← Eesti

3-24-2104/9

Obsah (4)§ 72§ 7§ 171§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2104 Haldusasi A ja B kaebus tühistada P

) §-s 171 sätestatud aluseid ei esine. Sissesõidukeelu kehtestamist õigustab asjaolu, et A ei ole soovinud käituda Eestis õiguskuulekalt ning tal puuduvad majanduslikud huvid Eestis. Eesti kodanikust elukaaslane saab isikut Valgevenes või mõnes muus kolmandas riigis külastada. Samuti ei esine humaanseid kaalutlusi. otsus nr 12401030037-1, millega tehti B sissesõidukeeldu kohaldamata 7-päevase vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus (edaspidi lahkumisettekirjutus II).

  1. Perekond esitas 17.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse punktis 2 märgitud otsuste tühistamiseks. Lisaks esitasid kaebajad ka alternatiivsed nõuded, et kui põhinõuetes jääb kaebus rahuldamata, siis tühistaks kohus lahkumisettekirjutustes kohaldatud vabatahtliku lahkumistähtaja ning A (edaspidi ka kaebaja I) kohaldatud sissesõidukeelu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHT
  2. Kaebajate seisukoht 4.
  3. Vaidlustatud haldusaktid on vastuolus proportsionaalsuse ja muude õiguse üldpõhimõtetega. Samuti ei ole kaebajale I kohaldatud sissesõidukeeld ning kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja mõõdukad. Vastustaja ei rakendanud otsuste tegemisel kaalutlusõigust õigesti ega analüüsinud, kas on olemas muid, asjakohasemaid ja leebemaid meetmeid, püstitatud eesmärgi saavutamiseks, mis koormaksid kaebajaid vähimal võimalikul määral. Seetõttu tuleb vaidlustatud haldusaktid tühistada. 2

(6)4.
  1. Kaebajad ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi lahkumiskohutuse vältimiseks, vaid asjakohase abi saamiseks. Nimelt uskus kaebaja I, et sõjaline konflikt võib puudutada ka tema elukohta. Tegemist oli prognoosiga, mille tõenäosust, elulist usutavust ja objektiivsust tuleb hinnata ex ante. PPA ei saa kaebajale I ette heita, et ta noore naisterahvana tundis suures koguses sõjatehnikat nähes hirmu. 4.
  2. PPA ei arvestanud lahkumisettekirjutuste ja kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamisel kaebaja I elukaaslase, kes on Eesti kodanik, õigustega. Kaebaja I elukaaslane ei pea võimalikuks ega ohutuks kolida Valgevenesse, vaid ta soovib jätkata elu Eestist. 4.
  3. PPA-l oli kohustus võtta arvesse B (edaspidi kaebaja II), kes on laps, parimaid huve. Kaebaja II parimad huvid on järgitud, kui lapsed viibivad Eesti Vabariigis koos kogu perega. Kaebaja II on kahe aasta jooksul Eesti ühiskonda integreerinud ja on kohanenud eluga Eestis. 4.
  4. Kaebajale I kehtestatud sissesõidukeeld kehtib automaatselt ka vastsündinud lapse suhtes, ehkki ta ei ole koormava haldusakti adressaat. Kaebaja I elukaaslane ei soovi, et tema vastsündinud Eesti kodanikust laps elaks vähemalt kolm aastat riigis, kus on hoopis teistsugused kombed, korrad, haridussüsteem, moraal, keel. Kaebaja I elukaaslasel on õigus osaleda oma lapsete kasvatamises ühise perena. Kaebaja I elukaaslane soovib lapsendada ka kaebaja II. 4.
  5. Sissesõidukeeld ja lahkumisettekirjutus mõjutavad vastsündinud lapse majanduslikku seisundit, kuna tema isa ei saaks osaleda tema ülalpidamises. Nimelt ei ole võimalik Valgevenesse rahaülekandeid teha. Laste ja perekonna huvid on järgitud siis, kui kogu perekond elab territoriaalselt ühes ja samas kohas, Eestis. Perekonnaelu on kaitstud Põhiseadusega. 4.
  6. Välistatud ei ole, et Venemaa kaasab Valgevene sõjalisse konflikti ning kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus. 4.
  7. PPA oleks pidanud jätma kaebajale I sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA ei arvestanud kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamisel raseduse ega peatse lapse sünniga. Alternatiivselt oleks tulnud seda lühendada. 4.
  8. Ka lahkumiskohustuse tähtaeg (7 päeva) on põhjendamata ning jääb arusaamatuks, miks ei kohaldatud 30 päevast tähtaega. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist.
  9. Vastustaja seisukoht 5.
  10. Kui kaebajad oleksid vajanud abi Eesti riigilt, siis oleks olnud loogiline esitada rahvusvahelise kaitse taotlus koheselt, mitte 2 aastat riigis ebaseadusliku viibimise järel. Kaebajad sisenesid Eestisse lühiajalise viisa alusel ning ei saanud eeldada, et saavad viisa lõppemise järgselt Eestisse jääda. 5.
  11. Usutavad ei ole kaebaja I väited, et tal on hirm, et Ukraina võib rünnata sõjaväetehnikat Valgevenes. Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse ei 3
(6)ole Ukraina rünnanud Valgevenes ei sõjaväeobjekte ega muud kriitilist tähtsust omavat taristut. 5.
  1. Asjaolu, et kaebaja II on Eesti ühiskonda integreerunud ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kuna kaebajad viibisid Eestis ebaseaduslikult, siis eeldatavasti ei saanud kaebaja II käia ka lasteaias või eelkoolis. Lapse asetamine olukorda, kus tal puudub võimalus tavapäraseks arenguks on vastuolus laste parimate huvidega. 5.
  2. Kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused sissesõidukeeld on õiguspärased. ning kaebajale I kohaldatud KOHTU PÕHJENDUSED RVK otsuse õiguspärasuse hindamine
  3. Kohus leiab, et RVK otsus1, millega lükati kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused tagasi, on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. PPA järeldas õigesti, et kaebajaid ei kiusatud Valgevenes taga ning neid ei ohusta tagakius ka sinna naasmisel. Seega ei ole nad pagulased Genfis
  4. aastal vastu võetud pagulasseisundi konventsiooni ja VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Samuti on PPA põhjendatult järeldanud, et Valgevenesse naastes ei ole kaebajad tõsises ohus VRKS § 4 lg 3 tähenduses, mistõttu ei ole vajalik neile ka täiendava kaitse staatuse andmine.
  5. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama vaidlustatud otsuse põhjendusi, kuna otsuses tehtud järeldused on seotud tõenditega, otsus on hästi struktureeritud ja loetav ning otsuse järeldused tuvastatud asjaoludega seostatavad.
  6. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole pelk hirm ning asjaolu, et Valgevenes võib ringi liikuda sõjatehnikat. Samuti ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks see, et kaebaja I elukaaslane on Eesti kodanik, kellega sooviti abielluda ning kellaga neil sündis ühine laps, või et kaebaja II on kohanenud eluga Eestis. Riigikohus selgitas 12.12.2023 otsuse nr 3-22-2509 punktis 18.8, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajad ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust mitte põhjusel, et neid oleks Valgevenes tagakiusatud või et nende kodukohas oleks olnud reaalne ja tegelik oht nende elule ja tervisele. Asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebajad esitasid rahvusvahelise kaitse taotlused põhjusel, et vältida pärast pikaajalist ebaseaduslikku Eestis viibimist siit lahkumist.
  7. Seoses kaebaja II huvidega märgib kohus täiendavalt, et ehkki nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni artikkel 3, lastekaitseseaduse § 5 punkt 3 ja § 21), siis ei tähenda see seda, et rahvusvahelise kaitse asjades oleks lastega pered kuidagi eriliselt koheldavad. Kohus ei vaidlusta, et võrreldes Valgevenega võib kaebaja II elu Eestis 1 Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 35
  8. 4
(6)olla parem, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 27).
  1. Eelnevast tulenevalt jääb kaebajate kaebus RVK otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti läbi rahuldamata. Lahkumisettekirjutuste õiguspärasuse hindamine
  2. Kohus leiab, et kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused 2 ning nende täitmiseks antud 7 päevane tähtaeg on õiguspärased.

§ 72lg 4 võimaldab vabatahtliku lahkumistähtaja määrata vahemikku 730 päeva.

Seejuures ei nõustu kohus kaebajatega, et 7-päevast lahkumiskohustust võiks pidada ebaproportsionaalseks nt põhjustel, et nad on ca 2 aastat Eestis ebaseaduslikult elanud või et kaebaja I oli ettekirjutuse tegemise ajal rase. PPA võttis lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse, et kaebaja I on rase, kuid leidis vaatamata sellele, et mõistlik tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks on 7 päeva. Ka ärakuulamisõigust teostades3 väitnud kaebaja I, et 7 päevane lahkumistähtaeg oleks ebamõistlik või selle aja jooksul lahkumine Valgevenesse võimatu

  1. Asjaolu, et kaebajad sooviksid Eestis kauem viibida ei ole asjaolu, mida PPA peaks lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmistähtaja määramisel aluseks võtma. Ka elukaaslase olemasolu Eestis ei ole selline asjaolu, mille tõttu vajaks kaebajad Eestist lahkumise korraldamiseks enam kui 7 päeva aega. Ka kohtumenetluses ei ole kaebajad toonud välja selliseid asjaolusid, mille tõttu lahkumiskohutuse täitmine 7 päeva jooksul ei oleks olnud võimalik.
  2. Asjaolud, et tänaseks käib kaebaja II koolis5 ning kaebajal I on sündinud laps6 ei ole sellised asjaolud, mille alusel saaks väita määratud lahkumiskohustuse tähtaja õigusvastasust. Lahkumisettekirjutuses vabatahtliku lahkumistähtaja määramine on PPA kaalutlusotsus, mille õiguspärasust hindab kohus selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Vajadusel on kaebajatel võimalik

§ 72 lg 5 alusel taotleda lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamist.

13. Kuigi Valgevene ei ole demokraatlik õigusriik, ei ole üldine olukord siiski selline, et isikute sinna väljasaatmine oleks

§ 171alusel keelatud.

Kaebajale I kohaldatud sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamine 14. Ehkki kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused on õiguspärased, ent vaatamata sellele on kaebajale I sissesõidukeelu kehtestamine7 3-aastaks õigusvastane. 14.1.

§ 74

lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (

§ 74

lg 4) või sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (

§ 7

4 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses 2 Dtl 4346 (kaebaja I) ja 4750 (kaebaja II). Dtl 176

  1. 4 Dtl 117, küsimuse 19 vastus. 5 Dtl
  2. 6 Dtl
  3. 7 Dtl 4346 (resolutsiooni punkt 2). 3 5

(6)välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (

§ 74lg 1).

Valgevene kodanikust välismaalase suhtes kohaldatakse seejuures

§ 74lg 41 järgi Schengeni sissesõidukeeldu.

See aega ei välista PPA kohustust kaaluda igal üksikjuhtumil, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 13; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34). 14.

  1. Kohus leiab, et PPA on praegusel juhul põhjendamatult pisendanud asjaolu, et kaebaja I ootas 14.06.2024 Eesti kodaniku last ning et kehtestatud sissesõidukeeld piiraks oluliselt nii kaebaja I kui ka tänaseks sündinud lapse isa õigust perekonnaelule. Üheks humaanseks kaalutluseks, mida on aktsepteeritud sissesõidukeelu kehtestamata jätmisel on asjaolu, kui sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonnavõi eraelu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, punkt 38). Praegusel juhul leidis PPA üllatuslikult, et humaanseid kaalutlusi aga üldse ei esine
  2. Kohtu hinnangul on PPA põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja I sotsiaalsed sidemed Eestiga ning hindamata võimaliku perekonnaõiguse riive. Seejuures on küüniline lugeda PPA järeldust, et kaebaja I elukaaslane, kes on Eesti kodanik ja xx xx xxxx sündinud lapse isa, peaks oma õigust olla isa realiseerima Valgevenesse või mõnda muusse kolmandasse riiki kolides. Igal lapsel on õigus mõlema vanema hoolitsusele (PS § 27 lg 3) ning vaidlust ei saa olla, et sissesõidukeelu kehtestamine kaebajale I mõjutas ka keelu kehtestamise ajal sündimata lapse õigusi ning PPA oleks pidanud selle asjaoluga arvestama. Kuigi kohus möönab, et kaebaja I elas pikaaegselt ebaseaduslikult Eestis ning samuti otsustati sellises ebakindluses luua perekond ja saada laps, siis ei tähenda see seda, et PPA ei peaks hindama sissesõidukeelu kehtestamisel kõiki aspekte. Seejuures on PPA kehtestanud kaebajale I maksimaalse võimaliku sissesõidukeelu ning põhjendusi, miks seda ei lühendatud, otsusest ei nähtu. 14.
  3. Seega tühistab kohus 14.06.2024 kaebajale I tehtud ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
  4. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebaja I osas kaebuse sissesõidukeelu kehtestamist puudutavas osas, siis tuleb selles osas mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja ka menetluskulud. Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista kaebaja I kasuks PPA-lt välja menetluskulu summas 1000 eurot (sh riigilõivud).
  5. Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebajate nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 8 Dtl
  6. 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.