Obsah (10)

§ 233§ 172§ 652§ 423§ 663§ 659§ 667§ 456§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 09.12.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-18-12957 Kohtuasi AS-i

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata avaldaja taotlused tuvastada juurdepääsutee alla paigaldatud küttekaabli seadusjärgne talumiskohustus, taotluse kohustada puudutatud isikut sõlmima asjaõigusleping küttekaabli osas reaalservituudi seadmiseks ning andma nõusolekut reaalservituudi kinnistusraamatusse kandmiseks. Küttekaabel on teerajatise osa. Tee kasutamiseks ja lumevabana hoidmiseks on põhjendatud tee ehitamisel küttekaabli paigaldamine teerajatisse. Küttekaabli paigaldamine ei koorma puudutatud isikut I täiendavalt ega piira tema võimalusi teeniva kinnisasja kasutamiseks. Seega määras kohus juurdepääsu tingimuseks, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud paigaldama juurdepääsutee alla küttekaabli võimsusega 4kW lume ja jää sulatamiseks ja kaitseks libeduse eest ning küttekaablit hooldama ja korras hoidma. Teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma küttekaablit maapõues. Puudutatud isiku I taotlust arvestades määras kohus, et küttekaabliga seotud hooldus- ja remonttööde läbiviimisest teatab valitseva kinnisasja omanik teeniva kinnisasja omanikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu enne tööde algust. Kohus määras omal algatusel, et samadel tingimustel tuleb teeniva kinnisasja omanikku teavitada ka muudest juurdepääsuteega seonduvatest hooldus- ja remonttöödest. 11. Maakohus leidis, et avaldajale langev juurdepääsu tasu suurus on 9757,83 eurot, kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni (

§ 233lg 2).

Kohtu siseveendumuse kohaselt oli aastase kasutustasu suurus 8880 eurot. Maakohus märkis, et juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaks, hüvitis omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kulud. Kohus arvestas tasu määramisel tee kasutajate hulka ning tee kasutamise osakaalu nende vahel ja intensiivsust. Juurdepääsu määramisest tuleneda võivat kinnisasja väärtuse vähenemist ei hüvitata. 11.

1. Kuivõrd kohus pani juurdepääsutee korrashoidmise ja hooldamise kohustuse avaldajale, siis ei arvestanud kohus tee korrashoiukuludega juurdepääsutasu määramisel. Kohus lähtus sellest, et juurdepääsutee alla jääva ala suuruseks on 58 ruutmeetrit. Teeniva kinnisasja eest 7 2-18-12957 kuulus
2. a eest tasumisele maamaks 4664 eurot (dtl 298). Teeniva kinnisasja pindala on 417 ruutmeetrit. Seega oli maamaksu suuruseks ühe ruutmeetri kohta 11,18 eurot, s.o juurdepääsuga koormatud maa eest kuulus tasumisele maamaks 648,44 eurot aastas. 11.
3. Kohus ei võtnud kasutuseelise kindlakstegemisel aluseks puudutatud isiku I kaotatud parkimisvõimalusi ning parkimiskohtade kasutustasu, sest kohtu hinnangul ei tulnud lähtuda sellest, milline on puudutatud isiku I kavandatud kinnisasja kasutus ning sellele vastav kasutustasu. Kohus lähtus puudutatud isiku I kasutuseelise väljaselgitamisel teeniva kinnisasja kasutustasu väärtusest ehk kohalikust keskmisest turuhinnast. Maakohus võttis aluseks IH 26.01.2022 e-kirja (dtl 294) ja 11.02.2022 arvamuse (dtl 373), milles sisaldus analüütiku arvamus Tallinna südalinnas paremas asukohas asuva ärimaa kohaliku keskmise üüri- või rendihinna kohta (dtl 296). Analüütiku hinnangul oli selliseks hinnaks keskmiselt 15-20 eurot ruutmeetri kohta (dtl 296). Maakohtu hinnangul oli tegemist asjakohase tõendiga, kuivõrd sellest nähtus valdkonna analüütiku valduses olev teave kinnisasjade kasutustasude turuhindade kohta. Maakohus selgitas, et lähtuda ei saa avaldaja esitatud kinnisvaraportaalis avaldatud kuulutuste väljatrükkidest (dtl 343-345) ega AR 26.01.2022 e-kirjast (dtl 339), sest nimetatud tõendid ei sisalda teavet teeniva kinnisasjaga samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade kasutustasude kohta. Maakohus lähtus madalamast turuhinnast 15 eurot ruutmeetri kohta ning leidis, et juurdepääsuga koormatud maale 58 ruutmeetrit vastav kasutustasu on 10 440 eurot aastas (58*15*12). Maakohus leidis, et menetlusosaliste tõenditest nähtuvalt kasutatakse juurdepääsuteed päevas keskmiselt 33 korda. Garaaži ust avatakse keskmiselt 29 korda päevas. Puudutatud isik I avaldas, et kasutab sissesõiduteed maksimaalselt 2-3 korda kalendrikuus. Maakohus lähtus menetlusosaliste tõenditest ja jõudis järeldusele, et puudutatud isik I kasutab juurdepääsu rohkem kui 2-3 korda kuus. Maakohus märkis, et puudutatud isiku I juurdepääsu kasutamise väljaselgitamine oli ebamõistlikult keerukas, mistõttu kohtu siseveendumuse kohaselt tuli juurdepääsu kasutamise osakaal määrata liikluskoormuse ja garaaži uste avamise suhtarvuna. Kohus leidis, et avaldaja poolne juurdepääsu kasutamise osakaal oli 22/25 ning puudutatud isiku I poolne juurdepääsu kasutamise osakaal on 3/25 (29 33-st on 22/25). Seega oli avaldajale langev juurdepääsu tasu suurus 9757,83 eurot. 11.
4. Maakohus asus seisukohale, et teeniva kinnisasja omanikule ei tulene kinnisasja eelneva omaniku ja valitseva kinnisasja omaniku vahel välja kujunenud tavast kohustust lubada valitseva kinnisasja omanikku kasutada juurdepääsu tasuta. Küll aga pidi kohus juurdepääsu senise kasutamise asjaolusid arvestama juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramisel. Kohus võttis arvesse asjaolu, et juurdepääsu rajamine ei toimunud omavoliliselt ning see on toimunud enne kinnistu tekkimist, mille koosseisus on teeniv kinnisasi. Juurdepääsu rajamisega olid nõus teenival kinnisasjal asuva ehitise omanikud (dtl 177). Teeniva kinnisasja eelmised omanikud ei nõudnud avaldajalt eraldi tasu maksmist juurdepääsu kasutamise eest. Teeniva kinnisasja suurust ja koosseisu arvestades ei saanud puudutatud isikule I olla juurdepääsutee olemasolu ning selle kasutamine avaldaja poolt üllatuslik. Puudutatud isikule I pidi kinnistusraamatust nähtuma, et juurdepääsutee kasutamiseks ei ole teenivale kinnisasjale seatud servituute naaberkinnisasja kasuks. Kohtu hinnangul oli eeltoodud asjaolusid arvestades hea usu põhimõttega vastuolus juurdepääsu kasutamise tingimuste drastiline muutmine võrreldes eelnevalt aastate jooksul toiminud kasutusega. Selline drastiline muutus on ka olulise suurusega juurdepääsutasu määramine, kui seni oli kasutamine toimunud tasuta. Samas leidis kohus, et avaldajal ei ole õiguslikku alust eeldada kinnisasja tasuta kasutamise jätkamist. Selline õigus oleks saanud avaldajale tuleneda üksnes kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, mille kohta naaberkinnisasjade omanikud kokkuleppeid sõlminud ei ole. Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et avaldaja on teinud kulutusi varem rajatud juurdepääsutee taastamiseks, mis hävis seoses puudutatud isiku I tegevusega (dtl 341-342). 8 2-18-12957 11.
5. Maakohus leidis, et avaldaja ei ole taotlenud juurdepääsu määramist evakuatsiooniväljapääsude kasutamiseks, mistõttu ei saa kohus arvestada puudutatud isiku I võimaliku omandiõiguse riivega, mis seisneb evakuatsiooniväljapääsude võimalikus kasutamises avaldaja poolt. Lisaks jättis kohus rahuldamata puudutatud isiku I taotluse tasu indekseerimiseks, sest kinnisasja kasutustasu turuhind on ajas muutuv ning see võib nii tõusta kui ka langeda. Turuhinna aluseks olevate asjaolude muutumist on võimalik eriteadmisi rakendades üksnes prognoosida ning nende tuvastamine käesolevas tsiviilasjas ei ole võimalik.
6. Maakohus kohustas puudutatud isikut I andma nõusoleku märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse. 13.

§ 172

lg 1 teise lause kohaselt jättis maakohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestas sellega, et avaldaja taotlus oli ajendatud puudutatud isiku I soovimatusest leppida avaldajaga kokku teeservituudi seadmisest, mistõttu ei olnud põhjendatud menetluskulude jätmine avaldaja kanda. Kohus arvestas, et puudutatud isiku I soovimatus avaldajaga mitte kokku leppida ei olnud pahatahtlik. Puudutatud isik I ei ole olnud nõus tasu suurusega, mida avaldaja on olnud valmis tee kasutamise eest maksma. Avaldaja ei ole olnud valmis maksma tasu vastavalt puudutatud isiku I soovitule. Kohus jättis avaldaja esitatud taotluse osaliselt läbi vaatamata. Seetõttu ei olnud põhjendatud menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine. Avaldaja määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 4.4, 5, 9 ja 10 ning teha uue määruse, millega: - määratakse juurdepääsu tingimusena, et kinnistusraamatu registriossa nr 26101 kantud kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsutee ning selle alla paigaldatud küttekaabliga seotud korralistest hooldus- ja remonttööde läbiviimisest teatama kinnistusraamatu registriossa nr 25045901 kantud kinnisasja igakordsele omanikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu enne tööde algust ning avariitööde teostamisest ette teatama ei pea, kuid peab teavitama tööde teostamisest esimesel võimalusel; - määratakse, et kinnistusraamatu registriossa nr 26101 kantud kinnisasja igakordne omanik on õigustatud tasuta või alternatiivselt kinnisasja maamaksu proportsionaalse osa eest kasutama p-s 2 nimetatud juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt (registriosa nr 26037801) üle kinnistusraamatu registriossa nr 25045901 kantud kinnisasja; - jätta kõik menetluskulud täies ulatuses puudutatud isiku I kanda ja mõista avaldaja kasuks välja menetluskulud. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt palub avaldaja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2. Esiteks leiab avaldaja, et kohtu määratud juurdepääsutasu ei ole mõistlik ega õiglane ning ületab kaotatud kasutuseelise osas oluliselt puudutatud isiku I poolt kaotatava kasutuseelise tegeliku väärtuse. Juurdepääsu määramine üle puudutatud isiku I kinnisasja ei piira kinnisasja senist kasutust ega kitsenda sedavõrd kinnisasja omaniku õigusi, mis annaksid aluse määrata ebamõistlikult suur, avaldajale sedavõrd koormav ning senise Riigikohtu praktikaga võrreldes oluliselt suurem tasu. Maakohtu määruse põhjendustest ei selgu, miks kohus niivõrd suurt tasu õiglaseks ja mõistlikuks peab. Määratud juurdepääsutasu ei arvesta tegelikku kasutuseelise kaotust, sest maakohus jättis arvestamata, et juurdepääs asub kallakul, osaliselt avaldaja maal juurdepääsu määramisega ei muutu tee senine kasutus, kuid eelkõige ei 9 2-18-12957 selgitanud maakohus välja kaotatud kasutuseelise tegelikku väärtust. Maakohus on selle tõttu rikkunud uurimispõhimõtet. 15.
3. Maakohus on jätnud tegeliku kohaliku keskmise turuhinna välja selgitamata ning võtnud juurdepääsu tasu arvestamise aluseks maa tegelikust turuhinnast kordades kõrgema hinna. Avaldaja poolt esitatud tõend (AR edastatud Colliersi hindaja arvamus) sarnase maa väärtuse kohta arvestab üheselt maakohtu 26.11.2021 istungil antud selgitusi ning on koostatud konkreetselt vastusena maakohtu selgitustele, millega maakohus oleks pidanud tasu määramisel arvestama. Maakohus oleks pidanud avaldajale selgitama, millist tõendit maakohus ootab väärtuse tõendamiseks või miks seda tõendit ei arvestata. Maakohtu järeldus, et avaldaja tõendid ei sisalda teavet teeniva kinnisasjaga samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade kasutustasude kohta, on ebaõige. Just sellist hinnangut avaldaja poolt esitatud tõend kinnisvara turuväärtuse kohta sisaldabki. Avaldaja on seisukohal, et puudutatud isiku I poolt esitatud analüütiku (kellel mh puudub pädevus kinnisvara väärtuse hindamiseks) hinnang on moonutatud ning ei kajasta ühelgi juhul tegelikku kesklinna ärimaa üürihinda. Näiteks avaldajale kuuluvas naaberhoones Kawe Plaza, mis on kesklinna A-klassi büroohoone, ei ole mitte ühelgi üürnikul nii kallist üüri m 2 hinda. Maakohus on jätnud ka avaldaja sellekohased seisukohad arvestamata ja tähelepanuta ning ei ole põhjendanud, miks ta avaldaja vastavate seisukohtadega ei arvesta. 15.
4. Maakohus on jätnud tasu suurust puudutavad olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Avaldaja taotles ja taotleb juurdepääsu tasuta või alternatiivselt tasu eest, mis arvestab proportsionaalset maamaksu. Maakohu määras aga 15 korda kõrgema tasu summas 740 eurot kuus, mis on nii varasemat kohtupraktikat kui ka kaasuse asjaolusid arvestades ebamõistlikult kõrge ning muutub hea usu põhimõttega vastuolus drastiliselt võrreldes eelnevate aastate jooksul toimunud kasutusega. Maakohus ei ole juurdepääsutasu suuruse määramisel arvestanud, et avaldaja on juurdepääsu juba rajanud senise puudutatud isiku I nõusolekul ja taastanud kohtu määratud esialgse õiguskaitse alusel. Seetõttu ei ole põhjendatud nii ebamõistlikult suure tasu määramine olukorras, kus kohtusse pöördumise tingis üksnes puudutatud isiku I pahatahtlik juurdepääsu sulgemine. Maakohus ei ole arvestanud, et juurdepääsutasule lisaks peab avaldaja tasuma kõik tee kasutamise, remondi ja hooldamisega seotud kulud ning et avaldaja on tee ka ise rajanud, nii avaldaja hoone postitamise kui ka tee puudutatud isiku poolt lõhkumisel. Kohus ei ole põhjendanud ega esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid alust välja mõista tasu, mis ületab keskmist turuhinda 15 korda. Maakohus ületas selgelt diskretsiooni piire. Seega on põhjendatud juurdepääsu tasu vähendada nullini või alternatiivselt proportsionaalse maamaksu summani (648,44 eurot aastas).
5. Teiseks ei ole võimalik avariiolukorras tekkinud remondi- ja hooldustöödest üks kuu ette teatada. Avaldaja ei vaidlusta, et kohustub korralistest remondi- ja hooldustöödest puudutatud isikut I teavitama ühe kuu ette, kuid juhul, kui tekib vajadus teostada töid avariide likvideerimiseks, on selliste tööde teostamine vajalik teha viivitamatult ning sellistest töödest ei ole võimalik üks kuu ette teatada.
6. Kolmandaks ei olnud põhjendatud avalduse läbi vaatamata jätmine. Kohus selgitas 26.11.2021 toimunud kohtuistungil menetluslikku olukorda p-s 5 nimetatud taotluste osas ning kohtu selgitustele tuginedes täpsustas avaldaja 28.01.2022 menetlusdokumendis oma taotlusi, esitades uue taotluste tervikloetelu. P-s 5.
7. nimetatud nõuetest jäi taotluste loetellu üksnes taotlus tuvastada teealuse küttekaabli seadusjärgne talumiskohustus. Taotlus oli suunatud vajadusele küttekaablit tee all omada, kuna ilma selleta ei ole võimalik teed talvisel ajal kasutada ning samale eesmärgile suunatud taotluse maakohus määruses ka lahendas. 10 2-18-12957
8. Viimaseks on avaldaja seisukohal, et menetluskulude jaotust tuleb muuta. Avaldaja taotlus kohtusse pöördumiseks oli tegelikkuses seotud eelkõige puudutatud isiku I pahatahtlikkusega, mille kohaselt puudutatud isik I, teades sissesõidutee olemasolust ning olulisusest avaldaja jaoks, kaevas üles juurdepääsutee ning keeldus selle taastamisest. Arvestades ka asjaolu, et maakohus rahuldas avalduse juurdepääsu määramiseks ning maakohtu määrus avaldaja osade taotluste läbi vaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud, siis ei ole põhjendatud menetluskulude avaldaja enda kanda jätmine. Isegi juhul, kui maakohtu põhjenduseks avalduse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks on põhjendatud, siis ei sisaldanud mitte ükski nendest taotlustest asjaolusid, mis oma sisu poolest erineksid menetluses esitatud teistest taotlustest maakohtu poolt rahuldatud osas. Avaldaja menetluskulude jätmine puudutatud isiku I kanda on õiglane ka seetõttu, et puudutatud isik I esitas menetlusse mitmeid põhjendamatuid taotlusi nt evakuatsiooniteedega seoses ja avaldaja hoone väidetava paiknemisega puudutatud isiku I kinnisasjas. Need ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning need nõuded eraldas kohus 13.05.2022 määrusega eraldi menetlusse. Puudutatud isiku I seisukoht määruskaebusele
9. Puudutatud isik I on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
10. Avaldaja väited ei vasta tegelikkusele, on põhjendamatud ega anna alust juurdepääsutasu vähendamiseks. Puudutatud isikul I on puudunud juba pikki aastaid igasugune võimalus juurdepääsuala enda huvidest lähtuvalt kasutada, sest sellelt sõidavad igapäevaselt väga tihti üle avaldaja sõidukid. Puudutatud isiku I huvisid riivab eelkõige see, et puudutatud isikul I puudub võimalus oma kinnistu sisehoovi senisest erinevalt kasutada, mis on juurdepääsutee talumise kohustusega kaasnev oluline negatiivne tagajärg (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.4.). Puudutatud isik I selgitas 26.11.2021 kohtuistungil, et vaidlusalune hooviala on puudutatud isiku I jaoks äärmiselt oluline, kuna seal on valminud ja tegutsenud viiekorruseline hotell 25 toaga ning hotelli külaliste parkimise nõudlus on vaidlusalusel juurdepääsu alal äärmiselt suur. Sobiv koht puudutatud isiku I kinnistul hotelli külaliste sõidukite parkimiseks oleks vaidlusalune juurdepääsu ala, kuid seda kasutab igapäevaselt ja väga tihti avaldaja, mistõttu puudub puudutatud isikul I võimalus juurdepääsuala enda huvidest lähtuvalt kasutada. 20.
11. Avaldaja ei ole väidet seoses juurdepääsutee osalise paiknemisega kallakul (juurdepääsuala hõlmab ka hoovi, mis ei asu kallakul) maakohtu menetluses kunagi esitanud ning selle esitamata jätmist ei ole avaldaja kaebuses ka põhjendanud (

§ 652

). Seetõttu tuleb viidatud väide jätta tähelepanuta, kuid juurdepääsutee osaline paiknemine kallakul ei muuda ühelgi juhul puudutatud isiku I omandiõiguse riivet vähemaks ega anna alust juurdepääsutasu vähendamiseks. 20.

1. Maakohus on õigesti arvestamata jätnud avaldaja poolt esitatud asjakohatu Colliersi hindaja arvamuse. Colliersi hinnang käsitleb maatükkide ajutist üürimist olukorras, kus maaomanik ei ole otsustanud kinnistu hoonestamist. Lisaks on Colliersi seisukohas käsitletud nii süda- kui ka kesklinna, mis ei ole võrreldavad ja nende üürihinnad varieeruvad väga suures ulatuses. Colliersi tõend ei ole asjakohane ka põhjusel, et see käsitleb kinnistute üürimist parklaoperaatorite poolt, mis ei ole võrreldav kinnistu üürimisega omanikult otse kliendile. Uus Maa analüütik on maakohtus toonud esile konkreetsed asjaolud, milles Colliersi hindaja on eksinud ja mille tõttu ei ole tema poolt antud hinnang sobiv ega kohtu juhistest lähtuv. 11 2-18-12957 20.
2. Maakohus on arvestanud tasu määramisel avaldaja tee kasutamise, remondi ja hooldamisega seotud kuludega ning selle võrra juurdepääsutasu vähendanud. Asjaolu, et avaldaja on juurdepääsutee ise rajanud, ei anna alust juurdepääsutasu suurust vähendada, sest avaldaja on rajanud tee täielikult enda huvidest lähtuvalt, et saada sõidukitega ligi oma parkimismajale. Kui avaldaja soovib realiseerida enda majanduslikke ärihuve, kasutades selleks puudutatud isiku I kinnistut, s.o ehitades sinna endale vajalik tee ja ka küttekaabel, tuleb avaldajal selline omandiõiguse riive õiglases suuruses hüvitada.
3. Avaldaja taotlus tuleb jätta tähelepanuta, sest avaldaja ei ole maakohtu menetluses taotlenud lühemat (kui üks kuu) erakorralistest avariitöödest etteteavitamise aega ning sellise nõude esitamata jätmist ei ole avaldaja kaebuses ka põhjendanud (

§ 652

). Täiendavalt märgib puudutatud isik I, et küttekaablirike ei takista avaldajal enne tööde teostamisega alustamist juurdepääsuteed kasutada. Avaldajal on võimalik tellida kojamees, kes juurdepääsuteed puhastab ning seda soola ja graniitkillustikuga katab. Korraliste ja erakorraliste küttekaabli tööde eristamine toob pooltele suure tõenäosusega kaasa uusi vaidlusi, mida ei ole mõistlik eristada ning võimaldada avaldajal etteteatamiseta puudutatud isiku I hoovi üleskaevamist. 22. Maakohus on õigesti leidnud, et menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole põhjendatud. Puudutatud isik I ei ole kunagi teinud avaldajale takistusi avaldaja hoovi juurdepääsualana kasutamisel. Puudutatud isik I teavitas heas usus avaldajat ette juurdepääsu alal läbi viidud kaevetöödest. Avaldajal oli piisavalt aega leida endale sobiv lahendus sõidukite parkimiseks kaevetööde ajaks ning olukorras, kus avaldaja kasutas puudutatud isiku I hoovi ilma õigusliku aluseta ja tasuta enda parkla juurdepääsuks, pidi avaldaja arvestama võimalusega, et puudutatud isikul I võib tekkida vajadus kaevetöid läbi viia. Nende kaevetööde käigus sai puudutatud isik I teada mh seda, et avaldaja on ebaseaduslikult paigaldanud puudutatud isiku I teadmata puudutatud isiku I kinnistu maapõue küttekaabli, mille talumise eest pole avaldaja kunagi mistahes tasu maksnud ning mille olemasolu avaldaja puudutatud isiku I eest varjas. Selleks ei olnud avaldajal ehitusluba ega selle kasutamiseks kasutusluba, mida on kinnitanud ka puudutatud isik II. Puudutatud isik I on läbivalt kogu kohtumenetluse jooksul olnud nõus juurdepääsu määramisega mõistliku juurdepääsutasu eest. Maakohus jättis avaldaja nõuded õigesti

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Ebaõige on avaldaja väide, justkui oleks puudutatud isik I esitanud menetlusse põhjendamatuid taotlusi, mis vajavad endiselt sisulist lahendamist. Kohus eraldas need nõuded iseseisvasse menetlusse, et kiirendada juurdepääsu määramise taotluse läbivaatamist. Puudutatud isiku I vastumääruskaebus

1. Puudutatud isik I vaidlustab Harju Maakohtu 13.05.2022 määruse osas, millega avaldaja kinnistu igakordset omanikku kohustati tasuma puudutatud isiku I kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee kasutamise eest tasu 740 eurot kuus, väljamõistetud igakuine juurdepääsutasu jäeti indekseerimata ning puudutatud isiku I menetluskulud jäeti tema enda kanda. Vaidlustatud osas tuleks teha erinev lahend, millega mõista avaldaja kinnistu igakordselt omanikult puudutatud isiku I kinnistu igakordse omaniku kasuks taotluse resolutsiooni punktis 3.
2. toodud summas juurdepääsutasu, indekseerida väljamõistetav juurdepääsutasu 3 %-ga ja jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.
3. Esiteks on maakohus oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, vähendades puudutatud isiku I taotletud juurdepääsutasu suurust. Maakohus on vähendanud taotletavat juurdepääsutasu suurust 1334 eurolt kuus (omandiõiguse riive + täiendav küttekaabliga kaasnev riive + maamaks) 740 eurole kuus. 12 2-18-12957 Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei võeta aluseks vahemiku kõrgemat hinda 20 eurot ruutmeetri kohta. Maakohus leidis ekslikult, et menetlusosaliste tõenditest nähtuvalt kasutatakse juurdepääsuteed päevas keskmiselt 33 korda. Asematic OÜ 26.01.2022 kinnitusest nähtuvad mõõtmistulemused, mille kohaselt sõidavad ainult avaldaja sõidukid juurdepääsu teelt sisse ja välja keskmiselt 450 korda nädalas, mis teeb päevaseks kasutuskordade arvuks 64 korda. Kuivõrd puudutatud isik I on kohustatud hoidma enamuse oma hoovialast avatuna, võimaldamaks sisse- ja väljasõitu avaldaja parkimismajja, on puudutatud isiku I hooviala kasutusvõimalused äärmiselt piiratud. Seetõttu oleks maakohus pidanud leidma, et juurdepääsuala kasutab üksnes avaldaja ning jätma osakaalud määramata. Sealhulga pole puudutatud isiku I kinnistu praegused omanikud kunagi juurdepääsu kasutamiseks nõusolekut andnud. Varasem omanik pidas avaldajaga läbirääkimisi, mille sisuks oli avaldaja lubadus võimaldada kasutada avaldaja parkimismajas kuute tasuta parkimiskohta. See kinnitab, et ka eelmine omanik soovis saada juurdepääsuala kasutamise eest õiglast juurdepääsutasu. 24.
4. Avaldaja on ka seisukohal, et maakohus oleks pidanud liitma puudutatud isiku I taotletud juurdepääsutasu suurusele täiendava hüvitisena 120 eurot kuus küttekaabli talumise eest. Maakohus jättis selle taotluse tähelepanuta ja maakohtu määruses täielikult käitlemata. Puudutatud isik I on selgitanud, et arvestada tuleb avaldaja küttekaabli hooldus- ja parandustöödega, mille tulemusena kaevatakse üles suur osa puudutatud isiku I hoovist. Sellised avaldaja toimingud toovad puudutatud isikule I kaasa olulisi ebamugavusi. Veel enam, 31.05.2022 määruskaebuses nõuab avaldaja erakorraliste küttekaabli tööde läbiviimist puudutatud isiku I kinnistul ilma igasuguse etteteatamise ajata, mistõttu peab juurdepääsutasu olema mõistlikus suuruses ja hüvitama puudutatud isikule I ka küttekaablist tuleneva omandiõiguse riive.
5. Teiseks on maakohus oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, jättes juurdepääsutasu indekseerimata. Maakohus ei viidanud enne lõpliku lahendi tegemist, et puudutatud isiku I esitatud indekseerimise alus ei ole maakohtu hinnangul sobiv. Kinnisvarabüroo Uus Maa analüütiku IH hinnangu kohaselt on ärimaa üürihinnad viimaste aastate jooksul südalinnas tõusnud 2-3% aastas. Puudutatud isik I on seisukohal, et kuna tema kinnistu asub südalinna piirkonnas väga heas asukohas, kus nõudlus äripindade järele on suur, saab lähtuda 3%-lisest tõusust ning selle protsendiga oleks maakohtul tulnud igakuine juurdepääsutasu indekseerida. Maakohus oleks pidanud uurimisprintsiipi silmas pidades andma puudutatud isikule I võimaluse esitada maakohtu menetluses mõni muu indekseerimise alus.
6. Maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti menetlusosaliste endi kanda. Juhindudes

§ 172lg-st 1 oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud tervikuna avaldaja kanda.

Kuna avalduse on kohtule esitanud avaldaja ning juurdepääsu määramine oli avaldaja soov, on lahend tehtud avaldaja huvides. Puudutatud isik I ei ole kunagi teinud avaldajale takistusi puudutatud isiku I hoovi juurdepääsualana kasutamisel. Avaldaja on ligi 26 aastat kasutanud puudutatud isikule I kuuluvat kinnistut avaldaja kinnistul asuva büroohoone garaažile juurdepääsuks tasuta. Sellega on avaldaja hoidnud pikkade aastate jooksul kokku suures mahus rahalisi vahendeid ning ei ole õiglane, et avaldajale vajaliku juurdepääsu vaidlusega puudutatud isikul I tekkinud kohtukulud peab puudutatud isik I ise kandma. Tänu puudutatud isiku I kinnistult läbisõitmisele on avaldaja saanud ehitada 6-8 parkimiskohta rohkem, võrreldes olukorraga, kus garaaži sissesõit oleks ehitatud avaldaja hoonest otse tänavale. Avaldaja on tänu sellele teeninud parkimiskohtadega aastate jooksul tulu. Puudutatud isiku I omandiõiguse riive on olnud väga suur, sest avaldaja on kasutanud puudutatud isiku I kinnistut tasuta, ilma puudutatud isiku I nõusolekuta. Puudutatud isiku I teadmata tema 13 2-18-12957 kinnistu maapõue ebaseaduslikult paigaldatud küttekaabli talumise eest pole avaldaja puudutatud isikule I kunagi mistahes tasu maksnud ega küttekaabli olemasolust teavitanud. Selline pahatahtlik avaldaja käitumine on aluseks jätta menetluskulud tervikuna avaldaja kanda. Lisaks on puudutatud isik I korduvalt pakkunud avaldajale lõpetada kohtuasi kompromissiga, kuid avaldaja ei ole kas üldse vastanud või on nõudnud juurdepääsu kasutamist tasuta või äärmisel juhul proportsionaalselt maamaksu summast lähtuvalt. Seega on äärmiselt ebaõiglane mistahes osas kulude puudutatud isiku I kanda jätmine. Avaldaja seisukoht vastumääruskaebusele

1. Avaldaja palub jätta puudutatud isiku I vastumääruskaebuse täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud täies ulatuses puudutatud isiku I kanda.
2. Puudutatud isiku I seisukohad ei ole põhjendatud. Avaldaja jääb selle juurde, et puudutatud isiku I nõutud ning maakohtu poolt määratud tasu on ebamõistlikult suur. Avaldaja hinnangul põhjendas kohus tasu vähendamist õigesti, kuid ebaõige oli tasu aluseks võetud algne turuhind. Avaldaja hinnangul kasutuskordade arv juurdepääsutee kasutamist ei mõjuta. Puudutatud isiku I hoovis on olnud ning säilib ka tulevikus üks parkimiskoht. Maakohus on õigesti leidnud, et küttekaabli tee all paiknemisega ei kaasne puudutatud isikule I täiendavaid piiranguid, mille eest oleks põhjendatud eraldi tasu määramine. Viidatud parandus- ja hooldustööd, mille raames avaldaja väidetavalt hoovi üles kaevab ning puudutatud isikule I ebamugavusi põhjustab, on utreeritud. Avaldaja märgib, et alates
3. a, kui tee rajati, ei olnud kordagi vajadust teeüleskaevamiseks ning ainus kord kui tee lõhuti, oli puudutatud isiku I enda poolt tee üleskaevamine, mis tõi kaasa käesoleva vaidluse. Kohus on õigesti leidnud, et juurdepääsutasu indekseerimine ei ole põhjendatud. Kinnisvarahindade muutus toimub kooskõlas majanduse tsüklilisusega ning on võimalik, et kinnisvara väärtus drastiliselt langeb, mitte ei tõuse pidevalt.
4. Avaldaja toob välja, et ebaõige ning kohut eksitav on puudutatud isiku I väide, et avaldaja ei ole varasemas menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee asub kallakul. Tegelikkuses on avaldaja menetluses korduvalt juurdepääsu paiknemisest kaldteel tuginenud (nt 24.01.2019 menetlusdokumendi p 2.7 ja lisa 28 ja 28.01.2022 menetlusdokumendi p 4.3). Puudutatud isik I väidab ka, et hooviala on tema jaoks oluline, kuna hoones tegutseva hotelli kliendid ei saa oma autosid hoovi parkida. Puudutatud isiku I väidetav hotell on kodulehel saadava info alusel suletud. Vähetõenäoline on ka see, et kesklinna hotelli külalised üldse autoga tulevad. Puudutatud isik I ei ole mitte ühtegi tõendit nimetatud asjaolude kohta varasemas menetluses esitanud ega nendele tuginenud. Puudutatud isiku II seisukoht vastumääruskaebusele
5. Puudutatud isik II märkis, et kuna kohalikul omavalitsusel puudub pädevus tegeleda tsiviilõiguslike vaidluste lahendamisega poolte vahel ning vaidlus jätkub juurdepääsutasu ja menetluskulude osas, siis nende teemade puhul puuduvad puudutatud isikul II vastuväited. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

14 2-18-12957 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada (resolutsiooni p 5) ning muuta maakohtu määratud juurdepääsutasu suurust (

§ 659

ja

§ 667lg 1 p 2).

Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata ning ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

Avaldaja määruskaebust ei rahuldata. Puudutatud isiku I vastumääruskaebus rahuldatakse osaliselt. 33.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebustes on vaidlustatud maakohtu määrus resolutsiooni p-de 1, 4.4, 5, 9 ja 10 osas, mis puudutavad avaldaja taotluste läbi vaatamata jätmist, juurdepääsu tingimusi, s.o juurdepääsutee alla paigaldatud küttekaabliga seotud hooldus- ja remonttööde läbiviimisest teavitamist ning juurdepääsutasu suurust ja menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 2, 3, 4.1, 4.2, 4.3, 6, 7 ja 8) on maakohtu määrus

§ 456lg 4 ls 2 ja § 463 lg 2 koostoimes edasi kaebamata jõustunud.

1. Esmalt põhjendab ringkonnakohus maakohtu määratud juurdepääsutasu suuruse muutmise vajadust.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaks, hüvitis omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kulud. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu määratud juurdepääsutasu suurusega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et maamaksu suuruseks ühe ruutmeetri kohta on 11,18 eurot (dtl 298), mistõttu juurdepääsuga koormatud maa eest kuulub tasumisele maamaks 648,44 eurot aastas. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et kuivõrd juurdepääsutee korrashoiu kulud jäeti avaldaja kanda, siis ei arvestata juurdepääsutasu määramisel tee korrashoiukuludega. Maakohus lähtus puudutatud isiku I kaotatud kasutuseelise väljaselgitamisel teeniva kinnisasja kasutustasu väärtusest ehk kohalikust keskmisest turuhinnast ning võttis aluseks Uus Maa Kinnisvarabüroo kutselise nooremhindaja IH 26.01.2022 e-kirja (dtl 294) ja 11.02.2022 arvamuse (dtl 373), mida saab ringkonnakohtu hinnangul käsitada asjatundja arvamusena. Asjatundja hinnangul on selliseks hinnaks keskmiselt 15-20 eurot ruutmeetri kohta (dtl 373). Maakohus lähtus madalamast turuhinnast 15 eurot ruutmeetri kohta. Riigikohus on selgitanud, et silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (RKTKm 03.10.2018, 2-16-3663/95, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud võtta aluseks küll asjatundja IH hinnang, kuid lähtuda tuleks antud vahemiku keskmisest hinnast s.o 17,5 eurot ruutmeetri kohta. Maakohus on õigesti tuvastanud, et juurdepääsu ulatuseks on 58 ruutmeetrit. Seega sellele vastav kasutustasu on eeltoodut arvestades 12 180 eurot aastas (58*17,5*12=12 180) ning koos maamaksuga kujuneb aastaseks juurdepääsu kasutustasuks 12 828,44 eurot (648,44+12 180=12 828,44).
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juurdepääsu kasutamise osakaal tuleb määrata liikluskoormuse ja garaaži uste avamise suhtarvuna, kuid ei nõustu maakohtu järeldustega osakaalude määramise osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kogu liikluskoormuse arvutamiseks tuleb sissesõitude arv korrutada kahega (dtl 330). Kolleegium nõustub puudutatud isikuga I, et avaldaja sõidukid sõidavad juurdepääsu teelt sisse- ja välja keskmiselt 450 korda nädalas, mis teeb päevaseks kasutuskordade arvuks
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku I poolt juurdepääsu kasutamise täpse osakaalu väljaselgitamine on ebamõistlikult keerukas ning leiab, et avaldaja juurdepääsu kasutamise 15 2-18-12957 osakaal on 61/64 ja puudutatud isiku I juurdepääsu kasutamise osakaal on 3/
5. Seega on avaldajale langev juurdepääsu tasu suurus 12 227 eurot (12 828,44:64*61=12 227).
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et juurdepääsutasu suurust 12 227 eurot tuleb maakohtu tuvastatud kõiki asjaolusid arvestades vähendada mõistliku suuruseni (

§ 233

lg 2) ning kolleegium vähendab aastase kasutustasu suurust ligikaudu samas proportsioonis maakohtuga. Ringkonnakohus määrab eeltoodut arvestades juurdepääsutasu suuruseks 11 300 eurot aastas. Avaldaja ei ole ka määruskaebuses avaldanud juurdepääsutasu maksmise tähtaega. Puudutatud isik I soovib nii maamaksu kui ka omandiõiguse riive eest makstavat tasu iga kuu

1. päevaks. Seega kujuneb juurdepääsutasu igakuise osamakse suuruseks 941,67 eurot (11 300:12=941,67), mis on mõistlik ümardada täisarvuni, s.o juurdepääsutasu tuleb maksta igakuiselt osamakse suurusega 942 eurot. Juurdepääsutasu tasumise päev on iga kuu
2. päev.
3. Järgnevalt vastab ringkonnakohus poolte määruskaebustes toodud väidetele.
4. Avaldaja tõi välja, et maakohus hindas valesti avaldaja edastatud Colliersi hindaja arvamust (dtl 339). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud tõend ei sisalda teavet teeniva kinnisasjaga samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade kasutustasude kohta, mille tõttu on asjakohaseks tõendiks analüütiku IH arvamus. Maakohus on põhjendanud, miks ta avaldaja vastavate tõenditega ei arvesta. Avaldaja ei ole määruskaebuses põhistanud, miks IH kui Uus Maa kinnisvarabüroo kutseline nooremhindaja, ei ole pädev isik kinnisasja väärtuse hindamiseks. Maakohus on menetlusosalistele tõendamiskohustust piisavalt selgitanud (dtl 276, ajamärk 00:31:44). Asjaolu, et juurdepääs asub kallakul, ei anna kolleegiumi hinnangul põhjust juurdepääsutasu suuruse teisiti määramiseks. Sealhulgas on ka avaldaja ise esitanud menetluse kestel tõendeid tasapinnaliste maatükkide kasutusõiguse väärtuse osas (dtl 343-345). Seega ei anna avaldaja määruskaebuse väited alust lähtuda Colliersi hindaja arvamusest teeniva kinnisasja kasutustasu väärtuse määramiseks või vähendada juurdepääsutasu seetõttu, et juurdepääsutee asub kallakul.
5. Avaldaja hinnangul on põhjendatud juurdepääsutasu vähendada kas nullini või alternatiivselt proportsionaalselt maamaksu summani, mis on esitatud tõendite põhjal 648,88 eurot aastas. Riigikohus on selgitanud, et juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid, samas minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.3). Riigikohus on ka selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsutasu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et määratav tasu peab lisaks maamaksu ja juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest (RKTKm 28.03.2018, 2-14-60492/165, p 16, RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15 p-d 33 ja 39–40). Seega ei ole põhjendatud kolleegiumi hinnangul vähendada juurdepääsutasu nullini või proportsionaalselt maamaksu summani, nagu on taotlenud avaldaja.
6. Puudutatud isik I on seisukohal, et juurdepääsutasule tuleb lisada 120 eurot küttekaabli talumise eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et küttekaabli näol on tegemist teerajatise osaga, kuivõrd teealune küttekaabel ei kanna eraldi eesmärki võimaldada teise kinnisasja eesmärgipärast kasutamist või majandamist AÕS § 158 lg 1 kohaselt, vaid selle eesmärk on võimaldada juurdepääsuõiguse teostamine. Isegi, kui tegemist oleks tehnovõrgu16 2-18-12957 või rajatisega, siis tuleks tehnovõrgu- või rajatise talumiskohustuse tasu määramiseks esmalt seada koormatavale kinnisasjale reaalservituut (TrtRnKm 01.07.2019, 2-16-7011, p 18). Maakohus on siiski õigesti lähtunud sellest, et tegemist ei ole tehnovõrgu- või rajatisega, mille tõttu jättis

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata avaldaja taotlused tuvastada juurdepääsutee alla paigaldatud küttekaabli seadusjärgne talumiskohustus, taotluse kohustada puudutatud isikut sõlmima asjaõigusleping küttekaabli osas reaalservituudi seadmiseks ning andma nõusolekut reaalservituudi kinnistusraamatusse kandmiseks. Sellest tulenevalt pole põhjendatud ka avaldaja määruskaebuse väited selle kohta, et avaldaja taotluste läbi vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud.

1. Puudutatud isik I on taotlenud juurdepääsutasu indekseerimist selliselt, et tasu tõuseb automaatselt iga-aastaselt 3% võrra alates iga järgneva aasta
2. jaanuarist tuginedes analüütik IH arvamusele (dtl 296). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku I taotletud viisil ei ole võimalik juurdepääsutasu suurust selliselt indekseerida. Kinnisasja kasutustasu turuhind on ajas muutuv ning see võib nii tõusta kui ka langeda ning seda on võimalik eriteadmisi rakendades üksnes prognoosida. Maakohus on puudutatud isikule I piisavalt selgitanud, et indekseerimiseks tuleb puudutatud isikul I selgitada, kuidas maamaks muutub ajas ja kuidas muutub kasutuseelise suurus ajas ning kas ka seda saab indekseerida. Maakohus tegi menetlusosalistele ettepaneku tuua välja asjaolud, kuidas indekseerimine arvestab tasu määramise aluseks olevate asjaolude muutumisega (dtl 278 00:46:14). Seega on maakohus andnud puudutatud isikule I võimaluse indekseerimise alust põhistada. Puudutatud isik I ei ole ka määruskaebuses toonud välja uusi võimalikke indekseerimise aluseid, vaid tugineb varasemalt esitatule. Puudutatud isiku I määruskaebuse väited ei anna alust juurdepääsutasu indekseerimiseks. Lisaks ei ole puudutatud isik I tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ning maakohus on lähtunud juurdepääsutasu määramisel puudutatud isiku I kaotatud kasutuseelistest, kinnisasja korrashoiu kuludest ja maamaksust. Selle tõttu ei ole põhjendatud juurdepääsutasu suurust määrata selliselt, et kinnisasja väärtuse vähenemine korrutatakse diskontomääraga, mille muutumine mõjutaks ka iga-aastase juurdepääsutasu suurust (RKTKm 20.12.2023, 2-196901, p 14). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku I taotlus tasu indekseerimiseks.
3. Avaldaja on taotlenud maakohtu määruse resolutsiooni p 4.
4. muutmist selliselt, et avaldaja ei pea avariitööde teostamisest ette teatama, kuid peab teavitama vastavate tööde teostamisest esimesel võimalusel. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku I seisukohaga, et avaldaja ei ole vastavat taotlust maakohtus esitanud, kuid avaldaja on vastavat taotlust määruskaebuses põhistanud, mistõttu ei ole alust selle tähelepanuta jätmiseks

§ 652lg 4 alusel.

Siiski leiab kolleegium, et avariitööde teostamisest teise poole määratud ajal teavitamata jätmine ei ole põhjendatud ning korraliste ja erakorraliste tööde eristamine toob suure tõenäosusega kaasa uusi vaidlusi.

1. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul põhjendatud muuta maakohtu määrust juurdepääsutasu suuruse osas, kuid muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Avaldaja ega puudutatud isiku I määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks muus osas.
2. Pooled on vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Avaldaja tugineb esiteks puudutatud isiku I pahatahtlikkusele, mis oli aluseks kohtusse pöördumiseks ning puudutatud isik I samas avaldaja pahatahtlikkusele kohtusse pöördumisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole poolte väidete pinnalt alust pahatahtlikkust ette heita. Teiseks on avaldaja leidnud, et maakohus rahuldas avaldaja avalduse juurdepääsu määramiseks ning avaldaja avalduse osade taotluste läbi vaatamata jätmine maakohtus ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus on eespool (p 40) 17 2-18-12957 leidnud, et avaldaja taotluste läbi vaatamine oli käesoleval juhul põhjendatud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

§ 172

lg 1 võimaldab menetluskulud hagita menetluses jätta menetlusosalise kanda, kelle huvides lahend tehakse. Juurdepääsu määramine on avaldaja huvides. Kolmandaks nõustub ringkonnakohus puudutatud isikuga I, et nõuete korraga esitamine kannab endas menetlusökonoomilist eesmärki ning kohus on vastavad nõuded eraldanud iseseisvasse menetlusse, mistõttu ei olnud tegemist põhjendamatute taotlustega. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et aluse menetluskulude avaldaja kanda jätta annaks ka asjaolu, et puudutatud isik I pakkus korduvalt avaldajale kohtuasja lõpetamist kompromissiga, millele avaldaja ei vastanud või nõudis endiselt juurdepääsu kasutamist tasuta või äärmisel juhul proportsionaalselt maamaksu summast lähtuvalt. 46. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määrust siiski üksnes juurdepääsutasu suuruse osas ja sedagi mitte suures ulatuses, siis puudub ringkonnakohtu hinnangul alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust maakohtus. Kuna avaldaja määruskaebus oli põhjendamatu, aga puudutatud isiku I vastumääruskaebus oli osaliselt edukas, siis jätab ringkonnakohus

§ 172

lg 1 ls 2 alusel avaldaja apellatsiooniastme kulud tervikuna ning puudutatud isikute apellatsiooniastme kulud ¼ ulatuses avaldaja kanda.

§ 174

lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg 2 sätestatud korras.

Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. (allkirjastatud digitaalselt) 18