RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 319 lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Praeguses asjas kuulutas maakohus otsuse

1. märtsil
2. Samal päeval sai selle kätte ka kannatanu seaduslik esindaja. Otsuses selgitati edasikaebamise korda ja tähtaega. Seega oli maakohtu lahendit vaidlustada sooviv kannatanu seaduslik esindaja apellatsioonitähtajast korrakohaselt teavitatud. 9.

§ 319lg 5 kohaselt peatub apellatsioonitähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega.

Sellisel juhul hakkab tähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest esindajale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

1. aprillil 2024, s.o apellatsioonitähtaja kahekümne kolmandal päeval, taotles kannatanu seaduslik esindaja riigi õigusabi apellatsiooni esitamiseks. Seejuures pidi ta aduma, et taotluse rahuldamise korral ei pruugi määratud esindaja, kes alles liitub juba käimasoleva menetlusega, apellatsioonitähtajast alles jäänud seitsme päeva jooksul jõuda küllaldaselt tutvuda kriminaalasja materjalidega, kohtuistungi protokollide ja kohtulahendiga ning koostada ja esitada apellatsiooni.
2. Ringkonnakohus rahuldas kannatanu riigi õigusabi taotluse. Määratud esindajale toimetati kohtumäärus kätte
3. aprillil
4. Apellatsioonitähtaeg jätkas kulgemist ja apellatsiooni esitamise tähtaeg oli
5. aprill 2024 (

§ 171lg 3).

Kannatanu määratud esindaja esitas apellatsiooni hilinenult, s.o

1. mail 2024, ega taotlenud apellatsioonitähtaja ennistamist.
2. Riigikohtule esitatud määruskaebuse kohaselt lähtus advokaadist esindaja sellest, et tema jaoks hakkas apellatsiooni esitamise tähtaeg kulgema
3. aprillil
4. Kolleegiumi hinnangul on selline seisukoht ilmselgelt ekslik ja seab kahtluse alla esindaja pakutava õigusabi kvaliteedi. 2

§ 318

lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (

§ 41

) ei ole iseseisev menetlusosaline (

§ 16

lg 2) ega kohtumenetluse pool (

§ 17lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav.

Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. Seega on oluline, millal hakkas apellatsiooni esitamise tähtaeg kulgema esindatavale, mitte see, millal esindaja sai maakohtu otsusega tutvuda. Liiati on riigi õigusabi taotluse esitamisega kaasnev apellatsioonitähtaja peatumine ja selle jätkumine väga selgelt reguleeritud

§ 319

lg-s 5 ja selle kohta on juba pikka aega välja kujunenud ühene kohtupraktika (vt nt RKKK 06.04.2017, 3-1-1-11-17, p 7; 13.11.2015, 3-1-1-91-15, p 12).

1. Määruskaebus sisaldab esindaja taotlust ennistada apellatsiooni esitamise tähtaeg, lugedes tähtaja möödalaskmise põhjused mõjuvaks. Kohtupraktikas on juurdunud arusaam, et üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos apellatsiooniga (RKKK 23.10.2020, 1-19-5631/41, p 14) ja tõendama tähtaja ennistamist taotledes sellist objektiivset asjaolu, mis tegi kaebuse tähtaegse esitamise mõistlikult võimatuks (RKKK 02.03.2022, 1-21-5924/9, p 11). Taotlusest aga ei nähtu, miks jäeti sedapuhku tähtaja ennistamise taotlus ringkonnakohtule esitamata. Enamgi veel, see ei sisalda mitte ühtegi asjaolu, mida saaks käsitada apellatsioonitähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Esindaja ebaadekvaatne ettekujutus sellest, et temal oli apellatsiooni koostamiseks kolmkümmend päeva, selliste asjaolude hulka ei kuulu, nagu ka abstraktne väide selle kohta, justkui oleks ebamõistlik eeldada, et esindaja suudaks seitsme päevaga apellatsiooni koostada. Kui esindaja oleks soovinud põhjendada oma taotlust sellega, et praegusel juhul ei olnud tal allesjäänud tähtaja jooksul tõepoolest võimalik apellatsiooni esitada, oleks tal tulnud seda selgepiiriliselt tõendada. Seda aga tehtud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saa määruskaebuse seosetud ja asjakohatud väited seega anda alust apellatsioonitähtaega ennistada.
2. 30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Vastupidi – olukordades, kus ta on kriminaalasja materjaliga tuttav, loetakse maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kuluvat aega tavaliselt tundides, mitte päevades. Keerukamates ja mahukamates kriminaalasjades on see ajakulu mõistetavalt suurem. Mitmekümnepäevane kaebetähtaeg on seega ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata.
3. Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 172 lg 2 p 2 tähenduses mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks (viimati RKKK 01.02.2023, 1-22-2631/20, p 6). Kolleegiumi hinnangul kohaldub öeldu teatud puhkudel ka määratud esindaja kohustustevastasele käitumisele. Erinevalt viidatud kohtuasjast ei too see käitumine siiski käesoleval juhul kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist, kuivõrd praeguses asjas lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses ka kannatanu seaduslikul esindajal, kes viivitas ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega. Ühtlasi arvestab kolleegium sedagi, et praeguses asjas ei kahjusta kannatanu apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ülemääraselt tema huve, sest samas ulatuses on maakohtu otsuse apelleerinud ka prokuratuur. 16. Kokkuvõttes ei ole niisiis alust ringkonnakohtu määrust tühistada ega kannatanu apellatsiooni esitamise tähtaega ennistada. 3

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määruse muutmata ja määruskaebuse ning apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
3. Süüdistatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määruskaebemenetluses süüdistataval tekkinud 274 euro ja 50 sendi õigusabikulude hüvitamiseks. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määruse ja määruskaebusega tutvumiseks ning seisukoha kujundamiseks 1,5 tundi. Kaitsja ühe töötunni hind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud on vajalikud, nendele kulunud aeg põhjendatud ja tunnihind mõistlik.

§ 187

lg 2 esimene lause sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Määruskaebus on esitatud alaealise kannatanu huvides, mistõttu

§ 188

kohaselt tuleb kõnealune menetluskulu kannatanu seaduslikult esindajalt B-lt süüdistatava kasuks välja mõista. 19. Pidades silmas kannatanu advokaadist esindaja selgitusi apellatsioonitähtaja möödalaskmise kohta, mis viitavad tema kohustustevastasele käitumisele, saadab kolleegium käesoleva määruse advokatuuriseaduse § 16 lg 1 kohaselt Eesti Advokatuuri juhatusele, kes on sama paragrahvi teise lõike kohaselt pädev otsustama aukohtumenetluse algatamise. (allkirjastatud digitaalselt) 4