3-22-1095/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2024, Tallinn Haldusasja number 3-22-1095 Haldusasi R.N kaebus Transpordiameti 18. märtsi 2022. a otsuse nr 11.3-1/22/10239-1 tühistamiseks ja Transpordiameti kohustamiseks registreerida sõiduk liiklusregistris Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kaebaja) ‒ R.N Apellandi esindaja – Elari Arjakas Vastustaja – Transpordiamet Vastustaja esindaja – SR Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.N apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebajale 02.06.2023 menetlusdokumendi lisa 1.

2.Rahuldada R.N apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsus ja teha asjas uus otsus.

3.Rahuldada kaebus ja tühistada Transpordiameti 18.03.2022 otsus nr 11.31/22/10239-1 ja 14.04.2022 vaideotsus nr 1.2-2/22/7496-2.

4.Kohustada Transpordiametit uuesti läbi vaatama R.N 22.02.2022 taotlust mootorsõiduki MINI COOPER (VIN-kood: WMWRC31020TB47093) liiklusregistris registreerimiseks, arvestades käesoleva kohtuotsuse põhjendusi.

5.Jätta menetluskulud halduskohtus ja ringkonnakohtus vastustaja kanda. Mõista Transpordiametilt R.N kasuks välja menetluskulud 4796 eurot ja 40 senti (riigilõivud 60 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga 4736 eurot ja 40 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. detsembril 2024. a (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1095 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (müüja) müüs 28.01.2022 avalikul enampakkumisel Soome registriasutuses registreeritud mootorsõiduki MINI COOPER (VIN-kood:

WMWRC31020TB47093). Sõiduki ostis enampakkumise hinnaga 348 eurot (sh käibemaks 58 eurot) R.N (kaebaja). 22.02.2022 esitas R.N sõiduki Transpordiametile (TA või vastustaja) registreerimiseelsesse tehnonõuetele vastavuse kontrolli koos suulise taotlusega sõiduki registreerimiseks liiklusregistris.

2.Transpordiamet jättis 18.03.2022 otsusega nr 11.3-1/22/10239-1 R.N taotluse mootorsõiduki liiklusregistris registreerimiseks rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrus nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 19) sõiduki registreerimiseks esitatavate dokumentide loetelu, sh kehtiv registreerimistunnistus ja kaheosalise registreerimistunnistuse puhul selle mõlemad osad (§ 7 lg 2 p 1 ja § 6 lg 5 p 3) ning sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (§ 7 lg 2 p 2). Taotleja ei esitanud TA-le sõiduki registreerimistunnistuse mõlemaid osasid ning sõiduki omandamise järjepidavust tõendavad dokumendid on puudulikud. 23.02.2022 saatis TA eposti teel päringu Soome registriasutusele Traficom, küsides nõusolekut sõiduki liiklusregistris registreerimiseks, millele vastuseks edastas Soome registriasutus 25.02.2022 nõusoleku sõiduki liiklusregistris registreerimiseks tingimusel, et sõiduki omandamine on piisavalt selgelt tõendatud. Lisaks edastas Traficom andmed sõiduki viimase registreeritud omaniku kohta Soomes. 01.03.2022 võttis TA sõiduki liiklusregistris registreerimise nõusoleku saamiseks e-kirja teel ühendust sõiduki registrijärgse omanikuga Soomes, kes edastas 01.03.2022 e-kirjaga TA-le vastuse, et sõiduk kuulub endiselt temale, sõiduk viidi Eestisse tema loata ning sõidukit otsitakse. Samuti küsis TA 08. ja 09.03.2022 e-kirja teel müüjalt infot sõiduki omandamise asjaolude kohta. Kogutud teabele tuginedes leidis TA, et sõiduki omandiõigus ei ole olemasolevate tõendite ja asjaolude raames üheselt selge.

Omandamise järjepidevust tõendavate dokumentide puudumisel ei ole võimalik omanikuvahetuse kannet registrisse teha. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ (edaspidi määrus nr 75) § 11 lg 2 kohaselt on registripidajal õigus keelduda toimingu tegemisest registris, kui ta avastab esitatud andmetes puudusi või kui andmed on ebaõiged, teavitades sellest andmete esitajat.

TA peab enne sõiduki omanikuvahetuse toimingut veenduma taotleja omandiõiguses. Kuna omandiõigus ei ole selge, peavad sõiduki registrijärgne omanik ja taotleja esmalt lahendama vaidluse sõiduki omandiõiguse üle. Kuni toimub vaidlus, ei saa TA hakata ise omandiõigust tuvastama ega ümber hindama, selleks puudub liiklusregistri bürool pädevus. TA teeb talle esitatud dokumentidest ja tema käsutuses olevatest andmetest lähtudes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu, kuid tsiviilõigusliku asjaolu kindlakstegemisega ei 2(13) 3-22-1095 sekku haldusorgan pooltevahelistesse tsiviilõigussuhetesse. Tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad vaidlused on üldkohtu (maakohtu) pädevuses. Kui esitatud dokumentides ja liiklusregistri andmetes esinevad vastuolud, tuleb asjaosalistel endil need kõrvaldada. Esmalt peavad taotleja ja sõiduki registrijärgne omanik seega lahendama vaidluse sõiduki omandiõiguse osas ning alles pärast seda, kui jõutakse selgusele, kes on sõiduki omanik, saab TA teha taotletava toimingu. Juhul, kui esitatud dokumentides ja liiklusregistri andmetes esinevad vastuolud, tuleb asjaosalistel endil need kõrvaldada. Kuni sõiduki omandiõiguse üle ei leita kompromissi, saab sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse või -määrusega.

3.R.N esitas TA otsusele vaide, mis jäeti 14.04.2022 vaideotsusega nr 1.2-2/22/7496-2 rahuldamata.

Vaideotsuses selgitas vastustaja lisaks 18.03.2022 otsuse põhjendustele, et sõiduki registreerimine on võimalik, kui sõiduki omandiõigus on üheselt tuvastatud või omandivaidlus on ära langenud. Väidetav sõiduki omandiõigus on taotlejale tekkinud pandipidajast müüja poolt pandiõiguse kehtimapaneku tagajärjel. 08.03.2022 e-kirjas on müüja märkinud, et kuigi asjaõigusseaduse (AÕS) § 293 lõike 1 kohaselt on pandipidaja kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette, siis seda käesoleval juhul ei tehtud. Müüja põhjendas müügist etteteatamata jätmist sellega, et kuna sõiduk ei olnud Eestis registreeritud, siis polnud võimalik müügist teatada. TA hinnangul ei tähenda ainuüksi asjaolu, et sõiduk on registreeritud Soomes, automaatselt seda, et müügist teatada ei olnud kuidagi võimalik. Müüja ei ole mitte kuidagi põhjendanud, miks müügist etteteatamine ei olnud võimalik Soome numbrimärgiga sõiduki puhul, mille kohta on võimalik teha tasulisi päringuid, saamaks teada sõiduki omaniku andmed (sh kontaktandmed). Asja materjalidest ei nähtu, et müüja oleks püüdnud üldse kuidagi sõiduki omanikku tuvastada. AÕS § 293 lg-te 1 ja 2 eesmärk on kogumis tagada, et pantijal/pandieseme omanikul oleks mõistlik aeg ette valmistuda ning täita vabatahtlikult panditud nõue. Seega on müüja kui pandipidaja rikkunud seadusesätte kaitse-eesmärki ja sõiduki Soome registri järgse omaniku õigusi ning enampakkumine on sel alusel tühine, mistõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes enampakkumisele.

Sõidukil puudub täielikult registreerimistunnistus ja Soome registriasutus andis sõiduki registreerimiseks Eestis nõusoleku tingimusel, et omandiõigus on piisavalt tõendatud. TA hinnangul on alust kahelda, et kaebajal on sõiduki suhtes omandiõigus tekkinud. Kõiki tõendeid arvesse võttes ei ole TA-l võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada. Sellises olukorras on TA-l nii liiklusseaduse (LS) § 77 lg 1 p 1 kui määruse nr 75 § 11 lg 2 kohaselt alus keelduda sõiduki registreerimisest. TA on jätkuvalt seisukohal, et kuni sõiduki omandiõiguse osas ei leita kompromissi, saab sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse või -määrusega.

4.R.N esitas 16.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse TA 18.03.2022 otsuse nr 11.31/22/10239-1 tühistamiseks ja TA kohustamiseks registreerida liiklusregistris sõiduk Mini Cooper VIN-koodiga WMWRC31020TB47093.

Sõiduki omandiõigus on kaebaja arvates tõendatud. Kaebaja omandas sõiduki müüja korraldatud enampakkumiselt. Müüja on parkimisteenuseid osutav äriühing, kes müüb aegajalt enampakkumisel pandiõigusega tagatud sõidukeid, mille omanikud/kasutajad on parkimislepinguid rikkunud, st müüjal on tekkinud rahalised nõuded nimetatud isikute vastu.

Parkimisleping on oma olemuselt üürileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) järgi tekib üürileandjal teatud juhtudel pandiõigus (§ 305 jj). Kirjeldatud kontekstis on pandiõiguse tekkimist jaatatud ka Eesti kohtupraktikas (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 40). Müüja pandiõigus kui asjaõigus on seaduslik olenemata sellest, kes on sõiduki senine omanik. Pandiõiguse rakendamisel müüja poolt peetakse vastav sõiduk kinni ja võõrandatakse enampakkumisel 3(13) 3-22-1095 olemasolevate nõuete katteks. Sõiduki kinnipidamisest ja/või teisaldamisest teavitatakse Politsei- ja Piirivalveametit (PPA). Sõiduki võõrandamine toimub VÕS § 305 alusel ja kooskõlas AÕS §-dega 292‒295. Kaebaja on esitanud sõiduki registreerimiseks kõik dokumendid, mida määruse nr 19 § 6 lg-st 5 tulenevalt võib pidada vajalikuks. Eelkõige on kaebaja tõendanud sõiduki seaduslikku omandamist, esitades vastava müügilepingu. Tõsi, kaebaja ei esitanud registreerimistunnistust, kuid TA küsis ja sai nõusoleku sõiduki registreerimiseks selle päritoluriigist (Soome Vabariigist). Seega ei saa käesoleval juhul esineda vajadust sõiduki registreerimistunnistuse esitamiseks. Vastustaja ei ole selle dokumendi esitamata jätmist kaebajale ka ette heitnud.

Pole alust väita, et enampakkumine, millelt kaebaja sõiduki omandas, oleks ebaseaduslik või selle tulemused ei omaks seaduses sätestatud õiguslikke tagajärgi. Kaebaja sõlmis müüjaga müügilepingu ja tasus sõiduki ostuhinna. Keegi pole asunud ega saagi asuda seisukohale, et müügitehing oleks tühine või muul põhjusel kehtetu. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et sõiduki omandit saab käesoleval juhul tõendada üksnes kohtuotsuse või määrusega. Asjaolu, et sõiduki eelmine omanik vaidleb omandiõiguse üleminekule vastu või muul põhjusel ei ole olukorraga rahul, ei saa omandi tekkimise seisukohast tähendust omada.

Sõiduki eelmine omanik või muu isik saaks vajadusel oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses, mis aga ei oma puutumust registrimenetlusega. Vaideotsuse seisukoht, et sõiduki enampakkumine on tühine, on kaebaja hinnangul vastuoluline, arvestades vastustaja enda seisukohta, et tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad vaidlused on üldkohtu pädevuses ja vastustajal pädevus puudub.

Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Sõiduki registreerimisest keeldumise aluseks on asjaolu, et sõiduki omandiõiguse küsimus ei olnud üheselt selge. Soome register andis sõiduki Eestis registreerimiseks tingimusliku nõusoleku, määratud tingimused on aga täitmata. Sõiduki Soome registri järgne omanik teatas e-kirjaga TA-le, et sõiduk kuulub endiselt temale, sõiduk viidi Eestisse ilma loata ning sõidukit otsitakse, mistõttu on antud juhul vaidlus sõiduki omandiõiguse üle Soome registri järgse omaniku ja kaebaja vahel. Kuni sõiduki omandiõiguse osas ei leita kompromissi, saab sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse või -määrusega. Omandiõigusega seotud, sh tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad vaidlused, on maakohtu pädevuses. TA-l puudub pädevus omandiõiguse tuvastamiseks. Kuigi liiklusregistri kanded ei mõjuta sõiduki omandikuuluvust, ei tähenda see, et liiklusregister võikski sisaldada teadvalt ebaõigeid andmeid sõiduki omaniku kohta. Kuni sõiduki eelmise omaniku vastuväited loovad põhjendatud kahtluse, et kaebaja ei ole sõiduki omanik, ei ole TA-l võimalik taotletud kannet teha. Kui registrikandeid oleks võimalik muuta registrisse kantud omaniku nõusolekuta pelgalt formaalsete nõuete täitmisel, siis ei oleks enam mingit kaitset pahatahtliku tegevuse eest. Ei ole tõendatud, et sõiduk müüdi avalikul enampakkumisel, kuna 16.02.2022 digiallkirjastatud müügilepingu p-s 1 on märgitud vaid, et müügilepingu esemeks on müüja poolt pandiõiguse teostamise käigus ja enampakkumisel võõrandatud sõiduk, kuid viide konkreetsele enampakkumisele (k.a aktile) kui ka selle toimumise kuupäevale puudub.

06.04.2022 koos vaidega edastatud pdf-formaadis vara enampakkumise akt on vaid käsitsi müüja poolt allkirjastatud dokument. Kohustamiskaebus on ennatlik, kuna TA-l ei ole võimalik sõidukit liiklusregistris registreerida enne, kui ei lahene sõiduki omandiõiguse küsimus.

Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

TA 18.03.2022 otsus nr 11.3-1/22/10239-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Otsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub otsuse ja TA 14.04.2022 vaideotsuse nr 1.2- 4(13) 3-22-1095 2/22/7496-2 põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuna kaebaja taotluse rahuldamisest keelduv otsus on õiguspärane, puudub alus ka kohustamisnõudel.

Vaatamata asjaolule, et liiklusregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid, peavad riikliku registri andmed olema õiged (RKHKo 26.03.2019 nr 3-14-52261, p 12).

Selleks on registrisse andmete esitajatel kohustus esitada tõeseid andmeid ning registripidajal (TA) on õigus keelduda toimingu tegemisest registris, kui andmed pole õiged või kui neis on puudusi (määruse nr 75 § 10 lg 2 ja § 11 lg 2); samuti on tal mh õigus teha registrile esitatud andmete täpsustamiseks järelepärimisi ning saada seaduses sätestatud korras andmeid teistest andmekogudest (määruse nr 75 § 11 lg 3). Puudub vaidlus, et kaebaja ei esitanud sõiduki registreerimiseks nõutud registreerimistunnistust ega selle osa (määruse nr 19 § 7 lg 2), samuti selles, et Soome Vabariigi registrisse sõiduki omanikuna kantud isiku väitel kuulub sõiduk talle ning sõiduk on Eestisse toodud tema loa ja teadmiseta (vastustaja 27.06.2022 menetlusdokumendi lisa 4). On tõsi, et kaebaja on esitanud TA-le tema ja kolmanda isiku vahelise müügilepingu vaidlusaluse sõiduki kohta, kuid kuna seda sõidukit ei ole kaebajale müünud sõiduki päritoluriigi registris omanikuks märgitud isik, siis ei saa üksnes selle lepingu alusel omaniku muudatust registrisse kanda, vaid kaebaja peab tõendama sõiduki registrijärgse omaniku nõusolekut temalt omandiõiguse ülemineku kohta kas kaebajale või kaebaja teatatud sõiduki võõrandajale. Kaebaja pole seda teinud. Seega pole vaidlusaluse sõiduki omandiõiguse üleminek kaebajale usaldusväärselt tõendatud, mistõttu oli vastustaja keeldumine registriandmete muutmisest põhjendatud. Pooled on omistanud liigset tähelepanu kaebajaga müügilepingu sõlminud kolmanda isiku toimingutele avaliku enampakkumise läbiviimisel. Kohtu hinnangul ei oma need käesoleva vaidluse kontekstis määravat tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Kaebaja esitas 29.05.2023 apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu 28.04.2023 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus ning tühistada vastustaja 18.03.2022 otsus ja 14.04.2022 vaideotsus, samuti kohustada vastustajat tegema uut otsust sõiduki liiklusregistris registreerimiseks.

Halduskohtu otsus on vastuolus Tallinn Ringkonnakohtu varasema tõlgenduse ja juhistega sõidukite registrimenetluse osas (13.01.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2078), kus ringkonnakohus selgitas, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest tulenevalt haldusakti andmisel välja selgitama kõik menetletavas asjas tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või nende puudumise. Halduskohus on valesti kohaldanud haldusmenetluse üldpõhimõtteid, sh uurimispõhimõtet, liiklusregistri menetlust reguleerivaid avalik-õiguslikke norme ning võla- ja asjaõigust, eelkõige omandi tekkimist ja pandiõigust reguleerivaid tsiviilõigusnorme.

Erinevalt halduskohtu seisukohast omavad avaliku enampakkumisega seotud asjaolud käesoleva vaidluse kontekstis olulist tähtsust ja vastustaja on õigusvastaselt loobunud sõiduki seadusliku omandamise fakti kohta hinnangu andmisest, mis tõi kaasa ebaseadusliku haldusakti andmise. Üürileandja pandiõigus kehtib mitte ainult üürniku, vaid igaühe suhtes.

Kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et sõiduk kuulus kolmandale isikule ja see ei omagi omandiõiguse tekkimisel tähtsust. Halduskohus on asunud väärale seisukohale, et kuivõrd sõidukit ei võõrandanud registrijärgne omanik, peaks ta esitama TA-le registrijärgse omaniku nõusoleku registreerimiseks. Iga isik vaidleks omandi kaotusele vastu, kuid selline vastuväide tuleb jätta tähelepanuta, kui asja omandi tekkimine on seaduse kohaselt õiguspärane ja lubatav.

Vastustajal puudus LS § 77 lg 1 p-st 1 tulenev alus keelduda sõiduki registreerimisest registreerimiseks vajalike dokumentide või andmete puudumise tõttu, kuna esitatud müügileping jm vajalikud dokumendid võimaldavad kontrollida ja veenduda sõiduki 5(13) 3-22-1095 seaduslikus omandamises. Vastustaja on sellest vastuolus uurimispõhimõttega õigusvastaselt loobunud.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et enampakkumise läbiviimine on tühine, sest pandipidaja ei teavitanud sõiduki müügist selle eelmist omanikku. Müügist omanikule teatamata jätmine (AÕS § 293 lg 1) ei muuda enampakkumist ega sõiduki võõrandamist tühiseks. Müügist teatamine ei ole AÕS § 293 lg 2 järgi kohustuslik ning vastavate tagajärgede (nt võimalik kahjunõue) riisikot kannab pandipidaja. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et ta ei ole pädev tuvastama müügilepingu kehtivust vms tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevaid asjaolusid, millega selges vastuolus on vastustaja ometi tuvastanud enampakkumise tühisuse.

Halduskohus, nagu ka vastustaja, on ebaõigesti hinnanud tõendeid, millest tulenes ebaõige järeldus, nagu ei oleks kaebaja sõiduki seaduslikku omandamist usaldusväärselt tõendanud.

Kaebaja omandas sõiduki, mis võõrandati pandiõiguse alusel vastavalt vallasasja omandamist ja pandiõigust reguleerivatele õigusnormidele ning esitas kõik registreerimiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Registrimenetluse normid ei saa prevaleerida materiaalõiguse ees, mis reguleerib vallasasja omandamist. Ükski õigusnorm ei nõua avalikult enampakkumiselt omandatud sõiduki eelmise omaniku nõusolekut sõiduki registreerimiseks. Haldusmenetluses ei ole lubatav kohustada isikuid tõendite kogumise eesmärgil kohtusse pöörduma.

Asjakohaseks aluseks registreerimisest keeldumisel ei saa olla ka asjaolu, et kaebaja ei esitanud sõiduki registreerimistunnistust. Analoogsetel asjaoludel ei saakski registreerimistunnistust esitada ja määruse nr 19 § 6 lg 5 kohaselt tuleb taotlusele lisada dokumendid vajadusest lähtuvalt ning Soome registriasutus on andnud nõusoleku sõiduki Eestis registreerimiseks. Nendele kaebaja seisukohtadele ei ole kohtueelses menetluses ega kohtuotsuses vastatud.

Kaebaja ja sõiduki eelmise omaniku huvidele ja õigustele on omistatud ebaõige kaal, mistõttu ei ole sõiduki registreerimisest keeldumise otsus proportsionaalne. Arvestades mh, et sõiduki eelmine omanik ei ole astunud ühtegi sammu enda väidetava omandi taastamiseks ja õiguste kaitsmiseks, on eluliselt usutav, et tal puudub huvi sõiduki vastu. Vaidlustatud haldusakt riivab kaebaja õigusi oluliselt rohkem kui eelmise omaniku õigusi, kuna kaebajal puudub mõistlik võimalus sõiduki omandiõiguse teostamiseks ja olukorra mõistlikuks lahendamiseks.

Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, kuna kohtuotsus on sisuliselt põhjendamata. Vaatamata viitele haldusakti põhjendustele, ei ole halduskohus tegelikult kontrollinud, et haldusakti põhjendus oli sisuliselt piisav, vastustaja on oma otsuses käsitlenud kaebaja argumente ainult valikuliselt.

8.Vastustaja esitas 10.07.2023 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustus halduskohtu põhjendustega ja viitas oma varem menetluses esitatud seisukohtadele.

Täiendavalt osundas vastustaja, et apellandi viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3-19-2078 puudutas liiklusregistris võltsitud dokumentide alusel registreeritud väikelaeva ja olukorda, kus liiklusregistrisse kantud sama sõiduki kohta esitavad omandiõigust tõendavaid dokumente kaks väidetavat omanikku. Ringkonnakohtu suuniseks oli edastada vajadusel dokumendid pädevale riigiasutusele nende ehtsuse kontrollimiseks, et seejärel oleks võimalik dokumentidele hinnang anda. Ka viidatud juhul ei muudetud registrikannet küsitavate dokumentide alusel. Samuti ei ole arusaadavalt põhjendatud muus osas vastuolu vastustaja varasema halduspraktikaga.

Kaebaja ei esitanud sõiduki registreerimiseks piisavalt tõendeid omandiõiguse tõendamiseks.

Tähtsust ei oma, kuidas sai apellant endale sõiduki valduse. Sõiduki registrijärgne omanik ei ole nõus oma omandiõigusest loobuma ja vastustajal pole õigust seda temalt ära võtta.

6(13) 3-22-1095 Ostuotsuse langetamisel peaks ka ostja ise rakendama tavapäraselt keskmiselt tarbijalt eeldatavat hoolsuskohustust eelnevalt sõiduki dokumentide ja registriandmete vastavus üle vaadata. Vastustaja on nõus, et seaduslikult omandatud õigusi tuleb tunnustada, kuid käesoleval juhul on kahtlus kõikide nõuete järgimise osas enne sõiduki registreerimistaotluse esitamist.

Vastustaja on kontrollinud apellandi poolt esitatud dokumente, kuid nende alusel ei ole võimalik veenduda tema poolt sõiduki seaduslikus omandamises. Lisadokumente ei ole apellant soostunud esitama. Müüja tegevus enampakkumise läbiviimisel ja pandiõiguse teostamisel ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja tuleks vajadusel tuvastada või selgeks vaielda tsiviilkohtumenetluses. Apellant ei ole välja toonud ühtegi õigusakti sätet, mis annaks vastustajale õiguse sõiduki seadusliku omandamise fakti tuvastada. Vastustaja pädeva organina hindab, kas kõik määruses nr 19 nõutud tingimused registrikande tegemiseks on täidetud või on taotlejal vaja asjaolusid täiendavalt tõendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja seni lahendamata taotluse täiendava tõendi asja juurde võtmiseks, seejärel lahendab apellatsioonkaebuse ja viimaks jaotab asjas menetluskulud.

10.Kaebaja esitas 02.06.2023 kohtule taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina Politseija Piirivalveameti (PPA) 01.06.2023 vastus pöördumisele nr 1.1-21/156-3, milles PPA kinnitas, et 18.01.2021 on hädaabinumbri 112 vahendusel PPA-le laekunud teade vaidlusaluse sõiduki teisaldamise kohta. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu omab asjas tähtsust seoses pandiõiguse teostamisega müüja poolt, kuna seeläbi püüdis müüja tagada maksimaalsel võimalikul määral sõiduki eelmise omaniku õigusi, kellele ei olnud sõiduki järgnevast müügist enampakkumisel võimalik teada anda. R.N-i esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav, kuna PPA ei vastanud kaebaja 14.02.2023 pöördumisele tähtaegselt, mis ei võimaldanud esitada tõendit halduskohtu menetluse ajal. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole 02.06.2023 esitatud täiendava tõendi hilinemisega esitamist piisavalt põhjendanud ja tõend on ka sisult asjasse puutumatu. Sõiduki müügist tuleb AÕS § 293 lg 1 kohaselt teavitada sõiduki omanikku.

11.Ringkonnakohtu hinnangul saab tõendi hilinemisega esitamist pidada asjaoludest nähtuvalt põhjendatuks, kuid tõend ei oma asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu puudub HKMS § 62 lg 2 kohaselt alus selle vastuvõtmiseks. Asjas on vaidluse all kaebaja omandiõiguse eelduste tõendatuks lugemine liiklusregistri kande tegemise eeldusena.

Vastustaja on seadnud kaebaja omandi kahtluse alla mh põhjusel, et sõiduki müüja ei teavitanud kooskõlas AÕS § 293 lg-ga 1 enampakkumisest sõiduki senist omanikku ette.

Sõltumata sellest, milline on AÕS § 293 lg 1 õiguslik tähendus ja selle rikkumise mõju asja omandi käsutusõigusele, ei sätesta seadus vallasasja pandipidaja kohustust teavitada pandieseme enda valdusse võtmisest ega plaanitavast enampakkumisest PPA-d ega muud avaliku võimu asutust. Samuti ei saa seaduse alusel omistada hädaabinumbril edastatud teatele AÕS § 293 lg-s 1 sätestatud teavitusega analoogset tsiviilõigusliku tahteavalduse tähendust ja seadus ei sätesta PPA kohustust pandipidaja tahteavalduse pantijale edastamiseks. Seega ei saa hädaabinumbril teate edastamise fakt tõendada vaidluse all olevaid tsiviilõiguslikke asjaolusid ja tõend tuleb kaebajale tagastada.

12.Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendatud, nii vaidlustatud haldusaktid kui halduskohtu otsus tuleb tühistada põhjendamis- ja uurimiskohustuse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning vastustajat tuleb kohustada kaebaja taotlust mootorsõiduki registreerimiseks uuesti läbi vaatama.

7(13) 3-22-1095 13. Asja lahendamiseks on vaja analüüsida TA pädevust ja kohustusi liiklusregistri kande tegemise eelduste kontrollimisel ja selleks tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel ning kas TA on käesoleval juhul sõiduki registreerimisest keeldudes oma kohustusi talle omistatud pädevuse raames kohaselt täitnud . Sealjuures tuleb hinnata, kas vastustaja tuvastas asjaoludest ja tõenditest lähtudes kohaselt ja põhjendatult kaebaja omandiõiguse eelduste ebapiisava tõendatuse, mis välistas kaebaja omanikuna liiklusregistrisse kandmise.

14.Liiklusregistri näol on tegemist informatiivse andmekoguga, mida kasutatakse avalike ülesannete täitmiseks ja registrikandel ei ole mootorsõiduki omandiõiguse tekkimisel konstitutiivset õiguslikku tähendust (määruse nr 75 § 9). Siiski loob olemuselt informatiivne omanikukanne liiklusregistris sõiduki omandi suhtes nii tsiviil- kui haldussuhetes mõistlikult usaldatava õigusnäivuse, millest tulenevalt on registrikandel oluline roll õigus- ja käibekindluse tagamisel. Seetõttu peab omanikukanne vastama tegelikule tsiviilõiguslikule olukorrale, mille TA peab oma pädevuse piires tagama. Iseäranis hoolsalt peab TA omandiküsimuse välja selgitama omanikukande muutmisel ehk uue omaniku liiklusregistrisse kandmisel. Seejuures on TA kohustus mitte üksnes võimaliku ebaõige kande tegemisega kaasneva väära õigusnäivuse vältimine, vaid ka taotleja õiguste kaitse seeläbi, et taotlust ei jäetaks kooskõlas uurimisprintsiibiga lahendamata ja kande tegemise eeldusi põhjendamatult välja selgitamata.

15.Käesoleval juhul on vastustaja oma 18.03.2022 otsusega jätnud kokkuvõttes kaebaja taotluse sõiduki registreerimiseks ja kaebaja sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kandmiseks rahuldamata kaalutlusel, et sõiduki omandi küsimus on vastustaja hinnangul ebaselge; kuivõrd sõiduki senine Soome registrisse kantud omanik on kinnitanud, et ta on jätkuvalt sõiduki omanik ja on kaotanud sõiduki valduse enda teadmise ja tahte vastaselt, eksisteerib vaidlus sõiduki omandi üle; vastustaja ei saa omandiõigust tuvastada, kuna see kuulub üldkohtu pädevusse; uut omanikku ei saa registrisse kanda, kuni vaidlus ei ole lahendatud ja seni saab sõiduki registreerida üksnes kas senise omaniku nõusolekul või kohtulahendi alusel.

14.04.2022 vaideotsuses on vastustaja täiendanud haldusaktis toodud põhjendusi järeldusega, et kuivõrd sõiduki müüja on kinnitanud, et ta ei teatanud AÕS § 293 lg 1 kohaselt üürileandja pandiõiguse alusel sõiduki müügist senist omanikku ette väidetava võimatuse tõttu, kuid Soome registrisse kantud sõiduki omaniku väljaselgitamine ei ole võimatu ega keerukas, siis on enampakkumine, kus kaebaja sõiduki omandas, tühine, ning kehtib enampakkumisele eelnenud õiguslik olukord. Seega ei ole TA hinnangul kaebaja esitanud ega TA-l õnnestunud koguda omandiõiguse kohta piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mille alusel saaks TA sõiduki omanikku tuvastada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et esitatud põhjendustel sõiduki registreerimisest keeldumine ei olnud õiguspärane. Haldusaktis esitatud põhjendustest ei nähtu võimatust tuvastada sõiduki omandiõigust sellisel alusel ja sellistel eeldustel, nagu kaebaja on vastustajale haldusmenetluses selgitanud ja tõendanud.

16.Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud liiklusregistri vastutava töötleja (Maanteeameti, mille ülesanded on alates 01.01.2021 üle antud TA-le) kohustusi omanikukande tegemiseks vajalike tsiviilõiguslike asjaolude väljaselgitamisel 13.01.2020 määruses haldusasjas nr 3-19-2078. Ringkonnakohus rõhutas antud määruses koos viidetega asjakohasele Riigikohtu praktikale, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (p 15). TA-l on pädevus tuvastada sõiduki omand kui registrikande tegemisel tähtsust omav asjaolu ka juhul, kui esitatud dokumendid võivad 8(13) 3-22-1095 olla ebaselged või vastuolulised või kui mitu isikut väidavad end olevat sama sõiduki omanikud. Selline taotletud registrikande tegemise või sellest keeldumise otsustamiseks vajaliku asjaolu tuvastamine TA poolt ei tähendaks omandiküsimuse lõplikku ega siduvat lahendamist ning ei võtaks kelleltki võimalust tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks (p 16). Registrikande tegemisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes asjaolu, et registrikande taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust (p 17). Viidatud määruses käsitletud vastustaja kohustused meresõiduohutuse seaduses reguleeritud väikelaevade registreerimisel ei erine olemuselt vastustaja kohustustest liiklusseaduses reguleeritud mootorsõidukite registreerimisel, mistõttu on seal esitatud seisukohad asjakohased ka käesoleval juhul.

17.Vastustaja pädevus sõiduki omanikukande aluseks olevate asjaolude kindlakstegemiseks ei ole seadusega piiratud, sh ei sätesta seadus, et asjaolu tuleks igal juhul kindlaks teha kohtu poolt. See, et haldusorgan ei saa siduvalt tuvastada omandiõigust tsiviilõiguslikus suhtes ja et selline pädevus on tõepoolest üksnes kohtul, ei tähenda, et haldusorganil puuduks haldusmenetluses uurimisprintsiibist tulenevalt vastava asjaolu kindlakstegemise õigus ja kohustus ulatuses, mis on vajalik haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Seda on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt RKHKo 27.11.2006 nr 3-3-1-59-06, p-d 10–11;

RKHKo 11.11.2002 nr 3-3-1-59-02, p 9 ja seal viidatud mahukas varasem kohtupraktika).

Seega olukorras, kus kaebaja taotles sõiduki registreerimist ja enda omanikuna registrisse kandmist enampakkumisel saadud omandiõiguse alusel, oli vastustaja kohustatud kahtluse korral välja selgitama sellise omandamise eelduste täitmise ja andma põhjendatud hinnangu, kas kaebajat saab käsitada sõiduki omanikuna ka juhul, kui vastustajale sai teatavaks, et sõiduki omanikuks peab ennast ka selle Soome registri järgne senine omanik. Sealjuures vastuolus pädevuse puudumise postulaadiga on vastustaja oma 14.04.2022 vaideotsuse p-s 2.6 tuvastanud, et enampakkumise tühisuse tõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes enampakkumisele, st sisuliselt möönnud senise Soome registri järgse omaniku omandiõiguse jätkuvust, kuid on samas jätkuvalt põhjendanud, et omandiõigust ei ole võimalik tuvastada.

Ehkki põhimõtteliselt ei saa välistada võimalust, et välisriigis registreeritud sõiduki omandi küsimus võikski olla sedavõrd ebaselge, et see välistaks sõiduki registreerimise, ei anna antud juhul haldusakti põhjendused selliseks järelduseks ja sisuliselt omandiõiguse tuvastamisest loobumiseks alust.

18.Halduskohus on otsuse p-s 10 ekslikult selgitanud ja vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohaga alusetult nõustunud, et välisriigis registreeritud mootorsõiduki omandamisel peaks omandaja omanikukande registreerimiseks igal juhtumil tõendama sõiduki eelmise omaniku nõusolekut omandiõiguse üleminekuks. Määruse nr 19 § 7 lg 2 p 2 kohaselt tuleb registripidajale esitada sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid, mille omandiõiguse tõendamiseks vajalik sisu ja koosseis sõltuvad sõiduki omandamise õiguslikust alusest ja asjaoludest. Vallaspandiõiguse realiseerimisele avaliku enampakkumise teel on iseloomulik, et ostja omandab asja seaduslikult senise omaniku nõusolekust sõltumata. Samuti ei saa pandipidaja talle panditud asja vahepealseks omanikuks, vaid pandi realiseerimiseks läbiviidaval enampakkumisel müüakse pantijale kuuluv asi, mille omand läheb pandipidaja seaduse alusel tekkiva asja käsutamise õiguse alusel otse üle ostjale. Vastustaja ja halduskohus on siinjuures vääralt tõlgendanud üürileandja pandiõiguse tekkimist ja teostamist reguleerivat materiaalõigust.

19.Kaebaja on väitnud, et ta omandas sõiduki müüja poolt üürileandja pandiõiguse teostamiseks läbiviidud avalikult enampakkumiselt. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele 9(13) 3-22-1095 ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Riigikohus on selgitanud (RKTKo 25.01.2017 nr 3-2-1-68-16), et eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele (p 40), sealjuures vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale (st parkimislepingu poolele ehk üürnikule), kuna üürileandja võib AÕS § 90 lg 1 alusel eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule olenemata sellest, kes on teine lepingupool (p 40.2). Samuti võib pandiõigus põhimõtteliselt tagada parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid (p 41). Esitatud seisukohtadest ei nähtu, nagu poolte vahel oleks vaidlus selles, et põhimõtteliselt võis sõiduki müüjal kui parkimiskoha üürileandjal olla sõiduki pandiõigus.

Sellise kahtluse olemasolul tulnuks aga vastustajal see asjaolu välja selgitada nt müüjalt täpsemate selgituste ja tõendite nõudmisega.

20.VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu üürileandja pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet ja lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. Nagu on selgitatud ka õiguskirjanduses, ei ütle seadus, et pandiõigus ei kehtiks üürnikule mittekuuluvate ja sealjuures isegi temalt varastatud või kadunud asjade suhtes.

Seaduse kohaselt eelnevad VÕS § 305 lg-s 3 sätestatud juhul kolmanda isiku õigused üürileandja pandiõigusele, st omanik saab oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes eelistatult maksma panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust (RKTKo 11.03.2008 nr 3-2-1-8-08, p 12). Kui vastava õiguse realiseerimine üürileandja pandiõiguse maksmapaneku välistab, siis ei saa üürileandja pandiõigust teostada, kuid seda üksnes juhul, kui esinevad VÕS § 305 lg-s 3 sätestatud eeldused ja kui vastav isik oma õiguse maksma paneb.1 Vastustaja on sõiduki Soome registrisse kantud omanikult saadud vastuse põhjal sisuliselt tuvastanud, et eelduslikult oli omanikul üürileandja pandiõigusele järjekohalt eelnev õigus, kuid kuna isik oli kaotanud sõiduki valduse enda väitel tahte vastaselt, ei olnud ta seda enne sõiduki enampakkumisel müüki pandipidaja suhtes maksma pannud. Seega ei välista antud asjaolu iseenesest müüja pandiõigust ega selle kehtivat teostamist. Vajadusel tulnuks aga vastustajal see asjaolu täpsemalt välja selgitada nt asjaosalistelt täpsemate selgituste küsimisega.

21.VÕS § 305 lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele ühtlasi AÕS-s vallaspandi kohta sätestatut, sh kohaldatakse vallaspandi sätteid pandiõiguse teostamisele.

AÕS § 292 lg 1 kohaselt toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga, milleks tekib lg 2 kohaselt õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. AÕS § 293 lg 1 kohaselt on pandipidaja kohustatud pantijale panditud asja müügist üks kuu ette teatama, kusjuures ette teatada võib pärast müügiõiguse tekkimist. Lõike 2 kohaselt võib teatamisest loobuda, kui teatada pole võimalik ning sellisel juhul ei tohi panditud asja müüa enne ühe kuu möödumist müügiõiguse tekkimisest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et etteteatamine ja etteteatamistähtaja järgimine ei ole müügiõiguse tekkimise eelduseks.2 Etteteatamiskohustuse või ooteaja järgimise kohustuse rikkumine ei too endaga kaasa seda, et pandipidajal müügiõigust ei teki. Seega on müük kehtiv ka pandipidaja poolt ette teatamata. Etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral tekib panditud asja omanikul kahju hüvitamise nõue pandipidaja vastu VÕS § 115 alusel.3 22. AÕS § 294 lg 1 kohaselt tuleb panditud asi müüa avalikul enampakkumisel ja lg 2 kohaselt tuleb lisaks avaliku enampakkumise aeg ja koht teatavaks teha pantijale ja 1 K. Paal, VÕS § 305 komm. 3.4. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. Juura 2019 U. Volens, AÕS § 293 komm. 3.1. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt, Juura 2014 3 Samas komm. 3.3.1.

2 10(13) 3-22-1095 kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi. Avaliku enampakkumise käigus sõlmitakse VÕS § 10 reeglite järgi müügileping, mis tähendab, et leping loetakse sõlmituks parimale pakkumisele nõustumuse andmisega enampakkumise läbiviija poolt. Pärast enampakkumist annab pandipidaja § 92 jj kohaselt enampakkumise võitnud ostjale ostuhinna tasumise vastu panditud eseme omandi üle. Võimalikud kolmandate isikute õigused panditud esemele lõpevad § 951 alusel, kui pandipidaja poolt antakse enampakkumise võitnud isikule üle panditud asja omand.4 AÕS § 294 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse osas toetab õiguskirjandus tõlgendust, mille kohaselt ei mõjuta müügiviisi ja teavitamiskohustuse rikkumine asja omandi saamist, vaid annab omanikule üksnes nõude kahju hüvitamiseks pandipidaja vastu. Ka tõlgenduse alusel, et kohustuste rikkumise korral pandipidajal panditud asja müügiõigus puudub, toimub asja omandamine enampakkumisel AÕS § 95 alusel juhul, kui panditud eseme omandaja ei teadnud ega pidanudki teadma pandipidaja müügiõiguse puudumisest. Erandlikult kehtib heauskne omandamine § 95 lg 3 kolmanda lause kohaselt ka siis, kui panditud asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.5 Samu seisukohti on kinnitanud ka kohtupraktika. Nii on nt Tallinna Ringkonnakohus 23.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 3-17-12728 selgitanud (p 10), et olukorras, kus pandipidaja rikkus kohustust müüa pandiese avalikul enampakkumisel ja sellest pantijale vähemalt üks kuu ette teatada, viies selle hoopis pandimajja, on pantija asjakohaseks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel. AÕS § 95 lg 3 osas on õiguskirjanduses selgitatud, et omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asju on võimalik heauskselt omandada, kui võõrandamine toimub avaliku enampakkumise vormis, nt juhul, kui tegemist on panditud vallasasja võõrandamisega AÕS § 294 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kusjuures omandamise vältimatuks eelduseks on omandaja heausksus.6 Sealjuures välistab omandaja heausksuse tema teadlikkus sellest, et võõrandajal puudub õigus asja käsutamiseks või raske hooletus, millest tulenevalt ta sellest teadlikuks ei saanud.7 23. Vastustaja on haldusmenetluses tuvastanud, et sõiduki müüja rikkus AÕS § 293 lg-st 1 tulenevat kohustust panditud asja omanikule/pantijale sõiduki müügist ette teatada, põhjendades mh, et teatamine ei olnud lg 2 mõttes võimatu, kuna Soome registripidajalt on võimalik tasulise päringu teel teada saada ka registrijärgse omaniku kontaktandmed.

Vastustaja on teinud sellest järelduse, et müüja on pandipidajana rikkunud seeläbi AÕS § 293 lg-te 1 ja 2 kaitse-eesmärki ja sõiduki Soome registri järgse omaniku õigusi ning enampakkumine on sel alusel tühine, mistõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes enampakkumisele. Iseenesest on selline tõlgendus, et teavitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks on pandipidaja käsutuskeeld, grammatiliselt võimalik, mida näitab ka vastustaja viide Harju Maakohtu 10.01.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-10-56525.

24.Samas ei ole see tõlgendus ringkonnakohtu hinnangul antud juhul põhjendatud, kuna oleks ilmses vastuolus eelviidatud õiguskirjanduses esitatud süstemaatilise seaduse tõlgendusega ega võimaldaks seadusandja poolt taotletud käibekindlust pandiõiguse realiseerimisel mh olukorras, kus käsutuse kehtivus võiks sõltuda hinnangust, kas teavitamine oli asjaoludest tulenevalt AÕS § 293 lg 2 mõttes võimalik või mitte. Ka on vastustaja esitanud antud põhjenduse esmakordselt alles 14.04.2022 vaideotsuses ning ringkonnakohtule ei nähtu, et see oleks olnud algse haldusakti kaalutluseks. Lisaks sellele jätavad nii haldusaktis kui vaideotsuses esitatud põhjendused täielikult hindamata küsimuse, kas kaebaja võis isegi müüja käsutusõiguse puudumist eeldades saada enampakkumise tulemusel sõiduki omanikuks 4 U. Volens, AÕS § 294 komm. 3.1. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt, Juura 2014 5 Samas komm. 3.5.

6 K. Kullerkupp, AÕS § 95 komm. 3.7.3. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt, Juura 2014 7 Samas komm. 3.3.3.

11(13) 3-22-1095 heauskselt. AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu vallasasja heauskset omandamist, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, kuid lõike kolmanda lause kohaselt ei kohaldata seda mh avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes. Sealjuures ei olene heauskse omandamise võimalikkus müüja või enampakkumise korraldaja, vaid üksnes omandaja heausksusest.

25.Vastustaja ei ole haldusmenetluses kaebaja heausksust sõiduki omandamisel mingil viisil kahtluse alla seadnud. Kuigi hiljem kohtumenetluses on vastustaja tuginenud ka väidetele, et kaebaja esitatud vara enampakkumise akt oli „vaid müüja poolt käsitsi allkirjastatud ja pdf formaadis dokument“ (dtl 101 jj) ja „sõiduki ostja peab ka ise rakendama piisavat hoolsust, et veenduda sõidukit müüva isiku samasuses liiklusregistrisse kantud omanikuga“ (dtl 163 jj), ei nähtu haldusaktist ja vaideotsusest, et vastustaja oleks haldusmenetluses tegelikult mingilgi määral lähtunud kahtlustest, et enampakkumist ei toimunudki või kaebaja heausksuse sõiduki omandamisel välistas raske hooletus. Ringkonnakohus märgib sealjuures, et pandiõiguse teostamiseks läbiviidava enampakkumise puhul, kus pandipidaja müübki teisele isikule kuuluvat vara, oleks müüja ja omaniku samasuse kontrollimine ka täiesti põhjendamatu eeldus. Ei saa välistada, et sõiduki seaduslikku omandamist saab olenevalt asjaoludest registrimenetluses tõendada enampakkumise akti, müügilepingu ja muude asjakohaste tõenditega ilma endise omaniku nõusolekut tõendamata. Asjakohatu on ka vastustaja arutlus sellest, et kaebaja ostis sõiduki enampakkumiselt turuhinnast oluliselt soodsamalt. Eeldusel, et kaebaja omandas sõiduki enampakkumiselt seaduslikult, on tal õigus sõiduk registreerida sõltumata ostuhinnast. Vaidluse esemega seostamatu on vastustaja osundus apellatsioonkaebuse vastuses (dtl 222), nagu oleks kaebaja pidanud otsima kompromissi sõiduki registrijärgse omanikuga ja osutama talle abi sõiduki tagasisaamiseks ning taotlema kompensatsiooni.

26.Kokkuvõttes on vastustaja lähtunud haldusakti andmise käigus sõiduki omandiõiguse kindlakstegemisel vallasasja omandamist reguleerivate materiaalõigusnormide ebaõige tõlgendamise tõttu asjakohatutest eeldustest, jätnud kaebaja omandiõigusele hinnangu andmiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata ja teinud järelduse sõiduki senise omaniku omandiõiguse jätkuvuse kohta ilma enampakkumise käigus vallasasja heauskse omandamise eeldusi kontrollimata. Asjaoludest ei nähtu, et olukorras, kus vastustaja pidas sõiduki omandiküsimuse lahendamist tõendite ebapiisavuse tõttu võimatuks, oleks ta kaebajale arusaadavalt selgitanud, milliseid tõendeid tuleb kaebajal täiendavalt esitada, et kahtlusi sõiduki omandiõiguses kõrvaldada. Millised nõutud tõendid kaebaja vastustaja hinnangul esitamata jättis, ei selgu ka vaidlustatud haldusaktist, mistõttu on vastustaja ilmselgelt rikkunud ka HMS § 56 lg-s 2 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Eeltoodust tulenevalt ei saa asjakohaseks etteheiteks kaebajale olla sõiduki senise omaniku nõusoleku mitteesitamine sõiduki registreerimiseks.

27.Vastustaja haldusakti ja vaideotsuse põhjendustega blanketselt nõustudes ja senise omaniku nõusolekut registrikande vältimatu eeldusena käsitledes on ka halduskohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Halduskohtu otsus tuleb seetõttu tühistada.

28.Vaidlustatud haldusakti puuduste tõttu ei ole otstarbekas saata asja halduskohtule uueks arutamiseks, kuna vastustaja poolt välja selgitamata ja kohaselt hindamata jäetud asjaoludele tuleb oma pädevuse raames anda hinnang vastustajal kui haldusorganil, mida ei saa tema eest teha kohus. Ringkonnakohus teeb seetõttu asjas uue otsuse, rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse ja kaebuse ning tühistab vaidlustatud haldusaktid. Samal põhjusel ei tee ringkonnakohus kaebaja kohustamisnõuet rahuldades siiski vastustajale definitiivset ettekirjutust sõiduki registreerimiseks, vaid kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi 12(13) 3-22-1095 vaatama. Vastustajal tuleb sealjuures hinnata tervikuna sõiduki omandamise eeldusi, sh üürileandja pandiõiguse teostamise ja vallasasja heauskse omandamise sätete valguses.

29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse nõuded asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb menetluskulude jaotuse määramisel jätta nii esimese kui teise kohtuastme menetluskulud tervikuna vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 12 ja TsMS § 173 lg

3).

30.Kaebaja on esitanud halduskohtu menetluses 08.03.2023 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2780 eurot, sh riigilõiv 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud koos käibemaksuga 2760 eurot, mille tekkimine on tõendatud OÜ EFTA Legal arvega nr 23027. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebajale osutatud seoses haldusasja menetlusega halduskohtus õigusabi 23 töötunni mahus tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Kaebaja on füüsiline isik ja on ka kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane. Kohtu hinnangul on nimetatud kulud kooskõlas asjas esitatud seisukohtade mahu ja keerukusega ning seega HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikud ja põhjendatud.

31.Ringkonnakohtu menetluses on kaebaja esitanud 1.11.2024 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas kokku 2016 eurot ja 40 senti, sh riigilõivud 40 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga 1976 eurot ja 40 senti, mille tekkimine on tõendatud OÜ EFTA Legal arvega nr 24194. Õigusabi on menetluskulude nimekirja kohaselt kaebajale osutatud 13,5 töötunni mahus tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks 22%.

Kohtu hinnangul on nimetatud kulud asjas esitatud seisukohtade keerukust ja mahtu arvestades kokkuvõttes vajalikud ja põhjendatud. (allkirjastatud digitaalselt) 13(13)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.