← Eesti

3-20-2291/63

Obsah (6)§ 230§ 157§ 198§ 231§ 109§ 108

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 230 lg 1). Kolleegium tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse (

§ 230lg 5 p 5) ning tühistab Toila Vallavalitsuse 27.

oktoobri

  1. a korralduse nr
  3. Riigikohus on varem selgitanud, et asjakohane planeering või projekteerimistingimused on nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise aluseks (KAHOS § 5 lg 1) ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1280/62, p 10.2 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-21-18/18, p 25).
  4. Kavandatav maakaabliliin koos reservtoruga on elektripaigaldis ELTS § 3 p 9 mõttes. Kuna rajatava maakaabliliini nimipinge jääb alla 50 kV, nõustub kolleegium kolmanda isikuga, et tegu pole 5

(7)3-20-2291 ehitusloakohustusliku elektripaigaldisega (EhS lisa 1). Samas on mitut kinnisasja läbiva uue elektripaigaldise rajamiseks nõutavad projekteerimistingimused (EhS § 83 lg 1 p 2). Projekteerimistingimused pole nõutavad, kui sundvaldus seatakse kinnisasja omaniku nõusolekul (KAHOS § 5 lg 2).
  1. Ka on kolmandal isikul õigus, et maakaabliliin ei ole olulise avaliku huviga rajatis PlanS § 125 lg 1 p 3 tähenduses. Küll ei saa nõustuda kolmanda isiku seisukohaga, et vajaduse projekteerimistingimuste järele välistab sõnaselgelt EhS § 83 lg
  3. EhS § 83 lg 2 on sõnastatud nii, et „[p]rojekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“. Kolleegium leiab, et osundatud sätte sõnastuses on ilmselge viga. Sellise sõnastuse korral satub sätte esimene alternatiiv vastuollu sama paragrahvi esimese lõike punktidega 1 ja 2 ning muudab mõttetuks sätte teise alternatiivi. Sestap tuleb EhS § 83 lg-t 2 tõlgendada nii, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks juhul, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Sellist järeldust toetab nii EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 süstemaatiline kui ka tekkelooline (vt ehitusseadustiku eelnõu seletuskiri 555 SE, lk-d 123-124) tõlgendus.
  4. Ei vaielda selle üle, et kavandatav maakaabliliin koos reservtoruga läbib mitut kinnisasja ning on uus elektripaigaldis. Uue maakaabliliini ja reservtoru rajamist ei näe ette ükski planeering. Samuti puudus sundvalduse seadmiseks sundvaldusega koormatud kinnisasja omaniku ehk kaebaja nõusolek. Niisiis oli sundvalduse seadmise vältimatuks eelduseks projekteerimistingimuste olemasolu, mida ei ole antud (KAHOS § 5 lg 1 p 2 ja EhS § 83 lg 1 p 2). Seega pole täidetud kõik sundvalduse seadmise kohustuslikud eeldused.
  5. Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et projekteerimistingimuste puudumine on uueks asjaoluks, millele tuginemine apellatsioonis ja kassatsioonis on lubamatu. Kohus peab otsuse tegemisel tagama õigusnormide õige kohaldamise, sh hindama vaidlustatud haldusakti nii sisulisest, vormilisest kui ka menetluslikust küljest (

§ 157

lg 1 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-6-17, p 9).

§ 198

lg 2 p 1 järgi tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta. Praeguses asjas on kaebajad läbivalt tuginenud vaidlustatud haldusakti õigusvastasusele. Niisiis on haldus- ja ringkonnakohus jätnud põhjendamatult kontrollimata sundvalduse seadmiseks vajalike projekteerimistingimuste olemasolu.

  1. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning rahuldab uue otsusega kassatsioonkaebuse, tühistades Toila Vallavalitsuse
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr
  5. Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud sundvalduse seadmise aluseid avalikes huvides rajatava tehnovõrgu ja -rajatise talumiseks. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ega korda neid (

§ 231lg 6).

Samuti märgib kolleegium, et Põllumajandusameti kooskõlastus on menetlustoiming, mis ei nõua kaebaja kaasamist. Kolleegium soostub ka ringkonnakohtu seisukohaga vaidlustatud haldusakti põhjendamispuudustest. 21. Kuna kolleegium tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning rahuldab kaebuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (

§ 109lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg 1). 6

(7)3-20-2291 Kaebajad taotlesid halduskohtus 4057 euro (õigusabikulud koos käibemaksuga 3997 eurot ja riigilõiv 30 eurot) väljamõistmist. Samas on kaebajad halduskohtumenetluses tasunud riigilõivu kokku 60 eurot. Kolleegium on varem selgitanud, et menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-12-201/117, p 26). Niisiis on kaebajad halduskohtus kandnud menetluskulusid kokku 4087 eurot. Ringkonnakohtus taotlesid kaebajad 2910 euro väljamõistmist (õigusabikulud ilma käibemaksuta 2870 eurot ja riigilõiv 40 eurot). Kassatsioonimenetluses esitasid kaebajad taotluse 2538 euro 33 sendi väljamõistmiseks (õigusabikulud ilma käibemaksuta 2438 eurot 33 senti ja riigilõiv 100 eurot). 22.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 35). Kolleegiumi hinnangul vastab taotletav õigusabikulude maht asja keerukusele ning tehtud menetlustoimingutele. 23. Kaebajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist halduskohtus koos käibemaksuga, apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ilma käibemaksuta. On usutav, et kaebajatel on võimalik käibemaks tagasi nõuda ka halduskohtus kantud menetluskuludelt, mistõttu mõistab kolleegium põhjendatud menetluskulud välja tervikuna ilma käibemaksuta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-663/23, p 23). Eelnevat arvestades peab kolleegium põhjendatud menetluskulude suuruseks halduskohtus 3417 eurot 33 senti. Põhjendatud menetluskulude kogusuuruseks on seega 8865 eurot 66 senti. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 108lg-d 1 ja 8). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.