) § 242 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt muude liiklusnõuete rikkumise eest kui sellega on tekitatud liiklusoht. Kohtuväline menetleja on isikule ette heitnud
16 lg 1 ja
lg 7 p 2 nõuete rikkumist.
lg 1 kohaselt liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.
lg 7 p 2 sätestab, et juht ei tohi järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks. Vaidlust ei ole selles, et L.Y juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Seda on kinnitanud kaebuse esitanud isik ise, samuti kinnitavad seda tunnistaja X ütlused. Tunnistaja X selgitas kohtuistungil, et sõitis tol päeval suunaga Tallinna poole, sooritas möödasõidu Kaitseväe sõidukitest L.Y järel. Olles sõitnud mööda ca kümmekond sekundit, reastus tagasi L.Y sõiduki ette ning jätkas sõitu. Mitu kilomeetrit hiljem sõitis L.Y temast mööda ning hakkas tema ees aeglustama ja käega näitama, et seisma jääks. Sai aru, et isik on pahane, kuid ei soovinud maanteel mingisuguseid küsimusi lahendada, seega esimesel võimalusel läks temast mööda ja rohkem kokku ei puutunud. Andis pardakaamera salvestise menetlejale. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et tunnistaja X sõitis tema taga kui nad Kaitseväe sõidukitest mööda sõitsid, vilgutas tuledega ning surus tagasireastumise manöövri sooritamisel teda kraavi. Arvas, et juht on joobes, mistõttu tahtis teda peatada. L.Y sõitis X sõidukist mööda 2 ja näitas tuledega, et tunnistaja seisma jääks. Kaebuse esitanud isik jäi kohtuistungil seisukohale, et menetlus tuleb lõpetada, sest arvestatud ei ole asjaolu, et tema käitumise tingis teise juhi õigusvastane käitumine liikluses ning tema soovis juhti peatada, et välja selgitada kas tegu on joobes juhiga. L.Y ei eita, et ta sooritas tunnistajast möödasõidu ning reastus tema ette eesmärgiga tunnistaja peatada. Eitab intensiivselt pidurdamist, pidurdas käiguga. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse L.Y-le ette manöövri sooritamist teise sõiduki ette väga lähedal, samal ajal põhjuseta pidurdades, samuti pidurdamisega jätkamist pärast reastumist, millega tekitas liiklusohtliku olukorra ning taga sõitva sõiduki juht pidi kokkupõrke vältimiseks intensiivselt pidurdama. Videosalvestis kinnitab, et L.Y reastub tagasi väga lähedal tunnistaja X sõidukile ning sõidukite hoog väheneb kiiresti ja märgatavalt. Sedavõrd suurel määral hoo vähenemine saab siiski toimuda vaid pidurdamise tulemusena. Tegemist ei ole ainult käiguga pidurdamisega. Samuti põlevad L.Y sõidukil pidurituled, mis samuti kinnitab, et L.Y tegelikult pidurdas vajutades piduripedaalile. L.Y selgitas kohtuistungil, et nägi tahavaatepeeglist, et tunnistaja pidurdab. L.Y jäi lõpuni seisukohale, et pidurdamine ei olnud intensiivne. Asjaolu, et L.Y ei tajunud pidurdamist intensiivsena, ei tähenda, et ka tema taga sõitva sõiduki juht tajus olukorda samamoodi. On eluliselt usutav, et X pidi L.Y-st intensiivsemalt pidurdama, et oma sõidukiirust L.Y juhitud sõiduki kiirusele vastavaks kohandada. Arvestades, et X jaoks oli L.Y pidurdus ootamatu, pidi X arvestama ka reageerimis- ning pidurdusteekonnaga, mis tingib eessõitjast intensiivsema pidurdamise. Järsk pidurdamine
lg 7 p 2 tähenduses ei ole seaduses defineeritud ning sellises olukorras tuleb lähtuda seaduse mõttest. Liiklusseaduse sätted on loodud eesmärgiga tagada liiklusohutus ja seeläbi kaitsta kõiki liikluses osalejaid.
lg 7 p 2 mõte on kohtu hinnangul vältida liiklusohu tekkimist ootamatu pidurdamise tõttu kui see pidurdamine ei ole põhjendatud ning teistele juhtidele etteaimatav. Seega ei tähenda järsk pidurdamine mitte ainult piduripedaali intensiivset vajutamist, vaid järsk pidurdamine võib olla ka väiksema intensiivsusega, kuid ootamatu ja tuntav pidurdamine olukorras, kus pidurdamiseks puudub põhjus ning seeläbi ei oska teised liiklejad seda ette näha ega sellega arvestada. Kuna L.Y reastus tagasi sisuliselt olematu pikivahega ning isikud sõitsid asulavälisel teel, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, siis piisas liiklusohu tekitamiseks ka väiksema intensiivsusega pidurdamisest, sest tunnistaja jaoks oli see pidurdus järsk ja ootamatu ning ta ei pidanudki oskama seda oodata. Liiklusohuks loetakse olukorda, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma muuhulgas ka liikumiskiirust. Videosalvestis kinnitab üheselt, et X pidi olukorras, kus tema ette reastunud L.Y pidurdas, järsult oluliselt muutma oma liikumiskiirust, et vältida otsasõitu ees sõitvale kiirust vähendavale autole. Seega oli tegemis liiklusohtliku olukorraga. Seega kinnitavad videosalvestis, tunnistaja ütlused ning osaliselt ka kaebuse esitanud isiku enda ütlused, et L.Y rikkus
VTMS § 133 p 4 kohaselt peab aga kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Praktikas tähendab see, et ka juhul, kui kohtuvälise menetleja materiaalõiguslik hinnang isiku käitumisele osutub valeks, peab kohus kontrollima väärteoprotokollis kirjeldatud käitumise vastavust mõnele teisele süüteokoosseisule. Seega ei ole kohtumenetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7). Kohus peab vajalikuks märkida, et videosalvestiselt nähtuv ümberreastumise järgne pikivahe on kõike muud kui ohutu. Liiklusseaduse § 46 lg 2 kohaselt asulavälisel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kolm sekundit. Kiirusel 90 km/h, on ohutu pikivahe normaaltingimustes seega vähemalt 75 meetrit (90 km/h=25 m/s, seega kolme sekundiga läbib sõiduk 75 meetrit). Intsident toimus jaanuarikuus ning videosalvestis kinnitab, et teekate oli märg, mis tähendab, et pikivahe oleks pidanud ohutuse tagamiseks olema isegi veel suurem.
lg 1 sätestab, et möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet. Kuigi väärteoprotokollis ei ole nimetatud seadusesätet märgitud, on väärteoprotokolli kirjelduses ära 3 märgitud, L.Y tekitas liiklusohtliku olukorra mh ka sellega, et tegi manöövri teisele sõidukile väga lähedal, mistõttu ei välju kohus väärteoprotokolli kirjelduse piiridest, asudes seisukohale et L.Y on rikkunud ka
lg 1 nõuet hoida ohutut pikivahet ka möödasõidul s.t lõpetas manöövri väga lähedal taga sõitvale autole. Vastassuunast ei tulnud möödasõidu hetkel ühtegi autot, mis oleks põhjendanud liiklusohutuse seisukohalt nii väikse vahega tunnistaja sõiduki ette tagasireastumist. Arvestades eeltoodut ning L.Y käitumist tervikuna – reastus väga lähedal ja kiiresti tunnistaja sõiduki ette (st eiras pikivahe nõudeid), samal ajal pidurdades ning jätkates pidurdamist sõiduki ees, on põhjendatud väita, et L.Y takistas liiklust ning samuti ohustas teist liiklejat ja tema vara. Samuti ohustas L.Y oma sõidukis viibinud alaealist last. Seega L.Y käitumine ei ole kindlasti olnud viisakas ja teisi liiklejaid arvestav. Sellega rikkus ta ka
Seoses isiku väidetega, et väärteoasja tuleks arutada tervikuna, sh võtta arvesse ka tunnistajapoolset võimalikku rikkumist, märgib kohus järgmist: VTMS §-st 87 ja VTMS § 123 lg 2 seavad väärteoasja arutamisele teatud piirid. Kuigi kohus arutab väärteoasja täies ulatuses selles osas, mis puudutab väärteoprotokollis toodut ning kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ei saa kohus väljuda väärteoprotokollis toodud teokirjelduse piiridest. Käesoleval juhul ei sisalda väärteoprotokolli teokirjeldus ühtegi sõna tunnistajast ja tema väidetavatest tegudest, mistõttu ei saa kohus L.Y väärteo toimepanemisele eelnevatele sündmustele õiguslikku hinnangut anda. Küll aga on oluline rõhutada, et olenemata sellest, kas ja milliseid sätteid võis rikkuda antud juhtumis teine isik, ei muuda see õiguspäraseks L.Y käitumist. Igati tervitatav on teavitada politseid ohtlikest juhtidest, kuid lubamatu on asuda selliseid juhte omavoliliselt „õpetama“ ja kinni pidama, tekitades seejuures täiendavaid ohtlikke olukordi liikluses. Iga juhtimisõiguse saanud isik peab teadma, et teise liikleja poolt liiklusnõuete rikkumine ei anna õigust ka ise neid nõudeid rikkuda. Ka sellises olukorras on liiklejal kohustus jääda viisakaks ning vajadusel näiteks loobuda oma eesõigusest, sest liikluses on ohutuse tagamine tähtsam kui ühe juhi õigused või emotsioonid. Kaebuse esitanud isiku, tunnistaja ütluste ning videosalvestisega on tõendatud, et L.Y , reastudes tagasi, tekitas ohtliku olukorra kuna tegi manöövri väga lähedal taga sõitvast sõidukist ja samal ajal põhjuseta pidurdades, kui see polnud vajalik ohutuse tagamiseks, reastus teise sõiduki ette ja jätkas pidurdamisega. Selles olukorras oli taga sõitnud juht sunnitud järsult ja ootamatult pidurdama selleks, et vältida otsasõitu eessõitvale autole, seega tekitas kaebuse esitanud isik oma käitumisega liiklusohu. Selle käitumisega rikkus L.Y
lg 1, § 50 lg 7 p 2 ja § 53 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime
S) § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. L.Y ütluste kohaselt oli tema käitumine tingitud sellest, et tunnistaja eiras liiklusnõudeid. L.Y kinnitas, et ta tahtis, et tunnistaja sõiduki kinni peaks ja seepärast tegi möödasõidu ja reastus uuesti tunnistaja ette. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Iga juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest. L.Y möönis kohtuistungil, et tema tegevus ei olnud kõik „okei“, kuid õigustas käitumist sellega, et üritas kinni pidada purjus inimest. Seega on järeldatav, et L.Y teadis, et rikub liiklusnõudeid ning vähemalt möönis seda, seega on tegu pandud toime otsese tahtlusega. Asjaolu, et isik enda jaoks leidis õigustuse liiklusnõuete rikkumiseks, ei muuda tema otsest tahtlust teo toimepanemise suhtes. 4 Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. L.Y on süüvõimeline ning KarS
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. L.Y poolt kohtuistungil oma käitumise õigustamiseks toodud asjaoludest ei nähtu, et isik tegelikult kahetseks toimunut. L.Y seadis oma käitumisega ohtu teise liikleja ja autos viibinud alaealise tütre, mistõttu ei saa menetlusaluse isiku süüd käesolevas asjas pidada väikseks. Isik leidis ka kohtuistungil õigustusi oma käitumisele, väites, et tema käitumine oleks õigustatud kui üritab purjus inimest kinni pidada. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et X oli sellel päeval joobes auto roolis. Liikluses ohtliku olukorra tekitamine ei ole õigustatud seetõttu, et keegi teine liiklusnõudeid rikub. Nähtuvalt karistusregistrist on tegemist esmakordse õigusrikkumisega. Sellest tulenevalt ei ole hetkel alust arvata, et kergemaliigiline karistus ei täidaks karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et L.Y-l on töökoht, on rahatrahvi määramine põhjendatud. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 35 trahviühikut, s.o 140 eurot, s.o karistus alla sanktsiooni keskmise määra, on põhjendatud ja proportsionaalne. Kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades ei pea kohus põhjendatuks L.Y suhtes menetluse lõpetamist ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Arvestades rahatrahvi suurust, peab kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Asitõendid Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p 1 kohaselt kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes eeltoodust, otsustab kohus väärteoasjas olevad asitõendid – CD- ja DVD-plaadid – jätta väärteoasja materjalide juurde. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas 1. Jätta L.Y kaebus rahuldamata. 2 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 28.03.2023 otsus väärteoasjas nr 5 2317,23,000908 muutmata. tühistada karistuse tasumise tähtaja osas, ülejäänud osas jätta otsus KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada L.Y tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 4 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda iga kuu vähemalt 35 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis või EE 701 7000 1700 1577 198 Luminor pangas. Märkida viitenumber 10220235024207 CD ja DVD plaadid jätta väärteoasja materjalide juurde Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 12.06.2023 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.