RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-24-3 19. detsember 2024 Eesistuja Villu

) § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega kuueks aastaks ning kolmeks kuuks. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses, vähendas kohus vangistust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra nelja aasta ja kahe kuuni.

1. Kohus tunnistas XX-i süüdi selles, et ta heitis
2. aprillil 2022 pärast südaööd enda elukohas toimunud koosviibimisel pikali alkoholijoobes ja diivanil magava seitsmeteistaastase külalise selja taha, haakis kannatanult nõusolekut küsimata lahti tema rinnahoidja ning tõmbas tema püksid poolde säärde. Siis sisestas süüdistatav vähemalt ühe sõrme magava kannatanu tuppe ja hõõrus enda erekteerunud suguelundit vastu kannatanu suguelundeid. Seepeale kannatanu ärkas ja sai toimuvast aru. Kannatanu lõi tema tahte vastase tegevuse lõpetamiseks süüdistatavale rusikaga kõhtu ja lahkus viimase takistamispüüdlusi tõrjudes tema korterist. XX järgnes kannatanule tänavale ja üritas temaga rääkida, kuid juhuslik mööduja sekkus, kuulas kannatanu ära ja nõudis, et süüdistatav lahkuks. Viimane esialgu keeldus sellest ja muutus ähvardavaks, kuid kannatanu lubaduse peale politsei kutsuda kõndis süüdistatav minema. Nii pani süüdistatav toime

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, astudes kavatsetult suguühtesse noorema kui kaheksateistaastase inimesega tema tahte vastaselt, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline toimunust aru saama ega vastupanu osutama. 4. Maakohus märkis, et XX-i karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Hinnates

§ 56

lg 1 esimese lause alusel süüdistatava süü suurust, arvestas kohus, et süüdistatav kasutas suguühenduseks kannatanuga enda sõrme, mitte suguelundit. Suguühendus oli väheintensiivne ja kestis lühikest aega, süüdistatav ei tekitanud kannatanule vigastusi ega suuri üleelamisi (nt ei vajanud kannatanu psühholoogilist nõustamist). Samuti ei tarvitanud XX vägivalda ega aidanud kaasa kannatanu abitusseisundi tekkimisele. Seepärast on süüdistatava tegu keskmisest

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavast teost kergem.

XX-i pole varem kriminaalkorras karistatud. Kõike seda arvestades tuleb süüdistatavale mõista sanktsiooni alammäära lähedane karistus. Kohus ei näinud

§ 61

lg-s 1 nimetatud erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära. Tegu, mis vastab süüteokoosseisule, ei saa olla selle koosseisu kontekstis erandlik. Erandlikuks saavad teo muuta mingid seda juhtumit iseloomustavad asjaolud – tegu peab olema erandlik võrreldes teiste samalaadsete tegudega, mitte koosseisu kontekstis. Ringkonnakohtu otsus 5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. aprillil 2024 kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu otsuse karistuse osas, tunnistas

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni põhiseadusvastaseks ja karistas süüdistatavat kolmeaastase vangistusega, vähendades seda lühimenetluse tõttu kahe aastani.

1. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatava tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud, ning lükkas tagasi apellandi taotluse XX õigeks mõista. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et kuus aastat ja kolm kuud vangistust on süüdistatava teo asjaolusid arvestades põhjendamatult karm karistus, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Apellatsioonikohtu argumendid olid seejuures järgmised.
2. Maakohus leidis õigesti, et XX-i suhtes ei saa kohaldada

§ 61

, mis võimaldab erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. Süüdistatava tegevus ei kestnud pikalt ega olnud intensiivne, samuti on süüdistatav kriminaalkorras karistamata. Neid 2

§ 61lg 1 mõttes erandlikeks.

Tegu peab olema erandlik võrreldes teiste samalaadsete tegudega. 8.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsioon rikub süüpõhimõtet, vabaduspõhiõigust ja õigusloome võrdsuse põhimõtet ning tuleb seetõttu tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. 9. Säte on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse nõudega, kujutades endast PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet. Lisaks esineb vastuolu PS §-s 10 sätestatud õigusriigi printsiibiga, sest menetletava juhtumi asjaoludel eksib kuueaastane vangistus süüpõhimõtte vastu. Selle kohaselt peab karistus vastama tekitatud ebaõiguse määrale. Süüdistatava teo raskus ei ole võrreldav teiste kuritegudega, mille eest on karistusseadustikus ette nähtud vähemalt kuueaastane vangistus. Niisuguseid kuritegusid iseloomustab kas eriline julmus (

§ 97

), paljude inimeste ohtu asetamine (

§ 95

, §-d 110–112) või raske tagajärg, näiteks surm (

§-d 113, 96, 1001). Selliste samuti raskete kuritegude puhul nagu röövimine (

§ 200

), inimkaubandus (

§ 133

) või alaealise kallutamine narkootilise aine tarvitamisele (

§ 187) on kvalifitseeritud koosseisu sanktsiooni alammäär kolm aastat vangistust.

10. Kuigi vägistamine on väga taunitav kuritegu, ei tähenda see seda, et kõik vägistamised oleksid raskuselt võrdsed. XX-i tegu ehk sõrme sisestamine kannatanu tuppe ei ole sama intensiivne nagu vägivaldne suguühe.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsioon eksib süüpõhimõtte vastu, sest näeb ette sama raske karistuse nagu tapmise sanktsioon. See säte on vastuolus ka õigusloome võrdsuse põhimõttega. 11.

§ 141

lg 2 sanktsiooni raamides mõistetud karistust ei saa jätta

§-de 73 või 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata, sest alammäärale vastava kuueaastase vangistuse kestus ületab katseaja maksimaalset kestust, milleks on viis aastat. Kohtupraktika kohaselt peab aga tingimisi vabastatu katseaeg olema vangistusest pikem. 12. Ringkonnakohus lähtus XX-ile kolmeaastast vangistust mõistes

§ 141

lg 1 alammäärast, võttes arvesse järgmist: • karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole; • süüdistatav on kriminaal- ja väärteokorras karistamata; • sõrme sisestamine tuppe ei riku seksuaalset enesemääramisõigust sama intensiivselt kui samasugune tegevus peenist kasutades; • kannatanu seksuaalse enesemääramise riive ei olnud tugev ega tekitanud talle suuri üleelamisi; • kannatanu oli kuriteo ajal peaaegu seitseteist aastat ja neli kuud vana, seega üsna pea saamas täisealiseks. Täisealise kannatanu puhul võimaldanuks kehtiv seadus mõista süüdistatavale ka üheaastase vangistuse. Asja üleandmine üldkogule 13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis menetletava asja 27. augustil 2024 PSJKS § 3 lg 3 esimese lause alusel lahendada üldkogule, vältimaks ohtu, et põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust mõjutava

§ 61tõlgendamisel tekib Riigikohtu kolleegiumite praktika vahel vastuolu. 3

§ 141lg 2 sanktsiooni alammäär on põhiseadusega kooskõlas.

15. See säte näeb ette proportsionaalse abinõu, kaitsmaks alaealise normaalset arengut ja tema õigust seksuaalsele enesemääramisele. Seadusandjal on süüteokaristuste kujundamisel suur vabadus. Tema valitud karistusmäärad kajastavad karistuspoliitilisi otsustusi, mis omakorda rajanevad ühiskonna väärtushinnangutel. Leides, et

§ 141

lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu ei ole raskuselt võrreldav teiste kuritegudega, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuueaastase vangistuse, on ringkonnakohus lähtunud enda subjektiivsest hinnangust. Ringkonnakohtu võrdlus ei ole asjakohane ka põhjusel, et tema viidatud teiste kuriteokoosseisude tunnuseks ei ole teo toimepanemine alaealise vastu.

1. Kehtiv seadus võimaldab mõista igale isikule tema teo eest õiglase karistuse. Erandlike asjaolude korral on lubatud mõista ka sanktsiooni alammäärast kergem karistus ja jätta see tingimisi kohaldamata või kohaldada asenduskaristust. Niisuguses õiguslikus olukorras on kohtu võimalus tunnistada sanktsioon ebaproportsionaalsuse tõttu põhiseadusvastaseks piiratud. See saab kõne alla tulla vaid sanktsiooni ilmse ebaproportsionaalsuse korral. Praegu see aga nii ei ole.
2. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et põhikohtuasjas ei ole võimalik kohaldada

§ 61

ega individualiseerida karistust

§-de 73 või 74 alusel.

§ 61

eesmärk on võimaldada paindlikku õigusemõistmist ja seadus ei kirjuta ette, millised peavad olema selles nimetatud erandlikud asjaolud. Seadus ei kehtesta ka vangistuse ülempiiri, millest alates pole enam võimalik vangistust tingimisi kohaldamata jätta. Kaitsja 18.

§ 141lg 2 p 1 sanktsioon on põhiseadusega vastuolus.

19.

§ 61lg 1 ei saa olla jäikade karistusraamide painutamise abinõu.

Karistuse individualiseerimise võimalus peab tulenema eriosa normist.

§ 141lg 2 p 1 dispositsioon hõlmab väga erineva raskusega tegusid.

Näiteks tuleb praktikas ette olukordi, kus seksuaalsuhtesse satuvad noored, kes on tarvitanud alkoholi, kelle tahteavaldused ei pruugi olla järjekindlad või üheselt mõistetavad ja kes hiljem enam toimunut ei mäleta.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsioon saadab jõulise üldpreventiivse sõnumi, kuid pärsib karistuse teiste eesmärkide saavutamist. Väiksem alammäär lubaks vältida ebaõiglasi karistusi, piiramata samas võimalust mõista raske kuriteo eest karm karistus. Prokuratuur 20. Ringkonnakohtul on õigus, et

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär ei võimalda alati mõista süü suurusele vastavat karistust. 21.

§ 141lg 2 p-s 1 kirjeldatud kuriteod on väga erinevad.

Kannatanu võib olla nii imik kui ka paari päeva pärast täisealiseks saav inimene. Kahju, mille vägistamine põhjustab alaealise arengule, oleneb sellest, kas kannatanu on näiteks kolme- või seitsmeteistaastane. Praegune juhtum on kõnekas näide kuriteost, mis vastab

§ 141

lg 2 p 1 tunnustele ja mille asjaolud pole erandlikud, kuid isiku süü on pigem väike. Ehkki süüdistatava tegu on hukkamõistetav ja kannatanule põhjustatud üleelamised ei ole vähetähtsad, ei saa kõnesolevat tegu panna ühte ritta tapmise või teiste väga raskete 4

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni kohaldamisel on kohtud õiglase karistuse mõistmisel raskustes, mis võib viidata, et see sanktsioon ei vasta põhiseaduse mõttele. Kõige raskematele kuritegudele võimaldab kohaselt reageerida

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni ülemmäär.

Kannatanu 23. Ringkonnakohtu taotlus on põhjendatud, sest põhiseadusvastaseks tunnistatud säte sisaldab kuut erineva raskusega tegu. Seadust tuleks muuta ja karistused diferentseerida. Õiguskantsler 24.

§ 141lg 2 p 1 sanktsioon on põhiseadusega kooskõlas.

25. Karistusmäärad põhinevad ühiskonna väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on proportsioonis teiste sarnaste süütegude sanktsioonidega (

§ 1411lg 2 p 1, § 1432 lg 1).

Põhiseadus ei keela võrdsustada lastevastaste seksuaalkuritegude karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Õiguskorra ja põhiõiguste kaitsmiseks on ranged karistused laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest põhjendatud.

§ 61võimaldab mõista õiglase karistuse.

Seadus ei kirjuta ette, mis laadi peavad olema selles sättes nimetatud erandlikud asjaolud. Justiits- ja digiminister 26.

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on põhiseadusega kooskõlas.

27. Vaidlusalust sanktsiooni kehtestades on seadusandja arvestanud laste erilise kaitsevajadusega. Alaealise vägistamise tagajärjed võivad kannatanut mõjutada kogu tema järgneva elu. See on nii isegi siis, kui vahetult pärast teo toimepanemist tundub kõrvalseisjatele, et kõik on korras ja kannatanu ei vaja näiteks psühholoogilist nõustamist. Teadusuuringute kohaselt ei ole põhjendatud liigitada vägistamisi kergemateks ja raskemateks lähtuvalt vaid kannatanu traumajärgsest reaktsioonist või selle puudumisest. Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise puhul on tuvastatud selle seos kannatanu füüsilise tervise, seksuaalse funktsioneerimise, depressiooni, traumajärgse stressihäire, enesetappude, enesehinnangu ja akadeemilise edasijõudmisega. Väärkohtlemine lapsepõlves mõjutab inimese sotsiaalmajanduslikku toimetulekut, sh suurendab vaesusesse langemise, töötuse ja kodutuse riski. Eeltoodule tuginedes ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et kohtuasja asjaoludel polnud seksuaalse enesemääramise õiguse riive tugev ega tekitanud kannatanule suuri üleelamisi. 28.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär kaitseb laste põhiseaduslikku õigust seksuaalsele enesemääramisele, vaimsele ja füüsilisele tervisele ning arengule. Ühtlasi kujundab kõnesolev sanktsiooni alammäär ühiskondlikke väärtusi, saates selge sõnumi, kuivõrd rasked ja taunitavad on laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod. Võrdlus

§ 113

lg 1 sanktsiooniga pole asjakohane, kuna viimane ei ole kvalifitseeritud koosseis. 29. Kohtud leidsid, et

§ 61põhikohtuasjas ei kohaldu.

Samas ei kirjuta seadus ette, millist laadi peavad selles sättes nimetatud erandlikud asjaolud olema. Üksikjuhtumi asjaolude põhjal

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni põhiseadusvastaseks tunnistamine ei ole õige.

Niisugune otsustus mõjutaks kõiki

§ 141lg 2 p 1 järgi mõistetavaid karistusi, sest kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. 5

§ 141

lg 2 sanktsiooni piiridesse jäävat vangistust pole võimalik

§-de 73 või 74 alusel tingimisi kohaldamata jätta ja et mõistetud karistusena tuleb käsitada KrMS § 238 lg 2 alusel vähendamata karistust. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 31. Karistusseadustiku § 141 sätestab: „§ 141. Vägistamine

§ 141lõike 2 punkti 1 sanktsiooni asjassepuutuvus 32.

PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus esimese või teise astme kohtu algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tunnistada õigustloova akti või selle sätte kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes juhul, kui see akt või säte on põhikohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; 15.03.2022, 5-19-29/38, p 49; 21.11.2023, 5-23-1/19, p 45). Teisisõnu peab põhikohtuasjas tehtava lahendi resolutsioon erinema sõltuvalt sellest, kas kohaldatav norm on põhiseadusega vastuolus või kooskõlas, erandiks sellest reeglist on mõned menetlusnormid (RKPJKo 07.09.2020, 5-20-5/10, p 16). Kuna konkreetne normikontroll teenib peamiselt menetlusosaliste huve, saab selle raames kontrollida asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust ennekõike põhikohtuasja lahendanud kohtu tuvastatud asjaolude põhjal ehk hinnates, kas menetlusosalise vaidlusaluse põhiõiguse riive on proportsionaalne (vt ka RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p 57). 33. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusvastaseks

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni, mis näeb noorema kui kaheksateistaastase isiku (alaealise) vägistamise eest karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Apellatsioonikohus tunnistas sätte põhiseadusvastaseks selleks, et mõista XX-ile alaealise vägistamise eest kolme aasta pikkune vangistus ehk karistus, mis on kohtu hinnangul praeguse juhtumi asjaoludel põhiseaduspärane. Järelikult on

§ 141

lg 2 p 1 sanktsioon asjassepuutuv, kui ringkonnakohtul ei olnud seda sätet põhiseadusvastaseks tunnistamata võimalik XX-i kolmeaastase vangistusega karistada, ja ulatuses, milles kõnesolev säte niisuguse karistuse mõistmist takistas. 6

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni ülemmäärast.

Järelikult ei ole see sätteosa praegusel juhul asjassepuutuv. 35. Karistusseaduse eriosa normi sanktsiooni alammäär saab olla PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses asjassepuutuv üksnes juhul, kui põhikohtuasjas ei kohaldu ükski karistusseadustiku üldosa säte, mis annab aluse mõista süüdistatavale sanktsiooni alammäärast kergema karistuse, mis ühtlasi oleks kohtu hinnangul põhiseaduspärane (vt ka viidatud 3-4-1-9-03, p 13 ja 5-20-5/10, p 16). Muu hulgas välistab sanktsiooni alammäära asjassepuutuvuse see, kui põhikohtuasjas on kohaldatav

§ 61

ja kohus saab sellele tuginedes mõista karistuse, mis tema hinnangul vastab põhiseaduse nõuetele (vt ka viidatud 3-4-1-9-03, p 15). 36.

§ 61

näeb ette, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära (lg 1). Kui karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat, ei või mõistetud vangistus olla väiksem kui üks aasta (lg 2).

1. Karistusseadustiku eelnõu (119 SE – Riigikogu IX koosseis) seletuskirja kohaselt on viidatud sätte eesmärk pehmendada karistusseadustiku eriosa paragrahvides karistuse alammäära jäikust, andes kohtule täiendava võimaluse mõista karistus alla eriosas ettenähtud alammäära juhtudel, mida ei ole võimalik seaduses ette näha (lk 83; vt ka RKKKo 17.06.2004, 3-1-1-29-04, p 12).
2. Üldkogu hinnangul on

§ 61

ülesanne tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega (vt sanktsioonimäärade kontekstis: RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39).

§ 61

mõttes on erandlikud kõik

§ 56

lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud (RKKKo 12.10.2012, 3-1-1-76-12, p 7), mis üksiti või kogumina kas

1. a)vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga,
2. b)kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või
3. c)muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust.

§-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga (viidatud 3-4-1-9-03, p 18), aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga (RKKKo 12.02.2021, 1-20-1301/35, p 18). 39. Asjaolud, mis võivad üksikjuhul anda alust kahelda süüdlasele sanktsiooni alammääras kohaldatava karistuse proportsionaalsuses ja põhiseaduspärasuses, on eelduslikult ka

§ 61mõttes erandlikud.

Sisuliselt igale süüteokoosseisule võib vastata ka mõni selline tegu, mille puhul on ülemäärane isegi sanktsiooni alammääras mõistetav karistus. Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada

§ 61

kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. 40. Siiski võib karistusõigusliku sanktsiooni alammäär osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks. Nii on see ennekõike juhtudel, mil

§ 56

lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. 41. Praeguses põhikohtuasjas hindas ringkonnakohus

§ 61kohaldamise võimalikkust ja asus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et XX-i teo ega isiku puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mida 7

§ 61

kohaldamata jättes juhindunud osutatud seisukohast või tõlgendanud

§ 61

muul põhjusel ilmselgelt liiga kitsalt, jättes seetõttu võimalike erandlike asjaolude olemasolu kontrollimata (vrd viidatud 3-4-1-9-03, p-d 16–20). Samuti ei ole ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktid eraldivõetuna ega kogumis sellised, et põhikohtuasjas

§ 61kohaldamata jätmine iseenesest viitaks selle sätte väärale tõlgendamisele.

42. Seetõttu lähtub üldkogu praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses sellest, et

§ 61põhikohtuasja asjaoludel ei kohaldu.

Üldkogu teeb niisuguse järelduse aga üksnes

§ 141lg 2 p 1 asjassepuutuvuse hindamise kontekstis.

43. Ühtlasi arvestab üldkogu, et ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel ei kohaldu põhikohtuasjas ka ükski teine karistusseadustiku säte, mis lubaks kohaldada sanktsiooni alammäärast kergemat karistust (nt

§ 60või § 601).

Järelikult oleneb see, kas XX-i saab karistada ringkonnakohtu otsusega mõistetud kolmeaastase vangistusega,

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni alammäära põhiseaduspärasusest.

Seega on norm asjassepuutuv. (II)

§ 141

lõike 2 punkti 1 sanktsiooni alammäärast tulenev põhiõiguste riive ja selle põhiseaduspärasus 44. Ringkonnakohus ega ükski menetlusosaline ei ole seadnud küsimuse alla

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäära vastavust pädevus-, menetlus-, vormi- ja õigusselguse nõuetele. Ka üldkogul ei tekkinud kahtlust selle sätte formaalses põhiseaduspärasuses. 45.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär näeb noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes toime pandud vägistamise eest minimaalse karistusena ette kuus aastat vangistust.

1. Vangistus riivab eelkõige PS § 20 lgs 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele ehk isikuvabadust (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, pd 47–49 ja RKPJKo 06.11.2023, 5-23-35/15, p 28). PS § 20 lg 2 p 1 lubab inimeselt vabaduse võtta, s.o piirata tema õigust füüsilisele vabadusele seaduses sätestatud juhtudel ja korras mh süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. PS § 11 kohaselt peab ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks vabaduse võtmine olema eesmärgi suhtes proportsionaalne. Ennekõike tähendab see nõuet, et täidetav vabaduskaotuslik karistus oleks kooskõlas PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneva individuaalse süü printsiibiga. Selle kohaselt tohib isikut karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus. (Vt ka viidatud 3-4-1-13-15, p-d 38–39.)
2. PS § 15 lg 2 ja § 152 kohaselt on kohtud õigustatud ja kohustatud kontrollima kõigi seaduste, sh karistusõiguslike sanktsioonide põhiseaduspärasust. Samas jääb üldkogu Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. (Vt viidatud 3-4-1-9-03, p 21 ja RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 23.) Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama (viidatud 3-4-1-13-15, p 41). 8

§ 141lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk.

See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest (eeskätt § 19 lg-st 1, § 20 lg-st 1, § 27 lg-st 4, § 28 lg-st 1 ja § 26 esimesest lausest koosmõjus § 13 lg 1 esimese lause ja §-ga 14), Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 12.11.2013, Söderman vs. Rootsi (5786/08), p-d 78–85; 02.02.2021, X jt vs. Bulgaaria (22457/16), p-d 176–183 ja 18.06.2024, A. P. vs. Armeenia (58737/14), p-d 103–109) kui ka Euroopa Liidu õigusest (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/93/EL 13. detsembrist 2011). Kohustus kehtestada alla kaheksateistaastaste kannatanute seksuaalse kuritarvitamise eest tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused on ette nähtud ka laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni artiklites 18 ja 27. 50. Üldkogul pole kahtlust, et

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on eelmises punktis nimetatud õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu (vt proportsionaalsuse kontrolli kohta lähemalt nt RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30). Vastupidist ei ole väitnud ka ringkonnakohus ega ükski menetlusosaline. 51.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäära mõõdukuse hindamisel tuleb lisaks seadusandja laia otsustusruumi arvestamisele kaaluda ühelt poolt põhiõiguste riive ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga sellega taotletava eesmärgi tähtsust. 52. Kuueaastane vangistus karistusõigusliku sanktsiooni alammäärana riivab isikuvabadust väga intensiivselt. Isikuvabadus on põhiseadusega tagatud põhiõiguste ja -vabaduste seas üks kaalukamaid (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 55), olles ühtlasi eelduseks mitme teise põhiõiguse teostamisele (vt ka RKÜKo 13.11.2012, 3-1-1-45-12, p 39). Vangistus, mis piirab ulatuslikult inimese füüsilist vabadust, on raskeim Eesti õiguskorras ette nähtud karistusliik (

§ 56lg 2).

Kuus aastat on vangistuse tähtajana pikk. Paika peab ka ringkonnakohtu argument, et kohtupraktika kohaselt ei saa süüdlast

§ 141

lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest tingimisi vabastada (viidatud 1-20-1301/35, p 17) ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses (RKKKo 14.06.2021, 1-19-7945/137, p 31). Niisamuti ei ole võimalik

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga (

§-d 69–692). See kõik lisab

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärast lähtuvale isikuvabaduse riivele kaalu.

Selle riive proportsionaalsuse hindamisel ei saa ka arvestada asjaoluga, et lühimenetluse korral vähendatakse karistust ühe kolmandiku võrra. KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest (vt lähemalt RKKKo 19.06.2019, 1-17-11930/45, p 15). Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. 53. Siiski ei ole karistusõiguslike sanktsioonide alammäärad lõpuni jäigad. Nagu üldkogu vaidlusaluse normi asjassepuutuvust kontrollides selgitas, annab

§ 61menetlejale võimaluse 9

§ 61

ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul.

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo eest karistust mõistes saab kohus erandlike asjaolude olemasolul piirduda vangistusega, mille tähtaeg algab ühest aastast (

§ 61lg 2).

Viiest aastast lühema vangistuse korral ei välista kohtupraktika ka selle asendamist või tingimisi kohaldamata jätmist. Eeltoodu jällegi leevendab

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärast tuleneva põhiõiguste riive intensiivsust.

54. Peale selle vähendab

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammääras mõistetava vangistusega kaasneva isikuvabaduse riive intensiivsust mõnevõrra

§-s 76 ette nähtud ennetähtaegse vabastamise võimalus. Kuue aasta pikkusest vangistusest võib kohus süüdlase tingimisi enne tähtaega vabastada, kui isik on karistusest ära kandnud neli aastat (

§ 76

lg 2 p 2), elektroonilise valve kohaldamise korral aga kolm aastat (

§ 76lg 2 p 1).

Lühimenetluses

§ 141

lg 2 p 1 alammääras mõistetud vangistuse korral on need tähtajad vastavalt kaks aastat ja kaheksa kuud ning kaks aastat (vt ka RKKKm 09.11.2020, 1-15-10026/166, p-d 12–13). Pidades aga silmas, et KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei ole seotud süü suurusega (vt ülal punkt 52), ei arvesta üldkogu seda asjaolu vaidlusaluse põhiõiguste riive intensiivsuse juures.

1. Nagu märgitud, on alaealise kehaline puutumatus, õigus seksuaalsele enesemääramisele, normaalne areng ja tervis erakordselt kaalukad õigushüved, mis eeldavad tõhusat karistusõiguslikku kaitset (vt eespool punkt 49). Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud (viidatud 3-4-1-13-15, p 44). Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116).
2. Ringkonnakohus tugines

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni põhiseadusvastaseks tunnistades põhiliselt argumendile, et XX-ile süüksarvatav tegu ei ole raskuse poolest võrreldav mitme teise kuriteoga, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuueaastase vangistuse (

§-d 95–97, 1001, 110–113) või leebema sanktsiooni. Ennekõike keskendus apellatsioonikohus

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni võrdlusele tapmise (

§ 113

lg 1) sanktsiooniga, leides, et mitte miski ei õigusta nende kahe kuriteokoosseisu sanktsioonide sama alammäära, kuna tapmise puhul on tegemist teiselt inimeselt tahtlikult elu võtmisega.

1. Üldkogu märgib esmalt, et võrreldes XX-i vägistamisteo raskust mitmes teises kuriteokoosseisus abstraktselt kirjeldatud tegudega, ei arvestanud ringkonnakohus, et ka need teised kuriteokoosseisud hõlmavad väga erineva ebaõigusmääraga tegusid.
2. Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt (RKKKo 25.01.2005, 3-1-1-95-04, p 10). Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt (vt ka RKKKo 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 15). Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohus leidnud sedagi, et kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud (viidatud 3-4-1-13-15, p 50). Üldkogu arvates ei ilmne ka praeguse põhikohtuasja asjaoludest põhjust osutatud järeldust muuta.
3. Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt

§ 200

lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või

§ 118lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Seetõttu põhineb tapmise ja vägistamise 10

§ 113

lg 1 kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, samas kui

§ 141

lg 1 näeb samasuguse kannatanu vägistamise eest ette ühe- kuni kuueaastase vangistuse. Samuti ületab mõrva (

§ 114

lg 1) sanktsioon raskendavatel asjaoludel vägistamise (

§ 141lg-te 2 ja 21) sanktsioone.

Kannatanu alaealisus, millest toimepanija teab, suurendab tapmise puhul reegeljuhtumil teosüüd (

§ 56

lg 1 esimene lause), kusjuures noorema kui kaheteistaastase kannatanu puhul on see

§ 58p 3 kohaselt alati nii.

Alaealise kannatanu vägistaja süüd ei tohi aga kannatanu vanuse tõttu suuremaks hinnata, kuna tegemist on juba süüteokoosseisu tunnusega. Erandiks on juhud, mil kannatanu on noorem kui kaheteistaastane (RKKKo 18.06.2018, 1-17-7206/27, p 27). Järelikult on ka alaealise kannatanu tapmine üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. 61. Üldkogu arvates ei ole XX-i teo ebaõiguse määr nii väikene, et selle eest kuue aasta pikkuse vangistuse mõistmist tuleks pidada ilmselgelt ülemääraseks või meelevaldseks ja seega ebaproportsionaalseks.

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü

§ 56

lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu (vt ka RKKKo 09.05.2014, 3-1-1-18-14, p 10). Seetõttu võib asjaolu, et XX-i ohvri vanus oli liginemas kaheksateistkümnele eluaastale, vähendada süüdistatava süüd võrreldes sellega, kui ta oleks pannud samasuguse teo toime noorema kannatanu vastu. Niisamuti võib eripreventiivsest aspektist süüdistatava kasuks rääkida varasemate karistuste puudumine. Neid, nagu ka kõiki teisi

§ 56

lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on põhikohtuasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni raamides.

62. Ringkonnakohus märkis sedagi, et

§ 141lg 2 p 1 sanktsioon rikub õigusloome võrdsuse põhimõtet.

Samas ei ilmne kohtuotsusest, milliseid võrreldavaid gruppe seadus ebavõrdselt kohtleb ja miks on selline võrdsuspõhiõiguse riive põhiseadusega vastuolus (võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamise kohta vt nt RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43, p-d 93–94). Üldkogu ei näe põhikohtuasja asjaoludel

§ 141lg 2 p 1 sanktsioonist tingitud võrdsuspõhiõiguse rikkumist.

Riigikohus on varem asunud seisukohale, et põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse.

§ 141

lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (Vt viidatud 3-4-1-13-15, p 47.) 63. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 6, jätab üldkogu

§ 141lg 2 p 1 sanktsiooni praeguse kohtuasja asjaoludel põhiseadusvastaseks ning kehtetuks tunnistamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11