KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-53

§ 111

lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 p 4 alusel, koostoimes

§ 109lg-ga 1.

Võlgnik oli maksejõuetu pankroti väljakuulutamise ajal, kuid tehingu tagasivõitmiseks tuleb kindaks teha, kas ta muutus maksejõuetuks vaidlustatud tehingu tõttu. Maksejõuetus on võlgniku püsiv võimetus oma kohustusi täita.

1. Võlgniku pankrot kuulutati välja käenduslepingute tõttu, mille ta oli sõlminud temale kuulunud äriühingu kohustuste täitmiseks. LHV Pank AS esitas võlgniku vastu nõude pärast seda, kui kohtu 30.09.2020 otsusega rahuldati võlausaldaja hagiavaldus ning võlgnikult ja C OÜ-lt mõisteti laenulepingu nr MILO-20170502SB alusel solidaarselt välja 90 563,72 eurot ning viivis. Võlgnik kohustust ei täitnud ja võlausaldaja esitas 06.10.2020 avalduse täitemenetluse algatamiseks. Ajutine haldur on märkinud, et võlgnik muutus varatuks
2. a.
3. C OÜ
4. ja
5. a majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühing maksevõimeline. Ühing suutis teenindada liisingumakseid kuni
6. a kevadeni. C OÜ varalist seisu tõendavad ka Creditinfo väljavõtted ja konto väljavõtted. See, et võlgnik oli tegutseva äriühingu ainuosanik, näitab, et ta ei olnud varatu. Võlgniku pangakonto väljavõtte kohaselt oli ta
7. ja
8. a maksevõimeline. Tema sissetulek oli
9. a 82 479,88 eurot ja
10. a 126 000,45 eurot. Isik, kellel on pidev sissetulek ja kelle omandis on tegutseva äriühingu osa, ei ole varatu ega maksejõuetu. Järelikult ei ole täidetud nõude eelduseks olev maksejõuetuks muutumise nõue. Liisinglepingust tulenevaid kohustusi täitis võlgnikule kuuluv ettevõte. Võlgnik oli ise põhivõlgniku juhatuse liige ja täitis seega teadlikult ettevõtte kohustusi.
11. Võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema konkreetne, mitte abstraktne. Põhjusliku seose võlgniku tegevuse ja maksejõuetuks muutumise vahel ning võlausaldajate huvide kahjustamise pidi esile tooma hageja. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust, kas konkreetsed võlausaldajad olid kinkimise ajal olemas.
12. Võlgnik oli võlausaldajate võimalikest nõuetest teadlik, sest oli käendaja ja põhivõlgnikust äriühingu juhatuse liige. Väited nagu oleks võlgnik kriminaalasjas juhuslikult või õiguskaitse organite poolt toime pandud pettuse tõttu süüdi mõistetud, on ainetud. Süüdi mõistev kohtuotsus on jõustunud. Võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi 5 2-23-5332 võlgnik aru saama, et oma vara võõrandades vähendab ta oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada.
13. Veenvad ei ole võlgniku selgitused, et ta soovis Berliini kolida ja võõrandas korteri selleks, et kostjal oleks omanikuna kergem korterit hooldada ja üürile anda. Veenvaid tõendeid Berliini kolimise ettevalmistamise kohta ei ole esitatud. Vara hooldamist ja üürile andmist saab korraldada ka teistsugusel viisil. Apellatsioonkaebus
14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta võlgniku ja kostja kanda.
15. Maakohus jättis kontrollimata võimaluse rahuldada hagi

§ 110lg 1 p 4 alusel.

Tehing tehti lähikondsete vahel viie aasta jooksul ajutise halduri nimetamisest. Täidetud ja maakohtu poolt tuvastatud on ka võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise kriteerium.

1. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Maakohus nõustus hagejaga, et võlgnik pidi kinkelepingu tegemise ajal olema liisinguandjate poolt esitatavatest võimalikest kahjunõuetest teadlik või vähemalt selle võimalusega arvestama. Samuti pidi võlgnik aru saama, et vähendab vara võõrandamisega oma võimalusi võimalikke nõudeid rahuldada. Võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajate nõuded olulises ulatuses täitmata just vara puudumise tõttu. Pärast korteri kinkimist ei jäänud võlgnikule vara, mille arvelt kohustusi täita.
2. Võlgnik tunnistas end kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kokkuleppemenetluses ise süüdi. Ta sõlmis lepingud, olles teadlik kahtlustuse sisust ja sellest, et ta on toime pannud kümneid kelmuse episoode. Võlgnik pidi arvestama, et oma ainsa likviidse vara lähikondse nimele vormistamise tagajärg on võlausaldajate huvide kahjustumine. Ta ei saanud eeldada, et tal puuduvad võlausaldajad, eriti arvestades tema sõlmitud käenduslepingute olemasolu.
3. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et võlgnik ei muutunud kinkelepingu tagajärjel maksejõuetuks. Maakohus leidis, et võlgnik oli
4. ja
5. a maksevõimeline, sest tema sissetulek oli vastavalt 82 479,88 eurot ja 126 000,45 eurot, kuid jättis tähelepanuta, et tegelikult oli võlgniku brutokuupalk 500 eurot. Võlgnik ei ole tõendanud, mis põhjusel tema kontole muid kandeid tehti. Samuti nähtub võlgniku äriühingu kontoväljavõttest, et lepingu sõlmimise seisuga oli ettevõtte konto jääk negatiivne. Võlgnik ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et temale kuuluva ühingu osal oli väärtus. Seega tuleks hagi rahuldada ka

§ 111

lg 1 p 2 alusel (km

§ 109lg-ga 1).

Vastustajate seisukoht

1. Võlgnik ja kostja vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle läbivaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostja vastu esitatud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ja vastavad 6 2-23-5332 tahteavaldused asendamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi vastavas osas rahuldada. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, sh kostja vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise osas ning kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise nõuete rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus muudab ka tsiviilasja hinda ja menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Ringkonnakohus (I) lahendab esmalt kostja 04.06.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite ja (II) käsitleb menetlusosaliste ringi tagasivõitmise asjades, sh võlgniku vastu esitatud nõuet, (III) seejärel apellatsioonkaebuse väiteid kinkelepingu tagasivõitmise kohta

§ 111alusel ja (IV) Pank

S § 110 alusel, (V) isikliku kasutusõiguse lepingu tagasivõitmist, (VI) seejärel kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepinguga seotud asjaõiguslepingute tagasivõitmise küsimust, (VII) tagasivõitmise tagajärgi ja tahteavalduste asendamise nõudeid ning (VIII) selgitab lõpuks hagi hinna kujunemist ja (IX) teeb menetluslikud korraldused, sh hagi tagamist ja menetluskulude jaotust puudutavad korraldused. I

1. Kostja esitas 04.06.2024 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja tasus ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse alusel tasumisele kuulunud kostja menetluskulude tagatise pärast selleks ette nähtud tähtaega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
2. TsMS § 197 kohaselt määrab kohus hagejale kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise tähtaja. Kui hageja tähtaja jooksul tagatist ei anna, jätab kohus kostja taotlusel hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruse kohaselt tuli hagejal tasuda kostja menetluskulude katteks tagatis 20 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbivaatamata. TsMS § 196 lg 4 kohaselt võib hageja esitada tagatise andmist kohustava määruse peale määruskaebuse. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjale hagejat kohustava määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ette nähtud ja seega jõustub määrus, millega hagejat kohustatakse tagatist andma, pärast selle hagejale kättetoimetamist, kui selle peale ei saa enam kaevata või kui kaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata.
3. Kohtute infosüsteemi andmetel sai hageja ringkonnakohtu määruse kätte 04.04.
4. Määrus jõustus edasikaebamata 20.04.
5. Tagatise tasumise tähtpäev oli sellest tulenevalt 10.05.
6. Kohtute infosüsteemi kohaselt jõustus ringkonnakohtu määrus aga 26.04.2024 ja hagejale arvestati tagatise tähtpäevaks infosüsteemi poolt automaatselt 16.05.
7. Seda kinnitab ka hageja esitatud kuvatõmmis temale e-toimiku keskkonnas kuvatud maksetähtaja kohta (dtl 752). Seega esines praegusel juhul lahknevus seaduse alusel arvutatud ja kohtute infosüsteemi poolt automaatselt arvutatud määruse jõustumise aja vahel, mis tingis tagatise tasumise tähtpäeva erinevuse. Lahknevus tulenes asjaolust, et kohtumääruse sisestamisel kohtute infosüsteemi määrati see ekslikult kättetoimetamisele kuuluvaks ka kostjale. Kuna kostja selleks ette nähtud infosüsteemis määruse kättesaamist ei kinnitanud, edastas kohtuistungi sekretär dokumendi kostja esindaja e-posti aadressile, kust esindaja kinnitas dokumendi kättesaamist 10.04.
8. See tingiski määruse jõustamise 26.04.
10. Hageja tasus tagatise temale kuvatud tähtajal, s.o 16.05.2024, mitte arvutatud tähtajal 10.05.
11. Õige ei ole kostja seisukoht, et tagatise hilisem tasumine annab aluse jätta apellatsioonkaebuse TsMS § 197 alusel läbi vaatamata. Olukorras, kus e-toimik saatis hagejale 7 2-23-5332 määratud tähtaja kohta teate, võis hageja seda usaldada ja sellest lähtuda, sõltumata sellest, et teade oli eksitav (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-171-16, p 24).
12. Samuti tuleb tähele panna, et TsMS § 196 alusel tagatise nõudmise eesmärk on maandada kostja, kes ei saa menetluses osalemist valida, riske olukorraks, kus hagi võib jääda rahuldamata. Seetõttu näeb TsMS § 197 ette, et kui hageja tagatist ei anna, siis kohus nõuet läbi ei vaata. Olukorras, kus hageja on tagatise andud, on TsMS § 196 sätestatud eesmärk täidetud ja kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei ole igal juhul alust.
13. Kostja vastuväide kohtu tegevusele jääb seetõttu rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole teinud vigu menetluse juhtimisel ega rikkunud menetlussätteid viisil, mis annaks aluse vastuväide rahuldada. Ringkonnakohus lahendab hageja apellatsioonkaebuse sisuliselt. II
14. Maakohus menetles hagi ekslikult võlgniku suhtes. Võlgnik ei ole käesolevas menetluses menetlusosaline.
15. Maakohtu tuvastatud asjaoludel määrati võlgnikule ajutine pankrotihaldur 27.04.2022 ja tema pankrot kuulutati välja 05.05.2022.

§ 35

lg 1 p 2 järgi läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

§ 54

1 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivõlgnikul ei ole seega tsiviilkohtumenetlusteovõimet asjades, kus tema nimel esitab hagi pankrotihaldur.

§ 118lg 1 teise lause kohaselt esitab tagasivõitmise hagi kohtule haldur.

Hagi esitatakse isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse (RKTKo 20.12.2023, 2-22-1652, p 12.2). Seega ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.

1. Hageja, kes on võlgniku pankrotihaldur, esitas 06.04.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse võlgniku ja kostja vastu, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahelise kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Hagi on esitatud ebaõigesti pankrotivõlgniku vastu. Võlgnik juhtis sellele õigesti tähelepanu juba oma esialgses vastuses hagile, kuid maakohus võlgniku väitele tähelepanu ei pööranud.
2. Hagi esitamist võlgniku vastu ei õigusta ka tema vastu esitatud tahteavalduse asendamise nõue (vt käesoleva otsuse punkt 1 f ja g). 37.
3. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamise korral ei ole tehingu teisele poolele midagi tagastada (

§ 119

) ja sellest tulenevad õigused tuleb isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe äralangemise tõttu lihtsalt lõpetada. Koormatise lõpetamiseks on AÕS § 642 esimese lause kohaselt nõutav õigustatud isiku notariaalselt tõestatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 34¹ lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 34¹ lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. Nimetatud sätetest tuleneb, et isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks ja selle kinnistusraamatust kustutamiseks on vajalik võlgniku enda kui kande järgi õigustatud isiku tahteavaldus. Hageja palubki, et kohus kohustaks võlgnikku 8 2-23-5332 vastavat tahteavaldust andma. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku tahteavalduste kohtulahendiga asendamine ei ole vajalik ega ka sisuliselt põhjendatud. 37.2.

§ 36

lg 1 kohaselt on pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus pankrotihalduril.

§ 541

lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur

§ 541

lg 4 järgi teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole vaja pankrotivõlgnikku menetlusse kaasata ka isiklikku kasutusõigust puudutavate tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. Isikliku kasutusõiguse seadmise kehtetuks tunnistamisel piisab selle lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks pankrotihalduri enda tahteavaldusest, kes saab teha pankrotivaraga seonduvaid toiminguid ise. 37.

1. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hagejat ennast kohus tema soovitud tahteavaldusi tegema ei kohusta (vt ka RKTKo 12.04.2017, 3-2-1-13-17 p 15 ja seal viidatud praktika).
2. Eeltoodu tõttu oleks maakohtul tulnud võlgniku vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduda. Maakohtul oli siiski võimalik hagi ka läbi vaadata ja jätta see käesolevas peatükis esitatud kaalutlustel rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb seega jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hageja võlgniku vastu esitatud hagi rahuldamata (vt ka RKTKo 20.03.2013, 3-2-1-15-13, p 13). Apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata. III
3. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et

§ 111

lg 1 p 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud.

§ 111

lg 1 p 2 alusel, koostoimes

§ 109

lg-ga 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses, vt selle kohta RKTKo 22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p 38) kinkelepingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul tuvastada, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; kinkega kahjustati võlausaldajate huve; võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ja kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Seejuures pidi kostja esile tooma ja tõendama, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja pidi esile tooma ja tõendama võlausaldajate huvide kahjustumise. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna võlgnik oli maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks maakohtu antud põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Kuna maksejõuetust puudutav nõude eeldus on täitmata, ei saa kinkelepingut

§ 111lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada.

Maakohus ei ole selles osas materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega tõendeid ebaõigesti hinnanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Asjaolu, et võlgniku brutotöötasu, mida ta tasus endale kuuluvalt ettevõttelt, oli üksnes 500 eurot, ei lükka ümber kostja väiteid ja tõendeid võlgniku maksejõulisuse kohta. Isiku maksejõuetust ei saa järeldada pelgalt tema töötasu suurusest ja asjaolust, et talle ei kuulu registreeritavat vara. Maakohus selgitas õigesti, et maksejõuetus on PanksS § 1 lg 2 kohaselt võlgniku püsiv võimetus oma kohustusi täita. Kostja selgituste kohaselt arveldas võlgnik muuhulgas ka sularahas. Nii kinnitavad arvelduskonto väljavõtted, et arvelduskontole on raha kantud siis, kui seda vaja on. Näiteks 27.03.2017 on sularaha sissemakse 350 eurot, mis on samal päeval makstud edasi OÜ-le E (dtl 501), 13.04.2017 on sularaha sissemakse 3000 eurot, 9 2-23-5332 millest samal päeval on kantud 2000 eurot edasi Qle ja järgmisel päeval 1000 eurot OÜ-le E (dtl 502), 29.05.2017 oli vaja tasuda Inbank AS-le lepingu alusel 323,83 eurot, milleks kontol piisavalt vahendeid ei olnud ja samal päeva on tehtud sularaha sissemakse 500 eurot (dtl 505), 20.07.2017 oli vaja tasuda laenu 07-060011-EL makse, milleks kontol piisavalt vahendeid ei olnud ja samal kuupäeval on ka sularaha sissemakse 200 eurot, mis laenumakse kattis (dtl 510), 07.09.2017 on sularaha sissemakse 5000 eurot, mis on samal päeval kantud OÜ-le S lühiajalise laenu tagastamiseks (dtl 513), 20.10.2017 on tehtud sularaha sissemakse 2250 eurot, et tasuda Wle võlg 2000 eurot ja laenu 07-060011-EL makse 241,61 eurot (põhiosa ja intress) (dtl 517), 27.11.2017 on sularaha sissemaksed kokku 2000 eurot, mis on samal päeval kantud edasi võlgniku ühingule C OÜ (dtl 521). Võlgniku 2017.a konto saldo on 42 eurot (dtl 523), s.t väljaminekud (83 635,43 eurot) on võrreldavas suuruses sissetulekutega (82 479,88 eurot). Võlgniku konto saldo ei ole olnud negatiivne.
2. Eelnev kinnitab, et võlgnikul olid olemas vahendid, mille arvelt oma kohustused täita ja kulutused kanda. Võlgniku kulud ja tema kohustuste täitmine ei ole olnud seoses ega sõltuvuses temale iseenda ettevõtte kaudu kantud töötasu suurusest. Seejuures ei oma tähtsust, mis põhjusel talle muid kandeid tehti. Hageja ei ole esile toonud ühtegi kohustust, mida võlgnik ei oleks suutnud täita. Võlgniku maksejõuetust ei kinnita ka hageja etteheiteid sellele, et kostja ei tõendanud, et võlgnikule kuuluva ettevõtte osal oli väärtus. Ettevõtte väärtust ei saa samastada võlgniku maksevõimega. Samuti ei saa ettevõtte kohustusi ja maksevõimet samastada võlgniku enda maksevõimega.
3. Maakohus jättis seega õigesti hageja nõude kinkelepingu

§ 111

lg 1 p 2 alusel tagasivõitmiseks rahuldamata, kuna võlgnik ei muutunud kinkelepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. IV 43. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis käsitlemata võimaluse rahuldada hagi

§ 110lg 1 p 4 alusel.

Hageja viitas juba 06.11.2023 menetlusdokumendis sellele, et isegi kui hagi ei kuulu rahuldamisele

§ 111

alusel, tuleb see rahuldada tagasivõitmise üldsätete alusel, s.o

§ 110

lg 1 p 4 alusel (koostoimes

§ 109lg-ga 1).

Igal juhul kohaldab kohus õigust ise. Kohus ei ole nõude lahendamisel seotud hageja esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-14516, p 14). Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja hindab esile toodud asjaoludel hagi rahuldamise võimalusi ka tehingute tagasivõitmise üldistel alustel. 44. Nii kinkelepingu kui ka tasuta isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu saab kehtetuks tunnistada tehingu tagasivõitmise üldistel alustel

§ 110

lg 1 p 4 alusel (koostoimes

§ 109lg-ga 1). Selleks peavad täidetud olema järgmised eeldused:

§ 110

lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks asjaolusid esile toonud ega tõendeid esitanud. Seega on täidetud eeldused

§ 110

alusel rahuldamisel tähtsust, kas võlgnik muutus hiljem maksejõuetuks konkreetselt kinkelepingu tagajärjel või mitte. Vastavad kostja väited on seega asjakohatud. 47. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et võlgnik kahjustas 08.05.2017 korteriomandi kinkelepingu sõlmimisega teadlikult võlausaldajate huve ja kostja, kes on võlgniku lähikondne teadis või pidi sellest teadma. Seega jättis maakohus hagi ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega pankrotihalduri hagi rahuldada ja tunnistada kinkeleping tagasivõitmise korras

§ 110lg 1 p 4 alusel kehtetuks.

V 48. Hageja palub kehtetuks tunnistada ka koos kinkelepinguga sõlmitud kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu. Kasutusõiguse leping võib samuti kuuluda tagasivõitmisele

§ 110

lg 1 p 4 (koostoimes

§ 109lg-ga 1) alusel (vt eelduste kohta käesoleva otsuse p 44).

1. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Võlgnik ja kostja leppisid kokku, et korteriomand koormatakse tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega võlgniku kasuks (lepingu p 3, dtl 26). Ringkonnakohtu hinnangul koormab tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut viisil, mis muudab selle turutingimustel võõrandamise võimatuks, kuna vara omanik ei saa asja võlgniku eluajal kasutada ega saa selle omamisest kasutuseeliseid ega ka otsest tulu, s.t tegemist oleks üksnes kohustuste ja kuluga.
2. Õige on seega hageja väide, et sõlmitud tingimustel isiklik kasutusõigus muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja see kahjustab võlausaldajate huve samamoodi nagu vara tasuta võõrandamise leping, kuna raskendab kinnisasja arvel nõuete rahuldamist. Tasuta kasutamise lepingu sõlmimine on käsitletav võlausaldaja huvide teadliku kahjustamisena (RKTKo 12 2-23-5332 21.05.2012, 3-2-1-62-12, p 13), mh ka põhjusel, et see viitab võlgniku soovile jätta korter enda kasutusse, samal ajal vältides selle arvelt võimalike kohustuste täitmist. Võlgnik väitis küll, et isiklik kasutusõigus seati selleks, et võlgnikul oleks Saksamaalt naastes lihtsam korterit üürnikult tagasi saada. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgniku väited Saksamaale kolimise kohta on tõendamata ja kasutusõiguse seadmise põhjendused ei ole usutavad.
3. Seega jättis maakohus hagi ka selles osas ebaõigesti rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada 08.05.2017 korteriomandi isikliku kasutusõigusega koormamise leping tagasivõitmise korras

§ 110lg 1 p 4 alusel kehtetuks.

VI

1. Hageja palub kehtetuks tunnistada ka kinkelepingu ja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu sõlmimisel sõlmitud asjaõiguslepingud. Hageja on jätnud aga arvestamata, et asjaõiguslepingu kehtivust tuleb abstraktsiooniprintsiibist (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt hinnata lahutatuna selle aluseks olevast kohustustehingust.
2. Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja/õiguse üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt RKTKo 22.02.2012, nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt RKTKo 23.09.2005, nr 3-2-1-80-05, p 28). Samas on võimalik, et samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) ja sellisel juhul võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused aga siiski just käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut, st vara ja õiguste üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast. 54.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlausaldaja huve saab kahjustada aga eelkõige see, kui tehingute raames ei ole kokku lepitud kohase väärtusega vastusoorituses, st tehing vähendab vara kogumit ja/või selle väärtust ning raskendab seetõttu võlausaldajate ees kohustuste täitmist. Seega kahjustavad kinkeleping ja tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmise leping võlausaldajate huve eelkõige kohustustehingu tingimuste tõttu, mitte vara ja õiguste üleandmise tõttu. Võlgniku vara väärtus ei vähenenud asjaõiguslepingute tõttu (vt ka RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05 p 26; TlnRnKo 25.11.2015, 2-14-57462, p 12 ja RKTKo 28.03.2018, 2-14-60590 p 23.2). Hageja ei ole praegusel juhul esile toonud asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et tehingu puudusel oleks topeltmõju, s.t et samal põhjusel oleks kehtetu ka käsutustehing. 55. Eeltoodu tõttu jääb maakohtu otsuse resolutsioon selles osas muutmata ja hageja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamisele suunatud nõuded rahuldamata. VII 56. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool

§ 119

lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Põhimõtteliselt on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotiseaduse erisätted. 13 2-23-5332

1. Kostja on seega kohustatud tagastama pankrotivarasse kinkelepingu alusel saadu, s.o kinnisasja omandi. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kuna kinkeleping on kehtetu, on kostja kohustatud vara tagastama ja selleks sõlmima asjaõiguslepingu omandi võlgnikule üleandmise kohta ja andma tahteavaldused kinnistusraamatu kannete tegemiseks selliselt, et kinnistusraamatu kanne kostja kui omaniku kohta kustutatakse ja kinnistusraamatusse kantakse omanikuna pankrotivõlgnik.
2. Hageja palub, et kohus kohustaks kostjat tagastama kinnisasi võlgniku pankrotivarasse (käesoleva otsuse p 1.c). Kohus mõistab hageja nõuet selliselt, et hageja soovib, et kohus kohustaks kostjat sõlmima kinnisomandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu. Samuti palub hageja, et kohus kohustas kostjat andma asjakohased tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks (käesoleva otsuse p 1.d). Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat sõlmima asjaõiguslepingu ja andma tahteavaldused, mis on vajalikud kinnisasja omandi võlgnikule üle andmiseks.
3. Hageja palub lisaks, et kohus teeks otsuse, mis asendab kostja tahteavaldusi kinnistu omanikukannete kustutamiseks ja ainuomanikuna võlgniku kinnistusraamatusse kandmiseks (käesoleva otsuse p 1.d). Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole iseseisva haginõudega ja kohus seda eraldi ei menetle. Hageja vastav nõue on hõlmatud nõudega, milles hageja palub kohustada kostjat tahteavaldused andma. Nimelt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (TsÜS) § 68 lg 5). Seega teebki kohus kostjat tahteavaldust andma kohustades otsuse, mis kostja tahteavaldust asendab ja seda ei ole vaja eraldi kohtuotsuse resolutsioonis nentida. VIII
4. Maakohus määras vaidlustatud otsusega hagi hinnaks 3500 eurot, viidates TsMS § 132 lg-le
5. Viidatud sätte kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot. Praegusel juhul ei ole viidatud säte aga kohaldatav. Tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue ei ole mittevaraline nõue. Tegemist on tuvastushagiga, mille hind määratakse TsMS § 125 alusel hüve väärtusega, mida hageja on hagi rahuldamise korral eeldatavalt õigustatud saama (vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2). Maakohus on jätnud ka tähelepanuta, et hagiavalduses sisaldub mitu erinevat nõuet.
6. Hageja nõuab kostjalt 08.05.2017 notariaalse kinkelepingu tagasivõitmist ja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmist. Tsiviilasja hinna määramise kontekstis on võimalik lähtuda viidatud lepingu punktist 2.5, mille kohaselt hindasid osalised korteriomandi väärtuseks 80 000 eurot. Seega on kinkelepingu tagasivõitmise hagi hind 80 000 eurot.
7. Isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu tagasivõitmise hagi hinna määramisel saab analoogia korras juhinduda ka TsMS §-st 128, mille kohaselt on kasutuslepingu kehtivuse üle peetava vaidluse korral hagihind vaidlusalusele ajale, kuid mitte pikemale ajale kui ühele aastale langevate kasutustasude kogusumma. Vaidlusaluse lepingu punkti 3.3 kohaselt hindasid osalised isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks 3200 eurot. Isikliku kasutusõiguse nõude tagasivõitmise hagi hind on seega 3200 eurot.
8. Lisaks nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks ja isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Tegemist on tahteavalduste asendama kohustamise nõuetega, mis loetakse TsMS § 132 lg 1 alusel 14 2-23-5332 mittevaraliseks (vt ka vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16 p 24.2 ja RKTKo 20.09.2017, 211-51581 p 9). Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot.
9. Kui ühes hagis on esitatud tehingute tagasivõitmise hagid ja vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks kostja tahteavaldusi andma kohustamise nõuded, siis tuleb need hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel liita. Tsiviilasja hind on seega 90 200 eurot (80 000 + 3200 + 3500 + 3500). Ringkonnakohus muudab TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda ja määrab asja hinnaks 90 200 eurot. IX
10. Harju Maakohus tagas hagiavalduse 06.04.2023 määrusega, mida täiendas 24.04.2023 määrusega ja seadis vaidlusalusele kinnisasjale eelmärke pankrotihalduri kasuks ja märkuse eriomandi eseme eluruumile nr
11. Kohus jätab kohaldatud abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel, samuti arvestades hageja avaldust, jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).
13. Ringkonnakohus jätab nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel kostja kanda, v.a võlgniku menetluskulud, mis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda.
14. Kuna lahend tehakse kostja kahjuks, on õiglane, et tema vastu esitatud nõuetega seotud menetluskulud jäävad tema kanda. Menetluskulude jaotust ei mõjuta see, et hagi jääb osaliselt rahuldamata, kuna see ei mõjuta hageja jaoks käesoleva otsusega saavutatavaid tagajärgi. Kostja vastuväited ei ole osutunud edukaks ja hageja saavutab kohtusse pöördumisel silmas peetud eesmärgi täielikult. See peab väljenduma ka menetluskulude jaotuses (vt analoogselt ka RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709 p 12).
15. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-1142-15 p 21). (allkirjastatud digitaalselt) 15