← Eesti

1-24-5013/17

Obsah (7)§ 1262§ 1261§ 339§ 390§ 12616§ 384§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 1267 lg 1 alusel loa kahtlustatava õe K. T. telefoni salajaseks pealtkuulamiseks alates

  1. aprillist kuni
  2. juunini
  3. Maakohus nõustus prokuratuuri taotluses sisalduvate kuriteokahtlustust ja jälitustoimingu vajalikkust puudutavate põhjendustega.
  4. Maakohtu määruse vaidlustasid K. K. kaitsja Robert Sarv ja K. T. esindaja vandeadvokaat Severinas Jakubauskas, kes taotlesid jälitusloa õigusvastaseks tunnistamist. 1-24-5013
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a määrusega tunnistati jälitustoimingu luba K. T. esindaja kaebuse alusel õigusvastaseks. K. K. kaitsja kaebus jäeti kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis järgmist.
  8. Maakohus rikkus prokuratuuri taotlust rahuldades ultima ratio-põhimõtet. Jälitustoimingu vajalikkust põhjendas maakohus sellega, et uuritaval kuriteol polnud pealtnägijaid ja oluline oli kindlaks teha, mis lapse sünni ajal ja selle järel täpselt juhtus. Samas oli jälitusloa taotlemise ajaks teada, et imiku ema on suure tõenäosusega K. K., kes oli välismaal kinni peetud. Seega polnud välistatud, et vajalikku teavet võinuks saada kahtlustatavalt endalt. Samuti oli koostatud määrus surnu kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks, et selgitada välja lapse surma põhjus. Enne ekspertiisiakti valmimist polnud alust väita, et kõik muud kannatanu surma põhjuse kohta tõendite kogumise viisid olid end ammendanud. Selgusetuks jääb, millist KarS § 116 koosseisu kontekstis olulist teavet jälitustoiminguga saada loodeti.
  9. Jälitustoimingu lubamist ei saa põhjendada sellega, et isikulised tõendiallikad võivad kasutada oma põhiseaduslikku õigust ütluste andmisest keelduda. Vastasel juhul kaotaks see õigus oma sisu. Liiati on kõnealuses asjas kõik kahtlustatava tunnistajana üle kuulatud pereliikmed ütlusi andnud ja loovutanud vabatahtlikult menetlejale oma telefonid. Tõendite kogumist jälitustoiminguga ei õigusta ka uuritava kuriteo raskus, kuivõrd tegu on teise astme kuriteoga.
  10. K. K. ei ole jälitusloa adressaat. Sel põhjusel pole kaitsjal õigust määrust vaidlustada ja tema kaebus tuleb jätta läbi vaatamata. K. K. saab vaidlustada enda suhtes tehtud jälitustoiminguid kriminaalasja arutamise käigus. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  11. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega tunnistada jälitustoimingu luba õiguspäraseks.
  12. Jälitusloa taotlemise hetkeks kogutud teave ei olnud süüküsimuse lahendamiseks piisav. Selleks ajaks oli selge, et laps oli sündinud elusalt, kuid teadmata olid muud KarS § 116 objektiivse koosseisu asjaolud, sh see, mis juhtus sünni ajal ja selle järel. Samuti ei olnud teada, kas ekspertiis suudab nendele küsimustele vastata.
  13. Jälitustoimingute tegemine ei eelda leebemate menetlustoimingute ammendatust, vaid tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud. Teave, mida ekspertiisiga loodeti saada, polnud kuriteokoosseisu kõigi objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamiseks piisav. Menetlejal polnud võimalik ekspertiisiakti valmimist ära oodata, sest see seadnuks tõendite õigel ajal kogumise ohtu. Alternatiivsed tõendite kogumise viisid (sh kahtlustatava ülekuulamine) olid selles menetlusstaadiumis välistatud. Seega oli jälitusloa andmine ultima ratiopõhimõttega kooskõlas.
  14. Ringkonnakohus ei võtnud jälitustoimingu vajalikkust hinnates arvesse kahjustatud õigushüve olulisust. Kuriteo raskust ei saa hinnata üksnes selle järgi, kas tegu on esimese või teise astme kuriteoga, vaid arvestada tuleb teo tehiolusid (RKKK 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 64). Määruskaebuse vastus
  15. K. T. esindaja leiab, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust. Määruses on õigesti järeldatud, et maakohus rikkus jälitusluba andes ultima ratio-põhimõtet. Prokuratuur ei põhjendanud, 2

(6)1-24-5013 miks sai vajalikke tõendeid koguda vaid telefoni pealtkuulamisega ja seda ajal, mil kahtlustatav viibis väljaandmisvahistuses. KarS § 116 objektiivse koosseisu tuvastamiseks tuli menetlejal selgitada välja lapse surma põhjus – kas ta tapeti või suri muudel asjaoludel. Sellele küsimusele sai vastuse anda ainult ekspert. Ekspertiisiakt valmis vaid loetud päevad pärast jälitusloa andmist. Samuti polnud jälitusloa andmise ajaks üle kuulatud kahtlustatavat. Järelikult ei saanud väita, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oleks olnud vähemalt oluliselt raskendatud. Tegemist ei ole sedavõrd raske kuriteoga, mis õigustaks jälitustoimingute tegemist.
  1. Jälitustoimingu lubamisega rikuti jämedalt kaebaja ja kahtlustatava põhiõigusi, s.o enese ja oma lähedase mittesüüstamise privileegi ning õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 22 lg 3 ja § 26 lg 1). Kahtlustatav oli välismaal vahi alla võetud, oma tuleviku suhtes teadmatuses ja seetõttu suure psühholoogilise pinge all. Tal oli võimalik telefoni teel suhelda vaid oma perekonnaga. Sellises sundolukorras viibiva isiku kõnede pealtkuulamine on sisuliselt võrdsustatav temalt ütluste väljapressimisega. Jälitusloas ei ole isikute põhiõiguste riive proportsionaalsust analüüsitud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Jälitustoimingute kasutamine tõendite kogumisel ei ole lubatud mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas põhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid. (RKKK 21.05.2012, 3-1-1-31-12, p 8.5) Silmas tuleb pidada sedagi, et riigi positiivne kaitsekohustus hõlmab surmajuhtumite igakülgset ja tõhusat uurimist (nt Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 08.07.2021, Tkhelidze vs. Gruusia, p 50).

§ 1262lg-s 2 on sätestatud kuritegude loetelu, kuhu kuulub ka kõnealune Kar

S § 116. Sellest järeldub, et ema poolt lapse tapmise kuriteokahtluse uurimisel on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatud üldistel tingimustel (

§ 1261lg 2).

15. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi peab jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse kohta.

§ 1261

lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). Eelnevast lähtudes peab kohus jälitustoiminguks luba andes esitama selged põhjendused selle kohta, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (RKKK 14.12.2017, 1-17-7077/14, p 70) Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda mh kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine ja asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga (RKKK 06.04.2015, 3-1-1-3-15, p 14).

  1. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et maakohus on jälitusloa andmisel eeltoodud nõudeid järginud.
  2. Määruses on selgitatud jälgitavalt ja konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludele tuginedes, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud. Nii tuvastas maakohus, et kuigi seni kogutud teave oli piisav, kahtlustamaks K. K-d KarS § 116 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, siis uuritava teo tehiolud olid selgusetud. Selleks ajaks olid tunnistajatena üle kuulatud K. K. pereliikmed, kes ei teadnud oma sõnul kahtlustatava rasedusest midagi. Kordusülekuulamisel keeldus kahtlustatava ema ütluste andmisest ja edasisest koostööst menetlejaga. Kahtlustatav ise oli välismaal kinni peetud ja teda polnud võimalik küsitleda. Samuti ei olnud menetlejal põhjust arvata, et tema 3

(6)1-24-5013 ülekuulamine viiks tõe tuvastamisele lähemale. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt oli kahtlustatav politseile avaldanud, et tal ei ole lapsi. Menetluse käigus polnud seni õnnestunud tuvastada täpset sündmuskohta ega leida füüsilisi tõendeid, mis oleks lapse surma saabumise asjaolusid selgitanud. Kriminaalasjas ei ole kannatanut, kelle ütluste abil kuriteo üksikasju kindlaks teha.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud jälitustoiming vajalik, sest loa taotlemise ajaks oli määratud surnu kohtuarstlik ekspertiis. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu. Ekspertiis pidi andma teavet lapse surma põhjuse kohta. Jälitusluba taotles prokuratuur aga selleks, et teha kindlaks, mis imiku sünni ajal ja selle järel täpselt juhtus (vt ka nt RKKK 16.04.2007, 3-1-1-128-06, p 9). Arusaadavalt ei saanud ekspertiis anda teavet kõigi sünniga seotud asjaolude, ammugi siis surmajärgsete sündmuste kohta. Sel põhjusel ei olnud menetleja kohustatud enne jälitusloa taotlemist ekspertiisi tulemust ära ootama. Ühtlasi on sellega ümber lükatud seegi ringkonnakohtu etteheide, et prokuratuur ei põhjendanud oma taotluses, milliste asjaolude tõendamiseks ta jälitustoimingu tegemist taotleb. Jälitusloa taotlus ja maakohtu määrus on selles küsimuses piisavalt üksikasjalikud.
  2. Vaidlusaluses määruskaebemenetluses on kesksel kohal ka küsimus sellest, kas kuriteo raskus õigustab kahtlustatava ja tema õe põhiõiguste intensiivset riivet, mis jälitustoiminguga kaasnes. EIK on rõhutanud, et avaliku huvi kaalutlused (sh kuriteo raskus) ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks (nt EIK 01.03.2007, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 87; EIK 10.03.2009, Bykov vs. Venemaa, p 93). Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega (vt lähemalt nt EIK 13.09.2016, Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p-d 267–269).
  3. Ringkonnakohus nentis, et jälitustoimingu vajalikkust ei saa põhjendada isikute õigusega ütluste andmisest keelduda, sest vastasel juhul muutub see põhiseaduslik õigus sisutühjaks. Nagu prokuratuur õigesti märgib, siis nimetatud õigus eraldivõetult tõepoolest jälitustoiminguid ei õigusta. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ütluste andmiseks valmis olevate isikute eelduslik puudumine kogumis muude uurimise seisu iseloomustavate asjaoludega viia siiski järeldusele, et jälitustoimingud on vältimatult vajalikud (vt nt viidatud 3-1-1-3-15, p-d 14–16). See, kas õigust mitte anda ütlusi on rikutud, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Nii võib see olla siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendi sisuks on ütluste andmisest keeldunud vahistatult tema tahet eirates välja meelitatud ülestunnistus (EIK 05.11.2002, Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 51–52).
  4. Kahtlemata ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et jälitustoimingu loa taotlemise ja seejärel loa alusel telefonikõnede pealtkuulamise ajal oli kahtlustatav välisriigis vahistatud ja oma väljaandmise suhtes teadmatuses ning ta sai perekonnaga suhelda vaid piiratud tingimustel. Kolleegium ei nõustu aga K. T. esindajaga, et sellises olukorras kujutas telefonikõnede pealtkuulamine kahtlustatava ja tema õe (ebakohast) survestamist ütluste andmisele. Kuigi K. K. oli välismaal vahistuses, kuulati pealt tema telefoniühendust õega, kelle tegevust uurimisasutus ega prokuratuur ei suunanud.

§ 1262lg 4 lubab teha jälitustoimingut isiku suhtes, kes kahtlustatavaga suhtleb.

Puuduvad andmed, mis viitaksid sellele, et kahtlustatava vestlused oma õega poleks kulgenud kooskõlas tema vaba tahtega. Seetõttu ei ole põhjust rääkida isiku(te) vaikimistahte murdmisest ega ütluste kavalusega väljameelitamisest (vrd viidatud Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 52–53, vt ka viidatud Bykov vs. Venemaa, p 102). 22. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et menetlusvälise isiku esindaja kaebust rahuldades ja maakohtu jälitusluba õigusvastaseks tunnistades esitas ringkonnakohus jälitusloa põhjendamisele ülemäära rangeid nõudeid. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes. 4

(6)1-24-5013 23. Menetlusõiguse oluline rikkumine on täheldatav ka osas, millega ringkonnakohus jättis K. K. kaitsja kaebuse läbi vaatamata. See asjaolu annab

§ 390

lg 1 ja § 3602 lg 3 järgi Riigikohtule aluse määruskaebemenetluse piiridest väljuda. 24. Ringkonnakohus asus kaitsja kaebust läbi vaatamata jättes seisukohale, et K. K. ei ole jälitusloa adressaat ja seega puudub tal kaebeõigus. Kolleegium peab sellist seisukohta järgmistel põhjustel ekslikuks. 25.

§ 12616

lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

15. peatükis sätestatud korras.

§ 384

lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Erinevalt menetlusvälisest isikust ei sõltu menetluspoole kaebeõigus sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. See aga ei tähenda, et kohtumenetluse poole kaebeõigus on piiramatu. Ka menetluspoolel on kaebeõigus vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (RKKK 22.10.2024, 1-23-5287/47, p 6) 26. K. K. oli kaebuse esitamise ajal kriminaalasjas kahtlustatav, seega määruskaebemenetluses kohtumenetluse pool. Samuti ei saa väita, et vaidlustatava jälitusloaga ei otsustatud tema subjektiivsete õiguste üle. Prokuratuur taotles K. T. kasutuses oleva telefoninumbri pealtkuulamist, sest talle teadaolevalt oli tegu ainsa numbriga, millele K. K. Maroko kinnipidamisasutusest helistada sai. Kahtlustatava seal viibimine oli ka põhjus, miks tema enda telefoni ei saanud pealt kuulata. Samas oli prokuratuuril alust arvata, et kahtlustatav helistab õele ja võib talle avaldada imiku surmaga seotud asjaolusid. Seega otsustati jälitustoiminguks luba andes nii K. T. kui ka K. K. põhiõiguste riivamise üle. Järelikult oli neil mõlemal

§ 384

lg 1 järgi õigus jälitusluba määruskaebe korras vaidlustada ja kaitsja kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei olnud alust.

  1. Tavapäraselt tingiks kirjeldatud rikkumine asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise. Praegusel juhul ei pea kolleegium seda otstarbekaks. Nimelt on Riigikohus varasemas praktikas tühistanud esimese või teise astme kohtu poolt kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ning saatnud kaebuse kohtule arutamiseks tagasi puhkudel, mil kohus pole isiku esitatud kaebusele enda lahendis sisulist hinnangut üldse andnud (vt nt RKKK 05.11.2018, 1-18-2232/94; 12.06.2017, 3-1-1-16-17 ning 31.03.2017, 3-1-1-8-17). Kuigi ringkonnakohus jättis arutatavas asjas kaitsja kaebuse läbi vaatamata, siis tegelikult on ta kaebuses esitatud väidetele vastanud (vt nt RKKK 28.11.2018, 1-16-2295/81). Nimelt olid kaitsja kaebuse argumendid peaaegu identsed menetlusvälise isiku esindaja kaebuses esitatutega. Olukorras, kus ringkonnakohus pidanuks jätma menetlusvälise isiku esindaja kaebuse rahuldamata, ei saaks ta asja uuel arutamisel teha teistsugust otsustust ka kaitsja samasisulise kaebuse kohta.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a määruse. Kuna ringkonnakohus oleks pidanud jätma K. T. esindaja kaebuse rahuldamata, tuleb menetlusvälise isiku lepingulisele esindajale ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud õigusabi tasu jätta

§ 187lg 2 alusel menetlusvälise isiku enda kanda.

Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada. 29. K. T. esindaja taotleb K. T-le ringkonnakohtu määruse vaidlustamise tõttu tekkinud õigusabikulude 1390 euro 80 sendi (sh käibemaks) hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on taotletav summa põhjendatud. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, jääb see menetluskulu

§ 187lg 1 kohaselt riigi kanda. 5

(6)1-24-5013 (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.