese, ei ole võimalik ringluses oleva raha hulka suurendada, vaid üksnes petta raha vahetavat asutust – selline petmine ei riku aga raha võltsimise koosseisuga kaitstavaid õigushüvesid (vt nt Puppe/Schumann – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/ Saliger. Kommentar zum StGB.
9. Auflage, § 146, Rn 8; Fischer. Kommentar zum StGB.
10. 3 Nii on praegu nt Eesti krooniga: nt poest kroonidega midagi osta ei saa, ent Eesti Pangas on võimalik neid eurode vastu ümber vahetada. 15 Auflage, § 146, Rn 3). Teised seevastu on seisukohal, et rahaga ei ole tegemist alles siis, kui keskpank seda enam ümber ei vaheta – sest seni jääb raha ikkagi ringlusse, ehkki piiratud ulatuses (vaid ümber vahetamine keskpangas) (vt nt Erb – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch (StGB).
11. Auflage, § 146, Rn 8; Heger – Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum StGB.
12. Auflage, § 146, Rn 2; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB.
13. Auflage, § 146, Rn 3). Vaieldav on seegi, kas raha võib muutuda mitte-rahaks ka siis, kui riikliku aktiga tagasikutsumist ei ole toimunud – seda tavaõiguse alusel. Selle vaidluse põhjustas üks 1950-tel aastatel aset leidnud sündmus. Üks Saksamaa elanik vahetas Saksa pankades korduvalt Saksa markade vastu
14. sajandil Suurbritannias sealse keskpanga poolt välja antud sovrinitega äravahetamiseni sarnaseid asju – st järgi tehtud sovrineid. Suurbritannia riik (keskpank) polnud sovrineid kunagi tagasi kutsunud ja formaalselt oli tegemist kehtiva rahaga. Samas polnud sovrineid
15. sajandi keskpaigaks juba aastakümneid enam kusagil maksevahendina kasutatud – ka Suurbritannias mitte. Seega olid nad faktiliselt muutunud rahana mittekasutatavaks. Seetõttu tekkiski küsimus, kas neid vahetanud isik valeraha kasutamise eest vastutab – või ei olnud olemas kooseisupärast teoobjekti, sest järgi oli tehtud asi, mis ei olnud (enam) raha. Saksa kohtud leidsid (sh analüüsides mitmete välisriikide kohtupraktikat – Neue Juristische Wochenschrift. 1959, S. 947) siiski, et tegemist oli päris rahaga. Õiguskirjanduses aga ühte meelt ei olda. Mõned toetavad kohtupraktikas omaks võetud seisukohta (vt nt Heger – Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum StGB.
16. Auflage, § 146, Rn 2; Puppe/Schumann – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/Saliger. Kommentar zum StGB.
17. Auflage, § 146, Rn 10). Samas on esindatud ka teistsugune arvamus, mille esindajad on seda meelt, et kui asja ei saa faktiliselt rahana kasutada, ei riku sellega tehtavad toimingud ka raharingluse usaldusväärsust – ehk tegemist pole rahaga (vt nt Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB.
18. Auflage, § 146, Rn 3; Erb – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch (StGB).
19. Auflage, § 146, Rn 9).
20. Järgnevalt tuleb meelde tuletada, mida kujutab endast turvavärv, ja selgitada, milline (faktiline) tähendus on sellel, kui raha sellise värviga määrdub. Nagu juba käesoleva otsuse
21. joonealuses märkuses välja toodud: turvavärv ehk IBNS-värv on vargusevastane kaitseelement kassettides, kus hoitakse või transporditakse raha; ründe korral kaitsemehhanism plahvatab ja rahatähed määritakse värviga; tugevate kemikaalidega on võimalik värvaine hiljem küllaltki suures osas eemaldada. Euroopa Keskpanga kodulehel märgitakse ka järgmist: „Kuritegeliku tegevuse tagajärjel võivad mõned tindiplekkidega pangatähed olla kahjustatud vargusevastaste seadmetega. Selline seade (intelligentne pangatähtede neutraliseerimise süsteem) aktiveerub kaitstud sularahakonteineri, näiteks pangaautomaadi või sularahaveo sõidukis asuva seifi avamisel. […] Mõnikord püüavad kurjategijad pangatähti kemikaalide abil turvatindist puhastada, mis võib nende värvi muuta. See võib ühtlasi muuta pangatähe enda värvi ja kahjustada või muuta nähtamatuks mõningaid turvaelemente.“ (https://www.ecb.europa.eu/euro/banknotes/damaged/html/index.et.html) Turvavärvi mõte on kriminaalkolleegiumi meelest see, et raha vargus, röövimine jms muutuks mõttetuks – ja keegi enam raha varastama, röövima vms tegema ei hakkakski. Mõttetuks loodetakse seesugused teod teha seeläbi, et seesuguse raha kasutamine muudetakse võimatuks. Nimelt on juba ülal viidatud Euroopa Keskpanga
22. aprilli 2013 otsuses ära toodud seesugune info: - kuna ehtsate euro pangatähtede kahjustamine vargusevastaste seadmete poolt võib esineda kuriteo toimepanemise või katse käigus, tuleb tagada, et pangatähti saab sel juhul vahetada ainult kuriteo toimepaneku või katse ohver (preambuli p 12); - ehtsate euro pangatähtede kahjustamise korral vargusevastastes seadmetes: taotleja peab [raha Euroopa Keskpangas väljavahetamiseks] esitama kirjaliku selgituse värvikaotuse põhjuse kohta (art 3 lg 2 p d); - ehtsate euro pangatähtede kahjustamise korral vargusevastastes seadmetes seoses röövi, varguse või selle katsega või muu kuriteoga: pangatähed vahetatakse ainult omaniku, kes on 16 pangatähtede kahjustamisele viinud kuriteo või selle katse ohver, või tema poolt volitatud taotleja taotlusel (art 3 lg 2 p e); - kui [riiklikud keskpangad] teavad või neil on piisav põhjus arvata, et on sooritatud kuritegu, keelduvad nad kahjustatud ehtsate euro pangatähtede vahetamisest ja peavad neid kviitungi vastu kinni kui tõendeid, et esitada need pädevatele ametiasutustele kriminaalmenetluse algatamiseks või toetamiseks (art 3 lg 3 p b). Euroopa Keskpanga veebisaidil on niisugune teave: „Ärge võtke vastu tindiga kaetud pangatähti, sest tõenäoliselt on tegu varastatud pangatähtedega. […] Vargusevastased süsteemid muudavad varastatud pangatähed kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks, vähendades jaemüüjate, pankade ja teiste sularahakäitlejate jaoks riski langeda kuriteo ohvriks. […] Ärge võtke [tindiplekiga pangatähte] vastu ja paluge anda teine pangatäht. Ei saa olla kindel, et pangatähe andnud isik on selle õige omanik. Keelduge pangatähtedest, mis on pleekinud või mille värv on muutunud. Tõenäoliselt on püütud pangatähti pesta või pleegitada, et turvatindi plekke kõrvaldada. Kui olete tindiplekiga pangatähe vastu võtnud, tuleb see viia pangafiliaali või riigi keskpanka ja anda teada, kuidas te pangatähe saite.“ (https://www.ecb.europa.eu/euro/banknotes/damaged/html/index.et.html)
23. Eeltoodust tulenevalt asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kui rahatäht saab turvavärviga kahjustada, lakkab see olemast raha, st muutub mitte-rahaks. Esiteks võib siin näha analoogiat keskpanga poolse raha tagasi kutsumisega: vargusevastased süsteemid, sh turvavärvid seatakse keskpanga soovil kasutusse just selleks, et nende rakendumise korral puudutatud rahatähti enam ringluses kasutada ei saaks. Seetõttu võib öelda, et turvavärvi rakendamine on justkui vahendlik riiklik akt muutmaks raha kehtetuks: turvavärvi konteiner plahvatab vahetult küll varga või röövli tegevuse tõttu (nt kui too varastatud või röövitud raha sisaldava mahuti (jõuga) avab), ent turvavärvi konteineri paigaldas selliseks puhuks just keskpank (või: keegi teine keskpanga käsundi alusel). Tõsi, sellise raha ümber vahetamine mõnes keskpangas pole täiesti võimatu. See on aga veel märksa raskem kui n-ö normaalsel viisil tagasi kutsutud raha (nt Eesti kroonide) välja vahetamine: seda saab teha vaid raha omanik ja ta peab keskpangale selgitama, mil moel turvavärv rahale sattus. Kui pidada mitte-rahaks juba tagasi kutsutud, ent keskpankades ikkagi ümber vahetatavat raha (nt Eesti kroone), tuleb seda enam pidada mitterahaks turvavärviga kahjustada saanud kupüüre. Lisaks sellele tuleb toonitada, et turvavärviga määrdunud raha faktiline maksevahendina kasutamine on kui mitte päris võimatu, siis äärmiselt piiratud. Ülal nähtuvast selgitab Euroopa Keskpank raha kasutajatele, et seesugust raha ei tohi vastu võtta. Vähemalt mõningad võltsraha-detektorid kuulutavad turvavärviga määrdunud raha sobimatuks – ja võltsraha-detektoreid on ringluses üha enam. Ka saab eeldada, et väga palju inimesed ei võta tugevasti määrdunud raha vastu juba n-ö oma kõhutunde tõttu – nad peavad seda „kahtlaseks“.
24. Kuivõrd praeguse menetluse esemeks olevad 50-eurosed muutusid turvavärviga kahjustada saamise korral mitte-rahadeks, sai võimalikuks ka nende baasil raha võltsimine – järgi tegemise versioonis. Seda tehtigi: keegi pesi kunagi neilt esemetelt suure osa turvavärvist maha, kleepis neile uued hologrammid, taustamustri ja ühe optiliselt muutuva elemendi imitatsiooni. Sel viisil muutus rahaks mitte olev asi ehtsa rahaga väga sarnaseks. Seega oli tegemist raha võltsimisega.
25. Eelöeldu tähendab, et T. Leppik täitis

§ 334lg 1 objektiivse koosseisu: ta kasutas võltsitud raha.

Ka saab rääkida kvalifikatsioonist

§ 334lg 2 p 1 tähenduses: T.

Leppik pani toime kolm tegu:

1. oktoobril,
2. ja
3. detsembril
5. Subjektiivse koosseisu osas tuleb kõigepealt selgitada seda, et maakohus on kasutanud ebaõnnestunud terminoloogiat. Nimelt viitab kohus sellele, et T. Leppikul pidid mingitest asjaoludest tulenevalt tekkima rahaga seoses võltsimiskahtlused (vt lühidalt käesoleva otsuse p 17 25). Riigikohus on öelnud, et konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole (kaudsest) tahtlusest rääkides korrektne: vt kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-206745/88, p
6. Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud. Seetõttu pole korrektne sisustada tahtlust ka läbi argumentatsiooni, et kellelgi pidi mingist ajaolust tulenevalt tekkima mingisugune kahtlus. On võimalik, et selline – kohtupraktikas küllaltki levinud – eksimus tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et keegi midagi „teadis või pidi teadma“ (vt nt § 15 lg-d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne). Karistusõiguses tuleb seesugust mõisteaparatuuri aga vältida. Siiski leiab ringkonnakohus all öeldavast tulenevalt, et T. Leppikul oli vajalik tahtlus olemas ja maakohus lihtsalt kasutas segadust tekitaval moel mõisteaparatuuri.
7. Puutuvalt subjektiivsesse koosseisu tuleb osutada ka sellele, et süüdistusaktis ja maakohtu otsuses räägitakse ebavajalikul viisil „võltsitud raha käibelelaskmise eesmärgist“. Tõsi on see, et

§ 334seesugusest eesmärgist kõneleb.

See eesmärk aga ei pea isikul olema sugugi mitte kõigi teoalternatiivide puhul. Nii sätte grammatiline kui ka teleoloogiline tõlgendamine võimaldab öelda, et käibele laskmise eesmärk peab olema vaid võltsitud raha „omandamise“, „hoidmise“, „sisseveo“, „väljaveo“ ja „muul viisil käitlemise“ korral. Karistusnormis esimesena välja toodud teoalternatiivid – „kasutamine“, „vahetamine“, „edasiandmine“ ja „muul viisil käibelelaskmine“ – aga „käibelelaskmise eesmärki“ ei nõua. Juba norm ise võimaldab öelda, et viimasena viidatud alternatiivid kujutavadki endast „käibele laskmist“ – ja sellisel juhul oleks üleliigne nõuda veel vastavat eesmärki. Nimelt saab öelda, et kõige vahetumalt kahjustab rahakäibe usaldusväärsust see, kui valeraha lastakse ringlusse. Kui aga ringlusse laskmisest kõneleda ei saa, sõltub isiku vastutus sellest, kas tal raha käibele laskmise eesmärk oli või mitte. Kui tal seda ei ole, pole põhjust teda karistada: nt ei tekita raharingluse usaldusväärsusele kahju ega isegi mitte ohtu see, kui keegi omandab võltsraha lihtsalt numismaatilisest huvist, st ei kavatse seda kunagi enda kollektsioonist välja anda. Et praegu on tegemist „kasutamisega“ – st ühe käibele laskmise variandiga –, ei puutu „käibelelaskmise eesmärk“ asjasse ja ringkonnakohus selle olemasolu ei kontrolli. 107. Subjektiivne koosseis eeldab tulenevalt

§ 15

lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu elementide osas, kusjuures

§ 16lg 4 kohaselt piisab ka kaudsest tahtlusest.

T. Leppik mõistis, et ta paneb kupüürid automaatidesse ehk tal oli tahtlus „kasutamise“ osas. Ka oli T. Leppikul tahtlus nende faktiliste asjaolude osas, mis annavad aluse pidada rahatähti võltsituks. Sellega seoses on eeskätt oluline, et T. Leppikul olid rahatähtedesse puutuvalt väga suured teadmised ja kogemused. Sellest lähtuvalt ei pea kriminaalkolleegium usutavaks, et T. Leppik ei saanud aru sellest, et 50-eurostel on turvavärvi määrdumus ja et n-ö kulunud kupüüre oli pestud. Kõige muu kõrval viitas maakohus õigesti sellele, et T. Leppik suhtles A.K. iga määrdunud rahade ja rahade pesemise teemal. T. Leppiku teadmisi ja kogemusi arvestades on välistatud seegi, et ta ei saanud aru, et rahatähtedele oli peale kleebitud hologramme jms. Esimese astme kohus on õigesti viidanud sellelegi, et kahtlustäratav on tõik, kuidas täpselt T. Leppik rahasid kasutas: suhteliselt suurte kupüüridega korduv väheväärtuslike asjade ostmine viitab T. Leppiku soovile saada 50-euroste asemele teistsugused kupüürid. On kõigiti põhjendatud eeldada, et T. Leppik soovis seda seetõttu, et ta mõistis nende rahatähtede problemaatilisust – just tulenevalt turvavärvi jääkidest, originaalvärvi kulumisest, lisatud elementidest jne. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks subjektiivse koosseisuga seoses esitatud kaitseväide, et T. Leppik oli kulunud raha paigutanud läbi makseautomaatide ka tema endaga seotud äriühingutesse. Kui sularaha makstakse mõnele kontole makseautomaadi teel, ei ole raha saajal hiljem konkreetsete kupüüridega mingit seost – tema arveldusarvel suureneb n-ö (individualiseerimata) kontoraha hulk. Kriminaalkolleegiumit ei veena ka T. Leppiku väide, et tema teadlikkuse raha võltsituse kohta välistab tõik, et ta helistas ise LHV-panka ja uuris, mis temalt ära võetud rahast saab. Esiteks pole T. Leppik sellist panka helistamist tõendanud. Kui ta seda aga tegigi, ei viita see 18 tema heausksusele (mitteteadlikkusele raha võltsitusest). T. Leppik sai aru, et pangal on väga hõlbus teha kindlaks, kes raha sisestaja oli: oli ju T. Leppik end raha sissemakse tarvis identifitseerinud. Seega polnud T. Leppikul niikuinii lootust ananüümseks jääda ja ta võis panka helistada just selleks, et hiljem sellega seoses enda süütusele viidata – mida ta käesolevas menetluses tegigi. 108. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. 109. Süüd välistavana võiks tulla kõne alla T. Leppiku keelueksimus

§ 39tähenduses: T.

Leppik võis eeldada, et hoolimata kupüüride turvavärviga määrdumusest, originaalvärvi kulumusest, hologrammide jms rahade peale kleepimisest oli nende rahatähtede kasutamine ikkagi lubatav.

1. Kriminaalkolleegium nõustub valitseva arvamusega Saksamaal: keelueksimust tuleb eitada mitte üksnes siis, kui isik on oma teo ebaõiguses (keelatuses) täiesti kindel, vaid ka juhul, kui ta seesugust ebaõigust (keelatust) võimalikuks peab (vt eestikeelset lühikokkuvõtet Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VIII, vnr 65). Nimelt pole põhjust kohelda isikut ses olukorras leebemalt kui teda koheldakse puutuvalt tahtlusse: kui subjektiivset koosseisu saab reeglina jaatada ka pelgalt kaudse tahtluse olemasolul, pole põhjust öelda, et keelueksimusest peaks kõnelema olukorras, kus isik peab võimalikuks seda, et tema tegu on õigusvastane (keelatud).
2. Isegi kui T. Leppikul ei olnud täit kindlust selles osas, et ta toimib seaduse vastaselt, arvestas ta seesuguse võimalusega (pidas seda võimalikuks). Ringkonnakohtu meelest ei saa T. Leppiku ebaõigusteadlikkust välistada läbi väite, et T. Leppik kontrollis rahade ehtsust erinevate masinatega (detektoritega). Esiteks ei ole T. Leppik niisugust väidet tõendanud. Kui ta seda aga tegigi, talitas ta kriminaalkolleegiumi hinnangul nõnda selleks, et saada aru, kas järgi tehtud rahade kvaliteet on piisavalt hea, et masinaid petta – mitte aga heauskse inimesena, kes n-ö heast peast hangib valeraha-detektorid, et igaks-juhuks kõigi tema valdusse sattuvate rahakupüüride õigsust kontrollida. Keelueksimuse puudumisele viitab ka T. Leppiku konspiratiivne käitumine. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri ja maakohtuga, et T. Leppik n-ö vabanes rahast võimalikult vähe tähelepanu ärataval ja endas madalat riski kätkeval moel: makseautomaate kasutades ei tekkinud võimalust, et mõni inimene tuvastab T. Leppikult saadud kupüürid valerahana ja võtab selles osas midagi ette (nt kutsub turvatöötja või politsei). Ka ei saa veenvaks pidada kaitseväidet, et T. Leppik mõistis, et turvakaamerate abil võidakse talle jälile saada: T. Leppik võis eeldada seda, et turvakaamera salvestisi vaadates pole võimalik teha kindlaks, kes makseautomaati kasutanud paljudest inimestest võltsrahad automaati sisestas. Viimaks tuleb siingi arvesse võtta seda, et T. Leppiku teadmised sularahast olid laialdased. Muu hulgas oli tal teada see, et vajadusel oleks ta saanud nt Eesti Pangast kõnealuste rahade lubatavuse kohta uurida – seda ta aga ei teinud.
3. Eeltoodut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et maakohus tunnistas T. Leppiku õigesti

§ 334lg 2 p 1 järgi süüdi.

1. Prokuratuuri hinnangul talitas maakohus T. Leppikule karistust mõistes liiga leebelt.
2. Esiteks on mõistetud vangistus prokuratuuri hinnangul liiga lühike: 3 aasta pikkuse vangistuse asemel tuleks T. Leppikut karistada 5 aasta pikkuse vangistusega. Apellandil on õigus selles, et kui võtta aluseks see, et keskmise teo eest mõistetav karistus peaks päädima sanktsiooni keskmisele vastava karistusega, tuleks T. Leppikule mõista 3 aastast oluliselt pikem vangistus. Seda seetõttu, et ka maakohus ise tõi välja mitu asjaolu, mis suurendavad T. Leppiku süüd. T. Leppik on varemgi kuriteo toime pannud – rahapesu ehk sellise kuriteo, mis sarnaselt võltsraha 19 kasutamisega õõnestab finantssüsteemi korrektset toimimist. Praeguse kuriteo sooritas ta ajal, mil viidatud rahapesu menetleti ehk käitus ses mõttes jultunult. T. Leppik ei kasutanud valeraha mitte kaks korda (mis on korduvusest rääkimiseks piisav), vaid suisa kolm korda. T. Leppiku kasuks rääkiv ainus kaalukas asjaolu on kriminaalkolleegiumi hinnangul see, et ta kasutas valeraha vaid (küllaltki) vähe – 400 euro ulatuses. Neid asjaolusid kokku võttes näib isegi prokuratuuri taotletav 5 aasta pikkune vangistus võrdlemisi leebe – näeb ju

§ 334lg 2 ette 2–10 aasta pikkuse vangistuse.

Siiski ei pea ringkonnakohus T. Leppiku vangistuse pikendamist võimalikuks. Nimelt oleks 5 aasta pikkune (saati siis veel pikem) vangistus süüpõhimõttega vastuolus ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piirav – ja niisugust karistust kohus sanktsioonivahemikust sõltumata mõista ei saa (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-20-5, p 19).

§ 334

lg 2 järgne sanktsioonimäär on sarnane paljude selliste kuritegude omaga, mis on ringkonnakohtu meelest oluliselt suurema ebaõigussisuga kui korduv valeraha kasutamine: vt nt § 110 lg 1 (piraatlus), § 112 lg 1 (lennuohutusvastane rünne), § 134 lg 2 (isikuvabadust piiravasse riiki toimetamine raskendavatel asjaoludel), § 175 lg-d 1 ja 2 (inimkaubandus alaealise suhtes), § 200 lg 1 (röövimine), § 237 2 lg 1 (terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele), § 237 3 lg 1 (terrorikuriteo ja selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamine ning toetamine), § 251 lg 1 (võimuhaaramine Kaitseväes või Kaitseliidus), § 2901 lg 2 (piinamine raskendavatel asjaoludel) või § 443 (raske tagajärje tekitamine laevajuhtimisnõuete rikkumise tõttu). Valeraha kasutamisega sisult ehk paremini võrreldavad varavastased kuriteod on karistatavad märksa leebemalt: vargus (

§ 199

) kuni 3 või kuni 5 aastase vangistusega, omastamine (

§ 201

) kuni 2 või kuni 5 aastase vangistusega, kelmus (

§ 209

) kuni 4 või kuni 5 aastase vangistusega ja usalduse kuritarvitamine (

§ 2172

) kuni 5 aastase vangistusega – seda isegi juhul, kui tekitatakse miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Seda silmas pidades leiab ringkonnakohus, et praegu pole sanktsiooni keskmisest määrast lähtumine õigustatud ja hoolimata mitmest T. Leppiku süüd suurendavast asjaolust tuleb talle mõistetud sanktsiooni alammäära lähedale jääv vangistus muutmata jätta.

1. Küll aga soostub kriminaalkolleegium prokuratuuriga selles, et T. Leppikule tuleb seada käitumiskontroll. T. Leppik on olnud kuritegelikult aktiivne. Esiteks puutuvalt praegu menetlevatesse kuritegudesse: T. Leppik mitte üksnes ei kasutanud korduvalt valeraha, vaid ta on ka suhelnud erinevate isikutega sellistel teemadel, mis vähemasti kätkevad endas valerahade valmistamise ja kasutamisega seonduvaid ohte. Kõrge kuritegelik aktiivsus on täheldatav ka selle rahapesu puhul, mille eest T. Leppik asjas nr 1-18-3710 süüdi tunnistati: T. Leppik pesi raha mitmete käitumisaktidega, ta tegi seda küllaltki suures mahus, ta üritas küllalti rafineeritud viisil varjata kuriteojälgi, sh mõtles välja küllaltki keerukaid valeväiteid. Ka tuleb arvesse võtta seda, et nii rahapesu kui ka valeraha kasutamise eest karistati T. Leppikut 3 aasta pikkuste ehk sugugi mitte lühikeste vangistustega. Mida pikemad vangistused inimesele mõistetud on, seda madalamal on talle käitumiskontrolli (või isegi reaalse vangistuse) seadmise lävend: temast on karta küllaltki tõsist laadi kuritegusid ja tal on seetõttu tarvis n-ö silma peal hoida. Prokuratuur viitab õigesti ka sellele, et T. Leppik pole oma tegu tunnistanud ega kahetsenud. See asjaolu ei võimalda tulenevalt nn nemo tenetur-printsiibist küll raskendada tema karistust, ent annab aluse karta, et T. Leppik võib uuesti kuritegelikule teele sattuda: pole võimalik järeldada, et T. Leppik on aru saanud, millised tegurid tema kuriteod tingisid, ja et ta on nende tegurite kontrolli alla saamisega tegelenud. Siin(gi) tuleb arvesse võtta, et võltsraha kasutas T. Leppik sel ajal, mil tema rahapesu menetleti – seega ei lasknud ta end pelgast menetlusest mõjutada ehk temaga on tarvis tegeleda mõneti intensiivsemal moel. T. Leppikule käitumiskontrolli seadmist ei takista see, et ta elab Türgis. Nimelt on T. Leppik ise käesolevas menetluses öelnud, et ta elab ühtlasi Vilaski talus Valgamaal. Sellele viitavad ka tõsiasjad, et sealt talust leiti T. Leppiku asju (sh kummalisi rahatähti jms) ja et T. Leppik on ka viimasel ajal aeg-ajalt käinud Eestis (nt
2. aasta augustis tuli ta Riia lennujaamast Eestisse). Tuleb möönda, et seesugune otsustus tähendab vastavalt

§ 75lg 1 p-dele 4 ja 6 suure tõenäosusega (faktilises mõttes) keeldu Türgis elada.

20 Seesugune keeld on T. Leppikule ilmselt (küllaltki) koormav. See siiski käitumiskontrolli seadmist ei väära: kes paneb toime suure aktiivsusega mitmeid erinevaid kuritegusid, mille eest teda karistatakse mitme aasta pikkuste vangistustega, võib pidada end õnnelikuks, kui teda ei saadeta reaalselt vanglasse. Sellest tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel osaliselt maakohtu otsuse – käitumiskontrolli kohaldamata jätmine ei vasta T. Leppiku isikule. Kriminaalkolleegium kohustab T. Leppikut alluma järgi jäänud katseajal – mis algas 28. märtsil 2023 – käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli nõudeid tuleb hakata täitma alates käesoleva otsuse jõustumisest (

§ 78p 1).

1. T. Leppik vaidlustab osaliselt ka konfiskeerimisega seonduvat.
2. Kõigepealt leiab süüdistatav, et kuivõrd eurod annab välja Euroopa Keskpank, saab üksnes Euroopa Keskpank otsustada, mida eurodega peale hakata. Kui see väide oleks õige, peaks iga raha hävitav (nt seda n-ö poosetamise mõttes põlema panev) või isegi rikkuv (nt rahale kriipsujukut joonistav) isik vastutama

§ 203järgi võõra asja hävitamise või rikkumise eest.

Nii see siiski pole – T. Leppiku väide on väär. Omand sularaha üle on nagu igasugune muu omand – täielik õiguslik võim asja üle (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 ls 1). Seega võib raha omanik teha rahaga mida iganes ta soovib (kui ta just ei pane nõnda toime mõnda süütegu): sellega poes maksta; kasutada raamatus järjehoidjana; keerata sellest endale n-ö suitsukesta, panna selle sisse tubaka ja see ära suitsetada; täis sodida; põlema panna jne. Niisiis on võimalik ka see, et raha konfiskeeritakse ja uus omanik – riik – teeb sellega seda, mida ta õigeks peab (mida õigusaktid ette näevad), ilma et ta peaks selleks Euroopa Keskpangalt luba küsima.

1. Konfiskeerimine peab aga (loomulikult) toimuma õiguslikul alusel. Seetõttu tuleb analüüsida, kas praegu seesugune alus esines, st kas maakohus konfiskeeris õigesti: - 8 praeguse menetluse esemeks olevat 50-eurost (üks, mille T. Leppik pani LHV-panga automaati ja seitse, mis ta pani Apollo Kino makseautomaati); - Apollo Kino makseautomaadist leitud kümme 50-eurost, mis olid sarnased nende seitsme 50-eurosega, mis oli sinna automaati pannud T. Leppik; - 50-eurone seerianumbriga RA3446237562 (
2. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3); - 50-eurone seerianumbriga RA1936181166 (
3. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 11); - erineva paberraha tükid (
4. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3); - musta värvi rahataolised paberid (
5. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3); - 3 omavahel ühendatud Lääne-Aafrika 10 000 frangist (CFA – Communauté Financière Africaine) rahatähte (
6. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 16).
7. Kaheksa T. Leppiku kasutatud rahatähe konfiskeerimine oleks iseenesest probleemitu:

§ 343

võimaldab konfiskeerida valeraha kasutamise kui kuriteo vahetuks objektiks olnud eseme. LHV-panga automaati pandud rahaga probleemi polegi: kupüür numbriga EB4487613732 on vaja konfiskeerida. Ülejäänud seitsmeteistkümne pangatähega on olukord keerulisem: nagu juba eelnevast nähtub, pole teada, millised seitse pangatähte neist seitsmeteistkümnest T. Leppik

1. ja
2. detsembril 2019 kinoautomaati sisestas. See siiski ei tähenda, et T. Leppikule oleks tarvis mingid kupüürid tagastada.
3. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänut kümmet kupüüri konfiskeerida ei saa – selles osas on vaja maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada. Need kupüürid leiti Apollo Kino makseautomaadist, st nad olid Apollo Kino valduses. See tähendab seda, et need on vaja Apollo Kinole tagasi anda. Seda seetõttu, et tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1 eeldatakse valdaja omandiõigust ehk saab lähtuda sellest, et kümme T. Leppiku poolt mitte sisestatud kupüüri kuuluvad Apollo Kinole. Nende kupüüride Apollo Kinole tagastamist ei takista see, et tegemist on võltsitud rahaga. Erinevalt narkootikumidest ei 21 ole võltsitud rahaga toimingute tegemise keeld (peaaegu) kõikehõlmav – puudub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg-ga 1 sarnane norm, mis näeb ette nö tavakäitlemise absoluutse keelu. See nähtub tegelikult juba käesoleva otsuse p-st 106: kui keegi hoiab võltsitud raha enda valduses ilma selle käibele laskmise eesmärgita, käitub ta õiguspäraselt. Ka ei väära kupüüride Apollo Kinole tagastamist

§ 83

lg 4: vahend, aine või ese konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub. Seda seetõttu, et valerahade käitlemiseks ei anna keegi (riik) välja mingeid lubasid. Ringkonnakohtu meelest ei ole Apollo Kinol mingit huvi (eelistust) puutuvalt sellesse, millised rahatähed talle tagastatakse. Seetõttu määrab kriminaalkolleegium suva alusel, et kinole on vaja tagastada kupüürid numbritega WA6791443588, WA8485657876, WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569, MD1312776944, WA8153071606, WA4978563562, RA2318046054 ja WA

1. Eelöeldu ei tähenda seda, et Apollo Kino peabki neid kupüüre hoidma hakkama. Tema kui nende kupüüride omanik võib nendega teha, mida ta vaid soovib (nagu juba käesoleva otsuse p-s 117 öeldud). Mõeldav on ka see, et kui Apollo Kino saab riigiga kokkuleppele, jäävadki need kupüürid riigi valdusse ja lähevad üle riigi omandisse – seda aga mitte tulenevalt konfiskeerimisest, vaid senise omaniku (Apollo Kino) ja riigi vahelise kokkuleppe (eeldatavasti kinge) alusel. Riik võib seejärel otsustada, mis ta nende kupüüridega teeb. Sama on ka ülejäänud seitsme kupüüriga, nr-d RA1828042422, WA5325659938, WA4131619687, EB4738146597, RA3015389319, UC7029693397 ja EB3220441245: riik võib nendega teha, mida ta soovib – seda tänu nende T. Leppikult konfiskeerimisele.
2. (Ka) ülejäänud praegu konfiskeeritud asju ringkonnakohtu meelest konfiskeerida ei saa, mistõttu tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada. Need asjad ei olnud ühegi kuriteo toimepanemise vahetu objekt ega ese, nende – sh valerahade – käitlemine iseenesest (eeskätt hoidmine) pole keelatud ja käitlemiseks pole tarvis (riiklikku) luba. Konfiskeerimise aluseks ei saa kehtiva õiguse kohaselt olla pelk kahtlus või oht – et T. Leppik võis kunagi tahta mõne kõnealuse esemega sooritada mõnda kuritegu või et ta võib asjade tagasi saamise korral plaanida mingi kuriteo toimepanemist tulevikus. Lääne-Aafrika frankidega seoses olgu märgitud sedagi, et ringkonnakohus soostub Saksamaal valitseva seisukohaga, et lahti lõikamata kupüüridega trükipoognaid ei saa pidada rahaks, sest nende puhul ei esine ohtu, et keegi peaks sellist asja (just tema lahti lõikamata kujul) käibel olevaks pärisrahaks (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil II.
3. Auflage, § 39, Rn 5). Sellest tulenevalt on vaja need asjad T. Leppikule tagasi anda.
4. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt: T. Leppikule tuleb seada käitumiskontroll; valdav osa maakohtu konfiskeeritud asjadest tuleb jätta konfiskeerimata ja tagastada nende omanikele – osa T. Leppikule ja osa Apollo Kinole. Prokuratuuri ja T. Leppiku apellatsioon osaliselt rahuldatakse. T. Leppiku kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. veebruari 2024 määrusega luges kohtukolleegium kaitsja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatavate kulude suuruseks 758,40 eurot, sh 126,40 eurone käibemaks. Riigikohtu hinnangul tuleb KrMS § 185 (menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtta seda, kui suures ulatuses apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal ning maht (kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-18-5815/389, p 60). Ka Riigikohtu otsusest nr 1-20-2438/33 (p 58) ilmneb, et kui maakohtu lahendit ei tühistata süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel ja selline apellatsioon osutub täielikult põhjendamatuks, peab selle apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav. Ringkonnakohus ei tee KrMS § 337 lg 1 p 4 järgset lahendit T. Leppiku kaitsja apellatsiooni alusel, vaid prokuratuuri ja süüdistatava kaebuste põhjal. Niisiis osutus süüdistatava kaitsja kaebus täielikult põhjendamatuks, mistõttu tuleb sellega seoses tekkinud menetluskulu T. 22 Leppikult riigi kasuks välja mõista. Tulenevalt KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 peab T. Leppik maksma selle raha ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 18.12.2024 RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a ja Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsus osas, millega tunnistati Tõnu Leppik süüdi ja teda karistati

§ 334lg 2 p 1 järgi ning moodustati liitkaristus.

2. Tunnistada Tõnu Leppik süüdi

§ 334

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva.

Ära tuleb kanda 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva vangistust. 3.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus Tartu Maakohtu 1.

aprilli 2020. a otsusega asjas nr 1-18-3710 mõistetud karistusega ning lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistus kaetuks otsusega asjas nr 1-18-3710 mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Jätta mõistetud liitkaristus

§ 74lg-te 1 ja 3 kohaselt täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga.

1. Muus osas jätta otsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Jätta Riigikohtu
4. augusti
5. a määrusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu Eesti Vabariigi kanda. 23