Obsah (9)

§ 401§ 4034§ 9§ 404§ 408§ 410§ 403§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maris Juha Määruse tegemise aeg ja koht 08.11.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-106051 Tsiviilasi OÜ GS Core hagi E O vastu võla nõud

§ 401

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

§ 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Hageja peab hagi nõude alusena tõendama, et tarbija on teinud

§ 404

kohase (st vastavas vormis ja sisuga) tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi püsival andmekandjal. Hageja peab seega tõendama millal, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse tarbija järelmaksulepingu sõlmimiseks tegi ning millal ja mis viisil hageja tarbijale lepingudokumendid püsival andmekandjal esitas. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).

§ 410

lg 1 kohaselt

§ 404

lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st

§ 408lg 1.

Seega sidevahendi teel tarbijakrediidilepingu sõlmimise tõendamiseks peab hageja välja tooma, millal ja mil viisil mis sisuga lepingudokumendid ta kostjale andis. 4.2. Hageja ei ole esile toonud kostja poolt laenutaotluse esitamise aega ega esitanud tõendina ka laenutaotlust ennast. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 86). 4 Hageja väitel on kostja lepingu elektroonilise allkirjaga kinnitanud, et elektrooniline allkiri asub lepingu jaluses. Hageja kirjeldab protsessi: Asjaolu, et Klient on Xxxga sõlmitud lepingu(d) allkirjastanud, on tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga, mis sisaldab endas nii Kliendi nime, isikukoodi, Kliendi poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnituse aega. Xxx laenutaotluse protsessi saab algatada Klient, kes on end autentinud ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse Klient kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada Xxx kliendiportaalis, pärast seda kui Klient on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga, ning otsustab pakkumusega nõustuda. Eeltoodust nähtub, et autentimine toimub tugeva isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pin-koodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress. Kohtule on selline fail esitatud pdf failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida. Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega. TsÜS § 80 lg 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

§ 408

lõikest 1 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu nõutud vorm koosneb kolmest kohustuslikust tingimusest: 1)

§ 404

lõikes 1 kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tarbija tahteavaldus, mis peab sisaldama

§ 404või 405 nõutud sisu (kokku kaks tingimust).

5 2) tarbijale tuleb esitada lepingudokument püsival andmekandjal. Et viimane endast samuti lepingu vorminõuet kujutab, on leidnud ka M. Rosentau artiklis „Arvutivõrgu abil sõlmitud leping kui lepingu erivorm“ (Juridica……, artikli p 3). Sellest järeldub, et minimaalne vorminõue on kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, ent peab siiski olema täidetud ka vorminõude ülejäänud 2 tingimust – sisu ja lepingudokumentide püsival andmekandjal esitamine. Kui leping on sõlmitud kõrgemas vormis (näiteks elektroonilises vormis, ükskõik kuidas seda siis ka ei sisustaks) või ka sidevahendite teel, peavad ikkagi olema täidetud ka kaks ülejäänud tingimust – tahteavalduse sisu nõuded ja lepingudokumentide püsival andmekandjal esitamine. Seadusandja loogika on mõistetav, sest ka lepingu digiallkirjastamisel teenusepakkuja rakenduses ei taga, et tarbija saaks lepingudokumendi; see sõltub teenusepakkuja rakenduse ülesehitusest. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Kohtuistungil selgitas hageja, et lepingudokumendid on peale lepingu sõlmimist tarbijale kättesaadavad krediidiandja veebikeskkonnas xxx.ee, kuhu tarbija saab end sisse logida. Hageja on esile toonud, et laen summas 8400 eurot on kostjale välja makstud ning esitanud selle kohta ka tõendi (dtl 132). Kohus kontrollis minuraha.ee kalkulaatoriga, et lepingus toodud krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (mis oli 56,04%). Seega saab lugeda nõude aluseks oleva lepingu sõlmituks ja kehtivaks. 5. Kas nõue on loovutatud Hageja on esitanud krediidiandja allkirjastatud nõude loovutamise kinnituse (dtl 141). 6. Vastutustundliku laenamise kohustus 6.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

1. a)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
2. b)tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega;
3. c)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 6
4. d)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);
5. e)krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (

§ 4034 lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 6.2. Hageja pidi seega nõude alusena tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034 lg 13).

Hageja esitas hagis selle kohta järgmised selgitused. Krediidiandja on kontrollinud igakülgselt kostja majanduslikku võimekust (sh andmebaasidest, konto väljavõtet- accountinformation, lisa 1), kus sissetulekute suurus on 1062 eurot kuus. Krediidiandja analüüsi tulemusena (kostjal on piisav sissetulek) jõudis ta järeldusele, et kostja on laenukõlbulik (kostja igakuine kuumakse 355,36 eurot ei ole niivõrd kõrge, et oleks raskendanud tema igakuist toimetulekut ja kostja ei oleks ka sellise kuumaksega laenu puhul muutunud maksejõuetuks). Xxxs on kasutusel tarkvaralahendus, mis arvutab klientide krediidivõimelisuse hindamiseks riskitaseme matemaatiliste ja ennustavate riskimudelite alusel. Nimetatud mudelid analüüsisid kostja poolt laenuavalduses esitatud andmeid ja talle tehti laenupakkumine, mille ta ka kinnitas. Laenulepingu nr 2352485 sõlmimisel 02.09.2021 oli kostja regulaarne sissetulek vastavalt konto väljavõttele 1062,41 eurot kuus ning igakuised kohustused 570,41 eurot kuus. Uue laenu kuumakseks kujunes 355,36 eurot kuus. Hageja kohtule laenutaotlust eraldi tõendina ega arusaadaval kujul esitanud ei ole. Hageja esitas kohtule xml formaadis failid „Instantor_bank_statement“, see formaat ei ole inimloetav (xml on masinloetav formaat), seetõttu kohus neid tõendina vastu ei võtnud. Hageja on kohtule esitanud faili „E O_Krediidiinfo“, mis peaks kujutama krediidiinfo päringu vastust, ent tõend ei sisalda andmeid, mille pinnalt oleks võimalik aru saada, et see päring on teostatud kostja kohta. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad 7 tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. Kohtu hinnangul on algne krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust, andes kostjale laenu üksnes kostja sissetuleku suuruse alusel. Kohtuistungil hageja vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta midagi täiendavalt selgitada ei soovinud. 7. Põhivõla nõue Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad

§ 4034lg 7 sätestatud tagajärjed.

Hageja väitel on kostja kokku teinud tagasimakseid 426,45 eurot, mistõttu 8400 eurost laenuks antud summast on tagastamata 7973,55 eurot. Kuivõrd leping ei ole korraliselt lõppenud (viimane tagasimakse peaks maksegraafiku kohaselt olema 10.08.2026), on hageja teinud nõude ümberarvestuse ja määranud tagasimaksed uuesti (dtl 182). Hageja on tagasimaksed uuesti määranud võlgnetavale summale alates 12.03.2022 kuni 12.08.

1. Tagasimaksete uuesti määramise järgselt tuleb hagejal hinnata, kas kostja oleks olnud üles ütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse tagasimaksega. Hageja sellekohast selgitust ega arvutusi esitanud ei ole, mistõttu ei saa kohus ka teha järeldust, et üles ütlemine oleks olnud kehtiv. Siiski on selge, et kostjal oleks nii vana kui uue maksegraafiku kohaselt tasumata tagasimaksed alates 12.03.
2. Hageja esitas ka alternatiivse nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete välja mõistmiseks. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja nõude selliselt, et mõistab

§ 4034

lg 7, § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla tagasimaksed kokku 4724,80 eurot (maksed 1-32) ning TsMS § 369 kohaselt edasiulatuvalt peale kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed (33-54), kokku 3248,75 eurot, järgmiselt: 12.11.2024 12.12.2024 12.01.2025 12.02.2025 12.03.2025 12.04.2025 12.05.2025 12.06.2025 12.07.2025 12.08.2025 12.09.2025 12.10.2025 12.11.2025 12.12.2025 12.01.2026 12.02.2026 12.03.2026 12.04.2026 12.05.2026 12.06.2026 12.07.2026 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 147,65 eurot 8 12.08.2026 148,10 eurot 8. Intressinõue ja laenuhaldustasu nõue Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole tõendatud, saab hageja

§ 4034

lg 7 kohaselt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgne intressimäär kuni 2023. a alguseni, st ka nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ja muutmise ajal, oli 0%. Lepingujärgne intressimäär asendub

§ 4034

lg 7 kohasaelt seadusjärgse määraga, mis oli 0%, ning sellest tulenevalt jääb hageja intressinõue rahuldamata. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (

§ 4034lg 7).

Seetõttu jääb laenuhaldustasu nõue rahuldamata. 9. Viivisenõue Kui vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole tõendatud saab hageja

§ 403

4 lg 7 kohaselt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast.

§ 4034lg 7 kohaselt muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne.

Viivist ei saa kohtu hinnangul käsitleda antud sätte mõttes muu tasuna, mistõttu hagejal säilib õigus nõuda viivist. Kuid vastutustundliku laenamise kohustuse mõttest tulenevalt ei saa hageja kohtu hinnangul nõuda ka viivist enam kui seadusjärgses määras, tingimusel, et seadusjärgne viivisemäär ei ületa lepingus kokkulepitud viivisemäära. Kohus rahuldab hageja viivisenõude selliselt, nagu hageja selle on esitanud,

§ 113lg 1 alusel.

Hageja palub hagiavalduses välja mõista 12.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4094,22 eurot ja alates 13.02.2024 viivise põhinõudelt määraga 0,1% päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas, kui põhinõue. 19.06.2024 esitatud menetlusdokumendis palub hageja välja mõista vastavalt uuesti määratud tagasimaksete maksegraafikule 12.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 305,75 eurot ja viivise alates 13.04.2024 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei nõua viivist ajavahemiku 13.02.2024-12.04.2024 eest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 12.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise vastavalt hageja 19.06.2024 esitatud arvestusele 305,75 eurot. Kohtuotsuse seisuga tuleb viivist arvestada seadusjärgses määras alates 13.04.2024 järgmiselt: 13.04.2024-12.05.2024 võlg 26 x 147,65; 3838,90 eurolt arvestatud viivis 30 päeva eest on 39,33 eurot; 13.05.2024-12.06.2024 võlg 27 x 147,65; 3986,55 eurolt arvestatud viivis 31 päeva eest on 42,21 eurot; 13.06.2024-12.07.2024 võlg 28 x 147,65; 4134,20 eurolt arvestatud viivis 30 päeva eest on 42,02 eurot; 13.07.2024-12.08.2024 võlg 29 x 147,65; 4281,85 eurolt arvestatud viivis 31 päeva eest on 44,43 eurot; 13.08.2024-12.09.2024 võlg 30 x 147,65; 4429,50 eurolt arvestatud viivis 31 päeva eest on 45,96 eurot; 13.09.2024-12.10.2024 võlg 31 x 147,65; 4577,15 eurolt arvestatud viivis 30 päeva eest on 45,96 eurot; 9 13.10.2024-08.11.2024 võlg 32 x 147,65; 4724,80 eurolt arvestatud viivis 27 päeva eest on 42,70 eurot. Seega ajavahemikul 13.04.2024-08.11.2024 on sissenõutavaks muutunud viivis summas 302,61 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi 13.04.2024-08.11.2024 eest 302,61 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (4724,80 eurolt) alates kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisesummaga kokku mitte suuremas summas, kui põhivõlg. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt nende tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasumiseni. 10. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõue Hagejal selgitab, et õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist tuleneb

1132 lõikes 2 sätestatust.

§ 1132lõiked 1 ja 2 ei ole seadustatud hinnakirjad, vaid piirmäärad.

Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Kohus selgitas eelnevat hagejale 6.06.2024 (dtl 176). Hageja sissenõudmiskulude kohta midagi täiendavat ei esitanud ega soovinud esitada ka kohtuistungil. Kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata, sest leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, esile on toomata tasu kokkulepe ning tõendamata on, et kahju tekkis just sellises ulatuses. 11. Menetluskulud Hageja taotleb mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt 10 Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja 14.10.

1. Hageja menetluskuludeks on 980 eurot ja lepingulise esindaja kulud 620 eurot. Menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatuks loetud 30.10.2024, teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväidet esitanud, samuti ei ole kostja esitanud oma menetluskulude nimekirja. Tsiviilasja hinnaks oli hagi esitamisel TsMS § 133 kohaselt 17 470,37 eurot, millelt tuleb riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõiv summas 980 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv summas 980 eurot põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 172 lg 9 ja § 484 2 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik. Hageja lepinguline esindaja osutas hagejale õigusabi 6 tundi tunnihinnaga 100 eurot, kokku summas 600 eurot. Õigusabi osutamine sisaldas järgmisi toiminguid: -hagiavalduse koostamine 1,5 tundi; -kohtumäärustega tutvumine ja kliendiga nõupidamine 0,5 tundi; -03.06.2024 dokumendi koostamine 1 tund; -06.06.2024 kohtumäärusega tutvumine 0,5 tund; -19.06.2024 menetlusdokumendi koostamine 1 tund; -kohtuistungiks ettevalmistamine 0,5 tundi; -kohtuistungil osalemine 0,7 tundi; -menetluskulude nimekirja koostamine 0,3 tundi. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Lähtudes menetlusdokumentide sisust ja mahust ning asja arutamisest kohtuistungil, peab kohus hagejale osutatud õigusabi ja vastavaid toiminguid põhjendatud ja vajalikuks. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 600 eurot ilma käibemaksuta (6 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 1600 eurot, millest 980 eurot on riigilõiv, maksekäsu kiirmenetluse kulu on 20 eurot ja 600 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda võrdElt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas 7973,55 eurot (4724,80 + 3248,75), 12.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 305,75 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude, mis arvestatuna ühe aasta eest kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva seadusjärgse viivisemäära alusel on 976,76 eurot. Seega kokku rahuldas kohus hagi arvestuslikult 9256,06 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (17 470,37 eurot) 52,98%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 52,98% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47,02% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja kostjal rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. 11 Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 52,98% hageja põhjendatud menetluskuludest (1600 eurot), millele vastab summa 847,68 eurot. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati
2. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Maris Juha kohtunik 12