KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 28.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-2769 Kohtuasi Tallinna linna (Lasnam

) § 105 lg-s 1 toodud eeldused puudutatud isiku I paigutamiseks tema nõusolekuta ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul I raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire – F25.0). Puudutatud isik I haigestus

1. aastal, mil vallandus äge psühhoos kõrgenenud meeleolu, rahutuse ja agressiivse käitumisega. Raviga puudutatud isiku I seisund paranes, kuid haiguskriitikat ei ole puudutatud isikul I tekkinud ning ambulatoorselt ei ole ta kunagi toetusravi regulaarselt tarvitanud. Ravimi tarvitamata jätmine on tinginud sagedased haiguse ägenemised, millega kaasneb alati rahutus ja agressiivne käitumine. Eksperdi hinnangul vajab puudutatud isik I enda ja teiste isikute turvalisuse tagamiseks tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse paigutamist. Kohtute infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-24-12054 lubas Harju Maakohus 09.08.2024 määrusega kohaldada puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest (s.o alates 07.08.2024 kuni 11.08.2024). 10.08.2024 määrusega pikendas kohus puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani, s.o kuni 18.09.
2. Samas tsiviilasjas kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt oli puudutatud isik I haiglaravil viibinud ka 25.06.2024–01.08.
3. Puudutatud isiku I toetusraviks määrati kombineeritud psühhoosivastane ja meeleolu stabiliseeriv ravi. Tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas saadud ravi foonil oli puudutatud isiku I käitumine rahumeelne, kuid kodustes tingimustes rahutus süvenes (puudutatud isik I oli kõrgenenud meeleolus ja lärmakas, magas öösiti vähe ja kutsus koju meespatsiente, kellega oli koos ravil viibinud). Puudutatud isikule I kutsuti politsei, kuna ta viskas juhuslikku kõnniteel liikujat 5 2-24-2769 rõdult klaasist õllepudeliga ning ähvardas teda tappa, kui ta politsei kutsub. Politsei saabudes viskas puudutatud isik I politseitöötajale võtmekimbu vastu nägu, tekitades näohaava. Oma tegevust selgitas puudutatud isik I ebaadekvaatselt (näiteks, et ta tahtis politseiniku välimust parandada või tahtis anda talle võtmed oma korteri kasutamiseks, et see tühjalt ei seisaks). Politseiautos rääkis puudutatud isik I deemonitest ja erinevatest enesetapuvõimalustest ning avaldas, et tal on pidev soov inimesi vigastada. Psühhiaatriakliinikusse saabudes kõneles puudutatud isik I kõvahäälselt monoloogina. Vestlusel raviarstiga oli puudutatud isik I jätkuvalt kiirenenud ja hüpliku kõnega ning tunnistas, et eelnevatel päevadel oli ta võtnud temale määratud ravimit vaid ühel korral ja vaid 1/4 määratud annusest. Puudutatud isiku I puhul puudub alus arvata, et tema aitamiseks oleks võimalik kasutada muid abimeetmeid. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik I kunagi iseseisvalt (ambulatoorselt) ja regulaarselt toetusravi tarvitanud. See on tinginud sagedased haiguse ägenemised, millega kaasneb alati ka rahutus ja agressiivne käitumine. Sotsiaalkindlustusameti esindajatele avaldas puudutatud isik I, et ta on nõus üksnes toetavate teenustega – suuremat toetust ja järelevalvet võimaldavatest teenustest (kogukonnas elamise teenus või ööpäevaringne erihooldusteenus) puudutatud isik I keeldus. Riigi õigusabi korras määratud esindajaga vesteldes eitas puudutatud isik I rünnakuid kolmandate isikute suhtes ning ka puudutatud isik II väitis, et puudutatud isik I ei ole ümbritsevaid isikuid rünnanud, kuid samas on nii meditsiinitöötajad, politseinikud kui ka naabrid asja materjalide kohaselt kogenud puudutatud isiku I käitumise füüsilist ja verbaalset ohtlikkust. Asjaolu, et puudutatud isik I viibib ka praegusel ajal psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil, kinnitab, et puudutatud isik I ei ole võimeline enda ravivajadust mõistma ega oma käitumist kodustes tingimustes kontrollima. Kohus kuulas 17.09.2024 ära puudutatud isiku I raviarsti dr EE, kelle hinnangul oleks kinnise asutuse teenus varasemat kogemust arvestades ja edasist ravi silmas pidades puudutatud isikule I sobiv – seal on kindel päevakava, tegevuste struktuur ja kontrollitud ravimite võtmine. Varasemalt on puudutatud isik I alati vaid paari päeva pärast tahtest olenematu ravi korras haiglasse tagasi toodud. Samuti kipub puudutatud isik I haiglast välja saamist alkoholiga tähistama, mis toob tagasilanguse.

§ 105

lg 5 järgi võib kohus paigutada täisealise isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud sama paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolud, võib kohus täisealise isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja taotluse alusel pikendada täisealise isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa. Puudutatud isik I tuleb paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta üheks aastaks alates kohtumääruse tegemisest. 7.

1. Puudutatud isiku I üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks alus puudub. Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 näeb ette, et kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu (PKS § 203 lg 2). Eestkoste seadmise peamiseks eelduseks on asjaolu, et täisealine isik ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, mistõttu ta vajab kõrvalist abi. Eestkostja määramise eesmärk on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja huvide 6 2-24-2769 kaitse osas, milles isik ise seda ei suuda. Eestkostjat määrates tuleb seega esmalt tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida. Puudutatud isikul I on eksperdiarvamuse kohaselt raske psüühikahäire, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Raviga puudutatud isiku I seisund paraneb, kuid halveneb kodustes tingimustes toetusravi katkestamise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt lõpetas puudutatud isik I Inglise Kolledži. Tema õppeedukus oli rahuldav. Puudutatud isik I on õppinud 1,5 aastat Õigusinstituudis ning on mitmel korral astunud teistesse kõrgkoolidesse, kuid õppinud nendes pole. Puudutatud isik I on töötanud lühiajaliselt baaridaamina ja 1,5 aastat meedias subtiitrite tõlkijana, viimati
2. a. Eksperdiarvamuse kohaselt vastab puudutatud isiku I mälu ja intellekt saadud haridusele ja elukogemusele. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha kohaselt oli puudutatud isik I oma sissetulekutest teadlik ja oli võimeline selgitama, kuidas ta majandab ja millised on tema kulutused. Samad asjaolud tuvastas maakohus puudutatud isiku I ärakuulamisel saadud vahetu mulje põhjal. PKS § 203 lg-st 1 ega

§ 105

lg-st 1 ei tulene, et isiku

§ 105

lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamine tooks vältimatult kaasa tema üle eestkoste seadmise vajaduse. Siinsel juhul ei ole avaldaja põhistanud, milliste konkreetsete lahendamist vajavate ülesannete jaoks puudutatud isik I eestkostet vajab. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isiku I isikut tõendava dokumendi ja passi taotlemisega tegeleb tema ema (puudutatud isik II). Hoolekandeasutuses on võimalik tegevusjuhendaja järelevalve all kasutada vajalikeks tegevusteks isiklikke infotehnoloogilisi vahendeid. Samuti puudub alus arvata, et tervisliku seisundi stabiliseerumisel ei oleks puudutatud isik I võimeline andma puudutatud isikule II volitust enda asjade ajamiseks. Puudutatud isiku I huve on seega eelduslikult võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Määruskaebus

1. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus määras puudutatud isiku I hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtajaks kuni üks aasta alates 17.09.2024, ja teha uus määrus, millega määrata puudutatud isiku I hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtajaks viis või kuus kuud alates teenusele paigutamisest. 8.
2. Määruskaebuse kohaselt on isiku kinnises asutuses erihooldusel hoidmine õigustatud juhul, kui muud meetmed ei mõju või neid ei saa kasutada. Puudutatud isiku I raviskeemi muudeti
3. a suvel ja ravi on olnud tõhus. Pärast viimatist haiglast väljakirjutamist (17.09.2024) kuni maakohtu määruse alusel hooldekodusse minekuni (04.10.2024) oli puudutatud isikul I kõik korras. Puudutatud isik I tunneb ennast paremini ja leiab, et tema seisund on paranenud. Kui varem sattus puudutatud isik I uuesti haiglasse umbes kolm kuni seitse päeva pärast väljakirjutamist, siis viimati sai ta kodus ise hakkama üle kahe nädala. Puudutatud isik I on valmis raviskeemist täpselt kinni pidama ja usub, et see aitab teda. 8.
4. Isiku tahtest olenematul erihooldusel hoidmise eeltingimuseks on asjaolu, et inimene on lähemas tulevikus pigem kindlalt kui tõenäoliselt endale või teistele ohtlik. Puudutatud isik I leiab, et ta ei ole kellelegi ohtlik. 7 2-24-2769 Menetlusosaliste seisukohad
5. Puudutatud isiku II 12.10.2024 seisukoha kohaselt on puudutatud isiku I seisund pärast viimatist haiglast vabanemist olnud parem: ülemäärane aktiivsus on kadunud, puudutatud isik I suudab magada ning enda ja teiste tegevusi adekvaatselt hinnata. Samuti omab puudutatud isik I haiguskriitikat.
6. Avaldaja 22.10.2024 seisukoha kohaselt ei ole määruskaebus põhjendatud. Puudutatud isik I haigestus
7. aastal ning alates sellest ajast on puudutatud isik I vaid lühikeste vaheaegadega viibinud tahtest olenematul ravil psühhiaatriakliinikus või kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Maakohtu määrusega määratud ravi kestuse peaks määrama puudutatud isiku raviarst.
8. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja 04.11.2024 seisukoha järgi on määruskaebus põhjendatud ja puudutatud isiku I kinnises asutuses viibimise aega tuleks lühendada. Puudutatud isik I on kinnitanud, et tunneb ennast uue raviskeemi foonil paremini. Puudutatud isiku I seisundi ja käitumise muutuste hindamiseks oleks kuus kuud piisav aeg. Esindaja võttis ühendust kinnise asutuse erihoolekandeosakonna juhi AVga, kelle kinnitusel on puudutatud isiku I seisund hea ja ohtlikku käitumist ei ole olnud. Menetluse edasine käik
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
10. Puudutatud isik I esitas 24.11.2024 ringkonnakohtule täiendava seisukoha, mille kohaselt on tema seisund alates
11. a augustist paremaks läinud. Puudutatud isik I on valmis iseseisvalt kodus elades korralikult ravimeid edasi võtma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks vaidlustatud osas. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
13. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 osas. Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 alusel jõustunud resolutsiooni p-de 2–4 osas.
14. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et

§ 105

lg-s 1 toodud eeldused isiku paigutamiseks tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama on puudutatud isiku I puhul täidetud. Maakohtu määrusest nähtuvalt on kohus tõendeid põhjalikult hinnanud ja leidnud, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ja millest tulenevalt on puudutatud isik I juhul, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, ohtlik endale ja teistele. Samuti on maakohus põhjendanud oma järeldust, et muude abimeetmete kasutamine ei ole puudutatud isiku I puhul võimalik. 8 2-24-2769

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Määruskaebuse väitel tunneb puudutatud isik I ennast pärast raviskeemi muutmist (
3. a augustis) paremini ning on valmis edaspidi iseseisvalt ravimeid võtma, mistõttu puudutatud isiku I kinnisesse asutusse erihooldusteenusele paigutamine üheks aastaks on liiga pikk aeg. Piisav aeg puudutatud isiku I seisundi ja käitumise muutuste hindamiseks oleks puudutatud isiku I ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul kuus kuud. Ringkonnakohtul ei ole praegusel juhul alust maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkumiseks.

§ 105

lg 5 esimese lause järgi võib kohus täisealise isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele paigutada kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramine on seega kohtu diskretsiooniotsustus, millesse ringkonnakohus saab sekkuda vaid juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Siinsel juhul ei ole maakohtu määruses osundatud puuduseid. Maakohus on puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise otsustamisel ja tähtaja määramisel lähtunud asjas esile toodud asjaoludest ja seisukohtadest ning on põhjendanud oma järeldust, et puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine on vajalik. Maakohus on puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtajaks määranud kuni üks aasta. Kui kinnisesse asutusse paigutamise alused enne maakohtu määratud tähtaega ära langevad, on kinnine asutus kohustatud viivitamata teatama isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele (avaldajale) isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise vajadusest, lisades teatele psühhiaatri arvamuse isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise põhjendatuse kohta (

§ 105lg 6 esimene lause).

Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise vajadus tekib siis, kui vähemalt üks

§ 105

lg-s 1 toodud alustest ära langeb – muu hulgas ka juhul, kui puudutatud isiku I seisund paraneb sel määral, et ta on võimeline iseseisvalt ravimite võtmisega toime tulema. Puudutatud isiku I elukohajärgne valla- või linnavalitsus (avaldaja) ja/või kinnine asutus on kohustatud kohut puudutatud isiku I hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise vajadusest viivitamata teavitama (

§ 105lg 6 teine lause).

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrusega määratud tähtaja muutmiseks ei ole alust, kuid rõhutab, et kui puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise alused (s.o vähemalt üks

§ 105

lg-s 1 toodud alustest) enne kohtu määratud tähtaja lõppemist ära langevad, tuleb kohut sellest teavitada.

1. Puudutatud isik I märkis määruskaebuses, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Ringkonnakohtul puudub siiski alus maakohtu määruse järelduste ümberhindamiseks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt arvestas maakohus puudutatud isiku I ohtlikkuse tuvastamisel muu hulgas asjaolu, et vahetult enne 07.08.2024 haiglasse sattumist viskas puudutatud isik I rõdult juhuslikku kõnniteel liikujat õllepudeliga ning vigastas (määruskaebuse kohaselt küll tahtmatult) politseitöötajat võtmekimbuga; samuti rääkis puudutatud isik politseiautos deemonitest, enesetapuvõimalustest ja oma soovist inimesi vigastada. Oma käitumist ei osanud puudutatud isik I adekvaatselt selgitada. Eeltoodud juhtumid annavad alust järelduseks, et puudutatud isikust I lähtub ravita jäädes füüsiline oht teiste inimeste turvalisusele. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isiku I haiguse ägenemistega alati kaasnenud ka agressiivne käitumine. Seega ei olnud maakohtul alust arvata, et puudutatud isiku I ohtliku käitumise juhtumid kinnisesse asutusse erihooldusteenusele paigutamata jätmisel ei kordu.
2. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. 9 2-24-2769
3. Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
4. Menetlusosaliste määruskaebemenetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda ning muud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 10