← Eesti

2-20-16381/59

Obsah (5)§ 231§ 238§ 162§ 179§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. juuli 2023.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilas

) § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt omandas ta 13.10.1995 ostu-müügi lepingu alusel Xxxx asuva korteri. Hageja on soovinud asjaolu tõendada ostu-müügi lepingu dokumendiga (tl 11). Tallinna notari S. O. 18.10.1995 tõestatud ostu-müügi lepingu, mis on registreeritud notariaalregistri nr 15925 all, punktist 1 nähtub hageja ja Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kokkulepe korteri (eluruumi) asukohaga Xxxx, müümine hagejale. Lepingu punktist 6 nähtuvalt on korter loetud hagejale üleantuks lepingule allakirjutamisega. Kohus leiab, et hageja on ekslikult lugenud lepingu sõlmimise ajaks 13.10.1995. Lepingudokumendist nähtuvalt on lepingu tõestamise aeg 18.10.1995. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hageja poolt 18.10.1995 korteri kui 4

(9)vallasasja omandamiseks lepingu sõlmimine ja korteri valduse hagejale üleandmine on tõendatud lepingudokumendiga. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt korteriomandi registriosa numbriga xxxx, asukohaga Xxxx, mille reaalosaks on korter nr xxxx, omanikuna kanti 22.11.2002 kinnistusraamatusse hageja. Pooled ei vaidle hageja kinnistusraamatusse kandmise ja selle aja üle, mistõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Kinnistusraamatu kande sisu nähtub kinnistusraamatu registriosa väljatrükist (tl-d 8-10). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt hageja ja V. A. abielu lahutati xxxx. Pooled ei vaidle hageja ja V. A.i abielu lahutamise aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt V. A. suri xxxx. Pooled ei vaidle V. A.i surma aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja on V. A.i pärijana kantud kinnistusraamatusse korteriomandi registriosa numbriga xxxx ühisomanikuna. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on V. A.i pärija ning on pärijana kantud korteriomandi asukohaga Xxxx ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendas hagiavaldust väitega, et hageja ja V. A.i abielusuhted lõppesid 1994.a. Kostja vaidleb hageja väitele vastu ning leiab, et hageja ja V. A.i abielusuhted ei olnud korteri erastamise aja seisuga lõppenud.

  1. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS 1995 § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Üldjuhul kuulub abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt RKTKo 21.03.2007 3-2-1-13-07, p 17; 14.05.2014 3-21-31-14, p 12). EES § 211 ls 1 sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kui hageja ja V. A.i abielusuhted lõppesid enne 18.10.1995, omandas hageja Xxxx asunud korteri kui vallasasja pärast hageja ja V. A.i abielusuhete lõppemist ning korter kui vallasasi oli hageja lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt. EES § 211 ls 1 alusel on sellisel juhul hageja lahusvaraks kinnistamisel moodustatud korteriomand asukohaga Xxxx, mille omanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 22.11.
  2. Kui hageja ja V. A.i abielusuhted ei olnud 18.10.1995 seisuga lõppenud, oli Xxxx asunud korter kui vallasasi hageja ja V. A.i ühisvara ning EES § 21 1 ls 1 järgi on hageja ja V. A.i ühisvara ka korteri kui vallasasja kinnistamisel moodustatud korteriomand asukohaga Xxxx. Eeltoodut arvestades on hageja koormis tõendada hageja ja V. A.i abielusuhete lõppemise aeg enne korteri kui vallasasja omandamist 1995.a.
  3. PKS1995 § 15 lg 1 ja 18 lg 2 ls 2 alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (vt RKTKo 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 13). Abikaasade isiklike suhete lõppemisel hindab kohus, millisel määral on abikaasade isiklikud suhted võrreldes senise abieluga muutunud. Kohus hindab järgnevalt, kas hageja on tõendanud hageja ja V. A.i isiklike suhete lõppemise enne 18.10.
  4. Kohtu hinnangul saab abikaasade isiklikud suhted lugeda lõppenuks näiteks järgmiste asjaolude ilmnemisel: abikaasade eraldi elama asumine, lähisuhete (sh seksuaalsuhe) lõppemine, abikaasa poolt kolmanda isikuga lähisuhete loomine (sh kolmanda isikuga ühiselt elama asumine) 5

(9)jms. Asjaolude ring, millest võib abikaasade isiklike suhete lõppemine või kestmine nähtuda, ei ole ammendav ning sõltub abikaasade isiklike suhete iseloomust. Hageja tõendab enda ja V. A.i isiklik suhete lõppemist tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „V. ma suhelnud ei ole kui inimesega, ta ei olnud mulle sümpaatne. [---] Ta oli ülbe inimene, mulle ülbikud ei meeldi. Pani ennast maksma kui teistest targem. Ta ei olnud sõbralik. Mulle ei meeldinud V., ta oli väga ülbe ja egoistlik, ta suhtus minusse kui alaväärtuslikku olendisse. [---] Kui tuli V., siis alguses me käisime ka läbi, aga kuna V. oli ülbe, siis ma seal eriti palju ei käinud enam“ (tl-d 86). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused vastuseks küsimusele, kas tunnistaja suhtles V.: „Mina ei tahtnud temaga suhelda. Ta tundus selline räpane“ (tl 142). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli V. A. tunnistajatele ebasümpaatne, kuid ütlustest ja muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et tunnistajate isiklik vastumeelsus V. A.i suhtes on kallutanud tunnistajaid andma valeütlusi. Tunnistaja Õ. L. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei teadnud V. A.i perekonnanime ning ütles valesti V. A.i eesnime, kutsudes teda „V.“. Ütlustest nähtuvalt rääkis tunnistaja inimesest, kes elas hagejaga koos. Pooled ei ole tuginenud sellele, et hagejaga elas asjassepuutuval ajavahemikul koos inimene, kes ei ole V. A.. Seejuures on kostja väitnud, et V. A. elas hagejaga koos kuni 1998.a. Eeltoodt arvestades on ilmne, et tunnistaja on ütlusi andes silmas pidanud V. A.i. Kohtu hinnangul ei ole ebaharilik, et naaber tunneb naabrit üksnes näo järgi. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Tean, et seal hakkasid tülid mõne aja pärast, mitte kohe alguses. Põhiliselt toimusid öösel, õhtul või päeval. [---] Tülid muutusid ka vägivaldseks. Nägin mitu korda M. sinise silmaga. Kui tüli oli, siis koputasin M. uksele. Nägin V., M. juuksed käte vahel. [---] Tülid lõppesid, kui V. enam ei olnud seal. [---] Kui on naabritel häda ja kisa kostab juba ei tea kuhu, siis kui on abi vaja, siis lähed ja koputad ja teed ukse lahti, ei oota seni, kuni avama tullakse. Tegin ukse lahti ja näen, et V. olid M. juuksed käes. Mu mees nägi ka seda. M. olid juuksed peast ära tõmmatud ja V. oli juuksekahl käes. Küsisin, mis siin toimub ja mis siin on. Ma ei näinud verd, nägin juuksekahlu, verd ei jooksnud. Auku M. peas ei näinud, juuksed olid M. püsti ja juuksekahl oli V. käes. Need ei saanud olla V. juuksed, tema juuksed on teist värvi. M. oli sealsamas nende korteri esikus ja nuttis, kui ukse lahti tegime. Ma ei näinud, kui V. tõmbas M. juukseid peast. Nägin M. sinist silma pärast kisa ja kakluse järel. See kostus korterist nr xxxx, M. korterist. Neid kordi oli palju, ma ei mäleta täpselt, kui palju kordi. Nägin seda õhtul. Siniste silmade all pean silmas siniseks löödud silmi. Kui on värvitud silm, siis on värvitud silm. M. silmad olid löödud siniseks. Ma ei ole näinud momenti, kuidas V. M. lööb või lööma hakkab, ma oleks vahele läinud. Seal korteris elasid V. ja M. kahekesi, sellest ma järeldan, et V. lõi M., sest eelmisel päeval ei olnud M. sinist silma“ (tl-d 86-87, 89). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused: „Ma ei oska teda iseloomustada, ainult tülid ja riiud, mis ma kuulsin. Kõva kisa ja karjumine oli teisel pool seina ja meil kostab hästi läbi. Selle peale ma küsisingi M. käest, et kes ta on, et sa lased nii endaga käituda. [---] Mina kuulsin ainult karjumist ja kisa, nii M., kui V. poolt. Sõnu ma eristasin ainult korra, „ära tee“ ja rohkem mitte“ (tl 142). Kohtu hinnangul on usutav see, et tunnistajatel oli teave hageja ja V. A.i tülide kohta, sest tunnistajad olid hageja ja V. A.i naabriteks kortermajas ning tülitsemisega kaasneva kära kostmine tunnistajate korteritesse on usutav. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja ja V. A.i läbisaamine hea, sest hageja ja V. A. tülitsesid. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlused ei ole omavahel vastuolus. Tunnistaja K. O. ütlused ei ole tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega vastuolus, sest nendest nähtuvalt avaldas V. A. K. O., et saab hagejaga halvasti läbi (tl 145). K. O. ei andnud ütlusi tülide kirjelduse kohta, mistõttu puudub tunnistajate ütlustes vastuolu. Kohus leiab, et abikaasade vaheline halb läbisaamine ei ole samastatav isiklike suhete lõppemisega, kuigi võib selleks anda ajendi ning kaasneda isiklike suhete lõppemisega. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pärast halva läbisaamise algust lõpetasid hageja ja V. A. isiklikud suhted, näiteks eraldi elama asumisega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ja V. A.i halvast läbisaamisest ei nähtu isiklike suhete lõppemine ning nende lõppemise aeg. 6
(9)Seksuaalsuhted on isiklike suhete osaks, kui abikaasad on neid pidanud isiklike suhete osana oluliseks ning on need loonud. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Mina ei näinud, et nende vahel oleks olnud mingeid armusuhteid nii, nagu minu ja minu mehe vahel oli. Ega ma nende magamistoas ei käinud“ (tl 86). „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V. ei pesnud ennast või oli vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“ (tl 87). „Ma nägin, et V. magas voodis ja M. oli diivanil. Ma ei mäleta kuupäeva, millal see oli. See oli vist õhtul, mulle tundub. V. oli juba voodis. M. voodi oli tehtud diivanile, käisin vahel õhtuti seal külas, nagu enne ütlesin, tegime M. koos suitsu ja jõime kohvi. V. juba magas. Ma ei näinud, et M. magas diivanil“ (tl 91) „Igatahes oli lõpus nii, et V. magas voodis ja M. magas diivanil, seda nägin oma silmaga. Ma ei mäleta kuupäeva. Ma ei mäleta seda aega, millal nägin oma silmaga seda, et V. magas voodis ja M. diivanil“ (tl 91). Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused vastuseks kohtu palvele kommenteerida tunnistajal järgmist lõiku oma ütlustest: „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V. ei pesnud ennast või oli vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“: „Ma kuulsin seda oma kõrvaga, see kostis. Ja kui ukse lahti tegin, siis nägin seda oma silmaga. Momendil, kui ma ukse lahti tegin, et näinud ma rusikat. See toimus öösiti, nad ei maganud pärast enam ühes voodis. Ma ei näinud pealt V. ja M. seksimist“ (tl-d 90). Hageja ise ei ole avaldanud, milline oli hageja ja V. A.i seksuaalsuhete iseloom, sh kas need olid üldse hageja ja V. A.i isiklike suhete osaks. Kohus leiab, et tunnistaja T.-M. L. ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas ja millise iseloomuga seksuaalsuhted olid hageja ja V. A. loonud ning kas ja kuidas need muutusid selliselt, et isiklikud suhted on võimalik lõppenuks lugeda. Tunnistaja ütlustest nähtub hageja ja V. A.i tülitsemine ja eraldi magamine. Kohus peab usutavaks tunnistaja ütlusi selle kohta, et tunnistaja hinnangul magasid hageja ja V. A. eraldi. Abikaasade eraldi magamine osundab isiklike suhete, sh seksuaalsuhete jahenemisele või lõppemisele, kuid ei ole sellega samastatav. Eeltoodut arvestades ei tõenda tunnistaja ütlused hageja ja V. A.i vahel seksuaalsuhete loomist ning nende lõppemist, sh lõppemise aega. Abikaasade isiklikud suhted võivad lõppeda abikaasade eraldi kohtadesse elama asumisega. Tunnistaja T.-M. L. on andnud järgmised ütlused: „Minu meelest juba
  1. a V. seal enam ei elanud, käis päeviti seal, aga öösiti teda seal enam ei kuulnud“ (tl 87). „Minu mäletamist mööda lahkus V. kuskil
  2. aastal või niimoodi. Minu lapsed tulid sinna elama pärast vanaema surma ja V. seal enam ei olnud. Ta käis seal päeviti, aga ta seal kohapeal enam ei elanud“ (tl 91). „M. käis matustel, V. ei käinud. M. tuli juba siis vaatama, kui meil kiirabi käis. M. oli see, kes mind leinas toetas, V. ei olnud läheduses, kuulda ega näha sellel momendil. [---] minu abikaasa suri xxxx. Ma olen xxxx. aastal sündinud ja ma sain pärast mehe surma xxxx-aastaseks. Mees suri oktoobris ja minu sünnipäev oli järgmise aasta veebruaris. Minu abikaasa matused toimusid vist 10.10.1995“ (tl 92). Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütlused sisaldavad teavet, mille kohaselt täpselt määratlemata ajal kolis V. A. seni abikaasade ühiseks elukohaks olnud korterist minema. Tunnistaja T.-M. L. ütlustest nähtuvalt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a, sest tunnistaja abikaasa matustel 10.10.1995 V. A.i polnud, kuid V. A.i mujale elama kolimise kohta tunnistaja detailsemaid ütlusi ei andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis V. A. senises elukohas päevasel ajal edasi. Seetõttu ei saa tunnistaja ütlustest järeldada seda, et V. A.i mujale kolimine oli täielik ja lõplik. Tunnistaja Õ. L. on andnud järgmised ütlused: „
  3. aastal käisid enne jõule mul vargad ja ma käisin küsimas M. käest, et kas ta kuulis midagi. V. seal enam ei olnud. Edaspidi ma nägin V. ainult number 50 bussis ja ta läks xxxx maha ja läks xxxx“ (tl-d 142-143). Vastuseks küsimusele „
  4. aastal, kui käisid vargad ja käisite M. käest küsimas, kas ta midagi kuulis, millest te järeldasite, et V. seal ei ela?“ andis tunnistaja Õ. L. järgmised ütlused: „Selle pärast, et M. elas seal üksinda ja ma V. ei näinud seal. Seekord ma istusin M. juures ja jõin kohvi seal“ (tl 143). Kohus leiab, et tunnistaja Õ. L. ütlused ei ole vastuolus tunnistaja T.-M. L. ütlustega ning kinnitavad T.-M. L. ütlustes avaldatud teavet, mille kohaselt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a. Kohtu hinnangul ei anna tunnistaja Õ. L. ütlused teavet selle kohta, kas V. A.i ärakolimine oli täielik ja lõplik, sest Õ. L. ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas V. A. jätkas senises elukohas viibimist päevasel ajal. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tunnistajate ütlused ei tõenda seda, et V. A. kolis täielikult ja lõplikult eraldi elama enne 18.10.1995.a. 7
(9)Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kirjeldanud enda ja V. A.i vahelisi varalisi suhteid ega nende lõppemist ja lõppemise aega. Hageja ise on varaliste suhete olemasolu vähemalt 1994.a seisuga jaatanud, sest on tõendina esitanud hageja ja V. A.i vahelise 29.05.1999 lihtkirjaliku kokkuleppe, millest nähtuvalt on kokku lepitud 1994.a soetatud televiisori jagamises (tl 5). Kohtu hinnangul nähtub 29.05.1999 dokumendist vähemalt hageja ettekujutus faktiliste asjaolude kohta, mistõttu kostja vastuväide tõendi ehtsusele ei anna alust tõendit hindamata jätta. Abielusuhete lõppemise tõendamiseks oleks tulnud hagejal tõendada ka hageja ja V. A.i vaheliste varaliste suhete lõppemine ja lõppemise aeg. Kohus on tõendamiskoormisele juhtinud tähelepanu 08.05.2023 ning andnud pooltele tähtaja tõendite esitamiseks (tl 120). Tunnistajate ütlused ei sisaldanud teavet selle kohta, millised olid hageja ja V. A.i vahelised varalised suhted ning millal need lõppesid. Tunnistaja T.-M. L. ütlused, mille kohaselt ei näinud ta V. A.i kunagi midagi toomas, on liiga üldsõnalised, et teha järeldusi hageja ja V. A.i varaliste suhete kohta. Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud abikaasade isiklike ja varaliste suhete, st abielusuhete lõppemist enne 18.10.
  1. Kohus on seetõttu seisukohal, et hageja ei ole tõendanud Xxxx korteriomandi kuulumist enda lahusvara hulka.
  2. Hageja on leidnud, et ta on omandanud korteriomandi igamisega. AÕS § 123 lg 1 sätestab kinnisasja igamise omandamise eeldusena selle, et kinnistusraamatusse on isiku kohta tehtud ilma õigusliku aluseta omanikukanne. Hageja ei ole kinnistusraamatusse kantud õigusliku aluseta, mistõttu ei olnud hagejal võimalik AÕS § 123 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara hulka omandada. AÕS § 124 lg 1 sätestab igamise eeldustena, et kinnisasi on kinnistusraamatusse kandmata, omanik ei nähtu kinnistusraamatust või omanik on surnud enne valduse saamist valdaja poolt. Kohtu hinnangul ei nähtu hagist AÕS § 124 lg 1 järgseid igamise eeldusi, mistõttu ei olnud hagejal võimalik AÕS § 124 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara hulka omandada. PKS1995 § 15 lg 1 ei sätesta lahusvara tekkimise alusena asja omandamist ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS1995 § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on hagiavaldust põhistanud väitega, mille kohaselt omandas hageja vaidlusaluse korteri enda lahusvaraks olevate EVP-de arvel. Kohus leiab, et isegi hageja faktiväite õigsuse korral muutus korter selle omandamisel PKS1995 § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole esitanud pärandvara jagamise nõuet, mistõttu puudub kohtul alus hinnata, kas PKS1995 § 19 lg 2 p 2 järgi esineb alus korteriomandi jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Seetõttu ei hinda kohus tõendeid, millega hageja on soovinud tõendada korteri omandamist hageja EVP-de arvel (tl 13 – osakukäive, väljaandmise kuupäev 18.10.1995). Samuti jätab kohus hinnangu andmata kostja vastuväidetele, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud EVP-de kuulumist hageja lahusvara hulka ning korteri erastamisel kasutati V. A.i EVP-sid. Kui korter omandati abielusuhete kestmise ajal, muutus see PKS 1995 § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks sõltumata sellest, kumb abikaasadest oli EES § 4 p 1 järgi õigustatud korterit erastama. Eeltoodut arvestades ei hinda kohus poolte väiteid selle kohta, kellele eraldati korter ning kas V. A. oli õigustatud korterit erastama. Kohus jätab hindamata 06.05.1986 orderi nr 678 kui asjast tähtsust mitte omava tõendi (tl 14).
  3. Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud korteriomandi asukohaga Xxxx omandamist enda lahusvara hulka. Seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ühisomanike kohta vale ning hageja ei saa nõuda kostjalt selle kustutamise nõusolekut AÕS § 65 lg 1 järgi. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata.
  4. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes

§ 238lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 8

(9)10.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Seega tegi kohus otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda. 11.

§ 179

lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

§ 179

lg 9 kohaselt nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

§ 179

lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus määras 28.07.2023 määrusega kindlaks tunnistaja Õ. L. tunnistajatasu 20 eurot ja -kulud 20 eurot. Kohus määras tasu ja kulude väljamaksmise riigi vahenditest. Tunnistajatasu ja -kulud 40 eurot on menetluskulud (

§ 138lg 1 ja 2, § 143 p 1).

Kohus mõistab menetluskulud 40 eurot hagejalt riigituludesse. 12. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepingulise esindaja tasust ja päringute tegemise kuludest 1618 eurot; ajakulu 36,2 tundi, tunnitasu suurus kuni 25.05.2022 80 eurot (ei lisandu käibemaksu) ning pärast 25.05.2022 120 eurot (ei lisandu käibemaksu) (tl 156). Hageja on avaldanud, et tal ei ole vastuväiteid kostja kuludele (tl 153). Kohus leiab, et kostja esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Toimingute tegemisele kulunud aeg on vastavuses asja mahu ja õigusliku keerukusastmega. Kohus arvestab, et asjas on toimunud ajamahukad kohtuistungid. Esindaja tunnitasumäär ei ületa sarnase teenuse eest makstava tasu turuhinda. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu suurus on 1618 eurot. Kohus määrab kindlaks kostja menetluskulud 1618 eurot ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.