RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-24-27 28. oktoober 2024 Eesistuja Villu Kõve, liikmed

) § 370 lõikes 2 märgitud aluse puudumise tõttu

1. juuni
2. a,
3. mai
4. a ja
5. augusti
6. a määrusega menetlusse võtmata.
7. A. Tartu esitas
8. septembril 2024 Riigikohtule kaebuse, milles taotleb järgmist: 1) tunnistada

§ 366

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb süüdistatava valeütlusest, mis on tuvastatud

§ 63

lõikes 1 loetletud tõendiga; 5-24-27 2) tunnistada

§ 366

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitega 6 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette kohtuotsuse või määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb süüdistatava valeütlusest ning milles see ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses kohtuotsuse või – määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust; 3) tunnistada kriminaalmenetluse vastavad sätted tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse, proportsionaalsuse ja õigusselguse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele vastuolus olevaks osas, milles need sätted ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses Harju Maakohtu

1. juuli
2. a otsuse põhjendatust ja seaduslikkust; 4) tunnistada Harju Maakohtu otsus tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele vastuolus olevaks; 5) tühistada Harju Maakohtu otsus A. Tartut puudutavas osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. KAEBAJA SEISUKOHT
3. Individuaalkaebus on lubatav, kuna kaebaja subjektiivseid õigusi, põhiõigusi ja EIÕK-st tulenevaid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada põhiseaduse (PS) § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
4. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist pöördus kaebaja esindaja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi poole ja palus hinnata amfetamiini valmistamise võimalikkust viisil, nagu seda kohtus antud ütlustes selgitas kaassüüdistatav. Ekspert leidis, et nii ei olevat võimalik amfetamiini valmistada. Seega on kaassüüdistatav andnud tõendatult valeütlusi, millele kohus kaebaja süüdimõistmisel otsustavas osas tugines. Süüdistatava valeütluste andmine ei ole karistatav, ehkki tema ütlustest võib sõltuda kohtuotsuse sisu.

§ 366

on vastuolus põhiseadusega, sest see ei näe teistmisalusena ette kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb süüdistatava valeütluste andmisest, mis on tuvastatud muude tõendite kui süüdimõistva kohtuotsusega.

1. Kohus tugines süüteo kvalifitseerimisel KarS § 184 lõike 21 järgi ebaõigetele andmetele. Kohus lähtus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
2. mai
3. a õiendist, mille kohaselt oli käideldud amfetamiini ja metamfetamiini jaehind süüteo toimepanemise ajal 15–20 eurot/g ja hulgihind 4–6 eurot/g. PPA vastas
4. jaanuaril 2024 kaebaja esindaja päringule, et PPA-le teadaolevalt oli süüteo toimepanemise ajal amfetamiini keskmine hulgihind 2000–5000 eurot/kg. Sellest tulenevalt on asjas ilmnenud uued faktilised asjaolud, mis oleksid oluliselt mõjutanud kohtuotsuse tulemust.
5. Maakohus võttis suure varalise kasu arvutamisel aluseks kogu kaebaja käideldud narkootilise aine hinna, tasaarvestamata seejuures narkootilise aine omandamiseks tehtud kulutusi. Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsuse nr 1-18-2232/179 punkti 63 kohaselt tuleb varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. Maakohtu otsus ei olnud seetõttu kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. 2

§ 366

põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles see ei näe teistmisalusena ette süüdistatava valeütlustest tingitud kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust. Teiseks taotleb kaebaja muude, kaebuses täpsustamata kriminaalmenetluse seadustiku sätete tunnistamist põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse, proportsionaalsuse ja õigusselguse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, osas, milles need sätted ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust.

1. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte (Riigikohtu praktika alates RKÜKo asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm nr 5-24-4/2, p 11).
2. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et tal ei olnud oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebuse esitamine.
3. Kaebuse keskne seisukoht on, et

§ 366

teistmisaluste loetelus puudub eraldi alusena süüdistatava valeütlustest tulenev kohtulahendi ebaseaduslikkus. Kaebaja hinnangul andis tunnistaja maakohtus tõendatult valeütlusi, kuid kuna tegemist oli endise kaassüüdistatavaga (kriminaalasjad eraldati), ei ole teistmine

§ 366punkti 1 alusel võimalik.

14. Küsimuse

§ 366

punkti 1 põhiseaduspärasuse kohta tõstatas kaebaja ka kahes Riigikohtule esitatud teistmisavalduses. Kaebuse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisul on absoluutne kohustus omal algatusel kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust (viimati RKPJKm nr 5-23-36/4, p 19). Tegemist on PS §-dest 15 ja 152 tuleneva kohustusega. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium

§ 366punkti 1 põhiseaduspärasuse suhtes juba seisukoha võtnud.

Lisaks oli kaebajal võimalik kriminaalasja põhimenetluses esitada oma vastuväited ja tõendid kaassüüdistatava ütluste ebaõige sisu kohta. Kaassüüdistatav andis maakohtus ütlusi

1. detsembril
2. Istungi protokollist nähtub, et teda küsitles ka kaebaja kaitsja. Põhimenetluses asjakohaste argumentide esitamata jätmine või asjaolu, et kohus ei pea neid veenvaks, ei tähenda, et isikul puudusid tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks. Individuaalkaebus on lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja talle saadaolevaid õiguskaitsevahendeid kasutas või mitte.
3. Tagajärjetuks jääb ka kaebaja väide, et kriminaalmenetluse seadustik põhiseadusvastaselt ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse põhjendatust ja seaduslikkust.

§ 366

punkti 5 järgi on teistmisaluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtule teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. 16. Kaebaja põhjendab individuaalkaebust argumentidega, millele ta on juba varem tuginenud Riigikohtule esitatud kolmes teistmisavalduses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole pidanud teistmisavaldustes toodud väiteid teistmisaluseid (

§ 366) sisaldavaks, ei järeldu sellest, et kaebajal puudus võimalus oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Küsimus, kas asjas on 3