Obsah (7)

§ 657§ 533§ 536§ 537§ 654§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 15.10.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-10992 Kohtuasi Tallin

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus küsis 27.09.2024 avaldajalt määruskaebuse osas seisukohta ja palus psühhiaatriakliiniku psühhiaatritel esitada kinnitus, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse puudutatud isiku tahtest olenematu ravi vajaduse kohta.
2. Avaldaja esitas seisukoha, paludes määruskaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda.
3. Psühhiaatriakliinik esitas 08.10.2024 väljavõtted puudutatud isiku ravipäevikust, kinnitamaks arvamuse andnud psühhiaatrite arstlikku läbivaatust enne tahtevastase ravi pikendamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 11. Kohus menetleb

§ 533

lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st

1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire 5 2-24-10992 tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 1 1), avaldusele oli lisatud PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (

§ 536lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16).

Maakohus ei määranud ekspertiisi (

§ 537

lg 1), kuid arvestas vastavalt sama lõike viiendale lausele isikut isiklikult läbi vaadanud psühhiaatrite arvamust. Ringkonnakohus palus psühhiaatritel kinnitada, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse. Psühhiaatriakliinik esitas 08.10.2024 puudutatud isiku ravipäeviku väljavõtted, millest järeldub, et arvamuse andnud psühhiaatrid OD ja AP olid puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Puudutatud isik ei ole kaebuses väitnud, et nimetatud psühhiaatrid ei vaadanud teda isiklikult läbi. Seetõttu on maakohus õiguspäraselt arvestanud psühhiaatrite 16.08.2024 arvamust eksperdiarvamusena

§ 537lg 1 viienda laiuse järgi. Maakohus asus õigesti ka seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud Ps

AS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku määruskaebuse väide, et ta on vaimselt terve. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (RHK-10 järgi F20). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt sügavalt paranoiline, tema mõttekäik on rigiidne ja keskendunud talle tehtavale ülekohtule. Puudutatud isik on ärakuulamisel avaldanud, et süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse. Puudutatud isik eitab ja õigustab politseiga seonduvat episoodi, mille tagajärjel ta 18.07.2024 haiglasse toodi. Psühhiaatriakliinik on vastuses määruskaebusele lisaks märkinud, et puudutatud isikul esinevad laialdased ja süstematiseerinud paranoilise sisuga luulumõtted (süüdistab Eesti Vabariigi Valitsust, politseid ja riigikogulasi tema vastases vandenõus, pidevas tagakiusamises) ja ta on psühhoosielamustest juhitud (kirjutas süüdistavaid avaldusi erinevatesse riigiasutustesse enda tagakiusamise kohta; ründas prügiautojuhti terariistaga „enesekaitseks“ väites, et ta üritas patsienti „riigi korraldusel“ autoga alla ajades tappa; haiglasse toimetamisele avaldas vastupanu, õigustas oma käitumist, kuna hindas seda enda tahtliku kahjustamisena „riigi“ poolt). Puudutatud isik on asjas esitatud arvamustest nähtuvalt endiselt hõivatud psühhootilistest elamustest ning tema käitumine on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri arvamus küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete ja meelepetete 6 2-24-10992 tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu nii iseenda tervise ja toimetuleku kui ka teised isikud. Maakohus leidis põhjendatult psühhiaatrite arvamusele tuginedes, et puudutatud isiku käitumine on jätkuvalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mistõttu on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele aga haiguskriitika puudumise tõttu ka enese elule ja tervise. Puudutatud isik ähvardas vahetult enne hagilaravile toomist tänaval võõrast inimest matšeetega. Samuti ähvardas puudutatud isik haiglas nii politseinikke kui ka haiglapersonali. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et puudutatud isik ei ole võimeline enda ravivajadust adekvaatselt hindama ning vajaliku ravita jäämisel on tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosist ajendatud agressiivne käitumine süveneb. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-153662, p 14). Psühhiaatrite arvamuses on lisaks märgitud, et puudutatud isikule ordineeritud kombineeritud psühhoosivastane ravi on siiani olnud vaid osaliselt efektiivne ning puudutatud isik vajab pikaajalisemat jälgimist ja ravi. Varasemalt on puudutatud isikul äge psühhoos taandanud samuti alles pika ravikuuri järel. Toetusravi on puudutatud isik varem omaalgatuslikult katkestanud. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul puudub käesolevalt haiguskriitika ja puudutatud isik on varem ravi pooleli jätnud, ei ole tõenäoline ravi jätkamine väljaspool haiglat. Kuna käesolevalt ei ole puudutatud isiku ravi toonud veel soovitavaid tulemusi, on ravi jätkamine puudutatud isiku ohutuse tagamiseks vajalik. On alust arvata, et ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund veelgi halveneda, mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu arvates on tõenäoline, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine toovad kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise. Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on häirunud, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
3. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on talle määratud varem peale tahtest olenematut ravi ka toetusravi, kuid puudutatud isik on selle katkestanud ja arsti vastuvõttudele rohkem ei tulnud. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudub senini haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Arvestades puudutatud isiku varasemat ravisoovituste järgimata jätmist, ei ole alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada.

§ 172

lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud põhjendatuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks, 7 2-24-10992 mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta

§ 172lg 3 järgi riigi kanda.

Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega, et menetluskulud maakohtus jäävad riigi kanda. 18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel samuti riigi kanda.

19.

§ 543lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) 8