Obsah (8)

§ 407§ 444§ 163§ 174§ 138§ 144§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2024.a, Tallinn, Tsiviilasja number 2-22-123805 Tsiviilasi Inkassote

) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Primero Finance OÜ (end. ärinime mogo OÜ, esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX (Leping), mille alusel sai kostja 2 000 eurot ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 27.11.

1. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi summas 10,21 eurot. Seega põhisumma jääk on 1 989,79 eurot (2 000 eurot – 10,21 eurot = 1 989,79 eurot). Ülejäänud osamaksed jäid lostja poolt tasumata. Kostja ei ole reageerinud Primero Finance OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Primero Finance OÜ oli sunnitud ütlema laenulepingu üles. Laenuleping on ülesöeldud alates 04.03.2022, mille seisuga moodustas võlgnevus järgnevalt: põhiosa 1 989,79 eurot ja tasumata intress summas 106,99 eurot. 26.05.2022 loovutas Primero Finance OÜ Laenulepingust tuleneva võlanõude hagejale ning teavitas kostjat nõude loovutamisest. Ülejäänud võlgnevus jäi tasumata, vaatamata hageja poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele. Kliendile oli enne lepingu sõlmimist edastatud tarbijakrediidi teabeleht, mille punktis 3 on lahti kirjutatud krediidikulukuse määr 34,93 % aastas ja selle arvutamiseks kasutatud osised. Samuti on krediidikulukuse määr kajastatud laenulepingu punktis
2. Kostja tasus lepingu alusel Primero Finance OÜ´le kokku 79,93 eurot, millest arvestas Primero Finance OÜ 10,21 eurot põhivõla, 69,72 eurot intressi katteks. Seega põhisumma jääk on 1 989,79 eurot (2 000 eurot – 10,21 eurot = 1 989,79 eurot). Ülejäänud osamaksed jäid kostja poolt tasumata. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 2 442,21 eurot, millest põhivõlgnevus 1989,79 eurot, intressid 106,99 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 345,43 eurot, viivised arvestatuna 0,08% päevas tasumata põhisumma jäägilt alates 07.10.2022 kuni põhinõude rahuldamiseni, menetluskulud ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. 2 Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetluskulude nimekiri ja menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte toimetatud 13.09.24.a avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul

§ 407

lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

§ 407

lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 23). Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407lg 6 järgi rahuldamata.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega. Hagi asjaolude kohaselt Primero Finance OÜ (end. mogo OÜ, esialgne võlausaldaja) ja Kostja sõlmisid 15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX (Leping), mille alusel sai Kostja 2 000 eurot ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 27.11.

1. Viidatud laenu- ja tagatisomandamise lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
4. novembri
5. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija 3 võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu
8. novembri
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Tulenevalt VÕS § 403.4 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja välja toonud, et enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis Primero Finance OÜ kostja maksevõimelisust Kostja poolt esitatud konto väljavõtte põhjal (lisa 2) ning arvestas kostja sissetulekuna 1 026,00 eurot. Majapidamiskuludena arvestas laenuandja 500 eurot, kohustustena 300 eurot ning sellega, et kostjal olid 2 ülalpeetavat (lisa 3). Lisaks sellele kontrollis laenuandja enne laenu väljastamist, et kostja suhtes ei olnud tehtud kohtulahendid ja avaldatud teated Ametlikes Teadaannetes. Maksehäired kostjal puudusid (lisa 4). Laenuandja on kostjale lepingu sõlmimise eelselt selgitanud lepingu olulisi tingimusi ja lepingu sõlmimisega seotud ohtusid ning lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Samas oli enne lepingu sõlmimist kostjale edastatud tarbijakrediidi teabeleht (lisa 5), mille punktis 3 on lahti kirjutatud krediidikulukuse määr 34,93 % aastas ja selle arvutamiseks kasutatud osised. Samuti krediidikulukuse määr on kajastatud laenulepingu punktis
10. Kostja on antud selgitustest aru saanud, tutvunud lepingu tingimustega, sh igakuise makse ning krediidikulukuse määra suurusega. Pärast seda kostja otsustas sõlmida leping selles toodud tingimustel. Vastavad kinnitused on antud kostja poolt lepingu punktides 2.1.4., 2.1.
11. ja 2.1.
12. Riigikohus on
13. novembri
14. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4 tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Hageja on välja toonud, et kostja sissetulek oli 1026,00 eurot, majapidamiskuludena arvestas laenuandja 500 eurot, kohustustena 300 eurot ning ühtlasi oli kostjal 2 ülalpeetavat. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on küll enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kliendi võimet krediit tagasi maksta, kuid ei ole hinnanud kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega, sj kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud sissetulekut lugeda piisavaks, et teenindada võetavat laenusummat. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.21.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%. Seega vastas 15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (18,68*3=56,04) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 406² lg 1 ja leping pole tühine. Hageja on 20.06.24 nõude ümberarvestamisel märkinud, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse jäägi 1920,07 eurot ja viivise 91,32 eurot perioodi eest 04.03.2206.10.22, viivisemääraga 8% aastas. Kohus on eeltooduga tuvastanud, et laenuandja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuna kostja sai laenu kokku summas 2000 eurot ning tegi tagasimakseid summas 79,93 eurot ja kõik tasumised tuleb arvestada põhiosa katteks, siis kostjal tuleb tagastada lepingute alusel saadud summa 1920,07 eurot (2000-79,93). Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista viivise võlgnetavalt summalt 1920,07 eurot perioodi eest 04.03.22-06.10.22, viivisemääraga 8% aastas kokku 91,32 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks võlgnevus 1920,07 eurot ja viivised 91,32 eurot. Kohus selgitab, et tulenevalt

§ 444

lg-st 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha muus osas kirjeldava ja põhjendava osata. Kuivõrd kohus määrab käesolevas asjas kindlaks menetluskulud, esitab ta põhjendused nende väljamõistmise osas ja märkis eelpool lühidalt hagi asjaolud ja nõude.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse 5 kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohtukulud on

§ 138lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 490 eurot ja esindustasu 192 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 490 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 490 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on dokumentidega tutvumine ja nende analüüs 40 minutit, hagi koostamine 1 h 20 minutit, arvestusega 96 eur/h. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 2 tundi, kokku summas 192 eurot (2*96). Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 682 eurot (490+192) ning kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 66% ulatuses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 450 eurot (682*66%).

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ( eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 6