) § 37 lg 1 1 kohaselt ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.
p 2 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe. Käesoleval juhul on kostja ja pärandaja sõlminud abielu kestel abieluvaralepingu, millega abikaasad otsustasid lõpetada nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe. Kohus leiab, et poolte ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata 24.10.2018 seisuga ehk abieluvaralepingu sõlmimise seisuga. Hageja leiab tuginedes pärandvara inventuuri tulemustele (dtl 15-18), et ühisvara koosseisu kuuluvad järgmised kohustused, s.o abielu ajal, kuid enne abieluvara lepingu sõlmimist pärandaja poolt sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised kohustused: Kohustus C OÜ ees, mis tuleneb 14.08.2018 sõlmitud laenulepingust nr XX summas 387,88 eurot; Kohustus C F AS ees, mis tuleneb 15.09.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr XX summas 894,88 eurot (dtl 71 jj); 8 2-20-18924 Kohustus C F AS ees, mis tuleneb 12.01.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr XX summas 1813,04 eurot (dtl 83 jj); Kohustus B AS ees, mis tuleneb 31.05.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XX summas 272,51 eurot (dtl 99 jj); Kohustus I D E OÜ ees, mis tuleneb 26.06.2018 sõlmitud krediidilepingust nr XX summas 4114,11 eurot. Kostja hageja eelpool nimetatud seisukohaga ei nõustu, leides, et kohustused ei ole võetud perekonna huvides ning seega tuleb need lugeda lahusvaraks. Kohus märgib, et
lg 6 esimese lause kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kostja saab seega ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse
Vaidlust ei ole asjaolu üle, et nimetatud kohustused on pärandaja võtnud varaühisuse varasuhte kehtivuse ajal. Kostja hinnangul on pangakonto väljavõtetega tõendatud tema poolt esitatud väide, et kuigi abikaasad elasid koos, siis tegelikult olid abielulised suhted lõppenud ning kumbki võttis ja täitis enda kohustusi eraldi. Kostja pangakontode väljavõtetest perioodil 01.01.2018 - 25.12.2018 (dtl 215230) nähtub, et kostja on igakuiselt tasunud AS T E , AS S , OÜ V E , samuti korteriühistu arveid. Lisaks on kostja tasunud ostude eest erinevates toidupoodides, kuid mitte summades ja sagedusega, mida võiks pidada tavapäraseks eeldusel, et kostja kandis kõik kulutused enda toidule üksi. D S pangakonto XXX väljavõttest perioodil 01.01.2018-25.12.2018 (dtl 110128) ning tema pangakonto XXX väljavõttest samal perioodil (dtl 129-135) nähtub, et pärandaja on tasunud igapäevaselt ostude eest erinevates toidupoodides. Eeltoodust võib järeldada, et abikaasad olid pigem leppinud kokku korralduses, kus üks tasus elamiskulude eest ning teine toidu eest. Kohtu hinnangul ei saa kontode väljavõtete alusel teha järeldust, et abikaasade abielulised suhted oli lõppenud ja igapäevakulutustega majandati eraldi, samuti ei saa kontode põhjal teha järeldust pärandaja väidetavate alkoholiprobleemide kohta. Kostja ei ole tõendanud ka asjaolu, et ta abikaasa laenukohustustest teadlik ei olnud. Kohus leiab, et pärandaja poolt võetud kohustusi tuleb pidada pigem perekonna huvides võetud kohustusteks, kuna nende arvelt tasuti muu hulgas igapäevaseid kulutusi toidule. Seega ei ole kostja lükanud ümber eeldust, et pärandaja laenukohustused tuleb lugeda abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks. Kohus leiab samuti, et laenu kasutamise eesmärki ei saa tuletada vaid laenulepingus märgitust, nagu on leidnud kostja. Hinnata tuleb seda, millele on raha tegelikult kulutatud. Pärandaja kulutusi tervishoiuteenustele ei ole tõendatud. Samuti on kostja vaielnud vastu hageja väitele, et kostja osalus OÜ-s G V kuulub ühisvara hulka. Kostja leiab, et tegemist on kostja lahusvaraga põhjusel, et osaühing oli asutatud ettevõtluse alustamise toetuse alusel ja eraldatud toetuse puhul on tegemist sihtotstarbelise toetusega, mida kostja sai ainuisikuliselt, mitte aga ühiselt abikaasa D S . 9 2-20-18924 On tõendatud ja pooled ei vaidle, et äriregistri andmete (dtl 108-109) kohaselt on G V OÜ esmakande aeg 23.12.2011 ehk osaühing on asutatud abielu kestel ühisvara varasuhte kehtivuse ajal. Osaühingu asutajaks, osanikuks ja juhatuse liikmeks on äriregistri kohaselt kostja I S . Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et osaühing on asutatud ettevõtluse alustamise toetuse abil, et muuda osa lahusvaraks.
Kohtu hinnangul ei tulene sättest äriühingu osaluse lahusvara hulka kuulumine ja seega tuleb eeldada selle ühisvara hulka kuulumist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et abikaasade ühisvarasse kuulub abielu kestel soetatud sõiduk Honda Accord (XXX). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks vara ja kohustused hagiavalduses loetletud koosseisus: 14.08.2018 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev kohustus C OÜ ees 387,88 eurot; 15.09.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr XX tulenev kohustus C F AS ees 894,88 eurot; 12.01.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr XX tulenev kohustus C F AS ees 1813,04 eurot; 31.05.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XX tulenev kohustus B AS ees 272,51 eurot; 26.06.2018 sõlmitud krediidilepingust nr XX tulenev kohustus I D E OÜ ees 4114,11 eurot; samuti abielu kestel omandatud sõiduk Honda Accord (XXX) ning osalus OÜ-s G V (registrikood XXX).
kohaselt, kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras te-ma pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Käesoleval juhul on hageja pärandaja ainuke pärija. Kostja ehk pärandaja abikaasa on pärandist loobunud. Pärandaja osa ühisvaras on muutunud pärandvaraks. Seega ühisvara jagamisele kohaldatakse käesoleval juhul PärS § 152-161 sätestatut. PärS § 152 lg 1 kohaselt pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui käesoleva seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.
lg 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kalduda kõrvale nimetatud eeldusest. PärS § 152 lg 3 sätestab, et pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et pärija võib nõuda ühisvara (pärandvara) jagamist mõnel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes 2 sätestatud viisil. Kohus saab valida üksnes sellise pärandvara jagamise viisi, mida pool on hagis nõudnud. AÕS § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi 10 2-20-18924 kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja palus jagada pärandaja ja kostja ühisvaraks olnud vara väärtuse ja kohustuste summa võrdselt ning kohustada kostjat maksma hagejale hüvitis, kusjuures hageja kanda jäävad pärandaja kohustused ning kostjale jääb vara. Kohus lähtub eeldusest, et vara tuleb jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades, st pool ja pool. Samuti ei ole kostja esitanud vastuhagi vara jagamiseks muul kui hagis nõutud viisil. Kohus leiab, et D S pärandvaras olevad laenu- ja krediidilepingutest tulenevad kohustused tuleb jagada hageja ja kostja vahel võrdselt. Hageja pärijana kannab nimetatud kohustused ning seega tuleb kostjal hüvitada hagejale pool nimetatud kohustuste suurusest. Lepingutest tulenevad kohustused moodustavad kokku 7482,42 eurot, millest pool on 3741,21 eurot. Pooled on menetluses vaielnud osa ning sõiduki väärtuse üle. Kostja on lõplikus seisukohas arvamusel, et OÜ G V osa väärtuseks tuleb lugeda
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.