Obsah (6)

§ 118§ 145§ 137§ 123§ 119§ 116

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 04.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-14467 Kohtuasi Q.B avaldus vanemate

) § 116 lg-st 1, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 118

lg 1 järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemad otsustavad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju

§ 145

lg 1 järgi ühiselt ning tulenevalt

§ 145

lg-test 2 ja 3 otsustab lapse igapäevaelu küsimusi vanem, kelle juures laps viibib.

§ 137

lg 1 järgi juhul, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtus hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle.

§ 123

lg 1 järgi teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. 10.2. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119järgi anda vanema taotlusel selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded ning kohus saab lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119

või § 137 alusel, olemata seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga. Seega tuleb kohtul hinnata, kas vanemate erimeelsuste korral on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse säilimine või ühele vanemale ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse andmine. 10.

1. Vanemate vahel on erimeelsus tütre kooli valiku küsimuses. Ema soovib, et tütar käiks eestikeelse õppega koolis. Isa hinnangul ei oleks see tütre huvides – eeskätt tütre ebapiisava eesti keele oskuse tõttu. Ema põhjendab kooli vahetamise soovi sellega, et tal on mitmeid etteheiteid kooli tegevuse kohta (sh koolipoolne lugupidamatu käitumine, kooli väärtused, õpetajate poolne mõnitamine, suur õppekoormus ja huviringides osalemise võimaluse 8 2-22-14467 puudumine, tütrel sõprade puudumine, eesti keele õppe halb kvaliteet, vananenud õppemetoodika, õpetajatele kingituste tegemise praktika ja tasuline õpe). Ema leiab, et tütar peaks jätkama õpinguid eestikeelses koolis. Ema tõi esile, et YYY on tütre elukoha lähedal, ema ja tütre mõttemaailmaga ühtiv ning sobiv lapse kunstiannet arvestades. Selleks, et tütar tuleks paremini toime keelebarjääriga, on vajalik juba läbitud klassiastet korrata. Isa arvates traumeeriks eestikeelsesse kooli minek tütart, kuna tütre eesti keele oskus ei ole sellisel tasemel, mis võimaldaks tal eestikeelses koolis õppida. Samuti on isa häiritud sellest, et tütar peaks eestikeelses koolis jääma klassikursust kordama. Ema on palunud kohtult vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist tütre hariduse küsimustes ja selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist emale. Maakohtu hinnangul ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tütre hariduse küsimustes alust. Vanemad vaidlevad konkreetse üksikküsimuse (s.o tütre kooli valiku) üle. Muudes tütre haridusega seotud küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei oleks siinsel juhul põhjendatud. Maakohtu hinnangul on ema põhistanud tütre kooli vahetamise soovi tütre huvidest lähtuvalt. Asjas esile toodud asjaolusid arvestades ei oleks kooli vahetamine ema soovitud viisil tütre huvidega vastuolus. Seetõttu on põhjendatud anda ühekordne otsustusõigus tütre kooli valiku küsimuses emale. 10.
2. Isa on palunud kohtult vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja laste viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmist isale. Isa avalduse kohaselt elavad vanemad lahus ja erinevates riikides ning laste kasvatamise osas on erimeelsused, mida vanemad ei suuda lahendada. Isa leiab, et tuleb langetada valik, kas lastel on parem elada ema või isa juures, sest mõlema vanema juures ei saa lapsed elada. Isa leiab, et lastel on parem elada tema juures Küprosel, kuna isa suudab tagada lastele vaimselt ja majanduslikult stabiilsema elukorralduse. Maakohtu hinnangul puudub isa avalduse rahuldamiseks alus.

§ 137

lg 1 järgi juhul, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kui kohtule esitatakse avaldus

§ 137

lg 1 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, selgitab kohus esmalt välja, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses. Ka juhul, kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata ühiselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas laps teise vanemaga suhtleb. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on põhjendatud üksnes ulatuses, mis on vajalik lapse huvide tagamiseks. Isa avalduse kohaselt on ema oma käitumisega näidanud, et ei tegutse laste huvides, vaid teeb otsuseid oma emotsioonidest lähtuvalt. Nimelt, kuna emal tekkisid konfliktid tütre kooliga, soovis ema kooli vahetada, ning kui isa sellega nõus ei olnud, jättis ema tütre neljaks kuuks õppetööst eemale. Kuigi maakohus nõustub, et õppetööst eemalviibimine ei olnud tütre huvides, ei ole asjaolu, et osundatud juhtum aset leidis, piisav alus järeldamaks, et emalt tuleks tütre hariduse küsimustes hooldusõigus ära võtta. Ema soov ja eesmärk tütre kooli vahetada on üldisemalt tütre huvidega kooskõlas. Tütre huvides on omandada oma elukohariigi keel sellisel tasemel, mis võimaldab tal jätkata haridusteed eestikeelses kõrgkoolis ja lõimuda Eesti kultuuri- ja väärtusruumi. See tagab lapse parema toimetuleku 9 2-22-14467 tulevikus ja laiendab valikuvõimalusi. Asjas tuvastatud asjaolud ei anna alust arvata, et tütar ei ole võimeline eestikeelsele õppele üle minema. Poeg õpib YYYs ja poja hariduse küsimustes vanematel erimeelsusi ei ole. Samuti ei ole vanemate vahel erimeelsusi laste tervise küsimustes. Seega puudub alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks poja hariduse küsimustes ja laste tervise küsimustes. Isa tõi esile, et ta suudab tagada lastele paremad elamistingimused kui ema. Maakohus tuvastas, et nii isa kui ema elavad üüripinnal, kuid kuna isa üüritud elamispind on suurem, saaks kumbki laps oma toa. Ema elab 3-toalises korteris, kus lastel ei ole eraldi tube, kuid kõik elamiseks ja õppimiseks vajalik on olemas. Isa sissetulek on ema omast suurem ning ema sissetulek on projektipõhine. Isa toetab lapsi ja ema rahaliselt. Ema on riikliku toimetulekutoetuse saaja. Maakohus tuvastas, et olenemata väiksemast sissetulekust on lastel ema juures elades siiski kõik vajalik olemas. Seega ei ole laste elamistingimused praegusel juhul selliseks asjaoluks, mis õigustaks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist laste viibimiskoha küsimustes ja ainuhooldusõiguse üleandmist isale. Isa tegi emale mitmeid etteheiteid laste kasvatamise osas. Maakohtu hinnangul ei ole asjas tuvastatud selliseid asjaolusid, mis oleksid piisavaks aluseks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja laste ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks. Tütar on korduvalt väljendanud, sealhulgas 18.04.2024 ärakuulamisel, et ei soovi Küprosele kolida. Poeg on pidanud võimalikuks elada nii ema kui isa juures. Maakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul selliseid asjaolusid ega ohtu lastele, et laste väljakujunenud elukorraldust tuleks niivõrd ulatuslikult muuta nagu isa on taotlenud. Mõjuvat põhjust laste elukohariigi ja elukorralduse muutmiseks ei ole. Laste huvides on jätkata elu neile harjumuspärases keskkonnas. Vanemate erimeelsused lapsi puudutavates küsimustes ei ole sellised, et ühise hooldusõiguse teostamine seaks ohtu laste huvid ning õigustaksid isale ainuhooldusõiguse üleandmist. Mõlemal vanemal on lastega lähedane ja usalduslik suhe ning mõlemal vanemal on valmisolek ja võimalus lapsi kasvatada. Mõlemad vanemad on laste suhtes armastavad ja hoolivad, kuid nende arusaamad ja kasvatusmeetodid on erinevad. Vanemate võrdsuse põhimõttest oleks põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja -kohustuse teostamist. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et pärast vanemate lahutust elab teine lapsevanem alaliselt välismaal. Eeldusel, et see ei ole lapse huvidega, peavad mõlemad vanemad saama lapse elu korraldamises osaleda. Määruskaebus 11. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks laste viibimiskoha, tervise ja hariduse küsimustes, õigusega viia lapsed elama Küprose Vabariiki, ning osas, milles kohus rahuldas osaliselt ema avalduse, andes emale ühekordse otsustusõiguse tütre kooli valiku küsimuses (s.o maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2–4). Määruskaebuse kohaselt on vanematel ületamatud erimeelsused selles osas, kumma vanema juures lapsed peaksid elama. Isa ja ema elavad lahus ja erinevates riikides. Isa leiab, et ta suudab tagada lastele stabiilsema elukorralduse kui ema, ja lapsed on kinnitanud, et nad 10 2-22-14467 soovivad isa juures elada. Seega on laste huvides, et nad elaksid isaga. Maakohus oleks pidanud esmalt lahendama küsimuse, kas lastel oleks parem elada ema või isa juures, ning alles seejärel otsustama vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise põhjendatuse üle. Isa ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna ei ole selliseid asjaolusid ega ohtu lastele, mis annaksid mõjuva põhjuse laste väljakujunenud elukorralduse ja elukohariigi muutmiseks, siis on laste huvides jätkata elu neile harjumuspärases keskkonnas. Laste elukoha muutmine ei eelda seda, et on olemas oht lastele.

§ 137

lg 3 järgi tuleb kaaluda lapse huve, arvestada kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Sellele lisaks tuleb arvestada lapse soove ning laps ära kuulata. Emaga elades ei ole lapsed ohus, kuid neil oleks siiski parem elada isaga. Isa suudab tagada paremini laste huvid ja heaolu ning stabiilsema elukorralduse. Isal on kindel sissetulek, kindel töökoht, elukoht ja võimalus olla iga päev laste jaoks kättesaadav ja õhtuti nende kõrval. Emal käib üksikvanemaks olemine üle jõu. See on tal väidetavalt takistanud leida tööd ja saada stabiilset sissetulekut. Samas reisib ema sageli ja on tihti õhtuti kodust ära. Ema kulutab raha enda reisimise peale ja kui raha jääb puudu, toidab lapsi sotsiaalabi pakkidest saadavate toiduainetega. Isa toetab laste vajadusi igas kuus kokku ca 1000 euroga, kuid emale ei piisa sellest, et tagada laste heaolu, sest emal endal stabiiline sissetulek puudub. Isa suudab tagada lastele suurema turvatunde, paremad elamistingimused ja stabiilsema elukorralduse ning parema hariduse. Isa on tõendanud, et kui lapsed elaksid tema juures, on neile tagatud koolikohad kohalikus erakoolis (QQQ Private School). Nimetatud erakoolis toimub õppetöö valdavalt vene keeles, kuid õpitakse ka võõrkeeli ja kreeka keelt. Ebaõige on maakohtu järeldus, et laste huvidele ei vasta õppimine vene keeles, kuna lapsed ei ela Venemaal. Olenemata sellest, kas lapsed elavad Eestis või Küprosel, jääb nende emakeeleks ja koduseks keeleks alati vene keel ning rahvuseks venelane. Laste huvidega ei ole kooskõlas oma päritolust loobumine ning oma rahvuse eitamine pelgalt seetõttu, et nad ei ela Venemaal. On ka küsitav, kas õppimine eesti keeles olukorras, kus see ei ole lapse emakeel ning laps seda praktiliselt ei oska, on lapse huvides. Laps võib lõpuks omandada küll keele, kuid kuna sellele kulub aega, jäävad omandamata teised õppeained, sest laps lihtsalt ei saa keelest vajalikul määral aru. YYY on üks esimesi koole Tallinnas, kes hakkas vastu võtma eesti keelt emakeelena mitte rääkivaid õpilasi. Just teine emakeel on olnud üheks faktoriks, miks õpilased ei suuda sooritada näiteks matemaatika lõpueksameid. Maakohus kuulas lapsed 17.11.2023 ja 18.04.2024 ära. 18.04.2024 ärakuulamise protokolli ei ole toimikusse lisatud. Maakohtu määruse p-s 82 on laste ärakuulamist mainitud, kuid ei ole aru saada, mida lastelt küsiti, kuidas nad vastasid ning mis keeles nad rääkisid. Maakohtu määruse p-s 60 on märgitud, et eeldatavasti on tütre eesti keele oskus paranenud. Jääb arusaamatuks, kas maakohus selgitas ärakuulamisel välja tütre keeleoskuse ja arvamuse kooli valiku osas. Maakohus on alahinnanud poja küpsust ega ole andud tema arvamusele piisavalt kaalu. Maakohus leidis sisuliselt, et kuna poeg on kõigest 8-aastane, võib tema tahe olla muutlik. Samas on poeg pika kohtumenetluse jooksul korduvalt andnud ütlusi selle kohta, et soovib elada isaga. Maakohus on lähtunud poja ütlustest, mille ta väidetavalt avaldas vaid ühe korra riigi õigusabi korras määratud advokaadile. Poja seisukoht on määruskaebuse esitamise ajaks juba ligi kaks aastat olnud see, et ta soovib rohkem elada isa juures. Isa peab laste riigi õigusabi korras määratud advokaadi seisukohti ja väiteid ebausaldusväärseteks, sest juba enne, kui advokaat oli jõudnud lastega suhelda, vestles ta 11 2-22-14467 isaga, omades juba eelarvamustele tuginevat arusaama olukorrast. Laste esindaja ei ole olnud erapooletu ega lähtunud laste huvide väljaselgitamise vajadusest. Ka tütre seisukoht selles osas, kas ta soovib rohkem elada isaga või emaga, on praeguseks muutunud. Tütar on isalt palunud, et isa teeks kõik selleks, et tütar ja poeg saaksid mõlemad asuda isa juurde elama. Tütar ei soovi enam elada emaga, sest emal on uus elukaaslane. Maakohus oleks pidanud andma suurema kaalu Põhja-Tallinna Valitsuse 27.04.2023 arvamusele, mille kohaselt eestkosteasutus toetab isa avaldust laste viibimiskoha määramise osas, sest isa suudab tagada võrreldes emaga lastele sobivama elukorralduse ja eakohase arendamise, järelevalve ja ülalpidamise. Lastekaitsespetsialisti arvamusel peaks olema suur kaal, kuna see tugineb mitmetel kontaktidel lastega ja perega. Maakohus andis põhjendamatult tütre kooli valiku osas emale ühekordse otsustusõiguse. Isa hinnangul oli maakohtu otsustus kallutatud poliitilisest valikust, et riigis minnakse üle eesti õppekeelele. Maakohus on leidnud, et tütre huvidega ei ole vastuolus isegi see, kui ta peab jääma oma puuduliku eesti keele oskuse tõttu klassi kordama, kuna lapse huvides on omandada oma elukohariigi keel sellisel tasemel, mis võimaldaks tal jätkata haridusteed eestikeelses kõrgkoolis ja lõimuda Eesti kultuuri- ja väärtusruumi, mis tagab lapse parema toimetuleku tulevikus ja laiendab tema valikuvõimalusi. Õppides XXX alustas tütar

1. a septembris õpinguid juba
2. klassis. Seega riiklik üleminek eestikeelsele õppele ei puudutaks teda ning tal oleks võimalus jätkata hariduse omandamist ka vene keeles. Isa nõustub sellega, et Eesti elades peavad lapsed õppima ja oskama ka eesti keelt, kuid see ei saa tulla muu hariduse arvelt. Menetlusosaliste seisukohad määruskaebuse kohta
3. Tallinna linna (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) 16.09.2024 arvamuse kohaselt oleks isale ainuhooldusõiguse üleandmine isa taotletud ulatuses ennatlik, kuna isa ei ole lapsi viimase seitsme aasta jooksul igapäevaselt kasvatanud ja isal ning lastel puudub pikema kooselamise kogemus. Samas tuleks arvestada laste sooviga elada isa juures. Et näha, kuidas lapsed isa juures elamisega kohaneksid, võiksid vanemad kaaluda kompromissi, mille järgi lapsed elavad pikema ajaperioodi jooksul isa juures ja kohtumenetlus seniks peatub. Tütar rääkis lapse heaolu spetsialistile, et ta tahaks kolida isa juurde, kuna talle meeldib seal väga. Tütrel on hea läbisaamine isa elukaaslasega, kes on talle nagu vanem õde. Isa kodus on viis tuba ja palju ruumi. Tütar sooviks ema juures elades rohkem privaatsust. Tütre sõnul ei ole ema meestuttav nende juures juba juulist saati käinud ning ema ei olevat tegelikult kunagi jätnud lapsi täiesti üksinda, keegi täiskasvanutest on ikkagi alati kodus olnud. Poeg rääkis, et varem soovis ta elada emaga, aga nüüd on ta peaaegu 9-aastane ja sooviks pool ajast elada isa juures. Tema valikut mõjutas see, et nüüd soovib ka õde isa juurde kolida. Tütar kinnitas lapse heaolu spetsialistile, et ei soovi kooli vahetada ning talle meeldib tema praeguses koolis (s.o XXX).
4. a tehtud Rajaleidja spetsialistide kokkuvõtte kohaselt ei ole tütar võimeline eesti keeles haridust omandama, kuna tema keeleoskus ei ole piisav. Seega ei ole üleviimine teise kooli tütre huvides ja emale ei tuleks anda otsustusõigust tütre hariduse küsimustes.
5. Ema 20.09.2024 seisukoha kohaselt tuleb määruskaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Määruskaebuses esile toodud asjaolud on moonutatud. Määruskaebusele lisatud videod vestlustest lastega ei ole usaldusväärsed, kuna lapsed avaldavad nendes sihiteadlikult 12 2-22-14467 valeväiteid. Põhja-Tallinna Valitsuse lapse heaolu spetsialisti külastusel lastega toimunud vestluse kokkuvõttest nähtub, et videotel esitatud väited, nagu oleks ema jätnud lapsi võõra inimesega või et ema on vähemalt kaks nädalat kuus lastest eemal, samuti ema uut elukaaslast puudutavad väited, on ebaõiged. Isa alavääristab määruskaebuses ema panust laste kasvatamisse. Kuna lapsed ei ole kunagi isaga elanud, vaid on isaga veetnud vaid vaba aega, ei tea isa, mida tähendab laste igapäevane kasvatamine (sh motiveerimine õppimiseks, rutiin ja puberteediiga). Ka haigused ja muud eluraskused on olnud ema kanda. Ema on laste hooldusõigust ja -kohustust teostanud nõuetekohaselt – sealhulgas on ema võimaldanud lastel säilitada head suhted oma vanaema ja tädiga, kuigi nad on esitanud ema kohta kohtus alavääristavaid väiteid. Laste heaolu on ema jaoks alati olnud esimesel kohal. Isa on asunud tekitama lastes ebaõiget ettekujutust olukorrast – s.o ettekujutust, et neil võiks olla palju parem ja toredam elu Küprosel koos isa ja tema uue elukaaslasega. Tütar on meelt muutnud ja asunud avaldama soovi elada isa juures, kuna on praegusel ajal isa suhtes väga positiivselt meelestatud (muu hulgas seetõttu, et ta on saanud Küprosel lõbusalt aega veeta ja isa saadab talle taskuraha).
6. Tallinna linna (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu) 20.09.2024 arvamuse kohaselt soovivad mõlemad vanemad laste hooldusõigust teostada ning on suutelised seda nõuetekohaselt tegema. Laste elama asumiseks teisse riiki oleks vaja vanemate kokkulepet. Ema hooldusõiguse piiramiseks laste suhtes alus puudub. Tütre kooli valiku küsimuses leiab eestkosteasutus, et arvestada tuleks tütre sooviga mitte kooli vahetada. Tütrele meeldib XXX õppida. Venekeelsed koolid, sh XXX, lähevad seaduse järgi üle eestikeelsele õppele, mis tähendab, et tütar saab tulevikus eestikeelset õpetust ka samasse kooli jäädes.
7. Laste riigi õigusabi korras määratud esindaja 25.09.2024 seisukoha kohaselt puudub maakohtu määruse muutmiseks alus. Ekslik on isa seisukoht, et üksnes seetõttu, et vanemad on lahku läinud ja elavad erinevates riikides, tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja anda ainuhooldusõigus sellele vanemale, kellega lapsed elavad. Vanemate elamine erinevates riikides ei ole iseenesest piisav põhjus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Tütre soovid on kohtumenetluse kestel muutunud. Tütar soovis varem kooli vahetada, kuid nüüdseks on ta meelt muutnud ja soovib jätkata õppimist XXX. Esindaja hinnangul võivad tütre soove mõjutada muutuvad tujud, mis kaasnevad teismeliseeaga. Asja materjalidest nähtub, et isa püüab lapsi mõjutada, küsides lastelt selliseid küsimusi, millele lapsed annavad vastuseid, nagu ema oleks halb ja isa oleks hea. Esindaja arvab, et kui selliseid küsimusi esitaks ema, vastaksid lapsed, et nad tahavad elada koos emaga. Mõlema lapse ütlused on võrreldes varasematega vastuolulised. Esindaja hinnangul on selge, et lapsed tahaksid olla lojaalsed mõlemad vanemale. Samuti on lapsed isa poolt mõjutatavad ja mõjutatud. Laste huvides on jätkata haridusteed ja elu neile harjumuspärases keskkonnas. Isa soov on, et lapsed elaksid temaga Küprosel ja käiksid kohalikus koolis, kuid kumbki laps ei valda inglise keelt. Laste elama asumine isa juurde Küprosele oleks laste elu täielikult muutev otsustus, mis ei oleks laste huvides lähtudes põhjendatud. Ema juures elamine ei ohusta lapsi ega kahjusta nende heaolu ja õiguseid. 13 2-22-14467 Menetluse edasine käik
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks vaidlustatud osas, mistõttu määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
10. Isa esitas ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid (06.09.2024 määruskaebusele lisatud dokumendid (dtl 1174–1179) ja 08.10.2024 menetlusdokumendile lisatud videofailid (dtl 1188–1189)). Ka ema esitas 20.09.2024 seisukohale lisatuna täiendavaid tõendeid (dtl 1132– 1133). Ringkonnakohus leiab, et tõendid on asjakohased, ja võtab need TsMS § 238 lg 1 ning § 662 lg 3 alusel vastu. TsMS § 662 lg 3 järgi on määruskaebuse põhjendamiseks lubatud esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Sama võimalus tuleb määruskaebemenetluses tagada ka vastaspoolele (TsMS III komm

§ 137

lg-le 1, mille järgi juhul, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, ning

§ 137

lg-le 3, mille järgi kohus lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi

§ 137

lg 1 annab vanemale õiguse taotleda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist, ning

§ 137

lg 3 sätestab kriteeriumid, millest lähtudes kohus otsustab, kummale vanemale ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigus anda, eeldab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise otsustus esmalt siiski seda, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on olemas kaalukas põhjus. Vanematel on oma laste suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused (

§ 116lg 1), sh õigus teostada laste suhtes hooldusõigust ja -kohustust.

Ka lastel on õigus ja eeldatav huvi, et hooldusõigust ja -kohustust täidavad mõlemad vanemad. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ühe vanema hooldusõiguse piiramist saavad õigustada vaid asjaolud, mis annavad aluse järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine on lapse huvide vastaselt takistatud. Ilma kaaluka põhjuseta ei saa kohus asuda valima, kumb vanem oleks lapsele parem, vaid võimaluse korral tuleb säilitada vanemate ühine hooldusõigus. Nagu maakohus on määruse p-s 83 märkinud, on lastel praegusel juhul kaks hoolivat vanemat, ning laste huvides on see, et vanemad jätkavad hooldusõiguse teostamist ühiselt, lahendades lastega seotud küsimused laste huvidest lähtudes kokkuleppel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isa etteheited ema hoolduskohustuse täitmise kohta ei ole sellised, mis annaksid aluse ema hooldusõiguse piiramiseks. Maakohus tuvastas, et ema on taganud lastele vajalikud elu- ja arengutingimused ning hoolitsuse. Senise elukorralduse jätkamine ei ole laste huvidega vastuolus. Ka eeldades, et isa juures elades oleksid lastel vähemalt sama head elu- ja arengutingimused kui ema juures, ei oleks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ilma kaaluka põhjuseta põhjendatud. Laste väljakujunenud ja toimiva elukorralduse muutmine eeldab mõlema vanema nõusolekut.

1. Isa on esile toonud, et kui lapsed elaksid tema juures, oleks neile tagatud koolikohad kohalikus erakoolis, kus õppetöö toimub valdavalt vene keeles, kuid õpitakse ka võõrkeeli ja kreeka keelt. Määruskaebuse väitel asus maakohus ebaõigesti seisukohale, et kuna lapsed ei ela Venemaal, ei vasta õppimine vene keeles laste huvidele – olenemata sellest, kas lapsed elavad Eestis või Küprosel, jääb nende emakeeleks ja koduseks keeleks alati vene keel ning rahvuseks venelane. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määruse p-s 66 soovinud rõhutada, et lapse huvides on omandada lisaks kodusele keelele ka elukohariigi keel (mis Eestis elades oleks eesti keel ja Küprosel elades kreeka keel). Hariduse omandamine elukohariigi keeles võimaldab keele omandada sellisel tasemel, et lapsel on tulevikus samas riigis elades head võimalused toimetulekuks, sh nt võimalus õppida kohalikus kõrgkoolis. 15 2-22-14467 Maakohus ei ole väljendanud vastuseisu vene keeles õppimisele iseenesest, vaid on rõhutanud ka elukohariigi keele omandamise olulisust.
2. Maakohtu määruse p-i 82 kohaselt väljendas tütar 18.04.2024 ärakuulamisel, et ei soovi Küprosele kolida. Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole ärakuulamise käiku täpsemalt kirjeldanud, ei anna alust maakohtu kokkuvõtte õigsuses kahtlemiseks. Asjaolu, et maakohus ei ole kirjeldanud ärakuulamisel tajutud tütre keeleoskuse taset, ei tähenda, et maakohtus toimunud ärakuulamine ei oleks olnud nõuetekohane. Ärakuulamise tulemused on maakohus vaidlustatud kohtumääruses kajastanud ja asja lahendamisel nendega arvestanud.
3. Isa leiab, et asja lahendamisel tuleks anda suurem kaal laste arvamusele ja eestkosteasutuse (Põhja-Tallinna Valitsuse) lapse heaolu spetsialisti arvamusele. Laste riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamus oli isa arvates ebausaldusväärne, kuna esindajal oli isa hinnangul olukorra kohta eelarvamus juba enne lastega rääkimist. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Last puudutavas asjas kuulab kohus isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama (TsMS § 5521 lg 1). Lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates teeb kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (

§ 123lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eelnevalt viidatud õigusnorme rikkunud. Maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on laste ja eestkosteasutuste arvamused arvesse võtnud ning neid igakülgselt analüüsinud. Maakohus tuvastas, et ema on taganud lastele sobivad elutingimused ja arenguvõimalused (maakohtu määruse p-d 70–80) ning et lastel on mõlema vanemaga lähedane suhe (maakohtu määruse p 83). Tütar väljendas maakohtule, et ei soovi Küprosele kolida; poeg pidas võimalikuks elada nii ema kui isa juures (maakohtu määruse p 82). Laste riigi õigusabi korras määratud esindaja esile toodud asjaolude õigsuses ja tema arvamuse erapooletuses kahtlemiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul alust. Maakohus järeldas ning põhjendas oma järeldust, et kõiki asjas esile toodud asjaolusid ja seisukohti arvestades on laste huvides senise elukorralduse säilitamine ja vanemate ühise hooldusõiguse jätkumine.

1. Määruskaebuse väitel on tütre arvamus nüüdseks muutunud ja ta soovib asuda elama isa juurde. Ka poeg soovib kolida isa juurde. Isa esitas määruskaebusele lisatuna videod vestlustest tütrega ja pojaga (dtl 1188–1189), kus kumbki laps kinnitab oma soovi elada isa juures. Samuti taotles isa ringkonnakohtult laste uut ärakuulamist, et selgitada välja laste tahe elukoha kohta ning tütre puhul ka koolivahetuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et ka juhul, kui lapsed on praegusel ajal seisukohal, et soovivad elada isa juures, ei anna see alust kahelda maakohtu määruse õigsuses ega laste viibimiskoha küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses ja määruskaebemenetluses esile toodud kaalutlustega, et lapse soovid ja huvid ei ole alati samastatavad; laste soovid on olnud mõnevõrra muutlikud; lastel on mõlema vanemaga lähedane suhe; laste soovid võivad olla mõjutatud sellest, millise vanemaga nad on hiljuti rohkem suhelnud, ning ka sellest, kumma vanema juures tundub lastele elu olevat toredam. Laste viibimiskoha küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse võimaliku lõpetamise otsustamisel ei ole määravaks üksnes lapse ütlus selle kohta, kumma vanema juures ta soovib 16 2-22-14467 elada, vaid lapse huvidele vastava otsustuse tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, sh ka vanemate õigustatud huve. Asja materjalidest nähtuvalt soovivad ja suudavad mõlemad vanemad lapse hooldusõigust nõuetekohaselt teostada. Laste senise elukorralduse jätkumine ei ole laste huvidega vastuolus. Laste elukorralduse või elukoha võimaliku muutmise küsimused tuleb vanematel otsustada ühiselt, lähtudes laste huvidest. Seejuures tuleb arvestada ka kummagi lapse soovi, kuid laste huvidest lähtuvad otsused tuleb siiski teha vanematel, mitte lastel endil. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud on maakohtu menetluses välja selgitatud ning laste täiendavaks ärakuulamiseks puudub vajadus.
2. Emale tütre kooli valiku küsimuses otsustusõiguse andmine oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Emal ja isal on tütre kooli valiku üle pikka aega kestnud ületamatu erimeelsus, mis vajab tütre huvide tagamiseks lahendamist. Tütar elab ema juures Eestis ja ema soov, et tütar omandaks oma elukohariigi keele, on tütre huvidest lähtuv. Eestikeelse õppekeelega koolis õppimine tagab keele omandamise sellisel tasemel, et tütar tuleb tulevikus eestikeelses keskkonnas toime ja saab soovi korral oma elukohariigis kõrgharidust omandada. Ka isa kaalutlus, et tütre haridus ei tohi ebapiisava keeleoskuse tõttu kannatada, on mõistetav. Emal tuleb tütre kooli vahetamise küsimust otsustades seda arvestada ja kooli vahetamise korral tuleb vanematel tütar selleks võimalikult hästi ette valmistada.
3. Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu määrus muutmata ja isa määruskaebus rahuldamata.
4. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja kohaliku omavalitsuse asutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 17