← Eesti

3-22-1547/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

  1. oktoober 2024, Tartu 3-22-1547 Haldusasi X.X. kaebus Tartu Vangla poolt ebasobivate jalatsite väljastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. juuli
  3. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - X.X. Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  5. juuli
  6. a otsus muutmata.
  7. Jätta kaebaja taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  8. detsember 2024). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. taotles
  10. aastal Tartu Vanglalt korvpalli mängimiseks spordijalatseid. Spetsiaalsete spordijalatsite asemel anti talle jalatsid, mille vangla oli riigihankel soetanud.
  11. X.X. esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, milles taotles tema tervisele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt tuvastati tal
  12. aastal parema puusaliigese proteesimise vajadus ning
  13. aastal põlveliigese proteesimise vajadus. Kahju põhjustati muuhulgas sellega, et vangla andis talle
  14. aastal jalatsid, mis lõhuvad jalgu ja liigeseid.
  15. Tartu Halduskohtu
  16. juuli
  17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
  18. Väidetav kahju tekitati ajavahemikul
  19. veebruar 2018 (esimeste jalatsite andmise aeg) kuni
  20. mai 2022 (firma Nike jalatsite andmise aeg), mil kaebaja kasutas sportimisel vastustaja antud jalatseid, mis tema hinnangul ei sobi soovitud spordialade harrastamiseks. 3.
  21. Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt. Vangistusseaduses (VangS) on regulatsioon kinnipeetava riietuse, kuid mitte jalanõude kohta. Vangla selgitusel kasutavad kinnipeetavad reeglina isiklikke jalanõusid. Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetaval pole võimalik jalanõusid soetada, tuleb vanglal anda talle sellised jalanõud, mis vastavad ilmastikule (RKHKo 3-3-1-59-16, p 11). 3.
  22. Tartu Vangla kodukorra punktide 11.4.1 - 11.4.2 järgi on kinnipeetaval võimalik taotleda vajadusel vanglalt jalanõusid; kinnipeetavale väljastatakse vaid hädavajalik miinimum, mis on kuni kaks paari jalanõusid – ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud; teist paari sama liiki jalanõusid kinnipeetavale ei väljastata. 3.
  23. Seega on kaebajal subjektiivne õigus saada vangla kulul jalanõud, kui tal endal puudub võimalus neid soetada. Vastava kohustuse on vangla täitnud – ta andis kaebajale riigihanke teel selleks otstarbeks soetatud jalanõud ning nende kasutuskõlbmatuks muutumisel uuendas neid korduvalt. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et vangla annaks talle tasuta kindla spordiala harrastamiseks kohandatud jalanõud. 3.
  24. Kohus märkis, et isegi kui kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, välistaks kahju hüvitamise vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p-le 4 kaebaja enda osa kahju tekitamisel. Kaebaja seisukohtadest on arusaadav, et ta oli algusest peale arvamusel, et tegemist ei ole korvpalli harrastamiseks sobivate jalanõudega. Sellele vaatamata jätkas kaebaja korvpalli harrastamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  25. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
  26. VangS erinevad normid näevad ette, et kinnipeetav kannab vangla riietust (VangS § 46). Kuna kaebaja on täielikult töövõimetu, oli vanglal kohustus tagada talle riietus, sh jalanõud. Kuna spordisaal käib vangla elukorralduse juurde, siis oli vajalik väljastada ka spordijalatsid. 4.
  27. Vangla tegevus on õigusvastane, kuna vangla võimaldas korvpallitrenni, kuid talle kui vähekindlustatud isikule ei võimaldatud spordijalatseid. 4.
  28. Kaebajale väljastatud OÜ Abris jalatsid ei ole botased, vaid „spordi tegemisel enesetapurelv.“ 4.
  29. Kaebaja liigeste vahetuse vajaduse põhjuseks on muuhulgas valede jalatsite kasutamine. 4.
  30. Kaebaja kasutas ära esialgsed õiguskaitsevahendid, kuna esitas taotlusi spordijalatsite väljastamiseks korduvalt. 4.
  31. Vangla on käitunud süüliselt, kuna oli oma kohustuste suhtes ükskõikne.
  32. Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  33. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  34. Vaidlus käib asjas selle üle, kas vanglal oli kohustus väljastada kaebajale spordijalanõud. Halduskohus leidis, et tulenevalt kohtupraktikast ja Tartu Vangla kodukorra p-dest 11.4.1 1.1.4.2 on vähekindlustatud kinnipeetaval õigus saada vanglalt ilmastikule vastavad jalanõud, kuid mitte konkreetselt spordijalanõud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Isegi kui tõlgendada kaebaja viidatud VangS § 46 regulatsiooni, mis näeb ette, et kinnipeetav kannab vangla riietust, selliselt, et riietus hõlmab ka jalanõusid, siis ei tulene sellest normist ikkagi, et kinnipeetaval on õigus saada vanglalt spetsiaalse otstarbega jalanõusid, sh spordijalanõusid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai vanglalt jalanõud. See, et need ei olnud kaebaja hinnangul spordijalanõud, ei 2 tähenda tema õiguste rikkumist, kuna ühestki normist ei tulene kinnipeetava õigust saada vanglalt konkreetselt spordijalanõusid.
  35. Kaebaja viidatud asjaolust, et vanglas on olemas spordisaal ja et vangla võimaldas korvpallitrenni, ei saa järeldada vanglale kohustust väljastada kinnipeetavatele spordijalanõud. Spordisaalis sportimine ei ole kinnipeetavatele kohustuslik ning vastavalt ei tulene vanglale kohustust kinnipeetavatele spordijalanõude väljastamiseks. Kaebaja lähenemisega nõustumine tähendaks sisuliselt seda, et kinnipeetavatel oleks õigus nõuda ka väga spetsiifilist isiklikku spordivarustust põhjendusega, et spordisaalis on võimalik seda spordiala harrastada (nt võiks jõusaalis käija nõuda endale tõstevööd ja -saapaid, randmesidemeid ja -rihmasid jms erinevatel raskejõustikualadel kasutatavat varustust). On ilmne, et sellise lähenemise edasiarendamisega jõuaks kiiresti absurdsete olukordadeni.
  36. Ringkonnakohus rõhutab, et on kinnipeetavate endi valik, millisel viisil nad spordisaali kasutavad. Valiku tegemisel peavad nad arvestama muuhulgas sellega, kas neil kasutada olevad jalatsid ja riietus võimaldavad sellise kehalise tegevusega endale ohutult tegeleda või mitte. Halduskohus on õigesti välja toonud selle, et kaebaja seisukohtadest nähtuvalt mõistis ta, et olemasolevates jalatsites võib korvpalli mängimine olla liigeseid kahjustav, ent mängis sellest hoolimata ikkagi korvpalli edasi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et selliselt käitudes oli kaebaja endale väidetava kahju tekkimises ise süüdi. See, et kaebaja valis mingil vaid talle mõistetaval põhjusel enda füüsiliseks tegevuseks ikkagi korvpalli mängimise, ei ole vanglale etteheidetav.
  37. Oluline on märkida ka seda, et spordijalanõude puudumine ei tähenda seda, et kinnipeetaval on spordi harrastamine võimatu. Sportimine ei pea toimuma teistega üheskoos sportmängu harrastamise raames. Üldteadaolevalt on väga palju erinevaid viise, kuidas inimene end ise erineva intensiivsusega kehaliselt koormata saab (alates lihtsalt kõndimisest kuni väga intensiivsete harjutusteni). Selle juures ei ole spordijalanõude olemasolu kaugeltki alati vältimatu eeldus. Seega ei saanud spordijalanõude puudumine takistada kaebajal spordiga tegelemist.
  38. See, kas kaebajale väljastatud ja OÜ Abris poolt valmistatud jalatsid olid sportimiseks kõlbmatud (kaebaja väljenduses „spordi tegemisel enesetapurelv“) või mitte, ei oma eelnevat arvestades tähtsust. Vangla pidi väljastama kaebajale jalatsid, mitte konkreetselt spordijalatsid. Vaidlust pole selles, et kaebajale väljastati jalatsid.
  39. Samamoodi ei oma tähtsust ka muud kaebaja poolt väljatoodud asjaolud, st see, kas kaebaja liigeste vahetamise vajadus oli tingitud muuhulgas vaidlusalusel ajaperioodil korvpalli mängimisest väidetavalt sobimatute jalanõudega; kas kaebaja kasutas ära esmased õiguskaitsevahendid ja kas vangla käitus süüliselt. Kuna täidetud ei ole keskne vastutuse element – vastustaja tegevuse õigusvastasus – siis ei kuulu väidetav kahju kaebajale hüvitamisele. Seetõttu ringkonnakohus neil kaebaja väljatoodud argumentidel pikemalt ei peatu.
  40. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata eeltoodud põhjustel, puudub asjas vajadus istungi korraldamiseks ja kaebajale väljastatud jalanõude uurimiseks kohtuistungil, nagu on soovinud kaebaja. Seetõttu jääb istungi korraldamise taotlus rahuldamata.
  41. Apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba. (allkirjastatud digitaalselt) 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.