← Eesti

2-19-7707/43

Obsah (14)§ 174§ 176§ 663§ 657§ 659§ 456§ 463§ 662§ 238§ 654§ 457§ 175§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-7707 Tsivi

) § 174 lg-le 9 ja § 176 lg-le 6 ning märkis, et kostja I selgitas kohtule, et tema, aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingu vahel sõlmiti siinses tsiviilasjas tekkivate õigusabikulude kandmise kokkulepe, mille kohaselt kannavad nimetatud kolmandad isikud kostjale I tekkivad menetluskulud ning kostja I kasuks välja mõistetud kulud hüvitab kostja I kolmandatele isikutele. Kokkulepet kohustuse kohta kanda menetluskulud, kinnitasid nii pankrotihaldur Andrias Palmits kui ka kolmandad isikud. Kolmandad isikud esitasid kinnituse, mille kohaselt kostja I ei vabanenud siinses asjas jooksvate menetluskulude kandmisest seetõttu, et menetluskulud kandsid kolmandad isikud. Kostja I ja kolmandate isikute vahel oli kokkulepe, et menetluskulud, mis mõistetakse siinses asjas kostja I kasuks teistelt menetlusosalistelt välja, tuleb hüvitada. Seega on kinnitustega tõendatud, et kostja I ei vabanenud siinses asjas menetluskulude kandmisest. 4

(8)2-19-7707 Küll aga on kostja I menetluskulud põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Põhjendatud ei ole kostja I lepingulise esindaja vandeadvokaadi Carri Ginteri tunnitasu. Arvestades asja keerukust ja mahtu, pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatud tunnitasuks 230 eurot (käibemaksuta). Põhjendatud ei ole menetluskulude väljamõistmine
  1. novembri
  2. a (kirjavahetus kliendiga, info küsimine seoses Release Agreementi sõlmimise asjaoludega),
  3. novembri
  4. a (telefonikõne kliendiga seoses hagimaterjalide edastamisega),
  5. novembri
  6. a (kliendi dokumentide edastamine, kirjavahetus, kliendi küsimustele vastamine seoses DPR pankrotihalduri järelepärimisega) ja
  7. novembri
  8. a (telefonikõne kliendiga seoses kliendi seisukohaga. Kliendi seisukoha koostamine) toimingute eest, kuivõrd need ei ole seotud siinse tsiviilasjaga. Seega on kostja I esindajad teinud põhjendatult toiminguid 41 tunni ulatuses, esindajate tunnitasusid arvestades teeb see 6776,28 eurot. Lisaks on põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 50 eurot, riigilõivu maksmise teenustasu 0,1 eurot ja registriväljavõtete tasu 4 eurot. 10.
  9. Järgmisena hindas kohus kostjate II ja III menetluskulusid. Maakohus leidis, et kostjate II ja III lepingulise esindaja ajakulu ning tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud. Kokku on kostja II põhjendatud ja vajalik menetluskulu 50 eurot (riigilõiv) ja kostjal III 3043,75 eurot (riigilõiv 50 eurot + õigusabikulud 2993,75 eurot). 10.
  10. Vastavalt kostjate I, II ja III taotlustele märkis kohus määruses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  11. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kostja I taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, määras kostja I menetluskulude suuruseks kokku 6830,38 eurot ja mõistis selle koos viivisega hagejalt välja. Tühistatud osas palub hageja teha uue määruse, millega jätta kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata ja menetluskulud hagejalt välja mõistmata. 11.
  12. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohtu viide

§ 174lg-le 9 asjakohane.

Praegusel juhul ei ole probleem selles, et menetluskulusid kandsid kolmandad isikud, vaid vaidlus on selles, kas kostjal I on tekkinud menetluskulude hüvitamise kohustus. Kui kostjal I ei ole tekkinud kohustust menetluskulusid tasuda, siis ei ole saanud kolmandad isikud neid kostja I eest tasuda. Samuti ei saa haldurid nõuda vastaspoolelt kulude hüvitamist, kui neil endal polnud sellel hetkel kohustust kolmandatele isikutele midagi hüvitada. 11.2. Kostja I esitatud kinnitustest ei nähtu õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu. Maakohus on vääralt leidnud, et õigusabikulude kandmise kokkuleppe olemasolu on võimalik tuvastada e-kirjades antud kinnituste ja selgituste põhjal. Kulude kandmise kohustus pidi eksisteerima juba siis, kui kohtule vastav menetluskulude hüvitamise taotlus esitati.

§ 176

lg 6 mõte on võimaldada kohtul ja vastaspoolel selle kinnituse õigsust tõendite põhjal kontrollida. Seda maakohus ei järginud ja tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega. Alusdokumente, st lepingut ennast nägemata ei oleks maakohus seega tohtinud asuda seisukohale, et kostjal I on oma menetluskulude nimekirjades märgitud kulude hüvitamise kohustus kolmandate isikute ees. 11.3. Ka leidis maakohus vääralt, et e-kirjad kinnitavad suulist lepingut. Seda ei ole kostja I väitnud. Ka ei ole suuline vorm eluliselt usutav. Kostjal I tulnuks vastav leping tõendina esitada. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta hageja viite, et tagantjärele vormistatud 5

(8)2-19-7707 kinnitus ei saa tõendada suulise kokkuleppe olemasolu enne
  1. märtsi 2021, sest pankrotihaldurid on muutunud.
  2. Kostja I vaidleb määruskaebuse kohta esitatud seisukohas sellele vastu. Lisaks esitas kostja I uued tõendid. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tõendatud on kostja I kohustus hüvitada menetluskulud kolmandatele isikutele ja kulud kuuluvad seega hüvitamisele. Väär on hageja seisukoht, et õigusabikulude kandmise kokkuleppe olemasolu ei ole võimalik tuvastada e-kirjades antud kinnituste põhjal. Kinnituse tekst viitab selgelt, et kostjal I on kohustus hüvitada kolmandatele isikutele menetluskulud. Kokkuleppe poolte kinnitustest tuleneb üheselt, et kulud, mis mõistetakse teistelt menetlusosalistelt välja, tuleb kostjal I hüvitada kolmandatele isikutele. Arvestades, et kokkuleppele ei ole seadusega sätestatud kohustuslikku vorminõuet, võib lepingu sõlmida vabalt valitud vormis. Seejuures ei ole kokkuleppe olemasolu kinnitamise eelduseks, et tänased pankrotihaldurid oleksid olnud pankrotihaldurid ka kokkuleppe sõlmimise ajal, sest nende suhtes kehtivad ka varem sõlmitud kokkulepped. Ka ei ole määrav kokkuleppe sõlmimise aeg.
  3. Kostjad II ja III paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Kostjal I on tema eest menetluskulusid kandnud kolmandate isikutega kokkulepe, et kostja I hüvitab kolmandatele isikutele nende kantud menetluskulud kokkulepitud ulatuses. Menetluskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine on tõendatud kokkuleppe osapoolte antud kinnitustega.
  4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

  1. Tallinna Ringkonnakohus määras
  2. novembril 2024 hagejale tähtaja kostja I esitatud uute tõendite osas seisukoha esitamiseks (dtl 1130).
  3. Hageja esitas
  4. novembril 2024 seisukoha, milles muu hulgas leidis, et teises tsiviilasjas tehtud lahend, kus peeti kostja I ja kolmandate isikute kinnitusi piisavaks, ei ole siinses asjas siduv. Ka on hageja hinnangul kohtud teises asjas lahendanud menetluskulude küsimuse valesti (dtl-d 1132 ja 1133). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 18.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Määruskaebuses vaidlustab hageja määruse osas, millega maakohus kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldas. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus rahuldas kostjate II ja III menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Kostja I ei ole maakohtu määrust avalduse rahuldamata jäetud osas vaidlustanud. Seega on maakohtu määrus

§ 456

lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) alusel jõustunud osas, millega kostjate II ja III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldati ning kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäeti osaliselt rahuldamata. 6

(8)2-19-7707
  1. Kostja I esitas
  2. septembri
  3. a seisukohaga kaks uut tõendit: Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15826; Riigikohtu
  6. juuni
  7. a määrus määruskaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta samas tsiviilasjas. Vastavalt

§ 662lg-le 3 võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

Uusi asjaolusid ja tõendeid saavad määruskaebuse menetluses esitada ka teised menetlusosalised. Arvestades määruskaebuses esitatud väiteid, on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

20. Määruskaebemenetluses vaidlevad hageja ja kostja I jätkuvalt selle üle, kas kostjal I on tekkinud kohustus menetluskulud kolmandatele isikutele, s.o aktsiaseltsile Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingule hüvitada, kes need kostja I eest tasusid. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et kostja I ja menetluskulusid tasunud kolmandate isikute kinnitustega on tõendatud, et kostja I ei vabanenud siinses asjas menetluskulude kandmisest ning kostjal I on kohustus hüvitada kulud, mis tema kasuks teistelt menetlusosalistelt välja mõistetakse, aktsiaseltsile Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) alusel neid täies ulatuses ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 20.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus vaidluse sisust valesti aru saanud. Maakohus viitas

§ 174

lg-le 9 ja § 176 lg-le 6 ning selgitas, millistel tingimustel saab menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist olukorras, kus kulud on tema eest kandnud kolmas isik. Nii on maakohus asjakohaselt märkinud, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid sellisel juhul tuleb kohtul tuvastada, kas menetlusosalisel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. 20.2. Kolleegiumi hinnangul oli maakohtul võimalik esitatud kinnituste ja nende kohta antud selgituste alusel tuvastada õigusabikulude kandmise kokkuleppe olemasolu.

ega kohtupraktika ei näe ette, et hüvitamise kokkuleppe olemasolu saaks tõendada vaid (kirjaliku) kokkuleppe enda esitamisega. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et menetlusosalise ja kolmanda isiku vahelisele menetluskulude kandmise kokkuleppele ei ole ette nähtud vorminõudeid ega kokkuleppe sõlmimise ajalisi või sisulisi piiranguid. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud kinnitused piisavad ja kohtul puudub alus kahelda vastava kokkuleppe olemasolus. Ka hageja ise ei ole esitanud ühtegi sisulist põhjendust selle kohta, miks sellise kokkuleppe sõlmimises peaks kahtlema või miks see ei ole tõenäoline. 20.

  1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, nagu ei nähtuks maakohtule esitatud kinnitustest õigusabikulude tasumise kohustust. Nii aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus, Tuulaja Osaühingu kui ka pankrotihaldur Andrias Palmitsa kinnitustest (dtl-d 1026–1028) nähtub kostja I kohustus hüvitada aktsiaseltsile Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingule menetluskulud, mis mõistetakse kostja I kasuks teistelt menetlusosalistelt välja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse lahendamisel oluline, et hüvitamiskohustus hõlmab vaid menetluskulusid, mis kostja I kasuks teistelt menetlusosaliselt välja mõistetakse (vt ka TlnRnKo 01.01.2023, 2-18-6849, p 34). Riigikohus on selgitanud, et esindajakulude hüvitamiseks tuleb tuvastada nende kulude tasumise kohustus (RKTKm 09.11.2016, 3-2-1-102-16, p 13). Siinsel juhul on asjaosalised kinnitanud, et kostjal I on menetluskulude tasumise kohustus kolmandatele isikutele ning sellest tulenevalt ei saa kostja I menetluskulude hüvitist, mis kostja I kasuks välja mõistetakse, jätta endale. 20.
  2. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka muud määruskaebuse väited. Erinevalt hageja väidetust ei ole maakohus vaidlustatud määruses leidnud, et e-kirjad kinnitavad suulise kokkuleppe sõlmimist menetluskulude hüvitamise kohta. Maakohus on vaidlustatud määruse 7

(8)2-19-7707 p 12 kolmandas lõigus üksnes viidanud kohtupraktikale, kus on leitud, et menetluskulude hüvitamise kokkulepe võib olla ka suuline. Ka ei nõustu kolleegium hagejaga, et pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andrias Palmits ei saanud kinnitada kokkuleppe olemasolu kolmandate isikutega, sest nad nimetati aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) pankrotihalduriteks alles
  1. märtsil
  2. Uued pankrotihaldurid jätkasid endise pankrotihalduri tööd, kusjuures kehtima jäid endise pankrotihalduri sõlmitud kokkulepped. Määrusest, millega pankrotihaldurid nimetati (s.o Pärnu Maakohtu
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-14646, dtl-d 866–869), nähtub, et endisel pankrotihalduril tuli uutele pankrotihalduritele üle anda kogu tema valduses olev dokumentatsioon võlgniku kohta. Kui uutel pankrotihalduritel oli teadmine kõnealuse kokkuleppe olemasolust, siis said nad seda kohtule ka kinnitada. Samuti oli uutel pankrotihalduritel õigus ise uusi kokkuleppeid sõlmida (PankrS § 541 lg 1). 20.
  5. Kolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada ka seda, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-19-15826 kostja I menetluskulusid hinnates
  6. aprilli
  7. a määruse p-s 15 pidanud piisavaks kostja I ja samade kolmandate isikute, s.o aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingu, antud kinnitusi menetluskulude hüvitamise kokkuleppe kohta. Nimetatud lahend on jõustunud, sest Riigikohus keeldus
  8. juuni
  9. a määrusega selle peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest. Iseenesest nõustub kolleegium hagejaga selles, et

§ 457lg-st 1 tulenevalt ei ole tegemist kohtu jaoks siduva lahendiga.

Arvestades aga, et kostja I ja kolmandate isikute kinnitused on mõlemas menetluses samasisulised ning siinse asja hageja ja tsiviilasja nr 2-19-15826 vastaspoolte vastuväited on sarnased, on näe ringkonnakohus siiski põhjust asuda siinses asjas teistsugusele seisukohale. 21. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja maakohtu hinnangut kostja I menetluskulude vajalikkusele ja põhjendatusele. Ringkonnakohtule ka ei nähtu, et maakohus oleks õigusabiteenuse osutamisele kulunud aja hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on

§ 175

lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes kostja I lepinguliste esindajate toimingute ja neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata. 22. Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus vaidlustatud osas muutmata. 23.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 24. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 696

lg 1 teise lause ja § 178 lg 1 teise lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.