Obsah (5)

§ 657§ 543§ 534§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 05.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-14650 Kohtuasi Sihtas

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab

§ 543

lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise 4 2-24-14650 määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 29.10.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. 12.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause).

1. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st
2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Avaldaja täpsustas 01.11.2024, et tegemist oli esialgse diagnoosiga ning kliiniline diagnoos on paranoidne skisofreenia – jälgimisperiood vähem kui 1 aasta (RHK-10 F20.09). Puudutatud isikul esinesid kuulmismeelepetted, mis ähvardasid teda tappa ning temalt perekonna ja isiklikud asjad ära võtta. Samuti olid puudutatud isikul paranoidsed luulumõtted lastekaitsetöötajatest ja politseinikest, kes teda kodus kaamerate ja mikrofonidega jälgivad. Psühhiaatriahaiglas avaldas puudutatud isik, et ta kuuleb naabrite hääli, mis ähvardavad nii puudutatud isikut kui ka tema lapsi tappa. Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund ka 01.10.2024 oluliselt paranenud, ta oli ärev ja pinges ning varjas oma psühhootilisi elamusi. Puudutatud isik eitas kõike varem öeldut. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest, avaldaja vastusest määruskaebusele ja 01.11.2024 seisukohast nähtub, et puudutatud isik oli 5 2-24-14650 ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Puudutatud isikul esinesid psühhoosielamused, mis seisnesid puudutatud isikut ja tema lähedasi ähvardavates kuulmismeelepetetes ja kahtluses, et politsei, lastekaitse ja naabrid soovivad puudutatud isikut kahjustada. Kuivõrd puudutatud isik tunnetas ohtu endale ja lähedastele, esines reaalne oht, et puudutatud isik käitub ebaadekvaatselt, sh agressiivselt enda ja laste elu kaitsmiseks. Psühhiaatriakliiniku valvearst tõi esile, et psühhoosielamustest hõivatud lapsevanem ei suuda tagada lastele turvalist ja arengut soodustavat keskkonda, mistõttu võis esineda oht puudutatud isikut ümbritsevatele, eelkõige tema lastele. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Asja materjalidest nähtuvalt puudus puudutatud isikul haiguselamuste suhtes kriitika, ta eitas meelepetteliste elamuste esinemist, keeldus haiglaravile jäämast ja ei pidanud psühhoosivastaste ravimite võtmist vajalikuks. Kuna puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
3. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Avaldaja määruskaebuse vastusest nähtuvalt eitas puudutatud isik jätkuvalt tal esinenud haiguselamusi ja haiglaravivajadust ning vajadust võtta psühhoosivastast ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas üritanud ravimite võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud ka haiglas viibides ravimite võtmist vältida, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Lisaks ei oleks olnud väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral oleks puudutatud isik võinud jätta ravimid võtmata, mis toonuks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

20.

§ 543lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) 6