1-15-11003/60

KOHTUOTSUS Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tartus Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-15-11003 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss Kriminaalasi O. R. süüdistatuna KarS § 197 lg 2 järgi üldmenetluses Süüdistatav O. R. Elu- või asukoht ja aadress: XXX Isikukood või sünniaeg: XXX Kodakondsus: Eesti Haridus: XXX Emakeel: eesti keel Karistatus: kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad Lepinguline kaitsja vandeadvokaat Rene Varul Kaitsja RESOLUTSIOON Õigeks mõista O. R. KarS § 197 lg 2 järgi. A. S. u (S. ) tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Seoses O. R. i õigeksmõistmisega välja mõista KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt O. R. kasuks tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 8151 (kaheksa tuhat viiskümmend üks) eurot. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK 1 O. R. i süüdistatakse selles, et tema 22.10.2012 kella 15.30 ajal Tartus, XXX asuval lao- ja tehnikahoone ehitusobjektil eiras töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid ning põhjustas ettevaatamatusest M. L. i surma. O. R. i kohustus järgida töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid tulenes AS T. E. ja OÜ S. vahel sõlmitud alltöövõtulepingust ning töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppest. Olles õiguslikult kohustatud järgima ehitusobjektil töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist, jättis O. R. täitmata järgmised töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid, mille täitmine oleks olnud objektiivselt võimalik:
2. Ehitusobjektil ei kantud kiivreid. Määruse töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses1 § 15 lg 1 kohaselt on kaitsekiivri kandmine ehitusplatsil kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht;
3. Kanalisatsioonitrassi kaevandis ei olnud kasutusele võetud nõutavaid toestusi. Määruse töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses1 § 31 lg 1 punkti 1 kohaselt tuleb kaevandis töötades tarvitusele võtta vajaliku ettevaatusabinõuna pinnasele vastava toestuse või tõkketammi kasutamine;
4. Eelnevalt ladustatud pinnasekuhja hoiti kaevandile liiga lähedal. Määruse töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses1 § 31 lg 4 kohaselt pinnasekuhjad tuleb hoida kaevamiskohast kaugemal, vajaduse korral püstitada kaitsetõkked;
5. Ehitustööde teostamiseks ei olnud koostatud tööohutuse plaani. Vastavalt alltöövõtulepingu nr XXX punktile 8.1.6 kohustus alltöövõtja koostama tööohutuse plaani, mida nõuab ka määruse töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses1 § 4 lg
6. Eelnimetatud tööohutusnõuete rikkumiste tagajärjel toimus 22.10.2012 Tartus, XXX asuval ehitusobjektil tööõnnetus, mille käigus M. L. jäi kaevandis töid teostades pinnasevaringu alla, sai eluohtliku tervisekahjustuse ja suri hiljem haiglas. Tööohutusnõuete täitmise eest vastutava isikuna oleks pidanud O. R. ette nägema, et tööohutusnõuete eiramine võib tekitada inimesele raske tervisekahjustuse või põhjustada inimese surma. Seega pani O. R. toime KarS § 197 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramise tegevusetusega, millega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Tartu Maakohus menetleb käesolevat kriminaalasja teistkordselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas käesolevas kriminaalasjas
7. aprilli 2017 otsusega nii Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri 2016 kui ka Tartu Maakohtu
9. märtsi 2016 otsused. Riigikohtu otsuses on kajastatud kriminaalkolleegiumi seisukohad KarS § 197 lg 2 süüteokoosseisu tõlgendamisel ja kohaldamisel, mis on KrMS § 364 kohaselt asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kohus peab vajalikuks märkida, et prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks peale Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendit KrMS § 268 lg 2 alusel süüditust muuta ega täiendada. Seega tuleb käesoleval kohtukoosseisul vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 O. R. i suhtes asja menetleda talle
10. detsembril 2015 esitatud süüdistusakti järgi. KOHTU SEISUKOHT Kohus võtab esmalt kokku tõendite uurimisel tuvastatud olulised faktilised asjaolud, samuti asjaolud, mille üle pooled ei vaidle (I) või, mis on küll kriminaalasjaga puutumuses, kuid ei oma tõenduslikku tähtsust O. R. i süüküsimuse lahendamisel (II). Seejärel kujundab kohus seiskoha selle osas kas, millal ja millistes tingimustes AS T. E. ja AS S. enne konkreetsete tööde tegemist kokkuleppele jõudsid (III). Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas AS T. E. peatöövõtjana andis kokkuleppeliselt või tegelikult ehk faktiliselt üle oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse kellelegi teisele ja kas see kohustus anti üle OÜ-le S. ning viimase poolt veel kellelegi teisele (IV). Tulenevalt eelmistele 2 küsimustele antavast vastusest võtab kohus seisukoha ka tsiviilhagi rahuldamise võimalikkuse (V) ja menetluskulu väljamõistmise osas (VI). I
11. oktoobril 2012 toimus Tartus XXX ehitusobjektil tööõnnetus. Tööõnnetuse toimumise asukoht on fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja selle asjaolud on nähtavad fotodel (kraav, kus on varisenud teepoolne kraavi sein). Kraavi ääres on näha kraavist väljakaevatud pinnast, mis on fotode kohaselt vahetult kraavi ääres. Kraavi seinad on valdavas ulatuses püstloodis, kuid varingu kohal on seinad laiemad ja laugemad. Fotodelt ei nähtu mingeid toestusi (kd II tl 6-9). Tööõnnetuse toimumise aja, koha ja viis kohta on informatsioon kajastatud surmajuhtumist uurimisasutuse teavitamise kirjas (kd II tl 5). XX.XX.XXXX suri M. L. . Vastavalt surnu ekspertiisaktile (kd II tl 10-24) oli M. L. i surma põhjuseks aju-kolju trauma koljuluude murdude ning peaaju põrutusega. Ekspert on arvamusel, et M. L. i vigastused on saadud 22.10.2012 pinnase varingu käigus pea-kehatüve löögist/löökidest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid, millele järgnes nende külgsuunaline kokkusurumine. Kõik ekspertiisiakti punktis 3 loetletud vigastused on saadud samaaegselt. M. L. i pea piirkonna vigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
12. oktoobril 2012 teostas eespool kirjeldatud sündmuskohal kaevetöid OÜ S. , mille juhatuse liikmeks ja osanikuks oli O. R. (kd II tl 80 (Äriregistri väljatrükist nähtub OÜ S. ärinime muutmine P. T. OÜ-ks; kd II tl 81) poolt AS-ist T. & T. tellitud kopp, millega töötas tunnistaja V. V.. Pooled on ühel meelel ka selles, et 22.10.2012 tegid objektil kaevetöid A. P.ja M. L. , kelle tõi objektile I. M.. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selle üle, et ehitusobjektil enamasti kiivreid ei kantud ja M. L. il kiivrit töö teostamise ajal peas polnud. Samuti on tunnistajate A. P., I. M., V. V. ja J. J.i ütlustega tõendatud, et kaevandis ei olnud vajalikke toestusi. Tunnistaja I. M. on andnud ütlusi selle kohta, kuidas tema ehitusobjektiga seotud oli ja kuidas sattus objektile M. L. . Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema XXX objektiga seotud läbi A. P. , kes 2012 otsis endale paarimeest, kellega koos teostada sanitaartehnilisi töid. Tunnistaja avaldas kohtus aga enda seisukohta, et tema meelest oli nii tema kui ka A. P. OÜ S. töötajad. I. M. sõnul oli tema ülesandeks teha seda, mida A. P. käskis teha. Tunnistaja avaldas, et objektil kiivrit ei kantud, samas kiivri mittekandmine oli enda riisiko. Ka rakiste osas oleks I. M. esmalt ise pöördunud A. P. poole ja eeldas, et viimane oleks omakorda pöördunud O. R. i poole. Kuna tunnistaja teada oli O. R. sõlminud lepingu AS-iga T. E. ja muid lepinguid tema teada ei olnud, siis tööohutuse eest pidi tunnistaja arvates vastutama O. R. . M. L. sattus XXX objektile tänu I. M.le, sest temal ei olnud oktoobri lõpus enam aega objektile minna, kuid A. P. helistas, et objektile on töömeest vaja ja kuna tunnistajal ei olnud oma töötajale M. L. ile tööd anda, siis andis ta A. P. le teada, et ta võib saata objektile M. L. i. Tunnistaja toimetas ise M. L. i objektile ja A. P. võttis ta seal vastu. Tunnistaja nägi kuskil platsil ka O. R. i, kuid ta ei saa kinnitada, et O. R. objektil M. L. i nägi. Samuti ei tea ta midagi sellest, kas O. R. il oli M. L. iga mingi kokkulepe. Tunnistaja sõnul ei olnud temal endal O. R. iga mingit kokkulepet. Tunnistaja kinnitas, et tööinspektsioon tegi ettekirjutuse seoses M. L. i tööõnnetusega OÜ-le A. E.. Tunnistaja kinnitas ka seda, et temale teadaolevalt kas õnnetuse päeval või pisut hiljem pöördus O. R. A. P. poole, et allkirjastada omavaheline alltöövõtulepingu. Tunnistaja teada A. P. sellest keeldus. Tunnistaja selgitas ka seda, et tema firma OÜ A. E. ja A. P. firma OÜ A. G. vahel on arveid edastatud. A. P. kasutas OÜ A. E. krediiti materjalide ostmiseks. Tunnistaja aga esitas A. P. le arve, et säilitada ehitus-ja sanitaartehniline töö. 3 Tunnistaja A. P. on samuti andnud ütlusi tööõnnetusega seotus asjaolude kohta. Tema ütluste kohaselt paigaldasid nii tema kui ka I. M. XXX objektil OÜ S. töölistena kanalisatsioonitorustikke maa sisse. Kokkulepe oli suuline ja lepiti kokku tehtava töö tunnihinnas. Tunnistaja sõnul andis talle tööülesandeid O. R. , kes samuti tellis materjalid. Kraavi kaevas kopajuht, kes suhtles O. R. iga, kuid kellele tähtsamad tööliigutused konkreetselt töö ajal andis A. P. . M. L. pidi objektil asendama mõned päevad I. M. a. Sellest asendusest oli tunnistajal juttu 22.10.2012 ka O. R. iga. Tunnistaja kinnitas, et 22.10.2012 oli kraavi sügavus selline, mis poleks lubanud sinna minna ilma kaitsevahenditeta. Mulla hunnik oli samuti kraavile liiga lähedal. M. L. tuli objektile tööle ilma kiivrita. Selle kohta, kas objektil oleks saanud kiivrit saada, tunnistaja midagi öelda ei osanud. Objektijuht J. J. oli tunnistajale 22.10.2012 märkinud ära objektil kaitsevahendite puudumise. Tööõnnetuse päeval oli O. R. objektil ja tunnistaja sõnul nägi ta, et O. R. suhtles ka M. L. iga. Millest omavahel räägiti, seda A. P. ei tea. Küll oli aga A. P. arvamusel, et M. L. ile oleks pidanud töötasu maksma O. R. . Tunnistaja kinnitas ka seda, et OÜ S. ja talle kuuluv OÜ A. G. on teinud ka firmade vahelist koostööd, kuid sellel konkreetsel objektil oli tunnistaja tavatöötajana, sest tegemist oli raske ja spetsiifilise tööga ning ta ei oleks suutnud selle töö vastutust kanda. Samas tunnistas A. P. , et mõnedel objektidel (XXX, XXX) on OÜ A. G. kaevetöid teinud ka firma alt. Tunnistaja sõnul pole ta olnud kunagi OÜ-ga A. Elepingulistes suhetes. Samas tunnistas ta et OÜ A. G. oli töid tehes O. R. iga lepingulistes suhetes, kuid kirjalikku lepingut polnud vormistatud. Tunnistaja K. A. oli M. L. i elukaaslane. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas M. L. I. M.a firmas OÜ A. E. erinevatel objektidel. Tööõnnetuse päeval kandis M. L. tööriietust, kus peal oli logo „A.“. Töötasu maksti tunnistaja sõnul sularahas. Kiivrit K. A. u sõnul M. L. il ei olnud. Tunnistaja V. V. töötas XXX objektil kopajuhina. Objektile saatis tunnistaja tema ülemus T. K. ASist T. & T.. Tunnistaja sõnul ütles tema A. P. le enne kaevetöödega alustamist, et tegemist on ohuga ja, et sealt ei tohiks kaevata. Oht seisnes selles, et augu ääres oli suur hunnik ja kaevamiseks oli liiga kitsas. Selle hunniku teise kohta panemiseks või minema viimiseks ei olnud aega ja soovitati kuidagi töö ära teha. Tunnistaja avaldas, et ta tegi niipalju kui ta sai ja lükkas selle hunniku eemale külje peale. Objektil andis tunnistajale konkreetseid korraldusi valdavalt A. P. . Õnnetuse päeval tõi I. M. M. L. i objektile. Tunnistaja arvamuse kohaselt vastutas objektil tööohutuse eest A. P. , kes oli tunnistaja meelest väga pädev inimene. V. V. sõnul asus M. L. kohe labidaga tööle ja tunnistaja ei mäletanud, et keegi oleks enne tööle asumist talle midagi seletanud. Tunnistaja ei mäletanud, kas O. R. ja M. L. 22.10.2012 objektil kohtusid või mitte. Osad töötajad kandsid objektil kiivreid, kuid üldiselt ikkagi vähesed. Rakised oleks pidanud objektil tagama kas O. R. või A. P. , kuid tunnistaja polnud teadlik viimaste isikute omavahelisest kokkulepetest selle kohta. Tunnistaja G. M. avaldas kohtule, et oli M. L. i sõber ja tundis teda umbes 10 aastat. Koos töötati OÜs A. E. , kus tööandjaks oli I. M. . Firma poolt oli tööriietus. Palka maksti sularahas. Viimane suhtlemine oli tunnistajal M. L. iga 22.10.2012 hommikupoole telefoni teel kui M. L. ütles, et teda saadeti XXX tänava objektile XXX juurde. Tunnistaja sõnul polnud I. M. neid tööohutusalaselt juhendanud. Tunnistaja J. J. kinnitas kohtus, et 22.10.2012 käis ta objektil ja andis A. P. le korralduse kaevata kraav teistmoodi lahti. Tunnistaja kinnitas ka seda, et objektil olid kiivrid olemas, kuid töömeestel neid peas ei olnud ja tunnistaja tegi ka A. P. le sellekohase märkuse. Käesolevaks hetkeks pole vaidlust muuhulgas ka selle üle, et AS T. E. ja OÜ S. vaheline alltöövõtuleping nr XXX (kd II tl 25-35), mis on dateeritud 3.09.12, allkirjastati tegelikult O. R. i 4 poolt
13. oktoobril 2012 peale tööõnnetust M. L. iga ehitusobjektil olevas soojakus. Lepingule oli juba eelnevalt alla kirjutanud AS T. E. poolt A. L. . Kohus on arusaamisel, et prokurör ja süüdistatav ning tema kaitsja on ühel meelel selles, et koos eespool nimetatud alltöövõtulepinguga allkirjastas O. R. samaaegselt ka töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe (kd II tl 36-40) ja peatöövõtja AS T. E. töösisekorraeeskirjad alltöövõtja OÜ-le S. Tartus XXX objekti osas (kd II tl 50 -51). Samaaegselt anti O. R. ile üle AS T. E. ehitustööde tööohutuse plaani, kus on dateeritud koostamisajana 28.06.2012 ja täiendamise kuupäevana 08.10.2012 (kd II tl 41-45, 47-48). 22.10.2012 kell 18.56 edastas AS T. E. kvaliteedijuht/töökeskkonnaspetsialist M.M. J. J. i e-aadressil ehitustööde tööohutuse plaani, mis on dateeritud 05.10.2012, dokumendi koostamisaeg 22.10.2012 kell 18.31 (kd II tl 121-127), mille J. J. on 22.10.2012 kell 19.02 edastanud O. R. i e-posti aadressile (kd II tl 128). Ü. J. 22.10.2012 kell 19.11 edastanud O. R. ile e-posti teel alltöövõtulepingu nr XXX, töösisekorraeeskirjad objektil ja töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe (kd II, tl 129-151) kusjuures failide infost on nähtav, et alltöövõtuleping on sellisel kujul koostatud 22.10.2012 kell 17.35, töötervishoiu ja tööohutuse alane ühistegevuse protokoll 22.10.2012 kell 17.39 ja töösisekorraeskirjad ehitusobjektil 22.10.2012 kell 17.
14. eespool kajastatud dokumentide elektroonilise saatmise kuupäev nähtub O. R. i Gmail-i postkasti väljavõttest (kd II tl 153- 157). Tunnistaja M. M., kes aastatel 2010-2013 töötas AS-is T. E. töökeskkonna spetsialistina avaldas kohtule, et tema kohustuseks oli käia objektidel ja kontrollida, et tööohutus oleks tagatud. Tunnistaja kinnitas kohtule, et 22.10.2012 on objektil soojakus koostatud „Tööohutuse eeskirjad ja ühistegevuse kokkulepe“. Dokumendid on vormistatud tunnistaja sõnul Ü. J. i poolt ja aja – kell 17.39 – järgi sai see toimuda soojakus Ü. J. i sülearvutis. Dokumendid on välja prinditud soojakus olevast printerist. Tunnistaja kinnitas, et tööohutusplaan tuleb allkirja vastu tööohutuse eest vastutaval isikul tutvustada. Tutvustada tuleb nii alltöövõtjatele kui ka enda töötajatele. Tutvustamisega peaks tegelema objektijuht, kelleks konkreetsel juhul oli J. J. . Tunnistaja teada oli M. L. AS-i T. E. allttöövõtja alltöövõtja töötaja. Tunnistaja avaldas ka seda, et alltöövõtuleping vormistati tagantjärele AS T. E. kaitsmiseks. II Seoses M. L. i surmaga tegi Tööinspektsioon 07.11.2012 ettekirjutuse OÜ-le S., mille viimane vaidlustas Tartu Halduskohtus. Kohtu 12.12.2013 otsusega haldusasjas 3-12-2682 lõpetas kohus menetluse Tööinspektsioon 03.12.2013 esitatud taotluse alusel, sest inspektsioon oli 28.11.2013 otsusega tunnistanud ettekirjutuse kehtetuks (kd II tl 166-167). Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt (kd II tl 158-164) oli 22.10.2012 M. L. iga juhtunud tööõnnetuse ajal tema tööandjaks OÜ A. E. . Haldusasjas nr 3-14-86 Tartu Halduskohtu 29.05.2014 jõustunud otsuse kohaselt jäeti rahuldamata OÜ A. E. kaebus ja tuvastati lahendis, et tööõnnetuse toimumise ajal oli M. L. i tööandjaks OÜ A. E. . Süüdistusakt ei omista O. R.le tööandja vastutust ega vastutust tulenevalt Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS). Seega ei oma käesoleva kriminaalasja lahendamisel otsest tähendust Tööinspektsiooni ja Tartu Halduskohtu poolt tuvastatud asjaolud. III Süüdistaja ja süüdistatav ning tema kaitsja on aga täiesti eri meelt selle osas, kelle süül M. L. i surmaga lõppenud tööõnnetus juhtus ja kes peab kandma selle eest kriminaalõiguslikku vastustust. 5 Arvestades ehitustöö eripärasid reguleerib töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses Vabariigi Valitsuse
15. detsembri 1999 määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (edaspidi nimetatud „määrus“). Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi
16. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. Eespool nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punktis 8 on kriminaalkolleegium jõudnud käesolevas kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõendite põhjal järeldusteele, mis on siduvad ka käesolevale kohtu koosseisule. Kriminaalkolleegium on leidnud järgmist: “ Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt töötasid XXX ehitusobjektil samal ajal mitme tööandja töötajad ja ühisel ehitusplatsil oli peatöövõtja AS T. E. . Teisisõnu juhtis ja korraldas AS T. E. XXX ehitusobjektil ehitustöid ning oli peatöövõtjana kohustatud tagama, et ühisel ehitusplatsil tehtav töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid (määruse § 3 lg 2 ls 1). Kuigi sellises olukorras ei ole nõutav tööandjate kirjalik kokkulepe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta määruse § 3 lg 2 teise lause mõttes, võib peatöövõtja siiski oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. Tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid AS T. E. ja OÜ S. alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S. alustas objektil tööde tegemist. Juhul, kui kaitsekohustuse üleandmine oli selle kokkuleppe osa, langesid kokkuleppe sõlmimine ja kaitsekohustuse faktiline ülevõtmine kokku. Seega sõltub O. R.i vastutusele võtmine eeskätt AS-i T. E. ja OÜ S. vaheliste kokkulepete sisust.“ Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud otsuse punktis 11, et kui AS T. E. ja OÜ S. sõlmisid alltöövõtulepingu hetkel, mil OÜ S. alustas ehitusobjektil tööde tegemist, kehtib leping sellest ajast alates ning ei ole tähtis, kas, millal ja millisest hetkest alates pooled „lepingu kehtivusega nõustusid“. Süüdistuses ja ka kohtuvaidluses rõhutab prokurör jätkuvalt asjaolu, et 03.09.2012 sõlmisid AS T. E. ja OÜ S. alltöövõtulepingu nr XXX, mille lisadeks olid hinnapakkumine, AS T. E. ehitustööde tööohutuse plaan ja töösisekorraeeskirjad objektil ning töötervishoiu ja töötervishouialase ühistegevuse kokkulepe. Prokurör on seega seisukohal, et AS T. E. ja OÜ S. alltöövõtuleping sõlmiti 03.09.2012 ja sellest hetkest võttis OÜ S. üle ka kaitsekohustuse. Prokuratuuri hinnangul tõendavad 03.09.2012 kaitsekohustuse üle võtmist tunnistajate J. J. i ( ilmselt kohtukõnes ekslikult märgitud J.) ja Ü. J. i ning süüdistatav O. R. i ütlused. Prokurör on märkimisväärse osa kohtukõnest pühendanud kohtu veenmisele selles, et O. R. allkirjastades 22.10.2012 alltöövõtulepingu, mis kandis 03.09.2012 kuupäeva, kinnitas sellega, et kõik lepingutingimused ja lisades kajastatud tingimused kehtisid alates 03.09.
17. Kohus, uurides kohtule esitatud tõendeid, saab aga tõsikindlat väita, et nii 03.09.2012 kuupäeva kandev alltöövõtuleping kui ka selle lisad on O. R. ile elektronpostiga edastatud alles 22.10.2012 peale tööõnnetust. Prokuröri poolt nimetatud tunnistajad ja süüdistatav pole väitnud, et AS T. E. oleks 6 O. R. ile vaidlusalused dokumendid edastanud varem. Prokurör märgib süüdistuskõnes, et kuivõrd O. R. oli ka varasemalt teinud AS-ile T. E. alltöövõttu ja tegemist oli standardsete lepingutega, siis pidi O. R. varasema kogemuse põhjal olema teadlik kõigist kohustustest, mis alltöövõtuga kaasnevad, mh ka kaitsekohustuse ülevõtmise kohustusest. Kohus peab möönma, et selline prokuröri järeldus on tõendamata ja meelevaldne. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi varasemat AS T. E. ja OÜ S. vahel sõlmitud kirjalikku alltöövõtulepingut kuigi asja uuel arutamisel oleks olnud selleks menetluslik võimalus. Tulenevalt tunnistajate J. J. i ja Ü. J. i ning süüdistatava O. R. i ütlustest on tõene asjaolu, et OÜ S. oli AS-le T. E. enne 2012 septembrit alltöövõttu teinud, kuid tõendamata on asjaolu, et seda oleks tehtud kirjalikult vormistatud alltöövõtulepingu alusel. Samuti puuduvad kohtul tõendid selle kohta, kas varasematel kordadel kaitsekohustus läks OÜ-le S. üle või mitte. Riigikohtu lahendi punktis 11 on kriminaalkolleegium ringkonnakohtule ette heitnud, et viimane pole tuvastanud, miks ja millistel asjaoludel vormistasid OÜ S. ja AS T. E. kokkulepped kirjalikult pärast tööõnnetust
18. oktoobri 2012 õhtul, ega kontrollinud, kas ja kuidas mõjutavad kokkulepete vormistamise asjaolud nendes sisalduvate andmete usaldusväärsust. Maakohus peab asja uuel arutamisel vajalikuks tuvastada, miks vormistati OÜ S. ja AS T. E. kokkulepped peale tööõnnetust. XXX objektijuht tunnistaja J. J. kinnitas ristküsitlusel seda, et peale õnnetust M. L. iga küsis tööinspektsioon AS-ilt T. E. lepinguid, ühistegevuse kokkulepet, töö organiseerimise plaani, sisekorra eeskirju platsil ja kõike muud sellesse puutuvat. Tunnistaja sõnul vormistati alltöövõtuleping S. OÜ-ga kirjalikult 22.10.2012 peale õnnetust selleks, et kõik paberid oleks korras. Samuti kinnitas tunnistaja, et juhul kui konkreetse objekti osas polekski sõlmitud konkreetseid tööohutusalaseid kokkuleppeid, siis oleks pidanud sellel objektil vastutama tööohutuse eest AS T. E. . O. R. on selgitanud, et tema allkirjastas peale tööõnnetuse toimumist alltöövõtulepingu, ühistegevuse kokkuleppe ja töösisekorraeeskirjad selle tõttu, et tööinspektsioon tuli kohale ja hakkas AS-ilt T. E. vastavaid lepinguid nõudma ja siis hakkas viimane neid omakorda OÜ-lt S. nõudma. O. R. i sõnul oli ta sellise allkirjastamisega nõus selle pärast, et AS T. E. lubas vastasel korral töö katkestada ja jätta teostatud töö eest tasu maksmata. Seega tuli süüdistataval teha valik. O. R. i sõnul ei olnud AS T. E. talle 22.10.2012 eelselt tehtud tööde eest tasunud. Vastupidist eelnevalt kajastatule kohtule tõendatud ei ole. Süüdistatav avaldas kohtus, et dokumentide allkirjastamisel ta ei mõelnud sellele, et ta seab sellega kuidagi end löögi alla ja tal võivad sellest tulenevalt tulla mingid ebameeldivused. Eelnevalt märkis kohus ära ka asjaolu, et alltöövõtuleping, ühistegevuse kokkuleppe ja töösisekorraeeskirjad edastati O. R. ile 22.10.2012 peale M. L. iga tööõnnetuse toimumist, täpsemalt kella 18:56 ja 19:11 vahel (kd II tl 155-157). Lepingu ja muude dokumentide saatmist O. R. ile vahetult enne nende allkirjastamist kinnitavad ka tunnistajad J. J. , M. M. ja Ü. J. . Kirjeldatud lepingu tagantjärele vormistamise asjaolud viitavad kohtu arvamuse kohaselt sellele, et O. R. nägi konkreetseid dokumente alles peale tööõnnetuse toimumist ja vahetult enne nende allkirjastamist. Ei AS T. E. ega ka OÜ S. tahe polnud suunatud mitte sellele, et tagantjärele kinnitada kõiki lepingu tekstis ja lisades kajastuvaid tingimusi, vaid AS T. E. vajas dokumente selleks, et esitada need Tööinspektsioonile. O. R. allkirjastas dokumendid aga selleks, et saada kätte juba tehtud töö eest raha. Kas sellisel ajahetkel ja sellistel eesmärkidel vormistatud dokumendid on 7 usaldusväärsed selleks, et nendes sisalduvaid tingimusi pidada poolte tahteväljenduseks alates 03.09.2012? Kaitsja on leidnud, et peale tööõnnetust allkirjastatud lepingud ei ole tõenditena usaldusväärsed. Ka kohtu vastus esitatud küsimusele on eitav, mistõttu leiab, et dokumendid, mis vormistati 22.10.2012 peale tööõnnetuse toimumist, on ebausaldusväärsed ja kohus ei pea võimalikuks nende alusel hinnata, millistes konkreetsetes tingimustes olid pooled tööde alustamise hetkeks kokku leppinud. IV Lähtudes eelnevast järeldusest peab kohus muid kogutud tõendeid uurides tuvastama, millistes tingimustes AS T. E. ja OÜ S. tööde alustamisel tegelikult kokku leppisid ja kas AS-ilt T. E. läks tööde alustamisel kokkuleppeliselt OÜ-le S. le ka kaitsekohustus XXX objektil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.04.2017 otsuse punktis 8 märkinud, et antud juhul juhtis ja korraldas AS T. E. XXX ehitusobjektil ehitustöid ning oli peatöövõtjana kohustatud tagama, et ühisel ehitusplatsil tehtav töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid (määruse § 3 lg 2 Is 1). Kolleegium asus seisukohale, et kuigi sellises olukorras ei ole nõutav tööandjate kirjalik kokkulepe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta määruse § 3 lg 2 teise lause mõttes, võib peatöövõtja siiski oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldab otsuses, et tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid AS T. E. ja OÜ S. alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S. alustas objektil tööde tegemist. Juhul, kui kaitsekohustuse üleandmine oli selle kokkuleppe osa, langesid kokkuleppe sõlmimine ja kaitsekohustuse faktiline ülevõtmine kokku. Seega sõltub O. R. i kriminaalvastutusele võtmine AS-i T. E. ja OÜ S. vaheliste kokkulepete sisust. Tunnistaja Ü. J. i, kes oli XXX objekti projektijuht, ütluste kohaselt toimus OÜ S. ja AS T. E. vaheliste kokkulepete saavutamine telefoni teel, aga kokkuleppe üksikasju ei suutnud ta meenutada. Tunnistaja möönis, et piisava detailsusega tööohutuse nõuetest telefoni teel ei räägitud, ilmselt räägiti sellest, et leping on sama, mis varasematel objektidel, aga kindlasti detailidesse ei laskutud. Tunnistaja avaldas, et üldise objekti tööohutuse, heakorra ja kogu objekti eest vastutas nii tema ise kui ka tema alluvuses töötanud J. J. . Tunnistaja kinnitas ka seda, et objektil ei olnud välja pandud alltöövõtjate poolseid tööohutuse eest vastutavate isikute nimesid. Tunnistaja kinnitas, et O. R. ilt ei ole võetud allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud sisekorra eeskirju. Ü. J. i sõnul enne objektil tööde alustamist neid eeskirju reeglina tutvustatakse alltöövõtjatele ja need pidid olema ka sellel objektil soojakus olemas. Sisekorraeeskirjade osas pidi objektil peale lepingute sõlmimist instrueerimise läbi viima J. J. ja tunnistaja ei osanud vastata küsimusele, kas O. R. i instrueerimine toimus või mitte. Ü. J. oli seisukohal, et tema oli tööohutusalase vastutuse, sealhulgas näiteks kiivrite kasutamise ja hankimise, rakiste varustamise müünud koos lepingus kajastatud töödega OÜ-le S.. Tunnistaja J. J. i, kes töötas XXX objektijuhina, ütluse kohaselt sõlmisid tema ja projektijuht Ü. J. OÜ-ga S. suulise kokkuleppe alltöövõtu osas. Tunnistaja sõnul kinnitas tema hinnapunkti. Ü. J. tegi lõppkokkuvõtte lepingu osas. Tunnistaja pidas iseenesest mõistetavaks, et OÜ S. võttis alates kokkuleppe sõlmimisest enda kanda tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kohustused, kuid tunnistaja ise neid O. R. iga kokku ei leppinud. Tunnistaja sõnul tegi seda projektijuht Ü. J. . 8 Süüdistatav O. R. i ütluste kohaselt teostas OÜ S. vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitust Tartus XXX objektil
19. aastal suulise lepingu alusel AS-iga T. E. . Suuline kokkulepe sõlmiti 2012 septembris. O. R. esitas hinnapakkumise XXX tn vajavate tööde teostamiseks ja see kiideti Ü. J. i poolt heaks. Telefonivestluses lepiti kokku tööde teostamise tähtajas ja selles, et töö pidi valmima sama aasta novembriks. Süüdistatava sõnul tööohutuse ja töötervishoiu alastes tingimusest ta AS-ga T. E. kokku ei leppinud. Kokkulepe sõlmiti vaid töö hinna, tähtaja ja kvaliteedi osas. Seega on kriminaalasjas kaks isikut, kes saavad rääkida AS T. E. ja OÜ S. kokkuleppe sisust - need on Ü. J. ja O. R. . Tunnistaja ja süüdistatav on andnud ühtelangevaid ütlusi selle kohta, et kokkulepe sündis telefoni teel. O. R. on eitanud, et selle telefonikõne ajal oleks lepitud kokku töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise (kaitsekohustuste) üleandmises. Ü. J. on väitnud, et ta ei suuda meenutada telefonis räägitu üksikasju, kuid kinnitas, et piisava detailsusega tööohutusnõudeid kindlasti ei käsitletud. Tunnistaja Ü. J. i ja süüdistatav O. R. i ütlused annavad aluse seisukohaks, et AS-i T. E. ja OÜ S. leppisid kokku kindlasti tööde hinnas ja tööde teostamise tähtajas. Kohtule ei ole alust Ü. J. i ütlustes tööohutust puudutavas osas kahelda. Tunnistaja ei mäletanud, millest tööohutust puudutavas osas räägiti ja kas üldse räägiti. Tõene on see, et tunnistaja Ü. J. tema enda sõnul eeldas, et O. R. i juhitud OÜ S. lähtub alltöövõttu teostades AS T. E. ja OÜ S. vahelistest varasematest kirjalikest lepingutest, mis olid detailsemad. Samuti tunnistaja J. J. eeldas, et suuline kokkulepe sisaldas AS T. E. standardseid lepingutingimusi, seega ka tööohutust puudutavad punkte. Nimetatud eelduste alusel ja viidates ehituses üldiselt kehtivatele tavadele ning reeglitele, on ka prokurör asunud seisukohale, et oleks olnud erakordne ja põhjendamatu, kui pooled oleksid kokku leppinud ainult lepingu hinnas. Kohus on seisukohal, et kedagi ei saa kuriteo toimepanemises süüdi mõista tuginedes tunnistajate poolt avaldatud oletustele, eeldustele või mingitele üldistele kehtivatele tavadele. KrMS § 60 lg 1 sätestab, et kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Lõike 3 kohaselt võib kohus üldtuntuks tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kohtule ei ole käesolevas kriminaalasjas esitatud ega viidatud selliseid kriminaalmenetlusväliseid allikaid, mis annaksid aluse seisukohaks, et töö hinnas ja tähtajas kokkuleppimine peab kindlasti kaasa tooma ka tööohutusalase kaitsekohustuse ülevõtmise. On usutav, et reeglina tõesti korrektselt alltöövõtulepingut sõlmides sõlmivad pooled kokkuleppe ka kaitsekohustuse üleminemises alltöövõtjale, kuid selline reeglipärane käitumine ei ole vaadeldav üldtuntud asjaoluna. AS T. E. ja OÜ S. sõlmisid alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S. alustas objektil tööde tegemist. Tunnistaja Ü. J. i ja süüdistatav O. R. i ütlustest tulenevalt ei saa kohus teha järeldust, et kaitsekohustuse üleandmine oli nende poolt sõlmitud kokkuleppe osa. Riigikohus on sõnaselgelt otsuses väljendanud, et O. R. i süüküsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada kaitsekohustuse tegelik üleminek. Prokurör on kõnes märkinud, et O. R. informeeris peatöövõtjat enda alltöövõtjatest, st järgis seega alltöövõtulepingu punktist 8.1.8 tulenevat kohustust, siis kuivõrd tööohutuse eest vastutamine oli kirjas punktis 8.1.10, siis ilmselt oli O. R. teadlik ka teistest lepingulistest kohustusest. Prokurör leiab, 9 et kuna O. R. võttis osa objekti töökoosolekutest, siis ka see asjaolu näitab, et faktiliselt oli ta tööle asudes üle võtnud kaitsekohustuse. Süüdistaja hinnangul kinnitab kaitsekohustuse ülevõtmist O. R. , sest kohtus ristküsitluse käigus ta avaldas, et alltöövõtjal on kohustus tööohutuse alal. Samuti leiab prokurör, et OÜ S. tegi objektil reaalselt töid, kusjuures tulenevalt tunnistaja A. P. ütlustele olid nii tema ise kui ka I. M. antud objektil OÜ S. töölised. Prokurör leiab, et hiljemalt sel hetkel, kui O. R. OÜ-ga S. juba XXX objektil töid teostas, pidi talle olema arusaadav, et ta vastutab ka tööohutuse eest. Kokkuvõtlikult leiab prokurör, et O. R. i eelnev koostöö AS-ga T. E. , ehitussektoris valitsevad trendid ning loogiline analüüs võimaldavad väita, et kaitsekohustuse üleminek pidi olema alltöövõtulepingu sõlmimise kokkuleppe üheks osaks. Kohus ei saa jätta märkimata, et asjaolu, kas A. P. tegutses konkreetsel objektil OÜ S. töötajana või tegi läbi oma firma alltöövõttu, ei kinnitaks ega lükkaks ümber O. R. i poolt kaitsekohustuse võtmist või mittevõtmist. Kaitsja on kaitsekohustuse faktilise ülemineku osas diametraalselt teisel seisukohal. Asjaolu, et AS T. E. säilitas endiselt peatöövõtjana kaitsekohustused, kinnitavad kaitsja arvates tunnistajate J. J. i ja Ü. J.i ütlused, mille kohaselt andis J. J. veel natuke aega enne tööõnnetuse toimumist kaevikus töötanud A. P. le tööohutusalase korralduse. See näitab, et AS T. E. pidas ennast endiselt nö. garandikohustuslaseks. Kaitsekohustuste faktilist üleminekut ei saa tuletada ka töönõupidamiste protokollidest, kuna need on O. R. i ja teiste osaliste poolt allkirjastamata ja O. R. i kinnitusel osales ta vaid 22.10.2012 nõupidamisel. Tunnistaja Ü. J. i ütluste kohaselt nendel koosolekutel tööohutusnõuetest küll teatud määral räägiti, aga mitte süvitsi. Kaitsja arvamuse kohaselt ei kinnita mitte ükski kriminaalasjas kogutud tõend, et OÜ S. oleks tööle asumisel või mõnel hilisemal ajal võtnud kaitsekohustuse faktiliselt või käitumuslikult üle. Kohus on seisukohal, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et AS-ilt T. E. läks kaitsekohustus faktiliselt või käitumuslikult OÜ-le S. üle. Tõendamist on pigem leidnud vastupidised asjaolud. Tunnistaja J. J. vastas prokuröri küsimusele, et lepingu lisad sisaldasid ka tööohutust puudutavat punkti. Samas on kriminaalasjas tuvastatud, et 03.09.2012 ei vahetanud AS T. E. ja OÜ S. mingeid kirjalikke dokumente. Tunnistaja avaldas, et tema usub, et O. R. pidi teadma, et tema on objektil tööohutuse eest vastutav isik. Tunnistaja kinnitas, et tema ja Ü. J. sõlmisid OÜ-ga S. suulise kokkuleppe alltöövõtu osas. Tunnistaja sõnul kinnitas tema hinnapunkti ja Ü. J. tegi lõppkokkuvõtte lepingu osas. Tunnistaja Ü. J. i ütluste kohaselt sõlmiti 2012 suvel kokkulepe OÜ-ga S. tööde teostamiseks nädalpoolteist enne OÜ S. poolt tööde teostama asumist. Kokkuleppe sõlmimine toimus telefoni teel. Kokku lepiti, et OÜ S. teostab töid vastavalt hinnapakkumisele, kuid, et ümberprojekteerimise tõttu tuleb ilmselt ka hinnamuutus. Tunnistajal oli arusaamine, et kuni lepingu füüsilise sõlmimiseni täidab OÜ S. ülesandeid vastavalt eelnevalt AS T. E. ja OÜ S. vahel sõlmitud lepingutele. Tunnistaja avaldas, et üldise objekti tööohutuse, heakorra ja kogu objekti eest vastutas tema ja tema alluvuses töötanud J. J.. O. R. on eitanud objektil tööle asumisel kaitsekohustuse ülevõtmist, kinnitades, et 2012 septembris tööle asudes sõlmis ta Ü. J. iga suulise kokkuleppe teostatavate tööde hinna ja tööde valmimise tähtaja osas. 10 Isiku süüditunnistamine saab põhineda tõenditel, mis kinnitavad süüteokoosseisu asjaolusid. O. R. i süüdistatakse töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramises tegevusetusega. Riigikohus on käesolevat süüdistust menetledes rõhutanud, et O. R. i vastutusele võtmine sõltub eeskätt AS-i T. E. ja OÜ S. vahelise kokkuleppe sisust. Kokkuleppe sisu saab hinnata kokkulepet sõlminud isikute ütluste, samuti muude tõendite põhjal, mis saavad anda informatsiooni konkreetse kokkuleppe konkreetsete asjaolude kohta. Kohus on seisukohal, et prokuratuur on oma süüdistuse selles osas rajanud valdavalt tunnistajate Ü. J. i ja J. J. i poolt avaldatud arvamustele, mis on esitatud eelduste vormis. Mõlemad on eeldanud, et kuna O. R. oli teinud varem alltöövõttu AS-ile T. E. , siis pidi ta teadlik olema nii standardlepingute sisust kui ka tööohutusalaste kohustuse kaasnemisest lepingu sõlmimisega. Kohus leiab, et asjaolu, et üks või teine tunnistaja midagi eeldab või arvab, ei saa olla piisav selleks, et isik kuriteo toimepanemises süüd tunnistada. Süüdi tunnistamiseks on vaja tõendada olulised faktilised asjaolud ja konkreetsel juhul just kaitsekohustuse faktiline või käitumuslik üleminek OÜ-le S. . Kaitsekohustuse faktiline või käitumuslik ülevõtmine peab olema arusaadav nii ülevõtjale endale kui ka kõrvalistele isikutele (alltöövõtjatele, töötajatele). Käesoleval juhul on tõendatud, et J. J. tegi vahetult enne tööõnnetuse toimumist kaevikus töötanud A. P. le märkuse, mis puudutas ebaõiget kraavi kallet ja asjaolu, et kraavi kaevanud isikud ei kandnud kiivrit. O. R. ile sellist informatsiooni edastatud pole. Tõendatud on asjaolu, et O. R. ile ei olnud tutvustatud ehitustööde tööohutusplaani, ehitusobjekti töösisekorraeeskirju ja sellega seotud dokumente. Tööohutusplaani mittetutvustamine on tõendatud sellega, et juhendatud objektijuhtide lehel puudub O. R. i sellekohane allkiri (kd II tl 46), samuti pole ükski tunnistaja vastupidist väitnud. Seega pole käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist, et AS T. E. oleks OÜ-le S. alltöövõtulepingut sõlmides faktiliselt või käitumuslikult kaitsekohustuse üle andnud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus süüstada O. R. i Tartus XXX objektil töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramises ja ta tuleb KarS § 197 lg 2 järgi õigeks mõista. Kohus peab aga vajalikuks võtta seisukoha selle kohta, kas A. P. ja I. M. said olla OÜ S. töötajad nagu neid on käsitlenud prokurör. Prokurör leiab, et O. R. i väited nagu A. P. firma ja I.M. firma oleks olnud tema alltöövõtjad, on vale. Kohus ei mõista, milliste tõendite alusel peab prokurör A. P. d ja I. M. a ning M. L. i OÜ S. töötajateks. Sellised tõendeid, mis kinnitaksid viimati nimetatud isikute töösuhet OÜ-ga S. , kriminaalasjas kogutud ei ole. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt on üksteisele esitatud arvete põhjal tuvastatav võlaõiguslik suhe ettevõtete OÜ S. ja OÜ A. G. ning OÜ A. G. ja OÜ A. E. vahel. Kriminaalasjas on kaitsja esitanud kohtule arved OÜ A. E. OÜ ja OÜ A. G. vahel (kd III tl 1-4), OÜ A. G. OÜ Swedbank konto väljavõte 01.08.-01.12.2012 (kd III tl 5-11), AlSan Grupp OÜ 2012 majandusaasta aruanne (kd III tl 12-25), OÜ A. E. 2012 majandusaasta aruanne (kd III tl 26-42), A. G. OÜ arved S. OÜ-le (kd III tl 43-80), S. OÜ Swedbank konto filtreeritud väljavõte 01.01.-31.12 2012 (kd III tl 8182), A. P. (A. G.OÜ) ja O. R. i (S. OÜ) elektrooniline kirjavahetus ( kd III tl 83-121). Tõendid kinnitavad, et OÜ S. tellis alltöövõtu korras tööd OÜ-lt A. G., materjalide tarnimise ülesanne jäi OÜ-le S. , samuti kopateenuse tellimine. Tunnistaja Ü. J. on samuti kinnitanud, et A. P. (OÜ A. G. juhatuse liige) tegutses objektil alltöövõtjana ja see oli peatöövõtjale teada. Kohtule esitatud tõendite alusel saab teha järelduse, et OÜ S. ja OÜ A. G. seob pikem ärialane koostöö nii sise- kui välistrasside ehitamisel, seda mitmete aastate vältel ja erinevatel ehitusobjektidel. Sealhulgas oli OÜ A. G. esitanud arveid XXX tn objektiga seoses ja OÜ S. oli nende eest ka tasunud. OÜ A. G. 2012 majandusaasta aruande kohaselt moodustas aastal 2012 OÜ A. G. müügitulu 59 116 11 eurot ja brutokasumiks kujunes 31 625 eurot. Tegevusalana on aruandes eraldi välja toodud „Veetorustiku ja sanitaarseadmete paigaldus". Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas 3-1-1-109-15 punktis 110 märkinud: „Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. septembri
21. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 15 ja
22. detsembri
23. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. veebruari
25. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Sama kohtuotsuse punktis 111 leiab kriminaalkolleegium, et :“Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Kohtu arvamuse kohaselt ei ole usutav, et A. P. , kes on mitme aasta vältel teostanud analoogilisi töid OÜ-le S. alltöövõtu korras, asus sel konkreetsel objektil tööle OÜ S. lihttöölisena. Selline väide ei ole eelnevalt analüüsitud arvete ja kirjavahetuse põhjal usaldusväärne. O. R. i ütluste kohaselt oli OÜ-l A. G. omakorda tööde teostamisel alltöövõtt OÜ-ga A.. Tunnistaja I. M. on seda eitanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaks aluse tuvastada, millised olid OÜ A. G. ja I. M. omavahelised suhted. Kohus peab vajalikuks veel ära märkida järgmist. M. L. kandis tööõnnetuse päeval „A.“ logoga märgistatu tööjoppi. Tunnistajate I. M., K. A. u ja kannatanu A. S. u ütluste kohaselt töötas ta OÜ-s A. E. ja tema ülemuseks oli I. M. . I. M. viis kokkuleppel A. P. ga M. L. i 22.10.2012 XXX objektile. Tunnistajate ütluste kohaselt M. L. il isiklikku töökiivrit ei olnud. Tunnistaja J. J. i ütluste kohaselt olid objektil kiivrid olemas, seega oli kaevetöid alustades võimalik ka kiiver saada. I. M. ütluste kohaselt oli ka tema objektil OÜ S. töötaja ja tal polnud alltöövõtulepingut A. P. ga. Kohtu arvamuse kohaselt ei ole I. M. sellekohased ütlused usaldusväärsed samadel põhjustel, mis on kajastatud A. P. ütluste usaldusväärsuse hindamisel. O. R. i ja I. M. vahel töösuhte sõlmimise kohta tõendid puuduvad. Lisaks on kohtule teada asjaolu, et I. M. on lõpetanud 2010 Maaülikooli maaehituse eriala (kd III tl 131-145), mis omakorda kinnitab asjaolu, et tegemist oli oma eriala tundma pidanud isikuga, mitte lihttöölisega. V Kannatanu A. S. u ütluste kohaselt oli tema venna M. L. i tööandjaks OÜ A. E. ja ülemuseks I. M. . Venna tööriieteks olid püksid, jope, saapad, kusjuures jopel oli A. firma logo. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi summas 1583 eurot. Nõue koosneb kuludest, mis on seotud M. L. i matustega. KrMS § 310 lg 2 sätestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuivõrd 12 kohus on käesolevas kriminaalasjas teinud õigeksmõistva kohtuotsuse, siis tuleb A. S. u hagi jätta läbi vaatamata. VI KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades seadustiku § 182 sätestatud erandeid. O. R. i kaitsja vandeadvokaat Rene Varul esitas kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks õigeksmõistva kohtuotsuse korral. Kaitsja taotleb Eesti Vabariigilt O. R. i kasuks seoses kaitsja õigusabiga kantud menetluskulude hüvitamist summas 8151 eurot. Kohus leiab, et KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes on tegemist mõistliku suurusega kaitsjatasuga ja see summa tuleb O. R. ile KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada. Ülejäänud menetluskulud jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 13