Obsah (10)

§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 397§ 403§ 113

act OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi Z.C vastu põhivõla 1638 euro 97 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks Tsiviilasja hind 2101 eurot 30 senti Menetlusosalised ja nende esin

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 60,96% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (

1. märtsil 2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (kolmekordne määr seega 62,73%). Seega ei ületa lepingu I järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingute II ja III kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,77% aastas. Lepingu II sõlmimise ajal (
2. augustil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68% (kolmekordne määr seega 56,04%). Lepingu III sõlmimise ajaks (
3. detsembriks 2021) ei olnud ei olnud Eesti Pank veel avaldanud viimase kuue kuu keskmist krediidi kulukuse määra, vaid tegi seda
4. detsembril 2021 (avaldatud määr 16,95%). Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal võimalik arvestada tulevikus avaldatava keskmise krediidi kulukuse määraga (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-23-133882, p 6). Ka lepingu III puhul lähtuda viimati avaldatud keskmisest krediidi kulukuse määrast (s.o
6. mail 2021 avaldatud 3 määr 18,68%). Seega ei ületa lepingute II ja III järgsed krediidi kulukuse määrad Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu IV kohaselt on krediidi kulukuse määr 50,55% aastas. Lepingu IV sõlmimise ajal (
7. aprillil 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr 50,85%). Seega ei ületa lepingu IV järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Kohus selgitab, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna 4 Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2).
6. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat selgitanud hagi p-des 3 –
7. Hagist nähtuvalt lähtus esialgne võlausaldaja kõigi nelja lepingu puhul kostja esitatud taotlusest, samuti tegi päringu pensionikeskusesse. Hageja on välja toonud, et krediidireeglid ei näinud vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Seega lähtub kohus sellest, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid küsinud.
8. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuigi hageja on tuginenud sellele, et esialgne võlausaldaja tegi kostja sissetuleku kindlakstegemiseks päringud pensionikeskusesse, ei ole hageja seda kohtu hinnangul tõendanud. Hagisse on kopeeritud süsteemi väljavõte, kus on märgitud kindlakstehtud sissetulek (ing keeles verified income). See aga ei tõenda kohtu hinnangul pensionikeskuse päringute abil kostja sissetulekute kindlakstegemist. Hageja ei ole esitanud pensionikeskuse väljavõtteid, millest nähtuks, kelle kohta ja mis perioodil need tehtud on. Ka olukorras, kus saaks asuda seisukohale, et esialgne võlausaldaja on kostja sissetuleku kindlaks teinud, ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud kostja kohustused. Esialgne võlausaldaja on tuginenud üksnes kostja enda esitatud laenutaotlusele. Hagist ei nähtu ka seda, et esialgne võlausaldaja oleks kontrollinud kostja maksehäireid. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Järgnevalt käsitleb kohus lepingu ülesütlemist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles 5 ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Hageja on hagi p-s 9 selgitanud, et kostja jättis tasumata juuli, augusti ja septembri 2023 osamaksed. Esialgne võlausaldaja edastas kostjale

1. septembril 2023 lepingu ülesütlemise teate, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, loetakse leping alates
2. oktoobrist 2023 üles öelduks. Kohus leiab, et praegusel juhul on

§ 416lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud.

Seega on leping kehtivalt üles öeldud.

1. Kohus käsitleb hageja nõudeid. Hageja on hagi p-s 11 toonud välja põhivõla arvestuse. Kohus peab põhjendatuks sellest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1638 eurot 97 senti.
2. Kohus on eelnevalt leidnud, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10). 16.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Hageja on hagi p-s 12 toonud välja intressi arvestuse. Hageja on aluseks võtnud lepingus IV kokku lepitud intressimäära (41,04% aastas).

§ 403

4 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi

§-s 94 sätestatud määras. Perioodil

1. juunist 2023 kuni
2. juunini 2023 oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 2,5% aastas ja perioodil

1. juulist 2023 kuni
2. juulini 2023 oli see 4%. Seega on hageja intressinõue selle perioodi eest 18 eurot 88 senti (siinkohal kasutas kohus intressikalkulaatorit).
3. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga.

§ 403

4 lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul 6 41,04% aastas). Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates 11. oktoobrist 2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast) kuni 11. veebruarini 2024 (hagi esitamiseni) 67 eurot 69 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit). 18. Lisaks nõuab hageja kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale

1. oktoobril 2023 meeldetuletuse,
2. oktoobril 2023 pretensiooni ja
3. novembril 2023 hagihoiatuse. Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 121 – 125). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot (25 + 5 + 5).
4. Eelneva tõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 1760 eurot 54 senti (s.o põhinõue 1638 eurot 97 senti + intress 18 eurot 88 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 67 eurot 69 senti + sissenõudmiskulud 35 eurot). Kohus jätab rahuldamata intressinõude 180 euro 15 senti ulatuses (199,03 – 18,88) ja viivisenõude 160 euro 61 sendi ulatuses (228,30 – 67,69).
5. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 2101 eurot 30 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1760 eurot 54 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 84% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 84% kostja ja 16% hageja kanda.
6. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 370 eurot (riigilõiv 350 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuludega. Ka maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot on põhjendatud (TsMS § 484 2). Seega on hageja menetluskulud põhjendatud. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja 310 eurot 80 senti (370 x 0,84). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (310 eurolt 80 sendilt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu
2. septembri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja
3. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p 9.2). /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7 8