Obsah (15)

§ 168§ 663§ 657§ 654§ 651§ 488§ 456§ 463§ 662§ 162§ 423§ 362§ 210§ 171§ 163

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 30.10.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-16-18427 Kohtuasi Swedba

) § 423 lg 2 p 2 alusel. Hageja ei saa käesoleval juhul esitada nõude tunnustamise hagi PankrS § 106 lg 1 alusel, sest sätte kohaldamine eeldab, et vastuväite nõudele oleks esitanud kas võlausaldaja või pankrotihaldur. Võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kaitsti 15.11.

1. Nõudele esitas vastuväite üksnes võlgnik. Võlgniku vastuväide ei takista nõude tunnustamist (PankrS § 104 lg 1). Käesoleval juhul on Viru Maakohus 16.09.2021 määrusega vabastanud võlgniku kõikidest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, välja arvatud D. F.R-i nõue, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 28.02.2022 määrusega võlgniku kohustusest vabastamata (tsiviilasi nr 2-10-61784). Seega hageja nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud ning esineb ka PankrS § 167 lg 2 hagi menetlemist välistav asjaolu. 9.
2. Maakohus jättis menetluskulud

§ 168lg 2 alusel hageja kanda, kuna hagi jäi läbi vaatamata.

Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud 28.05.2019 menetluskulude nimekirja alusel, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud 2046 eurot. Kostja lepingulise esindaja ajakulu 15,5 tundi saab pidada põhjendatud ja vajalikuks, arvestades toimingute vajalikkust, esitatud dokumentide sisu, mahtu, nendes sisalduvaid õiguslikke probleeme ning esitatud lisasid. Vandeadvokaadi tunnihind 132 eurot (sisaldab käibemaksu) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse.

1. Harju Maakohus tegi 01.02.2024 määruse, millega täiendas 28.12.2023 määrust ja lisas 28.12.2023 määruse resolutsiooni p 5: Rahuldada kostja 14.02.2018 menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 840 eurot. Määrus on 28.12.2023 määruse osa. Maakohus märkis, et kuna kostja 14.02.2018 menetluskulude taotlus on jäänud lahendamata, siis pidas maakohus vajalikuks kohtumäärust täiendada. Lepinguline esindaja on kostjale osutanud õigusabiteenust 18.04.2017, 17.05.2017, 31.08.2017, 18.12.2017, 14.02.
2. Maakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja toimingud 7 tunni ulatuses põhjendatud, arvestades toimingute vajalikkust, esitatud dokumentide sisu, mahtu, nendes sisalduvaid õiguslikke probleeme ning esitatud lisasid. Lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (sisaldab käibemaksu) on kooskõlas kohtupraktikaga. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. Hageja esitas 24.01.2024 määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu 28.12.2023 määrus tühistada selle resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, s.o menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning teha selles osas uus määrus, millega mitte jätta menetluskulusid hageja kanda või vähendada kostja menetluskulusid nullini. 3 2-16-18427 11.
4. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus esmalt maakohus ei saanud endast tuleneva tehnilise rikke tõttu hagiavaldust kätte, seejärel jättis hagi ebaõigesti läbi vaatamata ning ringkonnakohtu poolt maakohtule menetlemiseks tagasi saadetud hagi jäi ootele seniks, kuni jõustub võlgniku kohustustest vabastamise määrus, ei ole põhjendatud menetluskulude jätmine hageja kanda. Hageja ei ole oma tegevusega põhjustanud menetluse venimist, hagi kohtusse jõudmise tehnilist riket ega asjaolu, et lõpuks võttis menetlus maakohtus niivõrd kaua aega, et võlgnik vabastati kohustustest ning maakohus jättis hagi läbi vaatamata. Hagejal ei olnud võimalik vältida hagi läbi vaatamata jätmist ega ära hoida menetluskulude tekkimist. 11.
5. Kui menetluskulud jäävad siiski hageja kanda, siis tuleb kostja menetluskulude suurust vähendada. Kostja on vahetanud menetluse kestel esindajat ning uus esindaja pidi uuesti tutvuma kogu varasema menetlusega. Sellised kulutused ei ole põhjendatud ning hageja ei peaks kandma menetluskulusid, mis on põhjustatud uue esindaja poolt asjaga tutvumisest. Hageja on seisukohal, et kostja esindaja viimane 12-leheküljeline seisukoht on esitatud ilma, et kohus oleks vastavat seisukohta kostjalt küsinud. Kostja eelnev esindaja oli juba hagile vastuse esitanud ja enne eelistungit veel täiendavalt sellise vastuse esitamine, mis paljuski kordas eelnevat, ei ole põhjendatud. Samuti on ülepaisutatud istungiks valmistumise ajakulu, mis peaks olema kaetud juba varasemate töötundidega ning eelistungiks ettevalmistamine ei vaja veel 2,5 tundi tööd (peale seda, kui kostja esindaja oli juba hagiga tutvumisega ja kostja vastuse koostamisega tegelenud 13 tundi). Seega tuleb kostja menetluskulusid oluliselt vähendada ja mõista välja üksnes põhjendatud menetluskulud. Kohus ei ole hinnanud menetluskulude reaalset vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus ei ole arvesse võtnud ka hageja varasemaid vastuväiteid menetluskuludele.
6. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 28.12.2023 määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus §-ga 659) järgi tühistada menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja hagejalt kostja kasuks menetluskulude ning nendelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmise tõttu tuleb tühistada ka maakohtu 01.02.2024 täiendav määrus. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 15. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas.

§ 488

lg 5 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) järgi on täiendav määrus täiendatava määruse osa ning täiendatava määruse vaidlustamisel eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat määrust. Maakohus määras täiendava määrusega kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt menetluskulude hüvitise 840 eurot. Ülejäänud osas, st hagi läbi vaatamata jätmise osas (Harju Maakohtu 28.12.2023 määruse resolutsiooni p 1) ei ole 4 2-16-18427 maakohtu määrust vaidlustatud ja see on jõustunud (

§ 456

lg 4 teine lause koosmõjus

§ 463lg-ga 2).

16. Esmalt lahendab ringkonnakohus taotluse, mille osas kohus ei ole veel seisukohta võtnud. Kostja esitas 05.02.2024 seisukohaga uue tõendi (07.10.2020 nõude loovutamise leping), millega kostja soovib tõendada väidet, et hageja on nõude loovutanud. Kuigi pooled ei vaidle praeguses menetlusstaadiumis hagi läbivaatamata jätmise üle, omab kostja väide ja esitatud tõend tähtsust ka menetluskulude jaotuse hindamisel, mistõttu võtab ringkonnakohus

§ 662lg 3 ja § 238 lg 1 alusel tõendi asja materjalide juurde.

Kostja on esitanud 05.02.2024 seisukoha ja selle lisaks oleva tõendi kaks korda. Samasisulise seisukoha ja tõendi esitamiseks puudub vajadus. Ühtlasi esitas kostja 16.10.2024 e-kirjaga koos uuesti 05.02.2024 seisukoha ja selle lisa, 05.02.2024 esitatud menetluskulude nimekirja, maakohtu 28.12.2023 lõpplahendi ja määruskaebuse ringkonnakohtule edastamise kirja. Kõik nimetatud dokumendid sisalduvad juba tsiviilasja toimikus (I kd, tl 255–257, 283–293, 305–307). Seega puudub vajadus nende täiendavaks asja materjalide juurde võtmiseks. Ringkonnakohus tagastab korduvalt esitatud dokumendid elektrooniliselt ega võta neid tsiviilasja toimikusse (I kd, tl 294–304; II kd, tl 7– 23). 17. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda

§ 168

lg 2 alusel, kuna hagi jäi läbi vaatamata ja ei esinenud

§ 168

lg-tes 3–5 nimetatud asjaolusid.

§ 168

lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lg-test 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

1. Hageja hinnangul ei peaks menetluskulusid jätma tema kanda, kuivõrd menetluse venimine ja lõpuks hagi läbi vaatamata jätmine ei sõltunud hagejast. 18.
2. Kolleegium leiab, et kuivõrd ei esine

§ 168

lg-s 3 ega lg-s 5 sätestatud olukorda, st et sõlmitud oleks kompromiss või kostja oleks hagi pärast hagi esitamist rahuldanud, ei saa jätta kõiki menetluskulusid kostja kanda. Küll aga esineb alus kohaldada

§ 162

lg-t 4, mille järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (vt nt RKTKm 11.09.2024, 2-22-130552, p 15; 04.04.2012, 3-2-1-28-12, p 15 ja 28.09.2011, 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14). 18.

1. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagi tuleb jätta läbi vaatamata PankrS §-st 43 tulenevalt, on hagi läbi vaatamata jäetud alusel, mida hageja ei saanud oma tegevuse või tegevusetusega vältida. Sel alusel hagi läbivaatamata jätmist ei saa hageja mõjutada. Taolises olukorras võib olla põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna kostja menetluskulude hageja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane (vt RKTKm 06.01.2010, 32-1-154-09, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu seisukohast lähtuda ka käesolevas asjas. 18.
2. Kuigi praeguses asjas jättis maakohus hagi läbi vaatamata

§ 423

lg 2 p 2 alusel, muutus hagi perspektiivituks menetluse ajal ning hagejast sõltumatult. Nimelt tuvastas maakohus, et kostja vabastati Viru Maakohtu 16.09.2021 määrusega kõikidest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, välja arvatud D. F.R-i nõue, mille osas Tartu Ringkonnakohus jättis 28.02.2022 määrusega võlgniku kohustusest vabastamata (tsiviilasi nr 5 2-16-18427 2-10-61784). Kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 167 lg 2 järgi ei või sama paragrahvi lg-s 1 nimetatut nõuet (nõue, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõue, mis küll esitati, kuid mis jäi rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles) esitada, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS §-s 176 sätestatule lõppenud. Kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 176 lg 1 sätestas, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Seetõttu ei olnud hagejal võimalik enam kostja kohustustest vabastamise tõttu käesolevas asjas taotletavat eesmärki saavutada. Samas ei olnud hagejal võimalik mõjutada seda, kas kostja oma kohustustest vabastatakse või mitte. Eelnevast tulenevalt oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hageja kanda, kuivõrd hageja ei saanud vältida hagi läbivaatamata jätmist ja läbivaatamata jätmist tingiv asjaolu ei sõltunud hagejast. 18.4. Asja materjalide põhjal ei ole alust väita, et hageja oleks pöördunud kohtusse põhjendamatult. Maakohus on võtnud hagi menetlusse ja ringkonnakohus saatis 13.12.2019 asja maakohtule menetluse jätkamiseks tagasi. Hageja oli esitanud 2015. aastal hagi kostja vastu kostja pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks. Sellel ajal kehtinud PankrS § 104 lg 2 järgi oli vastava nõude esitamine võimalik, kui võlgnik esitas nõudele vastuväite, ja nõude aegumistähtaeg oli kolm aastat arvates nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik nõudele vastuväite esitas. Käesolevas asjas pooled ei vaielnud selle üle, et võlgnik oli võlausaldaja nõudele 15.11.2012 nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite esitanud. Arvestades, et hageja esitas hagiavalduse esialgu 28.05.2015 e-kirja teel Harju Maakohule ja sai samal päeval automaatkinnituse e-kirja ning võimalike manuste vastuvõtmise kohta (I kd, tl 119), sai hageja eeldada hagiavalduse kohtusse jõudmist 28.05.2015 (vt

§ 362

lg-d 1 ja 3, § 336 lg 2, RKTKm 18.02.2016, 3-2-1-148-15, p 9; 10.12.2008, 3-2-1-115-08, p 9). Hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud (

§ 362lg 1 teine lause).

Hageja tõi esialgses hagiavalduses esile, et hagejal on kostja vastu nõue 14.08.2007 sõlmitud käenduslepingu nr 0173358L alusel, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust nr 0173358L tulenevat kohustust. Kostja vastutuse rahaline maksimumsumma lepiti kokku 80 267,57 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu nõudis hageja kohustuste täitmist kostjalt. Hagejal oli kostja vastu nõue 14 750,82 eurot. 26.10.2017 istungil määras maakohus hagejale tähtaja õigusliku olukorra muutumise tõttu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Hageja esitas 15.11.2017 muudetud hagiavalduse, lähtudes PankrS § 167 lg-st 1, paludes mõista kostjalt välja liisingulepingust nr 0173358L ja käenduslepingust nr 0173358L tulenevalt 11 455,66 eurot ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagi aluseks olid samad asjaolud, mis esialgses hagiavalduses, kuid kuna hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hagejale liisingulepingu võlgnevusest tasutud 3295,16 eurot, vähendas hageja selles ulatuses nõuet. Maakohus otsustas 25.01.2018 määrusega menetleda asja hageja 15.11.2017 esitatud hagiavalduse alusel. Hageja on hagiavalduses esitatud väiteid põhistanud. Seega oli käesolevas asjas esitatud hagi õiguslikult võimalik ning hageja kasutas talle seadusega ette nähtud õigust nõuda nõude tunnustamist ja seejärel võla väljamõistmist. Pole alust järeldada, et hagi oleks olnud selgelt põhjendamatu ja jäänud kindlasti rahuldamata. Kostja tõi esile, et hageja loovutas nõude kostja vastu 07.10.2020 kolmandale isikule, mistõttu ei ole määruskaebuse esitajal tunnustatavat nõuet ja hagi on ka seetõttu perspektiivitu. Kostja on enda väidet nõude loovutamise kohta tõendanud nõude loovutamise lepinguga(I kd, tl 288– 293). Kolleegium märgib, et

§ 210

lg 1 järgi ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine 6 2-16-18427 või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. Riigikohus on selgitanud, et see tähendab, et kui nõue loovutatakse menetluse vältel kolmandale isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõude kuuluvuse üle vaieldakse ning nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt nt RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-22-15, p 12; RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p-d 12, 13). Hageja loovutas nõude 07.10.

1. Toimikust nähtuvalt ei teinud maakohus ühtegi menetlustoimingut peale ringkonnakohtu 13.12.2019 määrust asja saatmise kohta maakohtule menetluse jätkamiseks ja enne maakohtu 28.12.2023 määruse tegemist, välja arvatud kostja järelepärimisele vastamine 15.12.2023 ja 21.12.
2. Samuti ei esitanud sellel ajavahemikul menetlusdokumente hageja. Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnevale tuginedes põhjust jätta menetluskulusid hageja kanda seetõttu, et ta vaidlusaluse nõude enne hagi läbivaatamata jätmist loovutas. Hagi ei jäetud läbi vaatamata seetõttu, et hageja nõude loovutas.
3. Eelnevat arvestades ei ole praegusel juhul õige jätta menetluskulusid hageja kanda. Ringkonnakohus saab kohaldada

§ 162

lg-t 4 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna kulude hageja kanda jätmine oleks ülaltoodud põhjendustel äärmiselt ebaõiglane.

1. Kuna maakohtu 28.12.2023 määrus tühistatakse menetluskulude jaotuse osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise ja kostja menetluskulude koos viivisega hagejalt väljamõistmise osas. Samal põhjusel tuleb tühistada maakohtu 01.02.2024 täiendav määrus.
2. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, mitte kostja kanda, rahuldatakse hageja määruskaebus osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud tuleb määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätta

§ 171

lg 1 ja analoogia korras

§ 163lg 1 järgi poolte endi kanda.

22. Arvestades, et nii maakohtus kantud menetluskulud kui ka määruskaebemenetluse kulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja määruskaebuse väidetele, mis puudutavad menetluskulude hagejalt väljamõistmist. (allkirjastatud digitaalselt) 7