KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9137 Kohtuasi Ro

) § 101 lg 1 p 4), kuid hageja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ajutised majanduslikud raskused ei andnud alust leping üles öelda. Lepingut sai korraliselt üles öelda p 3.3 alusel. Lepingu erakorralise ülesütlemise alus tulenes

§-st

1. Lepingu p 3.2 andis kostjale õiguse leping erakorraliselt üles öelda, kui kostja järgib selles toodud tingimusi. Kostja ülesütlemisavaldus on toimetu ning leping lõppes tähtaja saabumisega. Hageja nõue ei ole käsitatav leppetrahvina. Hageja ei nõua kahju hüvitamist, 2 2-20-9137 vaid lepingu täitmist. Hageja nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Viivise vähendamiseks puudub alus. Kostja vastuväited
2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 3.
3. Kostja vastuväidete kohaselt sundis COVID-19 pandeemia teda tegema ulatuslikke kulude kokkuhoiule suunatud ümberkorraldusi oma tegevuses, et vältida püsivat maksejõuetust. Kostja käive on oluliselt langenud. Lepingu ülesütlemine oli paratamatu. Kostja on hagejale tasunud kõigi osutatud teenuste eest, sh tasus kostja 14.09.2020 hagejale
4. a märtsi tööde eest. 3.
5. Hageja nõue on liigkasuvõtlik – hageja nõue ületab lepingu alusel makstud tasu kolm korda. Hagejale ei tekkinud lepingu ülesütlemisest kahju ega muid negatiivseid tagajärgi. Hageja nõue on sisuliselt leppetrahvi nõue. Kostja palub leppetrahvi vähendamist nullini. 3.
6. Kostja hüvitamiskohustuse hageja ees välistab ka lepingu p 10.1 (vääramatu jõud). Kostjal ei olnud mõistlikult võimalik ette näha ega vältida pandeemia põhjustatud tagajärgi ega sellest tingitud takistusi lepingu täitmisel. Lepingu p-st 10.1 tulenes alus see erakorraliselt üles öelda. 3.
7. Lepingu ülesütlemist puudutavad kokkulepped on vastuolus seaduse, sh hea usu põhimõttega. Kui kostja peaks hagejale maksma tasu ilma, et hageja kostjale teenust osutaks, tähendaks see seda, et sisuliselt on kostja ülesütlemise õigus välistatud. 3.
8. Kostja taotleb ka viivise vähendamist. Maakohtu otsus ja põhjendused
9. Harju Maakohus rahuldas 15.02.2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 16 650 eurot ja viivise 316,63 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. 4.
10. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 08.12.2019 konsultatsioonilepingu, mille p-de 1 ja 5.1 kohaselt tuli hagejal konsultandina osutada kostjale järgmisi teenuseid: kirjutada kord kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kord kuus artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga ning kord nädalas blogi artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga tasuga 1850 eurot kuus. Lepingu p 3 järgi on lepingu tähtajaks 12 kuud lepingu jõustumise kuupäevast. Kumbki pool võib lepingu 12-kuu pikkuse miinimumtähtaja lõpus üles öelda, teavitades sellest kirjalikult 30 päeva ette. Vastavalt lepingu p-le 12 kohaldatakse sellele Eesti materiaalõigust. Kostja teavitas 03.04.2020 kirjaga hagejat lepingu lõpetamisest suutmatuse tõttu oma kohustusi lähitulevikus täita ülemaailmse COVID-19 pandeemia mõjude tõttu tema äritegevusele, viidates seejuures lepingu p-dele 4.2 ja
11. 4.
12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib tellija töövõtulepingu

§ 655lg 1 järgi igal ajal üles öelda.

Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. 3 2-20-9137 4.

1. Lepingu p 3.2 kohaselt, kui kostja ütleb lepingu üles enne miinimumtähtaja lõppemist, siis on hagejal õigus täielikule kompensatsioonile vastavalt p-le 4.1, korrutatuna miinimumtähtaja lõpuni jäänud kuude arvuga. Lepingu p 10 järgi ei vastuta pool teise poole poolt kantud kahju eest, mis tuleneb poole kohustuste täitmise hilinemisest või takistusest poolest mitteoleneval põhjusel, mida pool ei saanud ega saa mõistlikult vältida. 4.
2. Ainuüksi COVID-19 viiruse levik ei ole käsitatav sellise vääramatu jõuna, millest saaks järeldada, et kostjal oli alus lepingu lõpetamiseks. See välistab

§ 97lg 1 kohaldamise.

Ehkki COVID-19 viiruse leviku tõttu tuli tarvitusele võtta meetmeid selle levimise takistamiseks ning see tõi endaga kaasa ajutisi piiranguid ja ebamugavusi, siis ei saa seda pidada mõjuvaks põhjuseks, mis takistanuks kostjal lepingu täitmisega jätkata. Kooskõlas

§ 76lg-ga 1 tuleb sõlmitud lepingut täita.

4.5. Vääramatu jõu esinemisel ei vastuta võlgnik oma rikkumise eest (

§ 103lg 1), kuid vääramatu jõud ei ole lepingu lõpetamise aluseks.

Kostja ei ole tõendanud rikkumise vabandatavust. 4.

1. Ainuüksi maksustatava käibe vähenemine
2. a teises kvartalis, ei saa olla aluseks lepingu lõpetamiseks.
3. a kolmandas kvartalis on kostja maksustatav käive samuti vähenenud, kuid sellele vaatamata suurenes kostja töötajate arv. Alates
4. a neljandast kvartalist on kostja maksustatav käive pidevalt kasvanud. Kostja ei ole tõendanud, et lepingu aluseks olnud asjaolud oleksid oluliselt muutunud ja olemasolevatel tingimustel lepingu täitmise jätkamine oleks kostja jaoks toonud kaasa äärmiselt ebamõistlikke tagajärgi. 4.
5. Kokkuvõttes ei olnud COVID-19 pandeemia mõjuvaks põhjuseks, mis takistanuks kostjal lepingu täitmist jätkata. Seega ei olnud kostjal alust lepingut p-de 4.2 ja 10 alusel üles öelda. Leping ei lõppenud kostja 03.04.2020 tehtud tahteavaldusega ning see on toimetu. Hagejal on

§ 76lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt kokkulepitud tasu maksmist.

Lepingu täitmise nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Seda enam, et pooled pidasid enne lepingu sõlmimist läbirääkimisi lepingutasu, tähtaja ja lepingu lõpetamise tingimuste üle. Lepingu sõlmimise vabadus võimaldab igaühel endal otsustada kas, kellega, mis tingimustel ja sisuga leping sõlmida. 4.8. Kuna pooled ei leppinud kokku leppetrahvis, ei ole kostja viited selle vähendamisele

§ 162lg 1 järgi asjakohased.

4.9. Kuna maakohus rahuldas hageja tasunõude, siis tuleb kostjalt välja mõista ka viivis alates 04.04.2020

§ 113lg-s 1 toodud määras 294,79 eurot.

Viivise vähendamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. 5.
2. Apellatsioonkaebuse peamiste väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 637

lg-t 3 ning

§ 76

lg-id 1 ja 2, kui leidis, et kostja on kohustatud hagejale maksma kokkulepitud tasu ka perioodi eest, millal hageja ei ole kokkulepitud töid teinud. Lepingu p 3.2 ei reguleeri mitte lepingujärgse tasu maksmist, vaid leppetrahvi tasumise kohustust, kui leping lõpeb ennetähtaegselt. Kostja ei öelnud lepingut üles p 3.2, vaid p 4.2 alapunkti (ii) alusel. Kui leping oligi kehtiv, nagu maakohus leidis, siis ei saanud hagejal olla nõuet lepingu 4 2-20-9137 p 3.2 alusel. Kuna hageja pole töid teinud, siis ei ole hagejal kostja vastu ka tasunõuet. Hageja ei ole kostjale ka arveid esitanud. 5.2. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ning

§ 6lg-id 1 ja 2.

Hageja ei ole nõuet esitanud heauskselt, sest hageja ei teinud lepingu alusel rohkem sooritusi. Hageja kasutab ära kostja rasket olukorda ja sisuliselt rikastub kostja arvelt. Lepingu lõpetamine ei tekitanud hagejale ka kahju. Kostja toimis majandusraskustes olles hageja huve parimal viisil arvesse võttes. Lepinguvabaduse põhimõte ei ole piiramatu. 5.3. Maakohus rikkus tõendite hindamise nõudeid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1), jättes tuvastamata, et kostja ütles lepingu 03.04.2020 erakorraliselt üles või et kostja õigus leping üles öelda tuleneb lisaks lepingu p-le 4.2 ka

§ 196

lg-st 1, alternatiivselt lepingu p-st 3.2 või

§ 655lg-st 1.

Otsus on ka vastuoluline, sest otsuse p-s 33 leidis maakohus, et pooled vaidle selle üle, et kostja lõpetas lepingu 03.04.2020. See, et kostja majandustegevuse senisel kujul jätkamine muutus võimatuks, vastas lepingu p 4.2 alapunktis (ii) toodud alusele, mis võimaldas lepingu üles öelda ühe poole maksejõuetuks muutumisega. Kostja ei oleks lepingu täitmisega toime tulnud ega suutnud majandustegevusega jätkata. Kostja käive oli kiires languses. Samuti jätsid kostja enda lepingupartnerid kostja ees kohustused täitmata. Maakohus oleks pidanud kontrollima lepingu ülesütlemise kehtivust ka

§ 196

lg 1 järgi, sest lepingus ei ole piiratud lepingu ülesütlemist seadusest tulenevatel alustel. Kui

§ 196

lg 1 ei kohaldu, siis pidi kohus kontrollima lepingu ülesütlemist

§ 655järgi.

Töövõtjal on

§ 655

alusel ülesütlemise korral õigus nõuda kokkulepitud tasu, kuid arvesse tuleb võtta tasunõuet vähendavaid asjaolusid, st seda, kas töövõtja sai oma tööjõudu rakendada teisel viisil. 5.4. Hageja nõue on käsitatav leppetrahvi nõudena. Lepingu p 3.2 näeb ette, et juhul kui kostja rikub kohustust (s.o ei täida lepingut tähtaja lõpuni), on ta kohustatud hagejale maksma rahasumma, mis vastab kokkulepitud tasule lepinguperioodi lõpuni. Leppetrahvi vähendamiseks esineb

§ 162

lg-st 1, alternatiivselt

§ 655lg-st 1, tulenev alus.

Leppetrahv ületab kolmekordselt lepingu alusel tegelikult osutatud teenuste eest tasutud summat. Hagejale ei tekkinud lepingu lõpetamisega mistahes kahju. Läbirääkimistel pakkus hageja kostjale nii kuuekuulist kui ka 12-kuulist lepingut. Hageja oli valmis sõlmima ka lühema perioodiga lepingu, kui kostja maksab hagejale kõrgemat kuutasu. Kuuekuulise ja 12kuulise lepingu kuutasu hinnavahe oli 1750 – 1580 = 170 eurot. Järelikult soovis hageja iga kuu kohta, mille võrra lepingu tähtaega lühendati, lisatasu 170 ÷ 6 = 28,33 eurot, mis 1750 eurost moodustab 28,33 ÷ 1750 × 100 = 1,62%. Seega, kui tegelikkuses kestis hageja ja kostja vaheline leping 12 kuu asemel kolm kuud ehk üheksa kuud ettenähtust vähem, siis läbirääkimisi arvestades oleks hageja olnud valmis nõustuma kuutasuga 1850 + (9 × 1,62%) = 2119,73 eurot. Kuutasude vahe on 2119,73 – 1850 = 269,73 eurot. Kolmekuulise perioodi peale oleks hageja sellisel juhul saanud täiendavat tasu summas 809,19 eurot. Kolmekuulise perioodi eest eelnimetatud kõrgema kuutasu saamata jäämine oleks maksimaalne kahju, mis hagejale oleks saanud tekkida. Hageja nõutav leppetrahv ületab seda 20-kordselt. 5.

1. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, ei saa hagejal olla kostja vastu ka viivisenõuet. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 5 2-20-9137 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
4. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud osas, milles hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja kanda (s.o resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega hageja nõue kostja vastu jäi rahuldamata 1850 euro ulatuses (resolutsiooni p 3).
5. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu (kompensatsiooni) selle eest, et kostja soovis öelda lepingu üles enne selle miinimumtähtaega. Sealhulgas vaidlevad pooled selle üle, kas ja millisel alusel oli kostjal õigus leping üles öelda ning kas hageja kompensatsiooni nõue on käsitatav lepingujärgse tasu, leppetrahvi või mõne muu nõudena. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lg-st 1 lähtudes aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud.
6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu kvalifikatsiooniga, mille järgi maakohus pidas hageja nõude õiguslikuks aluseks töövõtulepingut (

§ 635lg 1).

Otsus on selles osas ka ebapiisavalt põhjendatud, sest otsusest ei selgu, miks maakohus pidas lepingut töövõtulepinguks (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Lepingu õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas

§-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (RKTKo 28.10.2020, 2-17-17756/159, p 15 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut käsitada käsunduslepinguna

§ 619lg 1 järgi.

10.1. Lepingu p 1.1 kohaselt pidi hageja kostjale kirjutama kord kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kord kuus artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga, ning kord nädalas blogi artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga (tõlge tl 19). Tegemist oli igakuiste sisuloome ja turundustekstide kirjutamisega veebi (tl 97, p 4). 10.2.

§ 619

järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kuigi nii töövõtuleping kui ka käsundusleping on teenuse osutamise lepingud, vastab leping, mille sisuks on teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine,

§-s 619 sätestatud käsunduslepingu mõistele. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb lepingust selgelt, et lepingu sisuks oli teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine. Seega oli poolte vahel käsundussuhe. 11. Lepingu ebaõige kvalifitseerimise tõttu tuvastas maakohus ebaõigesti ka lepingu ülesütlemise aluse, s.o

§ 655lg 1.

Kostja väljendas 03.04.2020 avalduses tahet leping üles öelda, märkides, et ülemaailmse COVID-19 pandeemia tõttu ei suuda ta lähitulevikus oma kohustusi täita (tõlge tl 25). Ringkonnakohtu hinnangul ütles kostja lepingu p 3.2 alusel korraliselt üles. 11.1.

§ 29

lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, 6 2-20-9137 tõlgendatakse lepingut

§ 29

lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest (RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960/54, p 12.1).

§ 29

lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. 11.

1. Pooled on lepingus eristanud ülesande tühistamist (inglise keeles Cancellation of Assignment – tl 4 pöördel ja 19 pöördel, p 3) ning lepingu lõpetamist (inglise keeles Termination – tl 4 pöördel ja 19 pöördel, p 4). Vastavalt on pooled leppinud kokku ka lepingu korralise ülesütlemise õiguses (tõlge tl 19 pöördel, p 3 alapunktid), ning lepingu erakorralise ülesütlemise alustes (tõlge tl 19 pöördel, p 4.2). 11.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei olnud alust öelda lepingut erakorraliselt üles lepingu p 4.2 alapunkti ii) alusel. Osundatud säte andis kostjale õiguse leping koheselt lõpetada, kui pool läheb pankrotti, likvideerimisele, alustatakse menetlust ettevõtte ümberkorraldamiseks ja/või kui ilmneb, et üks pool on enam kui 30 päeva maksejõuetu (tõlge tl 19 pöördel). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole pankrotis ega likvideerimisel, samuti ei ole alustatud menetlust kostja ümberkorraldamiseks. Ainuüksi see, et kostja käive vähenes
3. a I ja II kvartalis (tl 97, p 4 ja tl 102), ei anna alust pidada kostjat maksejõuetuks. Muid asjaolusid ei ole kostja esile toonud. 11.
4. Lepingu p 3.2 kohaselt, juhul kui Nexd ütleb lepingu üles enne miinimumtähtaja lõppemist, siis on Konsultandil õigus täielikule kompensatsioonile vastavalt punktile 4.1, korrutatuna miinimumtähtaja lõpuni jäänud kuude arvuga (tõlge tl 19 pöördel). Hageja on selgitanud, et lepingu p-s 3.2 on p 5.1 asemel ekslikult viidatud lepingu p-le 4.1 (tl 109, p 7, teine lõik). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohtu hinnangul tulenes kostjale lepingu p-st 3.2 õigus leping korraliselt üles öelda (TsÜS § 75,

§ 29lg 1 ning lg 5 p-d 1 ja 4).

Sellel seisukohal oli hageja ka hagiavalduses (tl 1 pöördel, p 5), kuigi on maakohtu menetluses olnud ka arvamusel, et ainus lepingu ülesütlemise alus sai tuleneda

§-st 631 (tl 108, p 4). Hageja seisukoht ei ole aga põhjendatud. Lepingu p-l 3.2 puuduks sisu, kui sellest ei tuleneks lepingu korralise ülesütlemise õigust. Seejuures reguleerivad lepingu p-d 3.1 ja 3.3 p-s 3.2 toodust erinevaid olukordi. Lepingu p 3.1 kohaselt on õigus leping üles öelda 90-päevase etteteatamise tähtajaga, millisel juhul on kostjal ka kohustus maksta hagejale kompensatsiooni (tõlge tl 19 pöördel). Lepingu p 3.3 reguleerib koostoimes p-ga 4.1 aga lepingu ülesütlemist olukorras, kus pool ei soovi, et leping muutuks tähtajatuks. Kuna

§ 631

on dispositiivne säte (

III

§ 630

lg 3), ei ole tavapäratu, et pooled leppisid selleks puhuks kokku kompensatsiooni maksmise. Lepingu sõlmimisele eelnenud kirjavahetuses on hageja selgelt väljendanud, et ma ei saa nõustuda 90- päevase väljaastumise klausliga ilma ühegi põhjuseta, kuna hind mida me pakkusime on 12-kuuks lukustatud leping, mis kujutab endast meiepoolset pühendumist seoses ressurssidega ning teatavat kindlust seoses pikaajalise partnerlusega (Davide Rosamilia 28.11.2019 kell 11.44 saadetud e-kiri – tõlge tl 24). E-kiri kinnitab, et pooled arutasid lepingu korralise ülesütlemisõiguse üle ning lepingu ülesütlemine 90-päevase etteteatamise tähtajaga ei olnud hagejale vastuvõetav. Lepingu sõlmimine selles toodud tingimusel on loogiline jätk lepingueelselt poolte vahel arutatule. 7 2-20-9137 11.

1. Ringkonnakohtu hinnangul sätestas leping ülesütlemise alused ammendavalt. Pooled leppisid kokku lepingu korralise ja erakorralise ülesütlemise alustes ning reguleerisid detailselt nendega kaasnevad tagajärgi – seejuures on tagajärjed erinevad, sõltuvalt sellest, millisel alusel leping üles öeldakse (tõlge tl 19 pöördel, p-d 3 ja 4). Lepingu p 11.1 kohaselt moodustas leping kogu poolte vahelise kokkuleppe lepingu esemega seoses (tõlge tl 20). 11.
2. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vääramatu jõud ei ole õiguskaitsevahend ega üldjuhul ka ülesütlemise alus. Vääramatu jõud on vastuväide, mis välistab üksnes teatud õiguskaitsevahendite kohaldamise. Reeglina on vääramatu jõu mõju ajutine ega too kaasa lepingu täitmise võimatust. Kuigi lepingujärgse hinna või teenuse osutamise kulu vahekorra oluline muutumine võib kaasa tuua

§ 97

tuginemise võimaluse (st käsundisaajal on õigus nõuda lepingulise tasu suurendamist ning läbirääkimiste ebaõnnestumise korral leping üles öelda), ei ole kostja seda teinud. Kuna kostja ei ole asjaomaseid nõudeid esitanud, siis ei ole

§ 97lg 1 asja lahendamisel asjakohane.

12. Kuna pooled leppisid lepingu p-s 3.2 kokku, et kostjal tuleb lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel maksta hagejale tasu kõigi kuude eest, mis jäid lepingu tähtajast puudu (tõlge tl 19 pöördel), rahuldas maakohus hageja hagi 16 650 euro ja viivise osas põhjendatult. Lepingu p 3.2 järgi ei sõltunud tasu maksmine sellest, kas hageja jätkas teenuse osutamisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tasu (kompensatsiooni) näol ei olnud tegemist leppetrahviga, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Lepingu p-s 3.2 toodud tasu maksmise kohustus ei seondunud lepingu rikkumisega, mis on leppetrahvi olemuslik tunnus (

§ 158lg 1).

Lepingu p 3.2 garanteeris hagejale kokkulepitud tasu kuni lepingu miinimumtähtaja lõpuni. Seega ei vasta poolte lepingu p-s 3.2 sisalduv kokkulepe leppetrahvi tunnustele ja

§ 162kohaldamiseks ei ole alust.

Hageja väljendas kostjale lepingueelsetel läbirääkimistel selgelt, et pelgalt lepingu korralise ülesütlemise õiguse andmisega hageja ei nõustu ning et hagejal on huvi „12-kuuks lukustatud lepingu“ vastu (tõlge tl 24). Pooled pidasid lepingu tingimuste (sh tähtaja) üle läbirääkimisi, mistõttu ei saa lepingut pidada ka tüüptingimustega lepinguks (

§ 35lg 1). 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega (Ts

ÜS § 138 lg 1 ja

§ 6lg 2).

Hageja nõue vastab sellele, milles pooled lepingu p-s 3.2 kokku leppisid. Ainuüksi lepingust tuleneva õiguse maksmapanemine ei võimalda järeldada, et nõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja väited, et hageja soovis ära kasutada kostja rasket olukorda ja kuritarvitada lepingus toodud õigusi, ei ole põhjendatud.

1. Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
3. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. 8 2-20-9137 (allkirjastatud digitaalselt) 9